Kus on tõde?

Ma tunnen end juba pikemat aega nagu minu elu oleks üks film ja mind on pandud mängima väga keerulist rolli. Stsenaarium on veel lõpetamata ja keegi kuskil kõrgel ja kaugel oma suva järgi otsustab, mida põnevat iga uus osa tuua võiks. Mäletate, rääkisin, et mind on ootamas viimane operatsioon. Sama keeruline ja ohtlik nagu üks varasematestki, mistõttu on näha, kuidas arstid mind solgutavad, et vastutust natukenegi hajutada. Nii oli mul võimalus taas kohtuda anestesioloogiga. Olin ruumi sisenenud ja tohtrihärra oli juba valmis paberitest copy-pastet tegema, kui otsustasin, et nüüd on vist see koht, kus pean tõtt rääkima oma käsil oleva inimkatsetuse kohta. "Ma ei ole eelmisest opist saati verevedeldajat võtnud," pobisesin suunurgast. Te oleks pidanud nägema seda nägu...Seda pilku... Ruumis oleva õe pilku. Võiks arvta, et aeg jäi seisma ja ruumis polnud kuulda mitte midagi peale minu südamelöökide, mis peksid nii kõvasti, et selle järgi oleks võinud orkestrit dirigeerida. Järgnes umbes 1,5h dialoog teemal, kas ma olen päris ära pööranud. "Kas Sa tahad olla voodi külge aheldatud, rippuda voolikute küljes ja olla seisundis, kus Sa isegi oma nina ei saa sügada?" "No miks te peate selliseid koledaid pilte mulle silme ette maalima," olin nördinud. Sest mina ju tean, et tegelikult iga mõte loob reaalsuse. "Ma pean ju Sulle mõistuse pähe panema, Sa peadki hirmu tundma ja selle hirmsa pildiga elama, et sa hakkaksid neid rohte uuesti võtma. Isegi, kui minu peas oleks natukenegi mõtet, et see on õige tegu, siis arstina ei tohi ma sulle seda iialgi öelda, see on liiga ohtlik!" Tegelikult ta ju teab ise ka, et ravimi mõju pole mõõdetav, ta on seda varem öelnud ja tegelikult ta teab ka seda, et juhtuda ei pruugi midagi, aga arstil oli vaid üks argument - kui juhtub, on tagajärjed katastrofaalsed. 

Ma ei ole mitte ühegi arstiga nii pikalt rääkinud, kui sel päeval selles kabinetis. Tohter rääkis, kuidas ta oli eelmisel õhtul võtnud lahti minu haigusloo ja seda 3h uurinud ja mõelnud ning nuputanud. Veel samal päeval oli ta kohtunud taaskord osakonna juhatajaga, et arutada riske, mida see op toob. Olid ju nemad muretsenud minu elu pärast, kui vedeldaja ära jätta üheks päevaks ja nüüd olin julenud tunnistada, et pole seda 2 kuud üldse võtnud ja elan. Arsti sõnutsi on see muidugi puhas õnnemäng, et omal kahel jalal veel käin ja see õnn ei pruugi kaua kesta. 

Selgitasin veelkord, et olen väsinud arstide uksetaguseid pidi jooksmast ja iga erinev isend räägib nagunii eri juttu. Arst püüdis mind veenda, et rohtudel pole teab mis kohutavaid kõrvalmõjusid ja nendesse ei sure, mina ütlesin vastu, et aga surmatunnistusele ei lähegi kirja ju ravimi kõrvalmõju, vaid selle tagajärg. Beebipillid nt, kõik arstid teavad, et need on üliohtlikud, aga see ei takista kirjutamast retsepti. Miks peaks see teisiti olema teiste ravimite puhul? Ega tal vastuargumenti polnudki. Samuti teavad kõik arstid, et ravimifirmad on kasuahned ja arstid äraostetavad - ka seda ei saa ju tohtrihärra eitada. Kuigi tema on tõesti ehk palmi all vaid oma rahakoti kulul käinud. Ta ei lükanud ümber ega kinnitanud mitte ühtegi fakti. Seisime seal silm silma vastu ja tegelikult oli meil mõlemal õigus ja isegi hirm oli meil sama - noore inimese kaotus oleks ju tõeline solgiämber arstidele ja kaotus minu lähedastele, samas tunnistas mees vana tõsiasja, et ega arstid tõesti Jumalad pole ja eksimusi tuleb ette palju ja arstid pestakse üldjuhul süüst alati puhtaks. 

Jutti oli ka looduslikest alternatiividest - seisukoht oli, et need on siiski toetavad, aga mitte ravivad. Kuigi, lõpuks ometi arst, kes kinnitas, et jõhvikas, küüslauk ja mustikas võivad imesid korda saata. Ometigi pidavat saama kõike, aga looduslikku verevedeldajat, mis oleks ravimi toimega ei eksisteerivat. Doktor ei lükanud isegi ümber minu väidet, et tegelikult meditsiin tegelebki tagajärgede, mitte põhjustega. Ja nagu arst ise ütles, on inimese keha liiga keeruline, et keegi saaks iial ühtki garantiid anda. Ta on olnud arst üle 30a ja ütles, et senini tal on hetki, kus kõigest aru ei saa. 

Tema teadis ja mina teadsin, et tegelikult olen ma katsejänes, riskivad minu eluga nii arstid, kui riskin ma ise. Bingo on see enivei. Arsti ainus argument minu ravimi võtmise jaoks oli, et:"Sa valid hetkel, kas sõita Mersuga v käia jala, aga mina soovitan sul sõita wolksvageniga." 

Kes siis ütleb, kus asub tõde? Kas uskuda oma sisetunnet ja ise vastutada või uskuda arste ja lubada neil võtta vastutus. Kas triumf jääb tulemata, kui lasen end nüüd oma teelt kõrvale tarida või lebangi halvatuna voodikülge aheldatuna, kui keeldun arstide soovitusi kuulda võtmast? Tõde ei tea mina ja ei tea nemad ka... Tõde teab vaid Jumal ise. 

Ega Jumal nälga jäta...

Minuga juhtus hiljuti üks kentsakas vahejuhtum. Pidin minema külla ühele väga erilisele vanaprouale ja seda kõike vägagi spontaanselt. Lükkasin autole hääled sisse ja suundusin linna, kus proua elab. Otsustasin, et kuna kombeks on olnud talle alati head ja paremat viia, et lähen siis sellelgi korral poest läbi. Suur oli minu üllatus ja jahmatus, kui avastasin pangakaarti kontrollides, et minu arvel pole isegi mitte 10€. Mul olid olnud just suuremat sorti väljaminekud ja kogu minu eelarve oli saanud pm sellise matsu, et isegi söögiraga enam ei jätkunud. Tekkis küsimus, et mida siis nüüd oma viimaste eurodega peale hakata. Kui ratsionaalne on need kulutada kellegi külakostiks ja siis ise nädal/paar nälgida? Ma käisin seal poes ringi ja mõtlesin sellele prouale, kellele olin külla sõitmas - kõige imelisem, heatahtlikum ja parem naine, keda tean, mitmetel kordadel mind aidanud, vaimset tugi pakkunud ja minu eest palvetanud. Ja silme eest jooksis läbi see oangaautomaadil seisev number - selle summa eest ei saa ju pm midagi, vähemalt mitte nii paljut, kui see fantastiline naisterahvas vääriks. Küsimus oli veel selleski, et kas jätta siis euro ka endale tagavaraks või mitte. Otsustasin mängida täispangale ja kõik oma hinge taga olevad eurod ära kulutada, et osta üks pisike jupp kvaliteetset suitsuvorsti ja tükk kooki. 


Jõudsin siin pärale ja ise piinlikkust tundes andsin oma moona üle. Proua oli päikseline nagu alati - jagas häid soove, arutas kuidas mul läinud on ja teatas siis järsku, et:" Mis Sa nii palju kulutanud oled!" Ma ütlesin vastu, et mis kulutamisest Sa räägid, et mul nii halb tunne, et olen pea tühjade pihkudega tulnud. See inimene on aidanud ilmselt tuhandeid Eesti inimesi ja enamik abivajajaid  lähevad sinna ikka rahakott seljas, et oma tänu näidata. "Minule pole midagi vaja tuua, Jumal hoiab mind ja mul on alati kõike külluses, Sina noor inimene, kes Sa niigi oled omadega hädas, marss võta see ujupp vorsti ja vii koju," lausus proua ja läks kööki, et sealt siis tagasi tulla kotitäie kartulitega. "Ja kui Sul minu abi vaja on, siis tule mulle järgi ja tulen Sinuga Põlvasse ja aitan Sul asjad korda saada", lausus proua lõpetuseks. See 90ndates memm lihtsalt valas mu üle armastusega. 


Ma tean inimesi, kel on palju raha või kes teenivad hästi, aga neil on kahju heale inimesele midagi kinkida või viia, veel vähem on neil tahtmist aidata hädasolijat. Minul olid ainult viimsed eurod ja ma puht südamest tahtsin neid jagfada just selle inimesega. Ja mulle sai osaks tõeline Jumalik hellus ja küllus. Nii nagu mina andsin oma hinge tagant talle oma viimse, tegi seda ka tema. Ma ei tahtnud koonerdada ja tema ei tahtnud mind koorida, vaid meie mõlema eesmärk oli pakkuda parimat, mida meil tol hetkel teineteisele pakkuda oli. 


Minu elumoto on ikka olnud, et ära ole kade ja ära ole ahne - kui Sul on külluses, siis jaga seda, kui Sul pole ka sentigi, siis ära sellepärast veel kedagi koorima hakka, sest nagu see prouagi ütleb - Jumal ei jäta sind hätta ega nälga. Ta näeb Sinu südamesse, ta näeb Sinu häid soove ja mõtteid, ta tasub Sulle iga heateo küllusega. Kui Sina südamest jagad maailmaga oma annet ja headust, siis tuleb teisi kanaleid mööda Sulle kõik hea ka kord tagasi.

See inimene on alati teisi  aidanud, olnud üks Jumalikkuse etalone minu silmis, ta pole kunagi küsinud tasu... Ja tänu sellele on teda ka alati õnnistatud. Tal pole kunagi kellegi heaks millestki kahju, mistõttu pole ka inimestel tema heaks kahju ära anda oma viimseid sente. See on fantastiline headuse ring, mida meil kõigil oleks tarvis. Üksteise kaenla alt tugevalt kinni hoides, ei libastu me kunagi... Tõelised sugulashinged  on need, kes on Sinuga nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses ja nii tervises kui haiguses :)


Mul on au tunda selliseid fantastilisi inimesi, ma olen õnnelik inimene ... seda ka siis, kui ilm on pilves, pangakontol pole sentigi raha või mõni väiksem tagasilöök elus mind tabab. Positiivne meel, positiivsed inimesed ja armastus elu ja inimeste vastu viib mind alati edasi...ikka tähtede poole :)

Juhuseks ja kõrvalsuhted

Vallalise naisena on tulnud ikka hetki ette, kus Sa kaalud,kas olla vallatu elunautleja, kellel poleks hiljem tarvis kahetseda tegemata jätmisi või jääda kindlaks oma põhimõtetele ja siiski vältida juhuseksi. Samamoodi on sama dilemma ka paljudel suhtes olevatel inimestel - kui seda dilemmat poleks, siis ju ei petetaks. Ometigi tuleb seda vist ette enamikes suhetes juba. 

Me otsime mingeid ekstreemsusi ja nö naudinguid, aga see on täielik enesepettus. Kohtasin hiljuti üht vägagi seksapiilset isendit. Sel kutil oli kõik - temas oli domineerivust, ta oli jõuline, suurepärase kaasavara, tal oli tahtmine ja minul oleks piisanud vaid karjuda JAH ja söösta naudingute merre. Aga see oleks olnud totaalne feil, sest vb ma oleks saanud küll hea orgasmi, aga see, mida ma tegelikult otsin ja vajan, oleks jäänud saamata. Kui ma lähen restorani eesmärgiga süüa kolme käiguline õhtusöök, siis loomulikult ma naudin ka seda, kui mul õnnestub osta vaid kohvi ja kook, kuid tegelikult jääb mul tõeline elamus saamata. Ma ei tunne ennast täiusliku ja täisväärtusliku naisena, kui mulle ei pakuta täiskäiku. Loomulikult tuleb elus ette erandsituatsioone - mõne haruldase aastakäigu veini kõrvale ei kõlbagi kõhtu täis süüa ja ongi mõeldud ühekordseks  nautimiseks, aga olgem ausad selliseid väärtveine kohtab ikka haruharva ja see on pigem erand, kui reegel. Enamik ilmselt ei kohtagi, vaid ajab jälle mingi odava majaveiniga segamini ja õigustab seejärel oma tegu... Väärtuslik pudel avatakse ainult tähtsündmustel ja see on pigem isutekitamiseks, et ükskord õhtusöögi lauda istuda ja oma täiskäik kätte saada.

Nagu piibel ütleb, kõik on Sulle lubatud, aga kõigest ei pruugi Sulle kasu olla. Jah, mulle oli lubatud üks eriline öö, mulle oli lubatud olla ja nautida, aga ma väärin paremat, parimat, mida universumil mulle pakkuda on... Ma ei tea, kas see minu täiuslikku otsing kannab kunagi vilja, aga my ass need kohvid ja koogid, ma tahan tõelist vaimutoitu, tõelist hingepala, täisväärtuslikku käiku oma südamele ja magustoisuks tõelist ekstaasi ja naudingutemerd oma füüsilisele kehale.  

Kui ma varem arvasin(õigemini arvasid seda pigem minu meestuttavad, kes õigustasid petmist), et lubades endale kõrvalsuhteid, me väärtustame iseendeid, lubades endale elu poolt pakutavaid naudinguid, siis tegelikult on see enesepettus, me lubame endale paluukesi, selle asemel, et nõuda midagi täiesti kordumatut ja võimast. 

Kiusatused on üks veider asi - nende väärtus kaob kohe, kui nad oma staatuse kaotavad... Sel hetkel kui fantaasiast saab reaalsus, pole sel fantaasial enam mingit edasiviivat jõudu... Ja hall argipäev vb jätkuda. Iga seks, iga armuke muutub kord rutiiniks ja inimene jääbki otsima ja proovima ja katsetama, leidmata kunagi seda, mida ta tegelikult otsinud on... Tegemata iialgi tööd sellega, et manifitseerida parimat, mida elul pakkuda on.

Inimsuhete sõjatandril

Mõni aeg tagasi tutvusin ma ühe inimesega, kelle puhul ma tundsin koheselt, et meil on midagi sarnast või miskit, mis meid seob. Me olime nagu tuli ja vesi, aga väga jõuliselt kumas selles erinevuses läbi ka mingi siduv aspekt. Umbes nagu kohtuksid kaks sõdurit, kes mõlemad võitlevad oma kodumaa nimel, kes mõlemad teavad, mis on sõda ja kuidas sõjakoldes ellu jääda, aga erinevus seisneb selles, et võideldakse üks ühel ja teine teisel pool rindejoont. Ja sellises olukorras on päris kummaline luua inimesega kontakti. Ühest küljest te mõistate suurepäraselt üksteise hetkeolukorda, mõistate valu, mis kaasneb relv puusal ringi käimisega, mõistad seda uhkust, mis kaasneb kodumaa eest seistes, mõistad igatsust lähedaste järele ja mõistad rõõmu, mida toob iga uue lahingu võit. Teisalt aga jääte te oma olemuselt siiski vastatsteks - vastasteks, kes üritavad pidevalt läbi hammustada teise strateegiaid, vastasteks, kes usuvad just enda tagala võidu õigsust ja vajalikkust.  

Minu ja minu kaassõduri erinevus seisnes suuresti selles, et vb me isegi sõdisime mingi ühise asja nimel, olgu selleks siis kasvõi nt rahu tagamine maailma, aga need meetodid olid väga erinevad - üks uskus, et tuleb hoida kinni kindlast plaanist, et saavutada oodatav lõpptulemus, teine pigem uskus, et plaani tuleb muuta vastavalt situatsioonile ja käia muutustega kaasas. Kui tegemist oleks reaalse sõjaga, siis ühel ega teisel poleks ju taktika vale. Kui rünnak tuleb ootamatudst suunast, siis tuleb reageerida vastavalt olukorrale ja kiiresti tegutseda ning muutustega kaasa minna. Teiselt on "elusõda" piisavalt pikk protsess, mis vajab teatud määral läbimõtlemist ja pikaajalisi planeerimsi. Lõppude lõpuks peab ju olema selge, et mille nimel me siis sõdime või võitleme, fookus peab olema paigas ja mingi strateegia tuleb valida, umbes et , kas toimub tuumasõda või midagi pisut leebemat. See kes käib muutustega kaasas, ütleks, et kui olukord nõuab, võtame kasutusele tuumarelvad ja kõik. Konservatiivsem pool ütleb, et aga kui sõna on antud, et me ei lähe seda teed ja see on meie põhimõtete vastu, siis nii on. Hävitagui meid vastased ära, aga ise me oma tõekspidamistele vastu ei astu. Kui me sellele olukorrale nüüd mõtleme, siis tegelikult mõlema käitumismudeli puhul on tulemus sama. Kui me lähme kaasa provokatsioonidega, muutustega ja kasutusele võetakse mõlemapoolselt tuumarelvad, siis on kõik läbi. Maailm on hävinud, võitjaid pole. Kui üks jääb kindlaks oma põhimõtetele, siis see ei mõjuta ju teise poole tegutsemist, see vb mõjutada, aga ei pruugi ja piisab ainult ühe poole radikaalsest sammust ja häving on siiski toimunud. Põhjus, miks mina olen olnud see, kes propageerib stabiilsust ja ongi olnud see, et siis jääb mingigi võimalus, et ühiskonnas jätkub mingigisugust stabiilust, millele me saame loota. Et kui vastane teab, kes ma olen, millised on minu põhimõtted, siis ei pea ta suurest hirmust tegema läbimõlematuid samme, mille tagajärjeks vb olla häving. Väga raske on elada, kui Sa päris täpselt ei tea, millest sõltuvad vastase hetke põhimõtted - tuule suunast, kellegi teise arvamusest, tujust. Iial ei tea, millal see tuumapomm plahvatab. Ja nii me olimegi nagu kaks sõdurit erinevatel pooltel,kumbki üritades kaitsta oma "kodumaad", oma tõekspidamisi ja saada selles sõjakoldes hakkama nii nagu oskab. Üks muudkui joonistas rünnakuplaani, teine varites ja ootas, et operatiivselt tegutseda. Aga nagu sõjas ikka, igal sõduril tuleb hetki, kus ta on lihtsalt inimene, kus ta ei sõdi, ei vali pooli, ei pea plaani ega varitse snaiprina kuskil puu taga. Need olid justkui lõkkeõhtud, kus kaks sõdurit kohtusid väljaspool sõjakollet. Neil hetkedel oli koos hea - neil vähestel hetkedel, kus me polnud sõdurid missioonil, vaid lihtsad inimesed, oma mineviku, oma kogemustega, oma inimlike vajadustega. Sul on telk, Sul on magamiskott, Sul on lõke ja Su kõrval on teine inimene ja hetkeks on see sõda läbi - kasvõi ainult Teie kahe jaoks. Kogu maailm sõdib ja vastandub, aga selles hetkes olete ainult Teie kaks.  

Ja just need "lõkkeõhtud" panid mind olukorda, kus ma ei suutnud valida, kes ma siis olen? Kas ma olen see sõdur elusõjas, kes peab ajama oma rida ja seisma oma põhiväärtuste eest või ma olen lihtne inimene, kes vajab inimsoojust, mõistmist, tunnustust... Kas kahel eririndel sõdival sõduril on üldse võimalik kogeda armastust või jääb alati oht, et ühel hommikul tõustes on üks sõdur teisele kuuli pähe lasknud, sest inimese põhiloomust ei muuda ja rollidest ei suudeta välja astuda? See konflikt paisus ja paisus. oli tunda, et mõlemad ei osanud ära otsustada, et kes nad siis on või kas ja kui palju tuleks või peaks end muutma. Isegi kui me sõdiksime ühel poolel, siis oma olemuselt olime siiski erinevad... Sõjas toimub ju meeskonna töö - see polnud vaid erinev kodumaa mida me kaitsesime, vaid see oli erinev strateegia, mida kasutasime. Konflikt oli sisuliselt vältimatu. Ometigi lihtsate inimestena polnud sõda, polnud pooli, polnud sõjakava - olid vaid 2 inimest, kes mõistsid igatsuse, valu, rõõmu, võidu, eksimise, riski olemust. Kaks inimest, keda ühendas sarnane eluülesanne, aga erimeelsus selles osas, kuidas seda lahendada. Nende teed läksid lahku... Eks see hirm surma ees, hirm selle ees, et roll olla sõdur on tugevam, kui roll olla inimene. Sõdurina on meil alati relv puusal ja kuulivest seljas - tagala on kindlustatud, aga inimesena oleme kaitsetud, hingel pole relva, südamel pole kuulivesti. Ju kumbki meist ei uskunud, et hommikul teineteise kaisus ärgates oleks võimalik täisväärtusliku sõjamehena tööpostile minna ja tundetult relva teineteise oimukohal hoida. Ükskord oleks me tapnud teineteist nagunii... Ainus mis oleks võinud päästa, oleks olnud panna relv igaveseks kõrvale, hüljata endine elu, suruda alla oma tõekspidamised, aga selleks polnud me kumbki valmis.  

Aga elu on vahel ikka tänamatult julm - Sa oled see, kes Sa oled, Sulle meeldib nii, Sa oled enese üle uhke ja ometigi on see mõni üksik hetk nii hindamatu, nii armas, nii meeliköitev... Sa kõnnid pea püsti minema, nagu sõdur kunagi, aga ometigi jääb alati Sinu südamesse üks sopp, kus Sa oled lihtsalt inimene ... sopp, kus pole tähtsust muul, kui antud hetkel, kus pole oluline, kes keda teenib, kes kuidas oma elu elab või mida homne toob. Teile vb kogu see jutt tunduda umbluu, aga tegelikult on terve meie elu selliseid valikuid täis. Elus tuleb alati ette hetki, kus Sinu ego, mõistus ja süda kisuvad Sind eri suundadesse ja Sa tunned, et Sind kistakse ribadeks. Palju on veel siin elus õppida, väga palju... Kas üks hetk saab olla väärtuslikum, kui terve Sinu elu või elu ongi hetkede kogum? Selles on küsimus ... 

Teate millest ma just aru sain, lugedes oma teksti otsast lõpuni läbi. Me polnud mitte kunagi vastandid, vaid me olime teineteise peegeldus - kõverpeeglina, kuid siiski. Kõik see, mida ma tema juures ei armastanud, oli minus endas tugevalt juurdunud ja kõik see, millest ma lugu pidasin oli seal samas minu sees tegelikult olemas. Nüüd ma mõistan, miks "sõdur" saadeti... Ta oli minu tõde - tõde minu enda kohta. Me ei taha enestele tunnistada teatud omadusi, me märkame neid ikka teistes, mõistmata, et need oleme me ise. Samamoodi, nagu me näeme teistes mingeid positiivseid jooni, mõistmata, et ka meis endis on need peidus. Inimene on tõlgendus - ehk teine inimene on meie enda tõlgendus meist endist. Õppides armastama teist inimest, õpime tegelikult armastama ennast ja seni, kuni me vihkame kedagi, vihkame me tegelikult iseennast ehk iseenda negatiivsete omaduste peegeldust. 

Ega ilmaasjata ei öelda, et kohtle teist nii, nagu Sa tahaksid, et Sind koheldakse, sest kõik, mida Sa endast välja saadad, peegeldubki teises inimeses sulle tugevasti tagasi. Küsimus on vaid selles, kas Sa julged seda endale tunnistada... Ja inimene ongi vastuoluline. Ei saa olla, et ainult üks on elunatleja ja tuulelipp ja teine paadunud strateeg ja konservatiiv. Meis mõlemas olid need pooled väga tugevalt olemas. Vastuolu ei tekkinud kahe inimese vahel, vaid see konflikt oli puhtalt seesmine. Me vastandusime iseenda sees. Ja see hirmutas meid, sest kui me poleks kohtunud, poleks me sellele tõsiiasjale iial näkku vaadanud... mõni inimene ongi nagu indikaator Sinu elus, ta tuleb, et viidata haigele kohale ja Sinu, kui vaimse olendi asi on õppida - õppida end ravima ja see haigusekolle eemaldada. Minu haigus seisnes selles, et ma ei tahtnud tunnistada, et olen ebatäiuslik, et ka minus on need omadused, mida ma ei salli. Ma tormasin kritiseerima teist, tormasin ümberkasvatama teist inimest, tegelesin justkui teise inimese haavaga, mõistmata, et eeskätt on vaja sulgeda enese haav, mis ammu juba veritsenud on. 

Nii on! Aamen!

Samm sammult võiduni!

Täna oli üks ütlemata pikk ja põnev päev. Lubasin Teile kunagi, et jagan Teiega oma "Terves kehas terve vaim" teekonna kogemusi, et ehk leiate eneselegi midagi, mida proovida :) Hetkel olen ma võtnud 3 suunda - looduslikud abivahendid tervise tugevdamiseks (kasutan Kyäni tooteid ja olen ülimalt rahul), reiki abil enese stressi leevendamine ehk siis kogun läbi reikimeistri käte universumi lõputut energiat ja kolmandaks suunaks on tegelemine minu mineviku ja emotsioonidega, mis tähendab siis tööd alateadvusega. Ma olen Teile varem rääkinud Psych-K´st, täna sain ma veel ühe uue ja põneva kogemuse. Nimelt tekkis mul suurepärane võimalus proovida neurolingvistilist programeerimist. Kõlab väga woo-doolikult, aga tegelikult on üks väga põnev, mitmekülgne ja huvitav meetod enda aju juhtimiseks, kui nii vb öelda. Enamik asju meie elus ei toimu teadlikult, me kontrollime umbes 3-5% oma mõtetest, reaktsioonidest ja tegudest. NLP-d kasutatakse kõikjal, kus soovitakse muutusi: Eneseareng – enesehinnang, sallivus, hingerahu, keskendumine jne. Maksimaalsete eesmärkide saavutamine minimaalsete ressurssidega Inimestevahelised suhted – pere, töö, sõpruskond jne. Äri – turundus, personalitöö, PR, reklaam, meedia, juhtimine, anlüüs, planeerimine, jne. Sotsiaal – õppimine, õpetamine, teraapia, kliendisuhted, töös lastega jne. Sport – treeningud, võistlused – sportlased, treenerid. Minu eesmärk oli loomulikult jõuda minu tervise jamade tagamaadeni, et haiguste põhjuseks olevaid mõttemustreid leida ning muuta. Minu terapeuiks oli Viigi Viil, kes on endine lastearst ja allergoloog ja kes tegeleb nüüd ka selle meetodiga ning töötab ka mh koolitajana. Jõudsime päris paljude tuumadeni ja Viigi andis mulle ka koduseid harjutusi, mis peaksid minu tervise taastumisele kaasa aitama. Mulle meeldib tema puhul kaks asja - esiteks tema meditsiiniline taust, mis tekitab teatud turvatunde ja samuti asjaolu, et ta ei koori oma kliente /patsiente paljaks. Olen varemgi öelnud, et kes üritab abistamisega suurt raha kokku kraapida, on üldjoontes kas eelkõige äriinimene v tihti ka soolapuhuja. Viigi tunnihind oli vägagi mõistlik. Mitte liiga vähe, et enda tööd alahinnata, aga mitte ka liialt kõrge, et tõeline abivajaja temani ei jõuaks. Mind julgustasid ka Viigi sõnad, et ärgu ma endas kahelgu ja tema on täiesti kindel, et varsti võin arstide ette ilmuda ja teha neile suure üllatuse oma suurepäraste tulemustega :) Viigi ise on öelnud, et tema eesmärk on aidata inimestel leida hinge ja keha tasakaal ning enese sisemine arst. Ja just seda olen ju minagi rõhutanud, et eelkõige saate te ise end aidata, see nõuab tohutut tööd ja vaeeva, aga tulemus on seda väärt. Päeva parim lause, aga oli järgmine - Milline on see organ, milles pole kunagi vähki? Süda! Sest südames on armastus! Seega tuleb täita iga organ armastusega :) Ma olen seda juba pikemat aega rõhutanud, et hea tervise jures on oluline vabaneda negatiivsetest emotsioonidest ja õppida end armastama - iga keharakku endas :) Julget katsetamist!

Ilu on vaataja silmades

Juhtusin mõni aeg tagasi seltskonda, kus arutati ilu ja inetuse teemadel. Piitide vahele jäi üks kodanik, kelle eks-mees pidavat väidetavalt ikka nii hirmus välja nägema, et halb hakkab. See jutt muudkui keris ja keris, võttis ja kaagutas üks ja kaagutas teine ja kõige müstilisem oli, et need rääkijad polnud seda inimest elus oma silmaga näinudki. Ma kujutasin ette, et kui mina nt oleksin kuskil seltsklonnas niimoodi teemaks - "Issand see Kadri on küll nii kole naine, naratus pole üldse ilus ja juuksed on nii nõmeda pikkusega ja taevake, tal on ju lausa 2 rasvavolti ja tselluliit!" Millist kohutavat energiat see ju väljastab - tohutu negatiivsus, mida endast välja saadame. Ja kui ma mõtlesin nende sõnavõtjate eneste meeste peale, siis tuleb tunnistada, et pole ka seal midagi sellist, mis mind erutaks. Ma olen isiklikult deitinud väga ilusate meestega - poisid nagu kommid ja enamikega neist ei ole mul huvi edaspidi suhelda ja teate miks? Sest nad on jäänud oma ilule lootma, aga palja iluga ikka palju ära ei tee. Ilu ei kompenseeri seda kui kodus peksa saan või seda, kui mees kohtleb mind nagu kaltsu või seda kui mehel puhub kahe kõrva vahel tuul. Seega tuleb ilu võtta nagu boonust :) Mida rohkem seda heal mehel on, seda parem :) Ka minul on mingid asjad, mida ma väga ei suuda tolereerida - nt ülekaalulised ja punapead paratamatult mind väga ei eruta, aga see on ju väga minu isiklik probleem. Teine naine ütleb, et mõmmi-mees on nii mõnus! Ja ma ei lähe ju siis seltskonda ja hakka arutama, et issand küll on ikka rõve koll sellel või teisel kodus. Seda enam, et aastad on mind õpetanud, et keha on vaid kest. Ja meil tuleb oma kesta eest hoolt kanda, aga kõige olulisem on ikka see, mis on kesta all. Väga raske on vaadata südamega - tänapäeva ühiskonnas ikka ju loeb kõigepealt välimus. Ma ise olen tohutu kingafetiš ja kui mehel on mingid pastlad jalas, siis üldjuhul ma jooksen kohe minema, aga ühel päeval ma mõistsin, et see pisike kiiks aitab mul ära tunda häid mehi...Ja mitte sellest aspektist, et WOW, tal on ilusad kingad, panen kirikus aja kinni, vaid sellest aspektist, et kui mehe kingad mulle korda ei lähe või ma neid ei märkagi, siis järelikult on õige mees :) Sest me ei abiellu ju Mister Universumiga või parima kingapaariga, me peaksime ikka tegema oma valiku selle põhjal, mida meie süda tunneb ja arvab. Ma tean väga hästi, et veel mõni aasta tagasi mõtlesin minagi ühe oma ilusa tuttava naisterahva peale ja küsisibn endalt, et taevake, miks ta sellise peletisega koos elab. Aga mida see mõte minu jaoks muutis? Ainult minu vibratsiooni, mida head saab anda negatiivsete imõtete mõtlemine? Pealegi, kui inimene armub, siis see on keemia ja siin ei mängi välimus mingit rolli. Üks päev oli hea nali. Minu sõbrannal on tekkinud uus silmarõõm ja vaatasin, et paneb või mehe kappi luhutaha, aga minust hoiabb teda eemale. Ükskord siis õnnestus siiski tüübile pilk peale heita ja paar sõnagu vahetada ja väga sümpaatne mees oli. Ütlesin seda ka sõbrannale, kes siis ohkas kergendanult ja teatas, et ta oli jubedalt kartnud meest näidata, sest ma olen ju nii kriitiline ja otsekohene. Aga seevastu minu positiivne kompliment mehe suunas pani ta tõsiselt särama, et nüüd eio põe ta kellegile teisele meest näidata :) Eks ma olen jah kriitiline, aga üldiselt ma ei ütle kunagi kellegile, et kuule, Su väljavalitul on nii kole nina vms asju, mida inimene ju muuta ei saa, vaid ma olen teinud märkusi siis, kui ma näen, et kodanik ei oska minu sõpra või sõbrannat kohelda. Kui ma näen, et inimene on valelik või vägivaldne, kui tal on komme ringi liiderdada või lihtsalt ta ei suuda austust üles näidata, siis ma olen küll öelnud, et kullake, mõtle järele ja ole ettevaatlik. Samuti olen ma alati öelnud, kui ma märkan, et sõber/sõbranna ise kahtleb ja on ebakindel. Ei tasu kiirustada ju suhetega - inimeste tõeline pale ilmutab alati end pikema aja jooksul ja kuitundeid ei ole, siis ei tasu ka pikalt aega raisata. Ma väga austan oma lähikondlaste valikuid ja isegi kui ma näen, et asi on vale, siis ma püüan end tagasi hoida ja lubada inimesel saada oma kogemus - kui on vaja olen pärast nutuõlaks. Ja ka ma ise loodan, et ma ei pea nüüd ühtki kaaslast kappi peitma, sest äkki ta pole piisavalt ilus ja lahti läheb tõeline kriitikasadu. Pidagem ikka meeles, et ilu on boonus ja ka kõige ilusam mees vb saada homme põletushaavad, aga see ei muuda ju tema hingeilu ja just hingeilu järgi tuleks kaaslasi valida. Kui Sa näed, et mees/naine on siiras ja aus, peab Sinust lugu ja kohtleb Sind armastusega, siis see on märksa olulisem kui paar ülekilo, natuke võssa kingapaar või silmade värv. Lõppude lõpuks on asi alati maitses! Mulle meeldivad mehised ja seksikad mehed, mulle meeldivad ka ambitsioonikad ja targad mehed, aga elu ei pruugi kätte tuua täiskomplekti, sest ega ideaalne pole meist keegi ja ma siiski siiralt loodan, et ma ei pea muretsema sellepärast, et minu mehi pealiskaudselt kritiseeritakse... Lõppude lõpuks näitab see vaid enda arengupeetust. Minge ja vaadake inimesed üle, öelge sõbrannadele, et toogu julgelt mehed kapist välja, pistke käsi pihku, tervitahe ja olge eelarvamustevabad. Iskuge Teie eneste enesetunne paraneb ja vb selle kiilaka või ülekaalulise kesta taga peitub midagi või kedagi, kellelt Teilgi on palju õppida :) Kõik inimesed on ilusad ja head, kui nendesse nõnda suhtuda :)

Ainult Sina vastutad oma elu eest!

Viimased aastad on mind sundinud vaatama enda ümber ja küsima küsimust "Miks"? Miks on nii palju koledaid haiguseid, miks sureb iga päev nii palju suurepäraseid ja mh ka väga noori inimesi? Arstiteadus ju areneb ja arstid õpivad aina kauem ja täiendavad end aina tihedamini, ravimifirmad ju lasevad turule iga päev uusi ja veel võimasamaid ravimeid, teadlased töötavad iga päev laborites ja üritavad haiguste tekkepõhjustele ja tagajärgedele jälile jõuda, miks siis ikkagi? Ja kuulates täna ühe vähihaige naise imelist tervenemise lugu, jõudsin siiski järelduseni, et kõik meie haigused on kinnie meie kahe kõrva vahel. Väga pisikesed, aga olulised asjad, mis aitavad tegelikult kaasa meie inimeste tervenemisele ja päästavad elusid. Eksite, kui te arvate, et elusid päästavad ainult arstid või medikamendid, sest kui see nii oleks, miks sureb siis aastast aastasse aina rohkem ja rohkem inimesi? Te ütlete, et rohkem on ka elustiilist tingitud haigusi, nagu nt südame-veresoonkonnahaigused, astma, allergia, diabeet,vähk jne. Aga juba selles lauses eneses peitubki pool tõde, me vastutame ise oma tervise eest - selle eest ei vastuta arst. Arst tegeleb tagajärgedega ja seda ravimifirmade toel, kes selle kõige pealt kopsakaid summasid taskusse pistavad. Aga mis võiks meie inimesed päästa? Kui ma võtan nt iseennastki, siis haigus oli ju juba tekkinud, ma ei saa seda enam vältida, kahju oli tekitatud, nüüd on ainult küsimus, kas midagi annab veel teha? Kuidas ennetada tõsiseid tervisekahjustusi ja kuidas nendega toime tulla, kui oleme juba enesele kahju tekitanud? Kuidas vältida ravimifirmade luksuslikku elu meie haigete inimeste arvelt ja kuidas säästa arste ülekoormusest? Need on need küsimused, millele olen mina viimased aastad vastuseid otsinud. Mind ja Teid päästab ainult see, kui õpite end tundma, tunnetama mida teie keha vajab, kui te õpite end armastama ja õpite armastama elu. Õppige vältima stressi ja vältige väljendit "Ma pean" - te ei pea midagi, teie elu ei pea olema pidev võitlus ja kohustus päevast päeva teha neid asju, mida te teha ei taha, tegevusi, mida te ei naudi. Kui inimene ei naudi, kui inimesel on stress, siis loomulikult lõppeb ka eluisu ja siis saabuvadki võimalused kas pikaks puhkuseks haiguse näol või laisa siit ilmast lahkumiseks. Eestlane ei võta vastutust, eestlane loodab alati kõrvalisele abile. Eestlane ei seisa enda eest, ega kuula oma sisemist häält, eestlane ujub tihti vastuvoolu, eestlane ei julge unistada ega ütle peeglisse vaadates, et ma väärin parimat. Eestlane ikka tormab pigem kiirtoidu restorani, kui võtab pool tundi ja hakib enesele ise värske lõuna, et seeläbi pikendada oma eluiga mõne aasta võrra. Eestlane ei küsi, et kas see või teine asi on terbisele kasulik või kahjulik, eestlane mõtleb, et peaasi, et ta naabrist ilusam oleks. Eestlane ei julge olla tema ise, eestlane tahab olla naabri moodi. Eestlane ei õpi seda, mida süda kutsub õppima, eestlane tahab hästi elada ja palju teenida. Miks meil on vähk? Miks meil on ainevahetushäired? Miks meil on depressioon? Miks meil on allergiad? Miks meil on viirushaigused? Miks meil on palju surmasid? Miks meil on palju vigastusi? Miks meil on maksad ja neerud tuksis? Miks meil on üleväsimus? Mina tean neile miksidele vastuseid, Sina tead ju ka... Sa tead väga hästi, et solaarium või nikotiin tekitab vähki, Sa tead väga hästi, et suhkur ja sool on valge surm, Sa tead väga hästi, et sporti tuleb teha mõõdukalt, Sa tead väga hästi, et alkoholi mõju maksale on tohutu, Sa tead ka seda, et ravimitel on tapvad kõrvalmõjud, Sa tead väga hästi, et ületöötamine viib läbipõlemiseni ja kolliga suhtes olles tabab sind stress ja Sinu immuunsus langeb, Sa tead väga hästi, et keha vajab toitained,mida friikate seest ei saa. Sa tead ju, et ülekaal on ohtlik ja, et puu ja juurviljade seest võib leida palju vajalikke vitamiine. SA TEAD!!!! Aga miks Sa julged siis küsida MIKS!? Sest Sa ei taha õppida, sest Sa ei taha vastutust võtta! Nagu ütleb piibel - kõik on Sulle lubatud, aga kõigest ei pruugi kasu olla... Ei saa eirata reegleid ja fakte ja pärast süüdistada kogu maailma oma hädades ja joosta ringi ja paluda, et Kaika nõid v mõni arst Sind terveks teeks. Keemia vb kõrvaldada tundemärgi, aga see ei ravi põhjust. Valu on vaid indikaator... Valuvaigisti võtab valu ära, aga põhjus jääb selgusetuks. Seni kuni Sa ravimitega tundemärke ravid, jäävad põhjused ravimata ja medikament sudab vaid tekitada uusi hädasid. See on surnud ring, millest pääsemine on pm võimatu. Seda kõike on võimalik vältida. Mida oled Sina selle heaks teinud, et elada? Kas Sa püüad vältida stressi või loperdad ikka igal hommikul tööle konui hambus ja selg küürus peas mõte - hate my work! Kas Sa elad ikka koos selle arengupeetuse all kannatava elukaaslasega , kes Sind päevast päeva puupeaks või põhupeaks kutsub? Millal Sa viimati käisid jalutuskäigul loodusesse? Millal oli Sinu puhkus? Millal Sa viimati mõtlesid, et ma armastan oma tööd? Kas Sina oled ka see, kes peale pikka töönädalat võtab siidri, õlle või viinakoksi ja mõtleb "Aeg on rihm lõdvaks lasta"? Kas Sinu elu on täisväärtuslik, kui saad end nädal aega piitsutada ebameeldivate kohsutustega, siis üks õhtu viinauimas õnnelik olla ja pärast terve järgmine päev pead parandada? Ükskõik mida Sa parasjagu teed, küsi endalt, kas see tekitab minus pigem positiivseid või negatiivseid emotsioone. Kui negatiivset on rohkem, siis ujud vastuvoolu ja kurnad ennast asjatult. Aeg on peatuda. Sa lleiad miljon põhjust, et nüüd öelda, et :"Aga ma pean, sest..." Mida Sa pead? Sa pead väärtustama iseennast, oma aega siin planeedil... Väärtustama oma tervist, oma heaolu. Kõik saab alöguse iseendast, meie oskusest endeid armastada. Kui Sa mõistad, et Sina oled kõige tähtsam, siis Sa leiad ka viisid ja moodused kuidas endale vaid parimat pakkuda. Pane fookus paika - mina olen oma elu kespunktiks. Kui Sina oled õnnelik, särav ja terve, siis on õnnelikud ka inimesed Sinu ümber, siis tõmbad Sa samasuguseid ka magnetina ligi. Ära püüa elada kellegile teisele, ega olla keegi, kes Sa pole. Ole julge, ole tugev, ole armastav ja teadlik. Ole SINA ISE! Ja kui Sa pole endaga rahul, siis on aeg muutusteks - alati saab paremini, aga tee seda alati iseenda pärast... Ainult siis, kui Sina tunned, et Sa tahad oma elu muuta ja muutu ainult selles suunas nagu Sina seda soovid. Jäta kõrvale kõik välised mõjutahad, soovitajad, survestajad - ainult Sina tead, mis on Sulle parim ja ainult Sina vastutad oma elu eest.

Jumala abiga ...

Jumala ja inglite abiga olen ma viimase 8 kuu jooksul üle elanud 3 operatsiooni, hulganisti silmasüste ja laserdamist, nüüd on jäänud viimane väljakutse - viimane operatsioon. Ma olen pidanud kasutama sõprade abi, et pabereid täita või poes süüa osta, ma olen pidanud olema eemasl tööturult, aga ma olen kõigi nende katsumuste eest tänulik. Ma tänan Jumalat,et ta on mind hoidnud, ma tänan oma kaitseingleid, et nad on mind kätel kandnud, ma tänan kirurge, oma sõpru ja peret. Mul on olnud aega end arendada, panna paika oma sihte ja eesmärke, ma olen tundnud, mis tunne on olla ebatäiuslik... Ja isegi kui ma ei näe seda teksti tegelt kirjutada, siis ma tipin või tunde järgi, aga ma tahan Teile öelda: always fight for ur life!

Ma teen selle 4nda katsumuse ära ja siis ma luban, et naasen täie poweriga meediasse ja poliitikasse ja rockin nii, nagu ma seda alati teinud olen!

Ma olen vahetanud pm kõik medikamendid välja alternatiivide vastu. Ja nagu ma lubasin, ma jagan Teiega õige pea kõike, aga varuge kannatust, praegu on need hetked, kus ma pean oma armastuse - kirjutamise kõrvale jätma, et õige pea naasta...

Aitäh, et te ikka olemas olete, loete ja huvi tunnete!

I will be back!Ja luban olla parem, kui iial varem :)