Märka, tunnusta, armasta mind!

Kas te olete kunagi mõelnud, et kõik mida inimesed siin maailmas teevad, on selleks, et saada tähelepanu. Läbi tähelepanu saavad inimesed tunda, et nad on vajalikud, et neist hoolitakse, nad saavad selle läbi armastust. Teod ise aga jagunevad kaheks – positiivseteks ja negatiivseteks, jagunevad ka sedapidi, et on teadlikud käitumismustrid ning alateadlikud. 


Hea näide on see, et kui imikul on kõht täis ja mähku kuiv ning ta ikka põrgukisa teeb, siis on see tema viis paluda tähelepanu. Ta tahab tunda armastust ning turvatunnet. Ja see vajadus ei muutu tegelikult inimeses mitte kunagi. 


Mõni inimene teeb hommikust õhtuni ennastsalgavalt tööd, et tema oskusi märgataks või ta teeniks raha, mille läbi saada kas võimu, tunnustust, lähedust, mõni teeb sporti, et saada positiivset tähelepanu, imetlust, mõni läheb peksab klubis kellegi näo sodiks – ta saab vähemalt tähelepanu, ta teab, et sel viisil on ta vähemalt olemas, kardetud küll, kuid olemas. Mõni inimene otsustab olla haige (üldjuhul on see alateadlik), läbi haiguse saame taas öelda, et märka mind, armasta mind. 


Mõni teeb seltskonnas alati nalja, mängib lolli. See on tema viis pildis püsida. Mõni pritsib kommentaariumis sappi – ka temal on tegelikult tähelepanu puudus. Mõni kolistab ilusalonge pidi, et olla ilus, olla märgatud ning armastatud. 

Just armastuse defitsiit, selle loomupärane vajadus lükkab meid tegudele. Paneb meid käituma nii, nagu seda teeme. Ilus on mõelda, et ühel päeval saavad inimesed olla armastatud ilma selleks ohvreid toomata, ilma kurjust loomata. 


Olla armastatud lihtsalt sellepärast, et eksisteerin oleks ilmselt suurim privileeg. Olla armastatud ka siis, kui ma pole maailma kõige kiirem jooksja, maailma parim laulja, surmavalt haige. Iga inimene väärib ju tähelepanu, väärib armastust ja kui me seda tingimusteta pakume, vabastab see suurest stressist ja lubab inimestel olla nemad ise, teha seda, mis on südamelähedane, olla hea, olla terve. 


Kas tahaksid olla maailma kiirem jooksja ka siis, kui keegi seda ei teaks, ei näeks, kui Sa medalit ei saaks? Kas teeksid oma tööd ka siis, kui keegi Sulle selle eest ei maksaks? Kas oleksid haige ka siis, kui tunneksid päevast päeva, et Sind armastatakse niigi, et Sa ei vaja haletsust ning kaastunnet. Kas teeksid igal hommikul krohvi, kui mitte keegi Sind päeva jooksul ei näeks?  Kas oleksid õel ka siis, kui inimesed Sind niigi märkaks? Mõelgem sellele. Kas meid armastatakse tingimusteta, kas teeme seda ise? 


Kas Sinu lähdased ikka teavad, et nad ei pea tegema midagi halba, et saada Sinu tähelepanu, et nad ei pea kunagi pingutama, et olla armastatud. Kas Sa oled neile öelnud, et armastad neid niigi, kas oled neid piisavalt märganud? Kui me hakkame märkama ning armastama, siis ei pea keegi enam tegema midagi negatiivset või midagi, mis neid ennast õnnelikuks ei tee, siis saavad nad olla nemad ise, saavad nautida elu, tehagi asju sellepärast, et nad seda tõesti naudivad – teha iseenda rõõmuks. 

Üks kiri elust enesest

Kõik meie suhted saavad alguse suhtest iseendaga. Kohtusin mõni aeg tagasi ühe võrratu inimesega. Kõrvalvaatajatele on ta alati tundunud ehk pisut üleolev või kinnine, aga see on vaid kuvand, mille ta on mingil mõistmatul põhjusel ise loonud. Mina näen selle maski taga üht üüratult erilist inimest, kelle sees tuksub suur ja imeline süda, kes seab alati oma sõbrad ja lähedased endast ettepoole. 


Näen teda kõrvalt jälgides, kuidas hirm hoiab teda tagasi, hirm hukkamõistu ja hülgamise ees. Ta klammerdub tugevalt kõige külge, mis pakub talle natukenegi turvatunnet. Olgu see siis töö, suhe või hobi. Ta pingutab alati nii, et veri ninast väljas, aga ei luba seejuures maailmal enesele midagi vastutasuks pakkuda. 


Ma näen, et kuigi ta püüab armastada kõiki teisi, teha kõike teiste heaks, on ta unarusse jätnud iseenda. Miks ta ei suuda end armastada, miks ta tunneb end alati ebatäiuslikuna? Miks ta nii väga kardab eksida? Ma tahaksin teada, mis on ometi juhtunud, et ta tunneb, et peab olema täiuslik või kes on talle öelnud, et ta juba pole seda, lihtsalt sellena, kes ta on?


Ma tahaksin, et ta suudaks kasvõi kordki elus end näha läbi minu silmade. Ma tahaksin, et julgeks olla tema ise, et ta julgeks eksida, julgeks olla inimene. Ma soovin, et ta mõistaks, et perfektsionism on vaid illusioon ja kui me püüame näida täiuslikud, siis see on vaid näitemäng ja me ei jõuagi kunagi oma tõelise allikani, sest me ei luba enesele arengut, mida võimaldab meil just inimeseks olemise kunst. 


Ma näen selles inimeses nii tohutut potentsiaali, mis on justkui paisu taga kinni. Ta võiks olla imeline armastaja, ta võiks olla liider ning teerajaja, temas on seda sihikindlust ning jõudu, et muuta maailma, aga see kõik jääb selle taha, et ta ise veel pole osanud end näha selles rollis. Ta teeb kõike südamega, aga tegelikkuses ta ei usu, et ta võikski olla parim. Ta ei usu, et ta ongi seda, et ta ongi Universumi täiuslik looming – juba täna, siin ja praegu. 


Olen olnud tunnistajaks, kui see sama inimene on ühenduses oma allikaga, see on olnud kõige lummavam vaatepilt.  Olen näinud, kui tema ümber pole inimesi, kellega end võrrelda, kui tema kõrval pole inimesi, keda päästa, kui pole neid, kes hukka mõistavad. Näinud siis, kui ta julgeb olla tema ise. Näinud hetki, kui ta ei kahtle, vaid teab, näinud hetki, kus ta ei põe, vaid julgeb olla tema ise, näinud hetki, kus ta teab vastuseid kõigile küsimustele ja järgib oma südant, elab iseendale, elab nii, et ta ei muretse, mida keegi teine mõtleb või tunneb. 


Kui Sa seda kunagi loed ja end ära tunned, siis pea meeles, et väärid parimat, mida universumil pakkuda on, väärid, et Sind armastatakse  tingimusteta, just sellena, kes oled. 


Palun tule, tule võta mu silmad ja vaata end läbi mu silmade. Kas Sa oled näinud varem kedagi nii hoolivat, oled Sa kunagi näinud kedagi kunagi nii pühendunult töötamas, oled Sa näinud kedagi, kes niivõrd palju innustaks oma sõpru ja kolleege, kedagi, kes nii väga hooliks ja väärtustaks oma lähedasi? Palun hakka seda inimest armastama! Palun anna talle puhkust! Anna talle asu ja ütle talle, et ta võib selle maski nüüd nurka visata ning näidata kogu maailmale oma tõelist olemust. 


Unusta need, kes iganes on Sind maha tallanud, unusta need, kes pole Sinusse uskunud, unusta need, kes pole Sind armastanud nii nagu oled, need, kes pole pidanud Sind täiuslikuks, need, kes on kärpinud Sinu tiibu. Sa oled unistaja, oled looja, oled armastaja, oled täiuslik iseendana !  

Aitäh, et tulid, et oled! 

Kui naine usub, kui naine armastab!

Tiina Tiitus rääkis oma loengul sellest, kuidas suhte võtmed on kõik naise käes. “Kui mees räägib naise suhtesse, on tegemist mõistuseabieluga, kui naine tahab ja annab suhtele loa, on tegemist armastusabieluga”, olid Tiina sõnad.

Naljakal kombel on elu viimastel nädalatel neid sõnuka täielikult kinnitanud.

Mul on ühed väga head tuttavad, kes on koos olnud juba põhikooli päevilt. Kokku-lahku käimisi on olnud paaril korral. Alati on elu nad siiski kokku toonud. Nad tõesti sobisid ning täiustasid teineteist. Mäletan selgelt, et just selles suhtes sai kinnisest,pessimistlikust ja teravkeelsest neiust siiras, südamlik ja armastav naine. Peale pikka kooselu aga hakkas tekkima rutiin. Mees rabas tööd, tundes, et teeb seda tuleviku hüvanguks. Naine aga ootas juba sõrmust ning heietas lapsemõtteid. Ühel hetkel tundis naine, et tema on alati viimasel kohal ja lõpetas suhte. Mitte armastus ei saanud otsa, vaid kannatus katkes. Tekkisid uued austajad ja naine nautis meeste tähelepanu. Ühel hetkel tundis ta, et igatseb siiski just seda inimest, kelle peale oli ta saanid igas olukorras loota, keda ta oli alati näinud oma laste isana. Paraku oli ka mees otsustanud, et ehk peaks proovima leida kedagi uut, minema eluga edasi. Olgem ausad, eks nooruses oli  jäänud mõlemal palju proovimata ja nägemata. 


Naine oli meeleheite piiril, kuid tema silmis oli ikka see lootus, usk ja armastus. Lahus oldud aeg oli talle teinud selgeks, et isegi, kui argirutiin pressib peale, armastab ta just seda meest. Ka mees oli palju õppinud ning mõistnud. Mõistnud, et tööd tehes võib küll varanduse kokku kraapida, aga samal ajal võib Sinu kõrvalt kaduda see, kellega lootsid seda tuleviku ja head elu koos üles ehitada. Naine võttis kätte ja ütles mehele, et tema armastus pole lakanud ning ootab nii kaua kui vaja.

Tänaseks on nad taas koos. Õnnelikumad kui eales varem. Nüüd on neil mõlemal taas ühine siht. Armastus tegi tuleproovi läbi. Mõlemad lasid sellest suhtest korra lahti ja see tuli nende juurde tagasi. Paemana, kui see iial varem oli olnud. 


Naine uskus, teadis ja tundis alati. Ta lubas endale proovida, eksida ja katsetada ning andis loa ka mehel käia ja näha, mis tema tegelikult tahab. Mõlemad tahtsid lõpuks sama asja – see ongi see armastuse võlu.


Teine lugu räägib naisest, kelle suhe leidis ootamatu lõpu. Mees lahkus üleöö ilma ühegi sõna selgituseta. Naine tunnistas, et ehki mees nii tegi, oli see inimene tema elu armastus ja parim mees, kelle ta oleks nõus igal ajal tagasi võtma. Vaatamata kõigele  ei hakanud ta meest taga ajama, pisarates draamat tegema,  vaid lasi minna, uskudes, et ju see on siis vajalik või hea. Kuid hiljem, täiesti ootamatult, saatis mees kirja ning tunnistas, et ainus põhjus lahkumiseks oli asjaolu, et ta kartis ning tundis, et ei tee naist päriselt õnnelikuks, et ta pole piisav. Sellele järgnes abieluettepanek. Järjekordne tõestus, et naise kannatlikkus, sügav tunne ning oskus lahti lasta tasus end täielikult ära. 


Kolmas lugu räägib mehest, kes on tuntud paadunud naistemehena. Jäi mulje, et selle mehe südant ei soojenda enam miski ega keegi. Ühel hetkel aga kutsuti ta seltskonda, kus ta ei tundnud peale ühe inimese mitte kedagi. Ise kirjeldab ta seda lugu nii, et astus ruumi, kus oli "miljon" naist, aga üks neist lihtsalt pimestas teda nii, nagu kedagi teist poleks ruumis olnudki. Peokorraldaja kirjeldas seda kõrvalvaatajana nii, nagu oleks toimunud mingi plahvatus. Mees sisenes, naised hakkasid sagima, igaüks üritas tiirelda ihaldusväärse poissmehe vaateulatuses, alustada juttu, paista silma.  Aga oli üks naine, kes ei öelnud sõnagi, vaid lihtsalt vaatas seda meest,  nagu oleks ta ilmutust näinud. Hiljem mees tunnistaski, et see pilk olevat ta täielikult võlunud. Naine ei roninud nahast välja, püüdnud silma paista, olla parem,  vaid imetles, andis mõtteis loa selleks, et midagi imelist saaks sündida. 

Olen nüüd aru saanud, et Tiinal oligi õigus, kui naine meest imetleb, teda jäägitult tahab, siis see ongi see, mis mehe jalust niidab, aga siinkohal on konks – Sinu armastus peab olema nii võimas ja nii tugev, et oled ka valmis jätma mehele tema vabaduse.  Ära ürita võtta kelleltki tema vabadust, vaid armasta ja Sinu ees avaneb uus maailm.



Teine Tiina tähepanek elust enesest oli, et kui kohates seda õiget inimest, hakkad armastama kõiki mehi. Tunnen, et tal on selles osas täiesti õigus. Lihtsalt kui näed inimest, kelles on justkui kõik, siis hakkad järsku nägema seda head ja ilusat igas inimeses – oma minevikus, olevikus ja tulevikus. Sinus tärkab tänutunne kõigi suhtes, kes on Sind selle hetkeni siin ja praegu juhatanud, Sa näed oma armastatu ilu ka koledas mehes, Sa näed oma armastatu julgust ka kõige suuremas argpüksis, Sa näed tema tarkust igas mehepojas. Oled igale isendile tänulik, et nad näitavad Sulle mida tegelikult soovid, keda tegelikult igatsed. 


Just õige inimese kõrval hakkab Sinus voolama kummastav eluenergia, mis teeb Sinust uue inimese – inimese, kes tõesti mõistab, armastab, annab ja mitte ainult ühte, vaid kogu maailma. Ainult egoist tahab Saada Sind täielikult endale, tahab, et kogu Sinu arm ja tähelepanu kuuluks vaid talle. Õnnelik ja enesega heades suhetes olev mees mõistab, et oled kingitus kogu maailmale, ta laseb Sul laotada oma tiivad ja puudutada oma kuldse headuse tiivaga kõike, mis Sinu teel on. Ta teab, et Sinu armastus tema vastu on siiras ning sügav ja ta ei pea muretsema, et valetaksid, petaksid, hülgaksid. Suhtest kaob hirm ja kadedus, jääb vaid armastus ning siiras rõõm. Sinu rõõm ei seisne kellegi omamises, Sinu rõõm seisneb selles, et Sinu elus on nii võrratu inimene, kes on kingitus kogu maailmale ja kes on otsustanud jagada enda elu just Sinuga. On ta siis vaid viivuks või surmani, aga see aeg on hindmaatu väärtusega ning naudid igat sekundit. 

Ja siit jõuame Tiina kolmanda tõeni – “Ainult kaks õnnelikku inimest saavad luua õnneliku suhte”. 

Vanusega silmitsi

Minu vanaema on tuntud oma krõbedate ütlemiste poolest. Täna sain lausa ämbriga külma vett krae vahele. Ma tänan teda selle eest! Ma leian, et kõik, mis Sulle öeldakse, olgu head või halba tuleb Sulle kasuks, õpetab ja sunnib Sind eluga tõtt vaatama. 


"Sa oled juba ligi 30 aastane ja Sa pole mitte midagi suutnud ära otsustada - kus Sa elada tahad, keda Sa meheks tahad, mis tööd Sa teed."


Kõlas päris karmilt. Ja ma ei saa ju väita, et ta eksiks. Tõsi ta ju on, iseasi, mis määraja see 30 nüüd on. Aga miks see on nii? Kas ma olen otsustusvõimetu? Ei julgeks nagu seda väita, sest mind tuntakse just minu kiire otsustusvõime poolest, väga vähesed, kes suudavad mingites olulistes küsimustes nii kiiresti otsuse langetada, kui mina seda teen. 


Kas ma olen siis argpüks? Kas ma kardan riskida, proovida ning katsetada? Jällegi tundub see justkui ülekohtune, sest olen ju elanud erinevates linnades, isegi piiri taga, ka suhteid olen enesele lubanud – lubanud inimlikku eksimist. Aga fakt on ka see, et kiire otsustamine tähendab minu puhul alati seda, et jõuan kiirelt otsusele, mida ma EI TAHA, mitte ma ei jõua selleni, et vot, see ongi see. Äkki siia ongi koer maetud? Eitan elu, selle asemel, et kõigele JAH öelda ja seega JAHi väärivaid asju juurde luua? 


Ainuke asi, mis on tänaseks päevaks paika on loksunud, on see, et kirjutamine on minu kirg ja kutsumus. Vanaema tunneb küll ilmselt selle üle uhkust, kuid näeb, et ega see sisse ei taha hästi tuua. Vanasti ajas ta seda selle kaela, et mul pole veel kõrgharidus käes, kõik ootasid seda minu lõputunnistust, nagu see teeks imesid. Ei teinud! 


Variant oleks oma ajakirjaniku paberitega minna tööle mõnda vahvasse toimetusse – pakkumisi on ju tehtud. See pole mulle sobinud. Kas ma olen laisk? Ilmselt. Minu meelest teha tööd, mis Sind ei eruta on kõige hullem enesepiinamine üldse. Aga miks see ajakirjandus mind siis enam ei eruta? Sest minu jaoks kaob loomingu võlu, kui Sa PEAD midagi tegema, kui keegi ütleb Sulle, et selleks kellaajaks olgu lugu valmis. Sellise suhtumisega võib aga normaalne inimene lõpetada kuuse all, kas ma lõpetan ka kuuse all? 


Ja mis case siis selle elukoha ja mehega on? Ma olen käinud ja näinud nii linnasid, riike kui mehi, aga ma pole tundnud seda tunnet, et vot see on minu kodu, siin ma tahan juured alla ajada, nii nagu ma pole tundnud, et see ongi see härra õige ja nüüd torman abieluranda ja hakkan lapsi tegema. Tiina Tiitus rääkis oma loengus väga õieti, et inimesed astuvad tihti suhtesse, sest nad tunnevad, et ah, ega midagi paremat nagunii ei tule ja võtame siis selle ära, mis parasjagu letil on. Ma saan ju mõistusega aru, et vanus surub peale ja tähtsad otsused on tarvis ära teha, aga see ei paista mind morjendavat. 


Ma olen seda tihti mõelnud, et kas elu on otsus või äratundmine? Kas see käibki nii, et võtan maailmakaardi ette ja siis mõtlen ja kaalun, et kus oleks tore elada või eksisteerib siiski see müstiline tunne ja teadmine, kui Sa kord oled oma eluga jõudnud sinna punkti, kus Sul lubatakse mõista ja ära tunda? 


Ma olen seda väga tihti öelnud, et ma pole mingi maailmatark, ka mina tunnen end kohati kõige suurema luuserina, samal ajal on minus mingi asi, mis ütleb, et Sa ei pea kiirustama, elu kannab Sinu eest hoolt, iga asja jaoks on oma aeg. Äkki on mulle neid erinevaid töid, elukohti ja suhteid vaja? Äkki need on tulnud mind õpetama? 


Kumb on siis hullem, kas lasta otsustusvõimetult elu mööda või teha valed otsused ja siis kannatada nende küüsis? Kuidas ma saan teha mingit otsust, kui mul puudub sisemine kinnitus, et see või teine on õige. Mu süda ütleb, et see on võimalik, et ärkad ühel hommikul ja Sul on vastused, mida Sulle varem ei näidatud, sest Sa polnud selleks valmis, sest Sul oli vaja veel midagi kogeda. 


Ma olen selline naljakas inimene, et tunnen end kõikjal nagu kodus, samas pole ma hingerahu leidnud veel kuskil. Armastan kõiki inimesu, samas pole ära tundnud seda, kes neist kõigist eristuks. Vähemalt on mul minu kirjutamine – selle kohta on mu sisetunne küll öelnud, et:”Tüdruk, see on Sinu kutsumus, Sinu õnneallikas, Sinu missioon.” 


Ühel päeval asendub teadmatus teadmistega, ühel päeval ma ei pea muretsema, et kas minu kirg ka mind toidab, ühel päeval ma ei pea kahtlema, et kas see on minu koht, ühel päeval ma tean täpselt, miks ma pidin nõnda kannatlik olema. 

Seniks aga, grämps, ma näitan Sulle, et süda juhib mind ja ainult tõeni, ainult külluseni, ainult kõrgeima valguseni! 

Puudutuse kunst

Mul on palju häid  vastassoost sõpru ja viimase paari kuu jooksul on juhtunud selliseid asju, mis panid mind teatud asjadele mõtlema ning kolme erineva inimesega seotud juhtumi abil sain kokku panna terve puzzle. Ehk mõni aeg tagasi kohtusin vana sõbraga. Me polnud pikemat aega näinud ja seadsime sisse end õdusas kohvikus. Tajusin, et mu sõber on aastatega päris palju muutunud. Kuidagi avatum, jutukam ja energia voolas hoopis teisiti. Söön rahulikult oma salatit ja minu sõber järsku sasib mu juukseid ja teatab, et olen endiselt ikka päris rock´n´roll. Inimesed ikka armastavad mu peas tuusteldada, sest ega ma kammi väga ei armasta ja ju nad tunnevad, et seda out of bed soengud ei anna hullemaks nagunii ajada. Läks jälle pisut aega mööda ja sõber katsub mu põlve ja uurib, et kas mul ikka sukad on jalas, et väljas ikkagi talv. Mul hakkas juba tsipa imelik. Lõpetasime oma söögid ära ja kuna me polnud tõesti väga kaua näinud ja juttu jätkuks kauemaks, leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval uuesti. 

Saame siis kokku. Sõber hakkab rääkima, kuidas räästalt alla tilkunud vesi kõik kraest sisse voolas, samal ajal demonstratiivselt käega üle minu selja tõmmates. “Näe siiamaani”. Istume maha ja jutuks tulid erinevad inimsuhted. Järsku räägib sõber teemal, et:”Kõik on võimalik, mõtle, tuleb mõni sõber, paneb käe Su põlvele ja...” Samal ajal muidugi jällegi näidates, kuidas see siis välja peaks nägema. Kuna tegemist oli minu ülikooliaegse sõbraga ja oleme olnud just vaimses plaanis väga lähedased, siis tundus olukord mulle juba üpris veider. Seda enam, et meie söömine nägi välja umbes selline, et maitse nüüd minu kitsejuustu  ja ma mekin sinu pastat  jne. Näiteks oma parima sõbraga, kellega igapäevaselt kohtun, teeme me pidevalt niimoodi, et tema mekib minu kana ja mina maitsen tema  desserti. Pole probleemi, aga sellel kohtumisel tundus see päris võõrastav.  Igatahes maksis minu kaaslane  arve ja lahkusime. 

Õhtul juhtusime ühisele üritusele. Istusime jälle kõrvuti ja minu sõber pidevalt läks oma jalanõudega vastu minu sääri, millele järgnes demonstratiivne pühkimine. Seda märkas juba ka minu teisel käel olnud inimene ja mul hakkas järjest imelikum. Õhtul jäin mõtlema, et mis kuradi jama see on, et kas viga on minus ja see ongi täiesti normaalne, et suheldes tuleb hoida füüsilist kontakti või olen ma midagi totaalselt maha maganud. Otsustasin otse küsida mis peale mu sõber teatas, et ta teeb koguaeg ja kõigi sõbrannadega nii. See pidavat tekitama usaldust ja aitama siseneda teise enregiaringi. Ühest küljest kõlas ju päris hea selgitusena, teisalt aga jäin mõtlema, et kui me nüüd rolliks ära vahetaks. Oletame, et lähme lõunale ja hakkan ka nö usalduskontakti tekitama. Ma sügavalt kahtlen, et tal ei tekiks küsimust, mis toimub. Vähemalt ma ise tunneks end küll üpris veidralt. Paned järsku käe sõbra põlvele ja siis vaatad, mis nägu pähe tuleb. Ma kindlasti teen selle ära! 

Aga see vahejuhtum meenutas mulle kohtumist ühe teise sõbraga, kellega me polnud  vanad sõbrad, vaid pigem  teretuttavad. Mingi hetk hakkasime virtuaalmaailmas  tihedamalt suhtlema ja seejärel ka kohtusime silmast silma. Mina oma sõprade puhul tervitan neid alati kallistades,  minu jaoks on see elementaarne. Loomulikult ka oma uue sõbra puhul lendasin kohe selga. Samal ajal tundes, et teine pool ehmatas vist täielikult ära. Tunne oli selline, nagu mees poleks mitte kunagi, mitte kedagi kallistanud või kardaks ta mind. Väga selgelt oli näha, et ta ei tundnud end mugavalt ja see pole muutunud tegelikult tänaseni. Me saame väga hästi läbi, aga kohtumised on alati sellised jube veidrad, sest kui seltskonnas on veel inimesi, siis ma alati kallistan kõiki ja need on sellised tugevad embused, aga temaga seda pole. Tont seda teab, mida ta kardab. Või äkki kõik inimesed ei armastagi kallistada? 

Nende kahe täiesti erineva juhtumi valguses tundus mulle väga valgustav vestlus minu kolmanda sõbraga, kes oli leidnud endale just uue silmarõõmu, kellega nad on kohtunud vaid põgusalt. Läks siis minu sõber oma uut vallutust üllatama ja veetsid kenasti aega. Kohtumise lõpus oli neiu teatanud, et teeme ikka kalli ka ja spontaanselt käed ümber mehe pannud. Sõber aga rääkis sellest nagu mingist 7ndast maailmaimest. Kuidas ta pole üldse sellise asjaga harjunud ja samal ajal olevat see olnud ütlemata meeldiv. Lihtne kallistus tegi mehe kohmetuks ja pakkus tema üllatuseks kummalist naudingut. 

Nende kolme loo põhjal  jõudsingi  järelduseni, et me eestlastena kardame seda füüsilist lähedust, me otsime selle tagant mingeid tagamõtteid, me pole sellega harjunud. Samal ajal, aga jätame end paljust ilma. See lihtne pai või kallistus võib tunduda võõristav, aga kui õpime seda nautima, siis tegelikult toimub energiatevahetus ja me saame korraliku laengu. Nii nagu esimeses loos olev sõber alateadlikult üritas mind panna tundma erilisena, tegin teises loos mina seda oma uuele sõbrale ja kolmandas loos selgus, et ongi inimesed, kes teevad seda automaatselt, et näidata välja oma hoolt ja on need, kes pole lihtsalt harjunud ning õppinud veel vastu võtma. 

Ärge kartke, nautige ise ning kinkige ka oma lähedastele neid hetki, kus nad saavad tunda, et maailm on turvaline paik ning nad on hoitud ja armastatud. See ongi puudutuse kunst. 

Taltsutades teismelist

Minu käest on aeg-ajalt ikka küsitud, et kuidas ma saan rääkida lastekasvatuse teemadel, kui mul endal lapsi pole. Olen alati vastanud, et aga olen ise ju laps olnud, seega näinud ka kuidas kasvatustöö toimub ja millised võtted toimivad. Ma juba lapsena jälgisin, kuidas erinevates  perekondades asjad toimisid. Teismelisena nägin, millised minu kaaslased kaldusid teelt kõrvale, millised mitte. Ühesõnaga ma analüüsisin kõike ja kõiki.  

Juhtusin täna nägema saadet Super Nanny, kus tavapäraselt tegeletakse väikelaste kasvatusega, sel korral oli aga keskmes perekond, kus oli probleem teismelistega. Täpsemalt oli luubi all ühe ema-tütre suhe. Mind puudutas see saade, sest suutsin tõmmata mitmeid paralleele oma lapsepõlvega. Ma sain probleemi vaadata läbi kõrvalseisja pilgu. Näha, mida võis mõelda ka minu oma ema ja tunda ära palju enese teismeea  käitumismustreid. 

Probleem seisneski selles, et tütar ei allunud distsipliinile, ema oli pidevalt endast väljas, laps oli silmnähtavalt  häiritud ning tundis, et teda ei mõisteta, armastata ning väärtsutata. Pidev üksteise ründamine lõppes aina kasvava lõhega nende kahe vahel. 


Olen alati öelnud, et kõik inimesed meie elus on kindlal põhjusel ja meil on vaja õppida. Nii nagu partnerlus ei toimi iseenesest, ei toimi ka meie suhted oma laste või vanematega  nagu kellavärk, kui me ei tee sellega teadlikult tööd. Muidugi, on ka neid perekondi, kus asjad toimivadki loomulikult, aga kui on juba tekkinud probleemid, siis nagu ütleb ka Paavo Nõgene:”Probleemidega tuleb tegeleda kohe, muidu lähevad need hapuks”. Seda hapuks läinud asja olen ma näinud oma lapsepõlves ja näinud ka paljudes teistes peredes ja põhjuseks on tihti see, et ei osata kuskilt otsast alustada. Ei jõuta probleemi tuumani ja seetõttu ollakse abitud ka lahenduste leidmisel. 


Lapsevanemana on meil teatud vastutus. Meil kui täiskasvanutel on kohustus tekkinud konflikte adekvaatselt lahendada. Mõtteviis, et ah ootan kuni kasvab oma teismeeast välja ja siis on kõik korras, pole lahendus. Kõik meie tegemata töö lööb välja tulevikus märksa valusamate tagajärgedena. 


Teismeiga on meeletult vastuoluline. Ühest küljest me vajame tunnustust ja tähelepanu, teisest küljest ei tohi see muutuda selliseks äärmuslikuks poputamiseks ja avalikuks häbipostiks. Mitte ühelegi teismelisele ei meeldi, kui tema ema hakkab teda nüüd avalikult sõprade ees musitama või karjub akna peal,et olgu müts pähe pandud. 


Kõige hullemad ongi äärmused – hoolimatus VS ülehooliminme. Minu isiklik seisukoht on olnud, et laps on indiviid – tal peabki olema õigus oma arvamusele, talle tulebki anda teatud vastutust, aga samal ajal on ta siiski noor ning vajab Teie nõu ning juhatust. See ei tohi olla pealepressiv, aga teie kohus on olla olemas, kui tal on mure. Põhjus miks paljud lapsed oma vanematele muredest ei räägi, ongi see, et sellega kaasneb hukkamõist, kriitika või tihtilugu ükskõiksus. “Oh, mis Sa ajad, see on tühine asi”. Tühine  või mitte, aga lapse jaoks on see sel hetkel ikkagi mure. Ta on oma arengustaadiumis just sellel levelil ja vajab Teie nõu ning kui ta julgeb seda tunnistada ning veel enam, Teilt nõu küsida, siis juba see on tunnustust väärt.  


Siit jõuamegi nende oluliste punktideni, mida ka saates välja toodi ja mida ma ise ülioluliseks pean. Ehk mida vanem peaks teadma ja mida laps tegelikult ootab. 


A) Usu endasse! Sa oled hea vanem, Sa ei pea olema täiuslik, Sa ei pea teadma kõike, Sa ei pea oskama kõike, aga ära löö käega, ära lükka vastutust endalt ära. Sinu lapsed on tulnud Sind õpetama, nad on Sinu väljakutse ja Sinu triumf. Selleks, et olla parem vanem, pead õppima ennast armastama, looma teadlikult terve mina-pildi. Kui Sa oled katki, siis Sinu lapsed leiavad üles need kõige valusamad kohad ja vajutavad sinna – see viib Sind endast välja, see tekitab valu ja viha. Sinu, kui täiskasvanu kohus on sellele lõpp teha. Sa suudad seda vaid läbi töö iseendaga. Ma suutsin omal ajal enda ema täielikult endast välja ajada. Tema reaktsioon oli see, et ta läks oma tuppa ja ei suhelnud minuga. Mind see muidugi veel rohkem ärritas, lõpuks ma pritsisin sappi, olin solvunud, õnnetu ja sama endast väljas, kui mu emagi. Mingi hetk rahunesime muidugi mõlemad maha, aga see polnud lahendus. Me kunagi ei tegelenudki probleemi kaardistamise või lahenduste otsimisega. Tema tundis ilmselt, et ei saa lapsevanemana hakkama, see sundis teda veel enam kapselduma ja minus süvenes veel rohkem see tunne, et mind on ignoreeritud. Õnneks see ei lükanud mind muidugi sellele teele, et oleksin kuskile kehva seltskonda sattunud või hakanud mingeid lauslollusi tegema, et tähelepanu saada, aga minu puhul töötas see sisemise hävitajana. Üksi laps ei taha ju oma ema endast välja ajada ja ükski ema ei taha oma last õnnetuna näha, me lihtsalt ei osanud kumbki mõista lihtsaid asju. 

B) Distsipliin oma laste suhtes ei tähenda, et oled karm või halb lapsevanem! Sinu kohus ongi neilt nõuda seda, et neil oleks  austus nii Sinu, kui vanema suhtes kui ümbritsevate inimeste, looduse ning loomade suhtes. Et see austus oleks ka väljateenitud, pead jällegi tegema tööd iseendaga. Toon jälle näite oma elust. Kui mu ema käskis mul näiteks toa ära koristada, siis ma küll tegin seda, aga üldjuhul ma vilistasin kõigi tema käskude ning keeldude peale. Ja kuna temas oli tekkinud mingil määral kindlasti süütunne, kuna ta töökohustuste tõttu ei saanud minuga nii palju tegeleda, kui oleks ehk tarvilik, siis ta lasi mul sellega manipuleerida. Minu suhtumine oli, et aga miks ma peaks Sind kuulama, mis kasvataja Sa nüüd äkki oled siin. Samal ajal kui vanaisa oli selline, et kui tema ütles, siis ma ei hakanud isegi vaidlema. Ta oli hoidnud piitsa ja prääniku vahekorra tasakaalus ning seeläbi saanud minu austuse osaliseks. Kui Sa kord oled lasknud enesele pähe istuda, siis uskuge, ega ei ole lihtne lapsi ümberkasvatada. Seega nõua juba titest saadik korda ja leia selle kõrvale ka aega, et tunnustada last. Kui Sinus on palju süütunnet või Sa lükkad vastuse eneselt ära, siis tegelikult ei muutu midagi. Lõpuks võidki ise koristada neid tube. Sinu sõna lihtsalt ei maksa. Lapsed pole lollid, nad tajuvad, kui annad kontrolli käest, kiirelt võtavad nad selle üle. See on ka põhjus, miks tänapäeval on nii, et lapsed sülitavad vanemale näkku või saadavad nelja aastased neid kuskile koledasse kohta. See näitab seda, et oled olukorra üle kaotanud kontrolli. Tekib küsimus, kes on lapsevanem? Sina oled! Kui lähed endast välja, siis laps saab sellest jõudu juurde, ta näeb, et vajutas õigeid nuppe, ta tunnetab, et on saanud kontrolli enda kätte. Sinu asi pole mitte karjuda või nutta, vaid end kehtestada ning järjepidevalt nõuda korda. Kui laps saab aru, et Sina juhid mängu ja määrad reeglid, on ka kord majas. 


C) Usalda oma last, usu temasse! Kui me ei lase oma lapsel tiibu sirutada, siis jääb ta igavesti lennuvõimetuks. Ma olen näinud perekondi, kus perepoeg sõidab järjest autosid sodiks ja vanemad tambivad selle lihtsalt kinni. Pojal aga ei kasva seeläbi ei vastutustunnet, ega respekti, vaid ta usubki, et kõik mis teen, teen vanematele, kes selle supi ikka ära söövad. Paraku elu pole enam nii lihtne, kui need vanemad enam ei jaksa seda koormat kanda või üldse ühel hetkel kaovad. Mis siis saab? Teine asi on usk oma lapsesse. Märka, tunnusta, aita. See üks hea sõna võib vahel anda märkimisväärseid tulemusi. See motiveerib just positiivses võtmes. Motiveeriv võib olla ka kriitika, aga kui see on pidev ja tekitab lapses alaväärsus tunnet, siis see kõik koguneb ja see ei anna oodatud tulemust. 


D) Ja lõpetuseks kõige olulisem asi – ARMASTA. Ja seda loomulikult tingimusteta. Ära karda seda välja öelda, isegi kui see teismeline teeb nägusid, siis tegelikult ta tahab seda kuulda, tal on vaja seda kindluse ning turvatunnet. Õrnas eas toimib palju asju ja maailm tundub kohati hall ja jalgealune kõikuv. Seetõttu on oluline, et lapsel on midagi, millele ta saab kindel olla. See on see teadmine, et minu ema ja isa armastavad mind ka siis, kui ma eksin,  kui ma pole klassi kõige parem õpilane, või  jään jooksuvõistlusel neljandaks. Nad armastavad mind ka siis, kui julgen ise otsustada oma tuleviku ja eriala valikute üle üle või värvin nooruse hulluses oma pea punaseks.  Nii nagu teie pole täiuslikud, ei ole seda kunagi ka teie lapsed. 

Minu kangelased & eeskujud laiast maailmast :)

Ma tahaks olla nagu Ema Teresa, kes on muutnud maailma läbi armastuse, saanud rahupreemia, inimsuse preemia, üksteisemõistmise preemia jne. 

Ma tahaks olla nagu Michael Jackson, kelle talent ja anne on raiutud ajaloo raamatutesse. Kõigi aegade edukaim meelelahutaja, kes vaatamata edule ning kogutud varale ei unustanud kunagi endast nõrgemaid, kes kunagi ei unustanud, et süda on antud armastamiseks. 

Ma tahaksin olla nagu Kelly Slater, kes 11 kordne maailmameister surfamises. Mees, kes teab mis on kirg ning sihikindlus. Tema pühendumine on inspireeriv. Mees kes tarbib harva alkoholi ning on põhimõtteliselt narkootikumide vastane. Respekt! 

Ma tahaksin olla nagu Wayne Dyer, kes on mõjutanud ning inspireerinud miljoneid inimesi üle maailma. Kelle raamatud ning motivatsioonikõned on alati nagu Ingli puudutus ning Jumala kingitus. 

Ma tahaksin olla nagu Dave Grohl, kes on multitalent-  multiinstrumentalist, kelle hääl sulatab südamed ja pilli käsitlemine paneb imetlusest õhku ahmima. Mees kes on kirjutanud sadu laule ja hullutanud üle 20 aasta miljoneid rockisõpru. Mees, kes  toob staadionid rahvast täis. Ta lubab enesele iseendaks olemist, ta ei püüa meeldida ja just sellepärast ta paljudele meeldibki. Dave on tema ise ja elab kirega ning oma kirele. Respekt! 

Ma tahaksin olla nagu Ellen DeGeneres, kes suudab naelutada miljonid televaatajad teleka ette, kes oma päikselise olekuga süstib positiivsust meisse kõigisse. Võitnud oma jutusaatega mitu Emmyt ning on tuntud kui suur loomaarmastaja. Ellen ei ela teistele ega selle järgi, mida keegi arvab, vaid tema elab oma südame järgi. 

Ma tahaksin olla nagu Michael Schumacher, kes naelutas mind juba lapsest saadik teleka ette, et tema sõitudele kaasa elada. Metsiku pühendumise ning sihikindlusega andis ta võimaluse oma fännidele taas rõõmujoovastusest kiljuda. Mees, kes juba 6 aastaselt teadis, kus on tema koht ja mis on tema siht. 

Ma tahaksin olla nagu Martin Luther King Jr, kes oli tuntud kui aktivist, kes seisis inimõiguste eest. Tema legendaarne kõne “I have dream” on igapäevane tõestus sellest, et kes unistab ning usub, selle teel pole takistusi, sellele pole midagi võitmatut. 

Ma tahaksin olla nagu Ray Roman, kes kuulub maailma 10 parima pulmafilmi tegijate hulka. Mees, kes suudab jäädvustada paaride kõige imelisema päeva, seda moel, mis liigutab, mis puudutab hinge. Mees, kes on leidnud oma nišši ja roninud tippu. Mees, keda palkavad need, kes hindavad perfektset tulemust.

Ma tahaks olla nagu Printsess Diana, kelle kuldne süda ning tegevus heategevus tandril inspireerib mind ka nüüd, kui Dianat pole enam meie hulgas. Headust pole kunagi liiga palju ja iga vana ning väeti, haige ja nõrk, pisike ja kaitsetu väärib oma Dianat. 

Ma tahaksin olla nagu Steve Jobs, kes on üks aegade kõvemaid visionääre ehk muutuste arhitekte. Even sky is not the limit, mees kes ei jäänud kunagi loorberitele puhkama, vaid alati unistas ja alati püüdis oma unistuste realiseerumise poole. 

Ja lõpetuseks ma tahaksin olla nagu Josh Kelley ja Katherine Heigl, kes on mind paarina inspireerinud oma suhtumisega töösse ning partnerlusse. Joshil on edukas muusikukarjäär, Katherine on hinnatud näitleja. 2009. aastal adopteerisid nad Lõuna-Koreast erivajadusrega tütre, kellele jagatakse kodusoojust ning armastust. Edukas paar, kelle tõeline edu seisneb siiski nende südamesoojuses ja tahtes muuta maailma paremaks.  

Samuti inspireerivad mind inimesed siit samast, meie lähedalt - Slava ja Ilona lugu, kurb, aga tõestus sellele, et imelised inimesed elavad meie keskel ja tõeline armastus oli, on ja jääb!  ...

http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=72&cid=680

Sa ei saa olla keegi teine, kui Sina ise, aga ära kunagi unusta märgata, tänada ning hinnata neid, kes innustavad Sind olema Sina ise, püüdlema oma unistuste poole, vallutama oma tippe, kasutama endas peituvat südamesoojust, headust ning armastust, arenema ja õppima 

Issid & onud

FB mängis mulle hiljuti väikse vimpka ja avastasin terve portsu lugejate kirju, mida ma polnud näinudki. Ehk kui te kirjutate minu isiklikul kontol, siis kuna te pole minu sõbralistis, viskab FB need kirjad kuhugi teise kasti, mida ma polnud kunagi vaadanud. Igatahes sain sisustada ühe õhtu huvitavate lugudega elust enesest ja ausalt öeldes paneb mind ikka hämmastama, kui sarnased on täiesti erinevate inimeste elud. Oled Sa noor või vana, Põlvast või Paidest, jõukas või elad väga tagasihoidlikult – mured ja rõõmud, seda eriti suhetetandril on kõigil samad. 


Üks kiri, mis pani mind sügavalt mõtlema elu ja tuleviku üle ning mis meenutas mulle tegelikult lugusid ka minu lähedaste  tutvusringkonnast rääkis taaskord topelteludest. Seekord oli juttu naisest, kes elab koos oma lapse isaga, kuid kel on suhe teise mehega. Suhteliselt klassikaline case. Erinevused nendel lugudel seisnevad enamasti selles, et armuke on kas avalik või hiilitakse nurgataguseid pidi. Ma ei pea kumbagi käitumismalli õigeks, samal ajal ei tõtta ma ka kedagi hukka mõistma, sest lugusid onju erinevaid, aga kui me võtame selle versiooni, kus armuke on avalik ja loosse on segatud lapsed, siis ma tahaks mõista, aga ma ei mõista. Kui Sinu suhe on karil, siis ole naine ja tee see samm ning mine ametlikult lahku, aga mis tunne peaks olema lastel, kui issi/emme elavad “õnnelikult” koos ja siis on veel mingi onu või tädi kuskil. Mis eeskuju me õigepoolest oma lastele soovime näidata? Mida me õpetame? Otsustusvõimetust? Valetamist? Teise inimese mitte austamist? 


Loomulikult võib elus kõike ette tulla, armastusel pole garantiid, inimesed võivad muutuda, inimesed võivad lahku kasvada, aga sellisel juhul tuleb ka võtta vastutus ja teha mingid sammud. Kas sel lapsel on siis meeldiv, kui lastevanemate koosolekul käib emme selle mehega, kellega ta koos elab, aga õhtusel külapeol miilustab mõne teise pere perepea seltsis? Ok, naine ei väärtusta ennast või oma meest, aga lapsed? Mis see nende sisemaailmaga teeb? Mis oskused ning mustrid see neile kaasa annab tulevaseks eluks? 


Sõitsin täna ühel külavahe teel ja mõtlesin sellele kirjale ja sarnastele olukordadele ja ma pidasin lihtsalt auo kinni, sest ma tundsin, et pisar valgub silmanurka ja ma lihtsalt palvetasin. Palvetasin selle eest, et mul oleks võimalus oma elu jagada ja oma lapsi kasvatada inimesega, kelle kõrval ma ei tunne end iial nii üksikuna, et pean lohutust mujalt otsima, kellega seks pole kunagi  nii kohutav, et himustaks hirmsasti kellegi võõra vara või suvalist playboyd baarileti tagant, kellega oleks usaldus nii suur, et ei peaks oma hingeelu jagama eelisjärjekorras väljaspool kodu, kelle vastu on austus nii suur, et teise inimese katuse all elades ei tekiks isegi kisatust mingeid mänge mängida, kelle armastus oleks nii sügav, et ei peaks seda kerjama veel lisaks kuskilt mujalt. Ma tõesti ei sooviks elada vales – vales iseendale või teisele, ma ei taha elada nii, et minu lastel oleks minu pärast piinlik ja minu teod teeksid haiget minu lähedastele. Ma ei taha elada elu, kus ma ei tunne kellegi vastu nii tugevat tunnet, et teha kindla südamega otsus. 


Ma tunnen tugevamalt, kui eales varem, et ma tahaksin enda kõrval näha inimest, kellel on väärtushinnangud ning põhimõtted, kes on siiras ja kellel on julgust olla aus iseeenda ja elu vastu. Ma tunnen väga selgelt, mida ma soovin pakkuda oma lastele – ma ei tahagi, et nad elaksid mingis roosamannavahus või üleidealiseeritud maailmas, vaid ma tahan, et neil oleks võimalus elada nii, et nad tunnevad, et neil on turvatunne ja ma leian, et seda saab  pakkuda vaid läbi aususe ning armastuse, läbi austuse ning usalduse. 


Kuhu meie ühiskond on jõudnud? Kõik pistavad oma pea liiva alla, ei tunnista, mis toimub meie hinges, südames, suhetes ning koduseinte vahel. Valetame endale, oma lastele, oma partnerile. Otsime armastust, aga määrime ise selle nime. 


Elus ei lähe kunagi kõik päris nii, nagu me oleme unistanud või lootnud, aga see pole vabandus, et mitte võtta vastutust, teha otsuseid, olla siiras ning aus.