Elu on kingitus

Seda et mul on kohutav nädalavahetus olnud te juba teate, pisarad, pinged, keerulised suhted jne, aga täna päädis see eriti hirmsa lõpuga - nimelt olin osaline avariis. Juht vajus lumevalli poole, mille peale kõrvalistuja keeras auto rooli teisele poole, mille peale seisis ees post ja veel hullem vall, auto läks risti, rooli keerati ilmselt veel, mille peale auto kaotas juhitavuse täiesti, keerlesime nagu lõbustuspargis, silme eest jooksis vaid läbi meie poole suunduv autoderivi, see sama post ja kraav, ainus mõte mida ma jõudsin mõelda oli, et tuleb mis tuleb, see on minu saatus. Lõpetasime kraavis, ust ma lahti ei saanud, auto ise kreenis... Nii ma siis istusin seal kena 20-30 minutit ja mõtlesin elu üle järgi... Ja ega see autost välja minek poleks olnud ka väga meeldiv, sest kraav oli sügav ja ülepea lumes olla poleks ka ilmselt meeldiv olnud.

Lõpuks koju saabudes nägin Kanal 2 uudistes laibakotte ja mõistsin, et kui kõrgem vaim ise poleks kohal olnud, oleks see võinud olla mina...

Ja arvestades pingelisi aegu oleks mu sõpradele jäänud viimaseks mälestuseks tige ka kurvameelne Kata... Ma ei taha seda, ma tahan, et inimesed mäletaksid mind õnneliku ja rõõmsana ja selleks on elus vaja teha valikuid - Sa ei saa teha kõike ja olla kõiges parim, sa ei saa elada labasel moel oma karjäärile, sa ei saa lasta oma ellu inimesi, kes Sind vaid õnnetuks teevad.

Elu on valik! Elu on lühike!


Nädalake tagasi suri üks minu hea tuttav - tema eluküünal kustus bussipeatuses - Jumal ise teab kuhu oli ta teel, kuid Sinna ta iialgi ei jõudnud... Me kõik peame arvestama, et vb juhtuda, et hüvastijätu aega ei jäeta, seepärast elage nii nagu see oleks Teie viimane, öelge lähedastele kui palju te neid armastate ja hoidke suhted selged.

Olgu Jumal tänatud tänase päeva eest, selle eest, et mulle on antud päevi!

Sest mõnikord ma komistan & mõnikord ma kukun, kuid seni kuni hing on sees ...

Neil nädalatel onmul väga raske olnud, sest olen müünud oma hinge igale poole ja püüan anda endast maximumi igal rindel ja nii ma olengi päeva lõpuks vastik ja halb inimene. Ma tunnistan, et minuga on olnud väga raske suhelda. Teisalt jälle näed sellises situatsioonis, kes on Sinu sõbrad ja tõelised tugisambad. Mul on nagu kaks väga head võrdlust. Esimene on see, kuidas mees peaks käituma, kui naisel ( ma ei pea siin silmas nüüd paare, vaid üleüldiselt ) on raske. Esimene sõber alustas ignoreerimist, inimene 2 päeva ei vastanud ühelegi minu sõnale. Ma saan aru, et ma olin vb natuke kurvameelne ja agressiivne, nagu ütles üks mu hea sõber, et ära kurvasta ja ära tigetse,aga sellegipoolest ma ootan sõpradelt kainet mõistust ja kui mul on raske, siis ära kurat tee seda veel hullemaks oma käitumisega. Ega ma ei ole ju lambist selline, mul on raske ja ma ootan tavaliselt siis tuge, aga kui inimene pöörab Sulle selja, seda enam lähen ma endast välja. Ja selle inimese kõrval oli teine sõber, kes kannatlikult kuulas ära mu igapäevase hala – KUULAMINE ON VÕTMESÕNA – ja andis hea nõuande ja motiveerivad sõnad pealekauba. Vot siin ongi mehe ja mehe vahe. TÕELINE mees on Sulle toeks, nõrk mees või sitapea tüüpi mees keerab Sulle kõige raskemal hetkel selja. Ja ma olen seda oma elus väga palju täheldanud ja see on mind teinud targemaks ja õpetanud mehi valima. Teate kui palju on selliseid pealtnäha enesekindlaid mehi, kes käituvad nagu machod ja siis ühel hetkel sa taipad, et kesta all on väike hall hiireke, kes iial ei julge elus riskida, kes iial ei kannaks Sind raskel hetkel tulest ja veest läbi. Tõeline mees pole alati kestalt vapper, vaid ta on sisemiselt tugev, ta erudeeritud ja ta on väga hea inimestetundja, kes suudab Sinu nõrkuse muuta Sinu tugevuseks, kes oskab Sind niipalju motiveerida, et Sa teed oma pingutused ja tuled tagasi, ükskõik kui sügaval mudas Sa poleks.


Ma jõudsin ühel päeval niimoodi koju, et mul oli olnud 12 h tööpäev, ma ei olnud maganud, sest öösel tegin ma oma lõputööd,seljataga oli nv, kus oli 3 eksmit, milleks, mille sooritamine vajas põrgulikku õppimist, ma ei olnud päeva aega söönud ja ma suutsin maha jääda bussist, väljas oli -30 kraadi ja mul oli sitt olla. Väsinud, näljane ja ma ei tundnud oma sõrmi, ainus mis andis tunda oli valu. Ja ma jõudsin koduuksest sisse ning pisarad hakkasid voolama, sest ma tundsin, et ma ei jaksa, ma teadsin, et mul on vaja tööga seoses veel teha mõned paberid kodus ja ma tundsin, et ma vajaks natuke puhkust, aga see puhkus tuleks millegi arvelt ja teada tuntud maksimalistina, vähemalt nendes asjades mis on mulle südamelähedased ma ei saa ju lubada, et ma heidan magama, kui miski on lõpetamata. Ja nii ma istusin mantel seljas, kindad käes ja nutsin. Vanaema tuli ja pani mulle mitu tekki peale ja keetis kohe sooja supi, aga ma olin ikkagi õnnetu, sest inimesed ei taipa et isegi kui ma ütlen, et mul on niigi miljon kohustust, siis nad ikka veeretavad kõik Sinu kaela. Ja kui sellisel hetkel juhtuvad Sinu kõrvale inimesed, kes toetamise asemel ainult virisevad nagu juhtus selle blogiga või lihtsalt ei räägi Sinuga, nagu juhtus minu sõbraga, siis on väga raske end tunda inimesena.


Õnneks tuleb peale vihma alati päike ja minu päevakava on muutumas pisut tagasihoidlikumaks ja õnneks on minu elus ka inimesi, kes kuuluvad kategooriasse TÕELISED.

Siis on hea näide veel ühest sõbrast, kes ei vaikinud, aga reageeris minu mossi vajunud näo peale veel hullemini, ehk lausa hakkas karjuma. Ja kui mul siis juba pisar silma hakkab tikkuma, siis ta tõmbus tagasi ja soovis mulle ikka edu eesseisvaks kaitsmiseks jne.

Ma ei tea kui oluline ma ühele või teisele inimesele olen, vb neil oli raske näha mind sellisena, nagu ma ütlesin, ma polnud ajutiselt mina ise. Vb olid neil endal mured ja minu tujutsemine ajas neid tõesti nii marru. Ma ei tea! Aga kui Teie elus on situatsioone, kus teisel on raske, siis ärge arvake, et teilt midagi võimatut oodatakse. Sa lihtsalt ütled, et SA SAAD HAKKAMA! Ma olen olemas. Ja sellest piisab, inimene saab sisemist jõudu ja tuleb asjast välja. Vahel on nii vähe vaja…


Aga nüüd natuke naljakamatel teemadel. Ükspäev tuli üks meeskodanik uurima, et kumba Armani ülikonda ta peaks eelistama. Vaatasin pilte ja minu kriitiline silm ei märganud erilist erinevustki 2 mudeli vahel, Pealegi kes siis pildi järgi ülikonda valib, ma võin seljas vaadata ja öelda. Ja mul tekkis küsimus, kas küsija tõesti tahtis minu arvamust ülikonna lõike ja värvi osas või tahtis ta lihtsalt peenelt vihjata, et ta kannab Armanit …nagu see mind väga huvitaks. Mehed jääva meesteks!

Kellele ja milleks?

Mõni aeg tagasi sattudes oma blogi pärast rünnaku alla ma mõtlesin, et milleks või kellele ma seda üldse teen – ma võtan aja, ma avan end ja lõpptulemus on see, et ma saan sõimata. Ma ei saa ju selle eest mingit raha, et vabast tahtest teen ja lõpuks on minu palgaks veel inimeste põlgus… ma ei varja, et kirjutamine on olnud mulle teraapia eest ja võimaluseks end ja enda ümber toimuvat analüüsida. Eneseväljenduse oskus on mul kahtlemata aastatega just tänu sellele saidile arenenud. Ja mis seal salata, ma tahaks, et maha jääks märk, mida ehk ka minu lastel on tulevikus hea lugeda. Ma ei ole ju kunagi salanud, et elu on kaduv väärtus ja kui mul pole inimkonnale pärandada midagi enamat kui mõned mõtted, siis on see ka juba piisav – kas pole?


Ometigi küsin ma endalt endiselt kellele ja milleks? Teetassi taga vana tuttavaga minu blogi arutades selgus, et teravaid kommentaare on tulnud lausa grupeeringute poolt. Mille peale mul meenus küsimus mida ajakirjanik minult paar nädalat tagasi küsis : Kas on vahet kui räägitakse head või halba või on peamine, et räägitakse?

Ja minu vastus oli, et minu eesmärk poleks küll negatiivsete asjadega seoses huviorbiidis olla. Ma tean, et ükskõik mida Sa teed, kritiseerijaid on alati. Ja see on paratamatus ning kohatu oleks sellepärast pillid kotti lüüa, eriti kui Sa ise millegi loomist armastad. Ma vaieldamatult armastan kirjutamist ja ma olin hingepõhjani liigutatud kui jõulude ajal sain ma kirju erinevatest Eesti osadest, et olen kellegi päeva päikest toonud või aidanud jõuda uuele arusaamale.

Ma vist olen jõudnud punkti, kus ma pean enesele otsa vaatama, et äkki on aeg lõpetada – äkki mul pole midagi enam öelda. Või küsima, kas see enese maailma ees paljastamine pigem annab positiivset või praeguseks hetkeks juba negatiivset tagasi.


Ma tean väga paljusid oma blogi tuliseid fänne, kes tulevad tänaval ja patsutavad õlale, aga samas ma tunnen end ka Jeesusena, kes levitab armastuse sõnumit, püüab inimesi mõista ja motiveerida, aga selle eest tahetakse mind julmalt risti lüüa.


Ma kaalun kahe variandi vahel, kas see lehekülg peale 2 vapustavat aastat sulgeda ja hakata kirjutama sahtlisse või piirata ligipääs ehk lugeda saavad ainult tõelised huvilised ja seda ainult minu lahkel loal. Sest ausalt öeldes hakkab mul juba koppa ette viskama, et inimesed ei saa aru, et mina olen püüdnud vaid jagada võimalust elust osa saada läbi pisku huumori ja tarkusetera – sest see blogi pole iial olnud ilukirjandus – see on elu ise!
Mida arvad Sina ?

Sobivusest

Ma lisan oma eelmisele sissekandele veel ühe huvitava teksti, mille autorit ma ei tea, aga mis suuresti kattub minu armusaamadega ehk minu jaoks tähendab hea sobivus samuti intelligentset suhtlust(loe:ainult tark mees on mees), teadmist, et mees oleks sobilik minu laste isaks (loe: autoritaarne mees on mees) ja seksuaalne külgetõmme(loe: elu lõpuni kuivalt nühkida - no way).

Aga järgnev siis kellegi teise sulest...


Ma tahaksin defineerida absoluutse sobivuse: see on olukord, kus kahel inimesel on teineteisega kogu aeg koos hea olla olenemata välistest mõjutajatest.
Sobivus on oluline tegur psüühilise seisundi saavutamiseks, mida nimetatakse õnneks või õnnetundeks. Sobivas suhtes inimene on õnnelik olenemata töötatud tundide arvust, saavutatud positsioonist, raha või asjade hulgast.Ainult sobivas suhtes on inimene vaba vajadusest näida kellegi teisena. Sobivas suhtes inimene saab teha seda, mida ta tahab teha. Teostada oma unistusi.
Seksuaalne sobivus on üks lihtsamaid meetodeid sobivuse kindlakstegemisel. Sest seksuaalset sobivust on raskem ette kujutada või teeselda. Seks tähendab lähemat kokkupuudet teise indiviidiga, mistõttu võib tunda teise indiviidi lõhna, mille abil on võimalik sobivust tuvastada.
Sobivuse hindamine on oluline kõikvõimalike organisatsioonide ja liitude, näiteks abielu ja perekonna loomisel. Püsivad ja vabad liidud saavad põhineda ainult sobivusel.

Kohtumine targa mehega...

Üle pika aja võin ma öelda, et olen kohanud inimest, kelle puhul ma saan öelda, et ta on tabanud ära minu olemuse mind reaalselt väga hästi tundmata.

Mul on sõpru, kes teavad mind 10 aastat, kellega on tekkinud usaldus ja kes on mind samm-sammult õppinud tundma, kuid väga harva kohtame me elus inimesi, kel on mingi intuitiivne võime läbi näha meie olemust, hirme, soove, tugevusi ning nõrkusi.

Kummaline on ka see, et need inimesed on olnud mulle väga lähedaste sünnikuupäevadega.

Ja kõik need, kelle puhul ma olen tundnud hingesuguluse sarnast tunnet, on olnud väga suure lugemusega inimesed ja tõesti hea suhtluse aluseks on lai silmaring ja ma tõesti naudin inimesi, kes suudavad mind oma teadmistega harida ja panna mind elu üle mõtlema.

Paar päeva tagasi rääkisime suhetest ja meil läks jutt sellele, et mida ma meestes hindan ja tunnistasin avameelselt, et kuna ma olen suht tuline naisolevus, siis mind eriti köidavad mehed, kes suudavad mind taltsutada ehk siis konservatiivse naisena leian ma , et meeste jalas peaksid püksid olema, aga minusuguse frukti kõrval on see ikkagi suht võimatu. Minu hea tuttav kostis selle peale, et: „ Sinu saatuseks on ka vanem mees ja mitte 2-3aastat vanem, vaid hetkeseisuga peaks ta olema 33+… „

Seda teemat jätkates jagasin ma üht oma kunagist kirjatükki, peale mida härra X teatas, et ( ja nüüd ma teen seda, mida ma oma blogi ajaloos pole varem teinud, ehk tsiteerin sõna sõnalt ) :

„See peab olema väga, väga tugev, Sinust palju palju tugevam mees, keda Sa selliselt armastada võiksid. Ta ei tohi kõhelda ega ebaleda, tal peab olema julgust riskida ja võita ning vastutust võtta - võimas väljakutse Sulle, selline mees leida.
Loodetavasti on ta Sinu jaoks siiski kusagil olemas ...”


Ma ütlen: aplaus! Mitte keegi pole varem seda nii hästi sõnadesse pannud… Ainus inimene, kes saab aru, et küsimus pole mitte niivõrd minu pirtsakuses, vaid lihtsalt ma olen nagu kange alkohol, ma võin mõne inimese oma tugeva natuuri ja võimega lämmatavalt armastada lihtsalt teise ilma saata… Ma ei saa nõrka meest enesele lubada. Mees peab olema nagu tuletõrjuja – ta piirab tule levikut…ja nagu Robinson, kes ei lase leegil iial lõplikult kustuda… Selle mehega ma abiellun!

Ja lõpetuseks kuldsed sõnad: "Ka Teie,Preili, pole enam täna see, kes te olite eile!"

Ilma näota inimesed…

Ma olen oma blogis peaasjalikult keskendunud positiivsetele asjadele, sest mida rohkem kalduda negatiivsusele, seda enam meie elu seda sisaldab.

Aga täna ma tahaksin rääkida natukene ka elu pahupoolest ja mitte nii toredatest inimestest kellega ma kokku puutunud olen.

Umbes aasta tagasi oli minu blogis kelleltki anonüümne kommentaar, sisu enam ei mäleta ja kommentaari kaudu jõudsin ka selle autori blogini, kus selgus, et see oli lausa loodud minu ründamiseks ja avalikuks mahategemiseks. Inimestel pole elu- mis teha… Tol korral pidasin ma seda ajukääbikute halvaks naljaks ja politseisse ei pöördunud. Veebis liigub igasugu tonte.


Nüüd kampaania käigus hakkasin ma saama anonüümseid kirju. Konkreetselt mitte ka ähvardavad, aga sinna poole tugevalt kalduvaid - miljon küsimust ja süüdistust ning oli näha, et kirjutaja ei jaganud hästi matsu ei valimistest, kampaaniast ega erakondadest. Jahus ainult mingit oma teaduse teemat ja kui ma palusin, et kui Sa tahad diskuteerida, siis teeme seda võrdses situatsioonis ehk oma nimede alt – noorhärra loomulikult keeldus.


Ma pean enda tugevuseks seda, et ma julgen oma väljaütlemised teha oma nime alt. Kõigile sa ei saa ju meeldida nagunii ja on loomulik, et ma saan aegajalt ka kurjustada, aga ma ei suuda austada inimest, kes on ehk väga haritud ja intelligentne, aga tegelikult üks paras jänes.


Kui ma peidaksin end anonüümsuse taha, siis ma võiks ka käia ja möliseda ainult, lausa lust ja lillepidu, sopa siia poole ja teisele poole ja keegi mulle ju midagi öelda ei saa. Aga ma ei ole unistanud kunagi ei anonüümsusest ega võimest olla nähtamatu, sest ma julgen öelda ja ma julgen ka küsida kui küsida vaja on. Mida inimesed siis kardavad? Et nendega ei nõustuta? Kui on argumenteeritud jutt, siis pole ju probleemi. Ma ei halvusta neid, kes pole minuga sama meelt, aga mul puudub tolerantsus nende vastu, kes keelduvad silmast silma ja võrdsetes tingimustes oma mõtteid vahetamast.


See selleks, peale neid anonüümseid kirju muutus asi veel kahtlasemaks ja mulle tuli anonüümne pakk… See enam ei olnud naljakas ja selle asjaga ma juba pöördusin eradetektiivi poole… Õnneks jäi see esimeseks ja viimaseks korraks.


Täna hommikul end maast lahti ajades sain ma jälle lugeda pikka ja sisukat kommentaari, mille ainus puudus oli taaskord anonüümsus.

Mul on kahju alaväärsuskompleksides piinlevatest inimestest, kes ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Huvitav mida nad tegelikult ikkagi kardavad? Seda, et minu poolehoidjad tambivad nad vaimselt ära, seda, et ühiskond neid ei aktsepteeri? Või on tegemist kellegagi minu kõrvalt, kes kaotaks minu silmis sel juhul austuse?

Me kõik oleme erinevad, ma ei mõista hukka seda inimest, kes pidas teadust tähtsamaks poliitikast, ma ei mõista hukka seda inimest, kes leiab et mu blogi on cräpp ( ma ju kirjutan seda endale ja neile, keda huvitab), aga paki saatjast ja blogi loojast ma küll aru ei saa – kas inimesel pole muud teha, kui külvata negatiivsust ja hirmu. See pole ju mingi arvamuse näitaja, vaid lihtlabane „Mul ei ole elu, tsurgin teiste omas” käitumine.


Ma kordan, ma ei pea kõigile meeldima ja kõik ei pea mulle meeldima, aga ma austan inimesi ja nende arvamusi… loomulikult ainult siis, kui inimene on seda austust väärt, ehk seisab oma põhimõtete eest ka avlikult.

Ma olen saanud võtta viimasel nädalal nii erakonna (sh iseenda ja ka erakonnakaaslaste tegude eest) ja oma blogi pärast, aga nüüd ma saan aru, et võlgnen kummarduse neile, kes on julgenud tulla ja rääkida neid häirivatest asjadest. Need diskussioonid on muutnud midagi paremaks ... inimene on saanud hingelt ära öelda ja mina olen saanud selgitada. Erinevalt kommenteerijast ma ei arva, et anonüümsus on edasiviiv jõud ühiskonnas, mina usun, et aeg on õppida vahetult suhtlema...

Ei me ette tea, mis elu meil ...

Ma tulin täna töölt koju ja minu seljataga kõndisid 2 noort neiut ja arutasid kellestki noorhärra X-st. Üks neiu ütles, et: ”Ah see tüüp v, ta on ju täitsa outsider, keegi ei suhtle temaga, ta on imelik!” Ja teine neiu ütles, et temal hakkas sellest poisist kahju ja ta oli hakanud temaga suhtlema. Nimelt olevat selle poisi isa surnud, kui ta oli 7 aastane ja poiss oli seejärel muutunud kinniseks ja hoidnud teistest eemale, mistõttu hakati teda norima ja kiusama. Neiu tunnistas, et nüüd nad suhtlevad juba päris tihedalt ja poiss oli just hiljuti rõõmsalt teatanud, et tal läheb õppetöö väga hästi.

See juhuslikult kuuldud lugu kandis endas sügavat sõnumit. Lapsed on õelad. Vanema kaotanud v muul moel midagi traagilist kogenud lapsed vajavad täiskasvanute tähelepanu, kaitset ja nõustamist. Ja me kõik vajame häid inimesi, kes ei lähe massiga kaasa ja ei mõista mitte hukka, vaid ulatavad oma abikäe. Märgake inimesi enda ümber!


Teine mõtlemapanev asi oli üks telesaade. Meil on Eestis 75 000 ravikindlustuseta inimest – neile on üks osakond ja 25 voodikohta. See on mõtlemapanev. ETV pealt näitas haiglat, mis oli nii räbalas olukorras, et ei kannatanud kriitikat. Seal näitas inimesi, kes oli seal kas õnnetuse tagajärjel, lihtsalt vanadusest v raske puudega. 10 voodit ühes suures kõledas ruumis, iga haige seal omaette oigumas, kes lamas, kes istus pea süles. Keda üritati pikali olles sööta, kes ei saanud midagi aru mis toimub, keda puhastati sitast. See oli pilk reaalsusesse, ausalt öeldes oli viga võileib teleka ette kaasa võtta. Ma pean ütlema, et need on ikka fantast inimesed, kes suudavad sellistes tingimustes ja selliste inimestega päevast päeva töötada. Ja mis kõige hullem, Sa iial ei tea, kuna Sa ise võid sellises seisus lõpetada – sõidab Sulle üks roolijoodik selga ja sa lamad ka kuskil 4 seina vahel ja sinu päeva parim sündmus on see kui hooldaja sulle küpsist toob ja pai teeb.


Kas te olete kuulnud, et Toe Tagi Revol on vähk? Noor, edukas, kena noormees – elu ei vali. Sa võid olla ükskõik kes, Sa võid olla rikas või vaene, Sa iial ei tea, milline võib olla Sinu saatus, Sa võid täna olla kaunitar , homme põlenud näoga koletis, Sa võid täna elada ilusas majas, homme vb see olla saanud tuleroaks, sa võid olla täna terve kui purikas, homme on su diagnoosiks vähk, sa võid täna olla õnnelik abielunaine, homme nutetud silmadega lesk.


Üks minu tuttav rääkis mõni aeg tagasi, et tema lähisugulastel läks ühel hetkel elu allamäge. Mees oli arhitekt, naine juhtival kohal kinnisvarafirmas. Palgad olid olnud head , laen oli võetud ja mitte vähe. Mõlemad on hetkel töötud ja heatahtlik sugulane püüab nüüd enda elu kõrvalt nendega oma sääste jagada. Ma tahan inimestele öelda, et püüdke ikka natuke reaalselt mõelda, mida te saate endale lubada ja mida mitte. Elus ei eksisteeri jäävaid asju. Ja selleks, et täisväärtuslikult midagi nautida peaks ikka arvestama, et üle võimete ei tasu elada, võlg on võõra oma ja see on nagu nöör ümber kaela. Olgu väiksem maja, aga elagu seal õnnelikud inimesed :)

Ma tulin eile töölt koju ja ma olin nagu kurikaga pähe saanud, mind valdas must masendus. Ei, mul ei läinud tööl halvasti, vastupidi, ma saan selliste asjadega tavaliselt väga edukalt hakkama. Aga mind tabas mõte, et kui ma 50 aastaselt sussid püsti viskan, siis mitte keegi ei hakka ju lugema mitu head uudist või pressiteadet ma olen elu jooksul kirjutanud. Ma tunnen, et miski saladuslik jõud pressib mulle seda karjeristi elu peale. Ma teen, ma saan kiita, ma tahan veel teha ja vaimustunult ma raban siis, lõpuks mõistes, et ma olen selle kõrval ikkagi paganama õnnetu. Sest see ei huvita mind, ma ju tean, et ma saan hakkama, ma ju tean, et ma oskan, ma tean, et ma võiksin suure tahtmise juures omal alal tippu jõuda. Aga see pole minu prioriteet, see on ju kõigest töö ja kui Sa tuled õhtul koju ja Sul pole mitte kellegagi seda jagada ja akusid laadida, siis on see kõik tähtsusetu, see ei maksa mitte midagi, olgu su kuupalk või 20 000.

Ühel hommikul üles tõustes meenus mul üks kirjakoht piiblist, mis ütleb, et kui mul poleks armastust, oleks ma kui kumisev vasknõu.Ja elus esimest korda ma suutsin selle lause enda jaoks lahti mõtestada. Kui Su elus pole armastust, siis sa oledki üks tühipaljas kest. Armastus paneb meid elama, ta motiveerib, annab ideid ja energiat, usku ja lootust. Ta täidab Teid sooviga maailma muuta. Ta paneb teid hommikul tantsima, ta äratab teid õrnalt unest ja uinutab teid igal õhtul. Armastus annab põhjuse elada, ta täidab teie elu.

Armastage elu, armastage lähedasi, armastage iseend! Ükskõik milline te olete, kes te olete või milline on teie saatus, Jumala ees oleme me kõik võrdsed. Ja elu on ettearvamatu. See elu võib lõppeda järsult, homme ei pruugi mind või Sind enam ollagi. Kõlab julmalt, aga see on reaalsus. Mida kuradit Sa ootad, kui Sa näed, et Su elus on midagi valesti, siis viimane aeg on midagi ette võtta. Ärge keelake endale õnne, te kõik väärite seda, võidelge, nautige ja olge tänulikud kõige eest mis Teil on!

Meeste pihiema

Meeste pihiema

Öösel ühe sõbra muret kuulates tabasin end mõttelt, et tegelikult on meestel ikka elu palju raskem ja vahel oleks neile lausa meestenõuandlat vaja.

Ma olen hakanud meessugu rohkem mõistma ja ilmselt ka kõrgemalt hindama, kuna mul on päris palju väga häid ja meestuttavaid ning sõpru. Ja ma olen oma pihiema ametit pidanud juba ligi 8 aastat. Olen kokku puutunud meeste väga erinevaate probleemide ja hirmudega ja ma ütlen ausalt murdunud südamega naine pole pooltki nii südantlõhestav, kui seda on mees, kelle südamedaam teda hinnata ei oska. Samuti ei sarnane meeste probleemide lahendus absoluutselt sellele, kuidas naised seda teevad.


Ma olen näinud mehi, kes on end tsikliga kihutades invaliidiks sõitnud, kuulanud kuidas on peale seda elada pensionist, teades, et naised sind ei taha. Näinud, kuidas see sama mees teeb higipalgel trenni, et end jalule saada. Ma olen näinud kuidas mees on end nii võlgadesse mänginud, et tal ei jätku enam endal leivaraha ning näinud kuidas mees elab üle keelatut armastust, ma olen näinud mehi, kes on sattunud peale kui naine vallatleb voodis võõra mehega, mehi, keda on jäetud maha hetk enne seda kui ta tahtis jõuda abieluettepanekuni. Minu õlal on nutnud need, kel on laps ja kelle südametunnistus piinab, sest see on olnud üheöö suhe. Ma olen kuulanud mehi, kes on suurest masendusest käinud bordellis, otsinud sealt seda lähedust ja armastust või leevendust südamevalule. Ma olen olnud tunnistajateks meestel, kes on jätnud oma pere ja läinud noorema naise juurde, sest mees elas elu, kus oli rutiin, aga mitte armastust.


Kas te teate kui palju kordi olen kuulnud oma meessõprade suust, et nad tahskid oma elu omalkäel lõpetada ja kas te teate kui raske on sellistel hetkedel midagi tarka öelda, sest probleem on tõesti selline, et isegi kõrgharidusega psühhiaater ei oska midagi tarka kosta.


Te küsite kuidas ma käitun sellistes olukordades. Väga lihtne, ma ei teegi muud kui kuulan ja siis viskan olukorra üle mõne tobeda nalja. Ja kui teine pool hakkab naerma, siis ma tean, et kõik saab korda. Minu enda elu on elav tõsetus sellele et läbi pisarate tuleb kasvõi hambad risti naeratada.


Ma olen hakanud mehi armastama. Mitte, et ma varem oleks omasoolisi piilunud, aga selles suhtes armastama, et ma olen õppinud neid nägema läbi teise pilgu. Ikka kiputakse süüdistama kui mees läheb bordelli või hülgab oma pere, ei käi tööl või piinleb mõne sõltuvuse küüsis. Aga kui tihti me mõtleme sellele, et mida need mehed tegelikult üle elavad. Ja lõpuks viib ikka kõik selleni, et meestel on puudus millestki. Kui palju meie naised neid tegelikult tunnustame, ilma, et see oleks pugejalik sõnade loopimine, et suhte algul tüüp kätte saada. Kui palju me tegelikult püüame pakkuda mehele midagi põnevat, kui palju me naised aru anname, et vahel on mees meie kõrval lihtsalt kohusetundest ja me ei liiguta lillegi, et anda talle ja endale vabadus. Mõni aeg tagasi pihtis mu meestuttav mulle oma 15a suhte purunemise tagamaad. Miks see suhe lõpuks ummikusse jooksis, miks mees kõndis minema. Tema vastus oli: „ Sest see suhe ei alanud leekiva armastusega.” Mitte keegi pole tükk aega midagi nii tarka ja sügavasisulist öelnud, see muutis mind ühteaaegu kurvaks ja samas täitis rahuloluga, ühest küljest inimesed oskavad mõista veel ka armastust ja selle olemasolu hinnata , aga teiselt kui palju aastaid on inimesed võimelised elama harjumusest ning tõelise armastuseta. Ei ole midagi need mehed nii kohutavad sitapead, kes tunnetest midagi ei jaga. Jagavad küll, aga kahjuks ei oska mehed oma tundeid nii hästi valitseda või ausalt avaldada kui naised. Kui ta teid sõimab, nähes et olete teise meeskodanikuga kuskil, siis asi pole mitte selles alati, et ta on mats ja mühkam, vaid tema sees ilmselt keeb ja ta ei oska seda tuld maha keerata. Ja kui ta teid sõnagi lausumata maha jätab, siis loomulikult on ta teie silmis siga, aga mis te arvate, et tal endal pole häbi? Tal on häbi Teile öelda, et te ei suutnud talle pakkuda seda, mida te lootsite, tal on häbi öelda, et ehk elus esimest korda ta läheb ja otsib õnne, mõtleb kordki elus endale.


Mul oli kunagi meestuttav, kes minuga päeva pealt suhtlemise sisuliselt lõpetas. No ma ausalt arvasin, et see vend on kiiksuga. Ja kui ta siis pool aastat hiljem helistas öösel kell 4 ja ütles, et on mind kõik see aeg sihilikult vältinud, sest ta ei suuda leppida faktiga, et meie vahel midagi olla ei saa, siis ma sain aru, et tegelikult on naised suuremad ussid kui mehed. Enamik minu naistuttavaid vahetab mehi nagu sokke, 2 kuud on üks, siis on teine, siis armastab Pauli, järgmine nädal juba Rauli. Aga mehed võtavad palju raskemalt neid asju, ma olen siis kuhjaga lohutanud mehi, kes 2-3 aastat nutavad sama naist taga. Ei olnud ju midagi erilist lihtne Pille v Kati, aga meeste südameasju on võimatu sõnadesse panna. Ja kui meie naised lähme siis ilusalongi, siis mehed üritavad oma südant ravida enda täistõmbamisega või naiste lantimisega. Mees läheb ikka sinna, kus temast hoolitakse, kus teda märgatakse, hinnatakse ja armastatakse ka koos tema vigadega ja kui nad seda ei tunne, siis nad lähevadki oma teed.Ja lähevad ka siis, kui nemad ei armasta ja õieti teevad! Issand küll, Eesti mees lausa ripub naiste küljes kohustundest ja harjumusest - seda enesepiinamist on valus vaadata, ärge sõimake neid väheseid, kes julgevad elult otsida seda leeki. Armastage oma mehi, tegelikult on nad ilusad ja head.


Mul oli kunagi juhus, kus ma tutvusin ühe väga šarmantse mehega. Ta oli mehelik, intelligentne ja midagi tema köitis. Tema kasuks rääkis see, et kui ma tavaliselt näen meestes põhjuseid, miks ma neid üldse ei taha, siis tema puhul oli pigem see, et mida aeg edasi seda meeldivamaks ta muutus. Ma ei ütle, et tegemist oli ideaalse mehega, kindlasti olid tal omad puudused. Me suhtlesime kuniks ühel päeval pidin ma temaga kohtuma, nagu me ikka kohtusime ka varem. Aga sel päeval oli midagi teisiti – ma hakkasin oma teetassiga laua poole minema ja oh õudust, ma tundsin, et mu jalad ei kanna, need sõna otseses mõttes värisesid all. Ise veel mõtlesin, et jumal kui piinlik, ma ei saa nagu mitte midagi teha ka, et kui nüüd käed ka värisema hakkavad, siis vb end seal samas oska tõmmata. Sel päeval ma taipasin, et mul pole enam ammu ükskõik… Ja selle tagasi mõeldes meenuvad mulle mu meestuttava sõnad, et suhe peab alguse saama leekivast armastusest. Kuidas me ikkagi tunneme ära selle õige inimese? Ma siiamaani mõtlen, et mis oleks sellest asjast saanud, kui mehed oleksid rääkija tüüpi, kui nad ei hoiaks oma mõtteid või emotsioone endas. Loomulikult on võimalus, et tüüp oleks öelnud, et kuule inimene, see jääb nüüd küll sõpruse tasandile või … Ma ei tõstatanud seda teemat kunagi, sest ma ei tahtnud kaotada sõpra. Jah, ma nägin seal pilgus midagi, aga see võis olla vaid mu enese tunnete peegeldus, vb ma nii väga tahtsin seal midagi näha. Ometigi, vb tundsin ma ära oma elu armastuse , oma laste isa, vb tundis tema sama, aga meie elus ongi tihti, et me ei taha näha, me ei taha kuulda ja ammugi rääkida…


Olles õppinud viimaste aastate jooksul mehi tundma, siis ma võin päris kindlalt öelda, et pooled istuvad oma hirmudega oma kambrikestes ja elavad oma turvalist elu. Heal juhul saate te sinna piiluda pihiema rollis, nagu mina seda olen olnud.

Ja lõpetuseks üks hea nädalahit. Räägime ühe meessõbraga avameelselt seksiteemadel. Mehed põevad selliseid asju märksa rohkem kui te arvate oskate. Küsib ta siis minu käest otse mingeid asju, ise mind suurte silmadega jõllitades. Ma ütlesin, et noh, et sa oled mingi eriti konservatiivne vend vist, et aloha aloha, vaata mõnda pornofilmi, et ma ei hakka ka siin nüüd loengut pidama teemal, et on ka muid poose peale misjonäri. Ja siis kui me lahku läksime, sõnas ta tähtsa näoga: „ Ma oleksin küll Sinu jaoks liiga korralik mees!” Mille peale ma südamest naerma puhkesin, sest täpselt paar päeva tagasi kuulsin ma vastupidist ühe teise meeskodaniku käest: „Minusugune paha poiss Sulle ei sobiks.”

Eks me kõik olme natuke pühakud ja natuke patused : )

Naiselik intuitsioon

Uus aasta on saabunud! Ja teate, ma ei tea mis värk sellega on, aga ma tunnen, et see on minu aasta. Vb tuleneb see Hiina kalendrist, teadupärast ju on tiigriaasta ja just tulitiigriga on minu puhul tegemist.

Juba nädal aega on mind vallanud väga veider tunne – midagi suurt on juhtumas. Ma olen pidevalt ärevil nagu laps jõulutaati oodates ja öelge mis te tahate, ma ei saa selle tunde vastu ja üks osa mu tuttavaid juba arvabki, et olen täitsa ära pööranud.


Kõik sai alguse jõuluaegsest köögis askeldamisest. Ma hakkasin seda niivõrd nautima, et nüüd ei saa enam pliidi tagant minema. Ma ei oleks iial uskunud, et kokandus võib nii pingeid maandav olla. Ainus probleem on selles, et nüüd ei ole mul isu üldse tegeleda muude asjadega, mis peaksid olema prioriteediks number üks. Ma ei usu igat horoskoopi või selgeltnägijat, aga kuskilt jäi meelde, et 2010 pidavat olema skorpionitele ettevalmistus aasta ning veidral kombel ma just seda tunnen. Et mind valmistatakse ette suureks pöördeks oma elus. Viimati sellist kummalist ärevust tundes lõpetasin ma 7 maa ja mere taga.


Lihtlabane kana ja kala küpsetamine on minus muutnud enamat kui seda, et ma oskan söödavat toitu teha, see on muutnud mu ellusuhtumist ja väärtushinnanguid. See on pannud mind mõistma, et enamik asju siin maailmas on kättevõtmise asi ja igal asjal on oma aeg. Kui palju kordi üritasid erinevad inimesed mind pliidi taha sundida, ma ei suutnud seda, see ei huvitanud mind ja kui ma ka üritasin lõppes see alati katastroofiga. Ja ma arvasingi, et mulle pole antud seda, kuigi oma kõige sügavamas südamesopis ma alati mõtlesin, et ma tahaks osata, sest mulle on alati tundunud, et toiduga on võimalik jagada armastust. See on üks inimese põhivajadusi(toit ja armastus ma mõtlen). Ja me kõik teame kui mõnus oli lapsena minna vanaema juurde, kui ta oli valmistanud oma tarkust ja kuldseid käsi kasutades meile maitsva ahjuprae, mis tuli otse südamest. Ja olgem ausad, Sa võid olla ükskõik kui rikas ja käia peentes restoranides, aga kodule annab koduhõngu köök. Ja ma hakkan mõistma, miks mehed tegelikult tähtsustavad seda söögitegemist, see tõesti näitab, et Sa võtad kellegi jaoks aega ja hoolitsed. Mis tunne võib olla mehel, kes teeb päevad läbi tööd ja siis õhtul läheb koju, naine ootab juba esikus, et siis koos sööma minna. Sa pakud mehena naisele luksust, sa rabad selleks, et tal oleks hea, aga kui palju me naised tegelikult vastu pakume?

Kõik ei ole sündinud kokad, kõiki ilmselt ei taba ka kokanduspikne nagu mind, mõnel ei oskaks partner seda lihtsalt hinnata, mõni rabab ise poole ööni tööl, inimesi on erinevaid, aga nüüd ise aega kööki panustades ma olen mõistnud selle väärtust, naise väärtust, kes püüab oma perele pakkuda parimat, mitte lihtsalt sooja sööki, vaid kodusoojust, tänutunnet, et mees pole mitte lihtsalt selleks, et raha koju tuua ja sinuga seda koos kulutada, vaid tihti on see kvaliteetaeg koos kokates, tihti on see võimalus näidata, et ise tegin, Sulle tegin, südamega tegin. PS! Ei ole mehele läinud, nagu siin mõned on spekuleerinud, ma lihtsalt tahan öelda, et mõistan nüüd meeste seisukohta paremini.


Kui ma endale seda eesmärki seadsin, ehk siis 2010 kokkamine enam-vähem selgeks saada, siis ma kujutlesin olukorda kus mu mees pubis räägib, et minu naine ei oska ega viitsi üldse süüa teha, me sööme tavaliselt kodus võileibu. Või mu laps räägib, kuidas ema töölt tulles Selverist läbi lippas ja siis neid kõvaks läinud ahjukartuleid tõi. Ma ei taha sellist elu. Seda enam, et mu sõbrannad ja sõbrad on vapustavad kokad ja neile küllaminek on nauding, ma tahan ka, et mu sõbrad tulevad külla ja ma suudan katta laua mille pärast mul häbi poleks. Ma tahan neile näidata, et ma pingutan nende pärast.


Võib-olla on mu katus ära sõitnud, aga ma ei suuda end kujutada ette karjäärinaisena. Kindlasti mitte ka koduperenaisena, aga ma üritangi leida selles mõttes oma elus tasakaalu. Ma tunnen, et mulle ei paku hetkel pinget karjääri redelil tõusmine, ma pigem tahan teha midagi, mis pakub mulle võimalust teha inimesi õnnelikuks, võimalust olla loov, teha midagi uudset ja erilist ja seeläbi ka tuua leib lauale, st majanduslikult end ära elatada . Ja mulle hetkel tundubki, et mu elus hakkab toimuma selline pööre, mis annab mulle ka võimaluse selleks.


Üks hommik oli päris hea nali. Helistas mu ema sõbranna, emale siis ja teatas, et ta oli näinud unes, et mu ema saab vanaemaks. Ma ei kujuta muidugi ette, et kas ta unenäod ka tavaliselt täituvad ja mis ajal see peaks juhtuma ja üldse võiks ju mõni isakandidaat ka olla – kahju, et ta unes ei näinud seda. Ma küll ei tahaks nüüd üleöö emaks saada seda enam vallalisena olles, aga mulle meeldis see unenägu, sest ma tunnen, et see aeg, mis ma praegu üle elan, ongi ettevalmistus selleks ajaks, kui kodu ja pere on olulisemad kui miski muu. Olgem ausad, siiani olen ma elanud egositlikult, tahtnud ennast harida, ise ringi käia, pühenduda just karjäärialastele eesmärkidele(pean selleks ka erialase hariduse omandamist). Nüüd ma tunnen, et ma olen valmis end jagama. Natuke vaeva nägema selle nimel, et sel oodatud inimesel ka minu kõrval hea oleks. Ma taaskord rõhutan, ma ei kokka mitte ühegi konkreetse mehe pärast, samuti ei käi ma kellelegi meeldimiseks ilusalongis, ma teen hetkel neid asju iseendale, et ma ise tunneks end hästi ja oleks enese üle uhke, siis on seda ka ju teised.


Mõni aeg tagasi tutvusin ma ühe toreda noorhärraga, kellega on mõnus vahepeal avameelselt elust rääkida. Ta on mees, keda on hukka mõistetud, sest ta nö hülgas oma naise ja lapse. Ja ilmselt on selliseid mehi ju terve ilm täis. Ja väga lihtne oleks teda hukka mõista. Aga mulle meeldis üks lause:” Miks ma oleks pidanud püüdma ennast peale suruda ja pidanud väevõimuga muutma teist, kui see ei toimunud, seda enam, et olin kohanud lõpuks naist, kelle puhul ma tundsin, et olen leidnud sadade tuhandete seast õige.”


Ja elus ongi nii, et me teeme vahel valesid valikuid ja kahjuks me lõpuks karistame ennast ja teist sellega, et üritame nö moraalinormidest kinni pidada. Ma ei pea õigeks kellegi hülgamist, aga ma ei suuda iial mõista ka neid paare kes elavad koos lapse pärast, kohustundest või harjumusest. Armastus ei pruugi olla igavene, armastus võib aastatega muutuda. Ärge raisake oma väärtuslikku aega! See võib olla valus, see võib haiget teha, aga tegelikult on see siiski tugevus, kui Sa suudad selle välja öelda, et oli mis oli, nüüd on see otsas.


Kindlasti ma ei ütle, et võtke oma suhteid kergekäeliselt ja pakkige päeva pealt asjad kokku ja laske jalga, aga kui asi ei tööta ja ei hakka tööle ja mitte miski ei mõju, siis tuleb minna. Lõpp kokkuvõttes võidavad kõik. Armastusele tuleb anda võimalus, puuris istumine seda küll pole.


Väga lihtne on tegelikult oma suhet ju analüüsida, küsida endalt palju pakun mina, palju pakub tema. Kui ma ikka ei tahagi temaga seksida v talle süüa teha, sest ta on lampjalgne päevavaras või kui minust ongi saanud paranoiline kaagutav naine, kes reaalselt iseennastki enam ei talu, siis miks seda suhet vaja on? Milline laps tahab elada perekonnas, kus õhtusöögiks pakutakse närve?


Selle sama mehe juures, kellest ma rääkisin meeldib mulle tohutult üks omadus – omadus kuulata südame häält. Kui 40ndates mees, suudab öelda, et ta lõpuks tundis seda klõpsu, siis ma võin öelda, et öelge mis te tahate, olgu ma noor ja naiivne, aga krt ma usun sellesse ja ma usun ka sellesse, et elus ei tohi asju ja elu ette kirjutada ja väga pikalt planeerida, vahel on nii hea elada tuules, mis viib Sind radadele, kuhu Jumal ise juhatab.


Võib - olla ma olen teinud eriala valikus vea, võib-olla olen ma suhelnud valede meestega, võib-olla ma pole maailma parim inimene, aga ma ei muretse oma vigade pärast, ma ei kahetse midagi, sest mul on ju võimalus asju uuesti proovida, teha uusi valikuid. Me areneme iga päev, kasvame vaimselt ja teeme uusi ja paremaid valikuid, sest võimalused muutuvad. Ja mida avatumad me elule oleme, seda rohkem võimalusi tuleb.

Ma ei pea elama vale mehega, kes kunagi tundus õige, ma ei pea tegema tööd mis mind ei koti, kuid kunagi oli unistuste amet, ma ei pea kannatama, sest teised arvavad, et ma peaksin elama ühiskonnas üldtunnustatud reeglite järgi.


Ma elan päev korraga ja võtan vastu kõik põnevad väljakutsed ka sellel uuel ja säravalt aastalt.

Ma ei karda seda pööret ja ma tean, et midagi suurt on juhtumas!

God bless u all!