Ütle Viu-Viule STOP!

Kui ma meenutan paariaasta taguseid aegu, siis enamasti tulid minu juurde inimesed, kes tahtsid kurta. „Rahadega on ikka nii kitsas“ või „No ei ole seda õiget inimest ja õiget tunnet“ jne. Päev koosnes sellest, et vingugaas levis ja vaikselt mürgitas mindki, sest siis tekkis nagu vajadus olla moraalseks toeks ja koos vinguda. Ikka leidus ju miskit mille üle ka kurta. Kuna enne, inimestel midagi piisavalt on olnud. 

Mingi hetk tajusin muutust. Sealjuures andmata enesele koheselt aru, et muutunud olin ma ise, muutunud oli minu vibratsioon ja seeläbi ka mind ümbritsevad inimesed ning nende suhtumine. Mulle hakkasid helistama sõbrad, kes tahtsid jagada rõõmu. Just ennekõike rõõmu. Järsku olid need vingujad kuhugi kadunud. Ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minust polnud neile enam kaasatorisejat ja seetõttu polnud enam äge. Ja need rõõmukõned nägid välja u stiilis „Tead mis, rentisin just üliägeda elamispinna, meil on nüüd nii avar siin, lastel on  palju ruumi ringi jooksmiseks ja Sinu jaoks on külalistetuba ka“. Minus tõstis pead see väike pessimist, kes ma kunagi olin olnud. „Sa maksad end ogaraks ju!?“ „Mis vahet seal on, et maksan rohke, see on kodu, see on igat senti väärt!“ True. 


Paar päeva hiljem postitasin oma FB lehel ühe artikli, mis rääkis ühest noorest kutist, kes võitis ühe olulise võistluse ning rääkis pisut oma lapsepõlvest. Lisasin artikli ja kommenteerisin, et selline pereelu oleks väga chill, kus ühendajaks on mingi sarnane huvi või hobi. Tüüp rääkis ka, et juba tema isa oli ekstreemsportlane, tema ema viis alati teda ja tema vendasid harjutama ja ta on alaga tegelenud juba 5ndast eluaastast saadik. Ja seepeale tuli minuga chättima üks minu sõber, kes teatas, et „Kadri, see kõik on võimalik! Tead ma leidsin lõpuks naise, kes on kõik see, mida otsinud olen. Ärkame hommikul, , teeme koos muusikat. Kõik on super! Ma ei ole kunagi loonud nii head muusikat, kui nüüd koos temaga seda tehes“. 

Ja kui Sa päevast päeva saad selliseid kõnesid või kirju, siis Sul ei jää isegi aega hakata genereerima mingeid mõtteid stiilis „Pole võimalik“, „Ma ei suuda, ma ei saa“, Kõik on nii kehvasti“ jne. Tekib nagu tugigrupp – ehk grupp inimesi, kelle jaoks klaas on alati pooltäis, mitte pooltühi. Ja see muudab väga palju Sinu elus – see muudab kõike. Seega alusta iseendast, ole positiivne, näe alati võimalusi ja mis peamine – JAGA RÕÕMU. Ära mine kurtma ja vinguma, see ei vii Sind edasi. Ja ära lase endale päevad läbi kurta. Üks asi on see, kui inimene räägib korra oma murest, et tal saaks hingel kergem, aga kui see muutub päevast päeva korduvaks halaks, siis ütle STOP! Järelikult tal polegi plaanis midagi muuta, vaid ta tahabki, et kogu maailm kaasa tunneks ning halaks koos temaga. 


Veel aasta tagasi oli minulgi see halaja komme ja mul oli üks väga taibukas sõbranna. Ta sõna otseses mõttes keeldus minuga rääkimast, kui hakkasin jälle oma vana joruga pihta. Loomulikult alguses see ärritas mind. Mis mõttes Sa ei kuula mind ära, mis mõttes Sa ei taha mind aidata, mis sõber Sa üldse oled? Nüüd ma saan aru, et ta tegi mulle maailma suurima teene. Sel hetkel, kui mul enam kellelegi kurta polnud, kui kedagi see ei kottinud, hakkasin otsima lahendusi, muutsin oma mõtlemist. 


Tulles tagasi selle noore ekstreemsportlase juurde, siis sellest on inspireeritud ka minu tänane teine teema ,  otsides vastust kahele  igihaljale küsimusele: Kas vastandid tõukuvad või tõmbuvad ja kas paarisuhtes on ühised huvid olulised? 


Kuna need on tõesti kõige levinumad küsimused, millele kunagi keegi ei paista vastust teadvat, siis olen enese jaoks neid asju pisut analüüsinud. Tegemist on minu subjektiivsete seisukohtadega ning ma ei pretendeeri aasta tõekuulutajaks või kõiketeadjaks. 


Juhtusin hiljuti lugema üht kirjatükki, mis pajatas sellest, et astroloogias eksisteerivad vastand tähtkujud. Isegi kui jätta kõrvale nn horoskoobindus, siis tegelikult oli seal ikka üpris hästi selgitatud seda, miks ja kuidas vastandid inimsuhetes tõmbuvad. Tsiteerin. 

„Tasub ka nimetada, et vastandpaarid moodustuvad alati teineteist toetavate ja soodustavate elementide vahele, seeläbi ongi vastandite dünaamika üpris äge ja igasugune vastasseis kipub ise ennast edukalt toitma ja toimimises hoidma.“ - http://www.horoskoop.net/artikkel.php - 


Kui ma analüüsin oma suhteid, siis  minu esimene armastus ja südame kildudeks purunemine toimus sel lihtsal põhjusel, et ma arvasin, et Sinu „identne kaksik“ ongi kõige õigem partner. Me mõtlesime ühtemoodi, me kogesime ühtemoodi, me olime nagu üks. Minu õnn muidugi lahtus sel hetkel, kui noorhärra teatas, et see pole nagu üldse cool, kui ta mu lauselõppe juba ette teab. Ta oli vanem ning kogenum ning teadis üpris täpselt, et sarnasus on suhetes küll mugav, aga samaaegselt ka igav. 

Aastad möödusid. Sinna vahele jäi igasugu suhteid ja elukooli kuniks ma kohtusin mehega, kellega ma tundsin esimesest silmapilgust sellist tõmmet, et võiks arvata, et käisin magnet püksis ringi. Üks asi oli füüsiline tõmme. Teine asi aga see, et ta mõtles hoopis teisiti kui mina. Umbes nagu kokku oleks jooknud ateist ning sügavusklik. Meie vestlused olid alati nagu Foorum, kus KE ja RE üritavad üksteist veenda, et just nende maailmavaade on kõige  õigem. See vastadumine pani mind paljude asjade üle mõtlema ning sinna juurde kerkinud tunne hoidis mind selle enesega tegelemise juures kinni. Kui tunnet poleks olnud, siis ma ilmselt poleks iialgi oma mugavustsoonist lahkunud. See tunne ei kadunud ära ka siis, kui vastaspool tõesti käis välja miskit, mis mulle tundus sajandi ajuvabadusena. Naljakal kombel aga muutusime me mõlemad. Ehk loodi tasakaalu punkt. Ma pole küll selle inimese käest kunagi küsinud, mis temas muutus, aga mina tegin läbi suured muudatused. Härra  õpetas mulle väga palju. See harmoonia mis tekkis oli üpris meeliköitev. Umbes sama kui vanni  lisada keev vesi ja külm vesi,  lisades veel pisut vannivahtu ja ongi parim koht kümbluseks valmis. Ehk siis olen jõudnud arusaamani, et tõeliselt hea keemia tekkimiseks on vajalik teatud vastandumine. See loob võimaluse arenguks, mida ma suhte seisukohast väga oluliseks pean. Kõige enam ilmselt feilivadki need suhted, kus üks ega teine pole end üldse leidnud. Ei olda ei kuum vesi ega külm vesi ja kui need kaks siis kokku valada , saab mingi vahelduva temperatuuriga poolkõva vannivee, kus sees hulpides ei tunne kumbk end väga mõnusalt ning turvaliselt. 


Teine küsimus – kas ühised huvid on vajalikud. Mina väidan, et on. Kui mitte ühised huvid, siis vähemalt huvi teise inimese huvi vastu. Mul on sõbranna, kes mängib jalgpalli.Tema mees seevastu pole mingi eriline jalkafänn. Kord peale tööd mõtles mees, et tal on veidi aega ja naisel just mäng, et läheb ka ikka platsi äärde vaatama. See oli üks kord! Sõbranna on sellest ühest korrast rääkinud nii umbes 50 korda. See olevat maailma parim tunne, kui Sinu kaaslane, kes võib ei hooli Sinu alast, aga näitab välja oma hoolimist Sinusuhtes, tulles ja pühendades kasvõi natukene aega, et Sulle kaasa elada. See oli selle suhte juures mehe poolt väike kuid väga oluline samm. Sa ei pea ju iga mängu ajal seal tribüünil passima, aga Sa vähemalt pole täiesti ükskõikne selle suhtes, mida Sinu partner kirega teeb. 

Aga kõige enam liidavad muidugi ühised huvid. Ja kõige toredam selle juures on veel see, et sellisel juhul kaasatakse ka lapsi ja see liidab. Kui me ikka kõik koos lähme pühapäeval suusatama või me kõik koos armastame motosporti või tennist, siis see liidab meid. See sama noor ekstreemsportlane. Tema ema armastas oma mehe huviala. Ta armastas ka oma poegadega kaasas käia, neile kaasa elada. Ja just tänu sellele on see poiss ka jõudnud maailma tippu. Tal on olnud isa eeskuju ja ema tugi ning pühendumine Ja ma tõesti leian, et see hoiab üht perekonda koos. Tagab õnneliku lapsepõlve. Mul on siiralt kahju, et minu perel polnud sellist ühist hobi, midagi, mida oleksime saanud teha terve perena koos. Isa eeskujust ei ole mul üldse midagi rääkida ja emal lihtsalt polnud suurt aega, et nv-stel miskit erilist ette võtta, aga see on see, mida ma tahaksin oma laste puhul teisiti teha. 

Kui te mõtelete tugevatele paaridele, siis kui hästi jälgida, pole nad kunagi mingid „identsed kaksikud“, aga neil on sarnased huvid. Võtame nt Epp ja Justin Petrone. Mulle pole kunagi tundunud, et nad mingid siiamid on. Mõlema puhul on tuntav oma identiteet, huvid, seiskohad, aga nad armastavad ühte asja – kirjutamine. Anna Levandi ja Allar Levandi. Mõlemad teavad, mis on sport, mis on pühendumine, mis tähendab tuua ohvreid, aga samas on nad mõlemad isiksused. Ühiseks nimetajaks on sport. Või Keit Pentus ning Rain Rosimannus (oot, mis värk selle tema nimega oli, ehk tohib veel kasutada, ei tahaks nüüd kinni ka minna). Jällegi kaks tugevat indiviidi, keda ühendab poliitika, aga vaevalt ühega rääkides tekiks tunne, et teist ka juba läbi ja lõhki tunned. Ja üks paar, kelle kooslus annab loominguliselt suurepäraseid vilju on H. Sal-Saller ja Berit Veiber. Üks kirjutab muusikat, teine sõnu, aga tulem töötab. Piisavalt erinevad, et teineteist täiustada, aga samas sarnased, et midagi koos luua. 


See ongi põhjus, miks mulle tundub, et vastandid tõmbuvad, aga ühise nimetaja olemasolu on määrav. See liidab. See annab võimaluse koos midagi ära teha, see annab võimaluse perekonnal ühte hoida, kaasata ka lapsi. Lastel on võimalus näha oma vanemaid koos tegutsemas. Ja mis võiks veel ühele lapsele olulisem olla. Mis kas on emast ja isast, kui ema on Soomes ja isa on Norras. Ei näe nemad teineteist, ei näe lapsed neid ammugi, ei ole ühiseid eesmärke, mille poole koos siis rühitkse, rääkimata ühistest suuatamistest pühapäeviti. 

Kõlab karmilt? Aga see ongi karm reaalsus. 

Ma ei olegi keegi, et midagi siin arvata või öelda. Ja ma tõesti veel kõike ei tea ning kõike pole kogenud, aga olen vaatleja ja julgen oma vaatluse tulemusi Teiega jagada :) Võtje heaks või pange pahaks. 

Ja lõppu üks ilus mõte klassikult:

People think a soul mate is your perfect fit, and that’s what everyone wants. But a true soul mate is a mirror, the person who shows you everything that is holding you back, the person who brings you to your own attention so you can change your life.

E. Gilbert 


Ilusat nädala algust!