Võtame koos laenu ja teeme lapsed, aga Sina vastutad!

 Mulle hakkab järjest enam tunduma, et Eesti naised ei otsigi armastust, vaid ülalpidajat enesele. Keegi ei taha ise oma elu eest vastutada, tulgu mees ja tehku mind õnnelikuks. Ja siis vingutakse, et mehed on logardid, sead ja joodikud - vaadake peeglisse, armsad naised, ise te oma aegunud mentaliteediga seda seakasvatust arendate.

Enamik naisi räägib sellest, kuidas tahaks kohata meest, kes restorani viib ja pangalaenu võtab, et siis ühiselt saaks kamina ees jalakesi soojendada. Miks meest selleks vaja on? Tee ise tööd ja näe vaeva! Paljud räägivad sellest, kuidas mehed hiilivad vastutusest eemale, on laisad logardid ja ei viitsi midagi ära teha. Aga need on Teie enese peegeldused, veel hullem, Sinu enese valik! Kas Sina ise üldse vastutad? Või loodad ka, et teine tuleks ja maksaks või teeks Sind õnnelikuks.

Olgu mees või naine, mitte keegi ei jaksa kanda mitme inimese koormat. Mitte keegi ei taha olla see ribadeks tõmmatud rahakott. Mis tunne Sul oleks tulla õhtul töölt koju, kui hea sõna asemel ootab ainult pikale venitatud käsi ja käratab, et: “Hapukoort ei toonudki! Ja ma tahan uut kleiti ja see korter on ikka liiga väike!” Mis tunne Sul oleks, kui Sinu väärtus seisneb vaid selles, mida koju tood? Millist meest see peaks motiveerima? Milline mees tunneb end pärast sellist suhtumist oodatu ja armastatuna?

Ma ei tunne isiklikult ühtegi meest, kellel oleks kahju oma armastatut printsessina tundma panna, aga ma tunnen mitmeid mehi, kellest ongi saanud joodikud või logardid, sest nad väsisid ära sellest, et ainult nõuti miskit.

Kui naine istub kodus ja mees rabab kolmel kohal, siis on see justkui väga normaalne, kui mees kodus lilli kastma hakkab ja naine peret ülal peab, siis on kisa taevani. Aga miks peaks keegi kedagi ülal pidama?  Lapsed ei sünni ju Eesti peredes vägistamise tagajärjel, vaid ma eeldan, et tegu on olnud kahepoolse otsusega… On naisi, kes väidavad, et nemad ju ainult lastega tegelevadki – aga kes käskis sellise mehega laps teha, keda pereelu üldse ei koti? Muidugi kui titekari on väike, siis on emal rohkem tööd ja tegemist lastega ja mehe poolne materiaalne toetus võiks ikka maksimaalne olla, aga selle eest tuleb osata ka tänulik olla. Mehena tuleb mõista emarolli olulisust ja naisena mõista, et see töötav mees vajab ka tunnustust. Te mõlemad panustate sellesse, mille te koos olete loonud.

Nii nagu te paarina vastutate oma ühiste laste eest, vastutate te ka tegelikult indiviidina oma elu eest, oma õnnetunde ning oma katuse eest peakohal. Kodu loovad kaks inimest. Lapsi teevad kaks inimest. Suhtes on kaks inimest. Ja kui me kahekesi loome ning vastutame, siis me anname ka aru, et vahel me suudame luua terviku sellega, et pakume ja panustame erinevaid väärtusi, aga me hindame üksteist ning üksteise pakutavat, me ei võta seda iseenesestmõistetavalt.

See, kuidas inimesed oma koduseid rolle jaotavad, on nende vaba valik, aga minu meelest tuleks enesele aru anda, et me ei saa mõelda, et sätime end mugavasti diivanile ja teine tõmmelgu selle ühise õnne ja armastuse nimel või, et teeme lapsed valmis ja siis üks rabagu hing nööriga kaelas, et pangalaen saaks makstud ja teine vaadaku, et trussikute virn oleks triigitud ja siis tänitame teineteise kallal, et piisavalt pole tehtud ja võrdleme, kelle panus justkui suurem on. Kõik saab ikka alguse kokkulepetest, lugupidamisest, tänutundest, ühisest vastutuse võtmisest, austusest ning soovist ühiselt panustada.

Hallo, on naisi, kelle mehed on saanud üleöö raskes avariis surma, nad ei käi halisemas, et alimendid pole piisavad ja lapsed on näljas. Tullakse toime. On mehi, kelle kõrvalt on raske haigus naise viinud, nad ei käi virisemas, et küll on raske üheaegselt tööl käia ja lastele ka armastust jagada. Inimesed peaksid kokku tulema selleks, et ühiselt veel suuremat väärtust elule anda, mitte selleks, et nõuda ja kiruda.

Õpi armastama, väärtustma ja hindama ja siis Sa näed, et tegelikult on Sul palju rohkem, kui iial varem näha oskasid. Vastuta oma elu eest ja kui koos luuakse elu, siis ära unusta, et Sina ise valisid inimese, kelle Sa oma voodisse lubasid. Sa ei saa teda tagantjärgi muuta, aga muutes iseennast võib temagu muutuse läbi teha. Ta ei hinda Sind? Aga kas Sina teda tegelikult hindad? Ta ei vastuta, aga kas Sina oma valikute eest vastutad?  Ta ei panusta piisavalt? Aga milline on Sinu reaalne panus? Kas seda, mida ootad partnerilt, oled ka ise valmis pakkuma?

Armastus on vabadus!

Kas te olete vahel mõelnud seoses mõne inimesega, et te tõepoolest sooviksite teda mõista. Mida ebaratsionaalsemalt keegi käitub, seda sügavam huvi teil tegelikult tekib selle vastu, et mis inimese kupli all päriselt toimub. Minu kiiks ilmselt seisnebki selles, et ma olen roninid elus  igale poole ja suhelnud ikka väga veidrate kodanikega ja seda kõike sellepärast, et õppida inimesi päriselt mõistma, tunnetama, tajuma ning armastama. Aga mida enamik inimesi teevad? Õhtul lähevad magama, mõtlevad, et vot seda Tarmot, Maiet või tädi  Mari tahaks hirmsasti mõista, aga kui järgmisel hommikul elu pakub  selleks mõne võimaluse, siis tegelikult joostakse saba jalge vahel minema. “Ei mina taha seda näha, kuulda, tunda teada.” Hirm ongi see, mis meid inimestena teineteisest lahutab ja mis ei luba meil tegelikult lõpuni mõista. Mõni tahab kohtuda oma päris isa või poolvennaga, aga poes teda nähes jookseb riiulite vahele peitu. Mõni vaevab oma pead, mida mees uues ja nooremas naises leidis, aga lihtsam on meest seaks sõimata ja naise suunas susistada, kui dialoogi alustada, mõni kritiseerib oma lapse töid ja tegemisi, aga pole tütre töökohast isegi läbi astunud. Nii lihtne on targutada, veel lihtsam on olla ignorantne, aga kui sa tõepoolest tahad kasvada paremaks inimeseks ning päriselt asja tuumani jõuda, pead olema vapper. Võib-olla Sinu mees ei kannata lapsi, aga miks ta neid ei kannata? Võib-olla Sinu sober on viimased 10 aastat joonud, aga miks ta jooma hakkas? Võib-olla Sinu kolleeg on pidevalt ärritunud ja pritsib kibestumisest sappi, aga miks ta on kibestunud? Võib-olla Sinu laps ei täida ühtki Sinu käsku, aga miks see on nii?  Kui Sa küsid igakord hukkamõistu ning tänitamise asemel lihtsa küsimuse MIKS, oled jõudnud palju lähemale tõele ning inimlike suheteni. 

Mul oli nt sober, kes absoluutselt igas olukorras käitus täiesti mitte ootuspäraselt. Ma ütleks lausa, et loogika puudus. Ühel hetkel hakkasin ma mõtisklema selle üle, et mis temas säärast lapselikku trotsi tekitab. Tegemist polnud ajukääbikuga, aga enamikes olukordades käitus ta nagu kloun ja mul tekkis tunne, et sel inimesel kupli all küll  kõik korras  vist pole. Kuid siis  tajusin selgelt, et tegu on protestiga. Mida rohkem inimest suunata, paluda, kontrollida, käskida, seda hullemaks läks protest. Ja ühel päeval kohtusin ma selle inimese emaga. Proua isegi ei tundnud mind ja üritas mind juba vaikselt peenraid rohima suunata. No kujutage ette, et lähete võõrasse elamisse ja keegi ütleks teile, et:”No nii, väga hea, et tulite, põrand on vaja kohe ära pesta.” Hallo! Ma ütleks selle peale, et mul on kodus ka põrandad pesemata, tuled äkki tõmbad homme mopiga üle. Ma sain kohe aru, et sõbra ema on tohutu käsutaja ja kontrollfriik. Ükskõik, kes tema ellu saabub, ta kohe hakkab neid kontrollima ja suunama. Aga nüüd kujutage ette, et olete seda tüüpi inimese järeltulija. “Miks Sa selle naisega abiellud?” “Miks Sul on veel õunapuud lõikamata?””Miks Sa annad lastele seda poemahla?” Terve elu kuuled tänitamist ja etteheiteid. Mul võtaks ka eluisu ära.

Kõik see trots ja tola mängimine tulenebki lapsepõlvest ehk sellest, et inimene üritab meeleheitlikult karjuda:”Ma olen inimene, ma olen indiviid, ma olen vaba, ma teen, mis mina tahan, ma tahan ise elada oma elu.” Ja kui seda õigel ajal ei aktsepteerita ja kui inimene ise pole ka loomult parim kehtestaja, siis me seisamegi silmitsi probleemiga, kus inimene kaotab iseennast ära. Isegi kui keegi läheneb heatahtlikkusega, näeb "protestija" teda  ikkagi kellenagi, kes üritab seda vabadust piirata. Lõpuks ta ongi kloun, kuigi saab ise ka aru, et asjad on kontrolli alt väljunud, aga ta ei oska seda pinget ja valu endas niimoodi lahendada, et ta üheaegselt suudaks end kehtestada ja samaaegselt jääda mõistlikuse piires koostööaltiks. Ta ongi kas tuhvel või protestant, aga äärmused ja pendeldamine ei vii inimest tasakaalupunktile ning harmooniale lähemale. Paraku ainult enesega harmoonias elav inimene saab olla õnnelik ja rahul.

Iga inimene tuleb meid õpetama ja selle sõbra puhul ma kahtlemata õppisin üht olulist asja tulevaseks emarolliks ja ka paarisuhete kohta. Vähem keelde, käske, kontrolli ja rohkem mõistmist ning armastust. Minul isiklikult on olnud alati tohutu vajadus inimesi kontrollida ja kui ma nüüd nägin, et minu lastest võivad saada nii katkised hinged või see võiks olla minu abikaasa, kelle katusealune ajama paneb, sain ma aru, et ma ei soovi olla selline kontrollfriigist ema või kaasa. Igal inimesel on õigus ise elada oma elu, teha oma valikud, planeerida oma aega, armastada oma äranägemise järgi. Inimene sünnib vaba hingena ja see vabadus tuleb säilitada igas suhtes – olgu see ema-lapse suhe, abikaasade vaheline suhe, sõprade vaheline läbikäimine. Armastus on vabadus! 

Pane mõistus enda kasuks tööle!

Hästi palju räägitakse tänapäeval sellest, et kuula oma südant ning mõistusest räägitakse nagu vaenlasest, kes meid teelt eksitab. Aga kas on ikka nii? Mina avastasin ühel hetkel, et mitte asjata pole inimesele antud nii aju, kui süda. Olen minagi teinud pelgalt kõhutunde baasil päris suuri otsuseid, mis on tol ajahetkel olnud mõistusevastane. Need otsused on alati end õigustanud, kuid siiski-siiski inimesele on antud ka mõistus ja seda ei tohiks alahinnata. Minu jaoks on mõistus justkui kõrgem intelligents, õigemini kõrgem intelligents on oskus mõistust  ning head vaistu käsikäes kasutada. Ma toon näite: miski teie sees ütleb, et teie suhtega on midagi paigast ära. Intuitsioon annab märku, et midagi on valesti. Sel hetkel te veel ei mõista, mis toimub, kuid tajute seda tunnet ja see ei anna rahu. Seda tunnet ei tohi eirata, enamjaolt see tunne ei peta. Õigemini tunne ei peta kunagi, aga me võime seda signaali valesti tõlgendada. Nüüd jõuame punkti, kus me vajame vastuseid. Siin tuleb appi mõistus, keda kõik alati eksiteele viimises süüdistavad. Lihtne analüüsivõime ja psühholoogia baasteadmiste omamine aitab tegelikult jõuda meil selleni, mida vaist on öelda üritanud. Nt tajute, et teie partner on pidevalt hajevil või eemalolev, lausa närviline. See on taju,  aga põhjusteni te selle taju abil siiski ei jõua. Nüüd olete jõudnud punkti, kus pidevalt olete partneriga tülis. Teie teete justkui kõik, et kenasti läbi saada, aga ikka on tüli majas. Tajute, et miski on valesti, aga aru ei saa, mis toimub. Nüüd annabki mõistus teile vastused. Kui partner kisub teiega pidevalt tüli, siis sellel on alati põhjus. Ta provotseerib teid. Teie Ego asub kaitsepositsioonile ja ründate vastu. Teine pool aga seda just ootabki, et siis saaks minna sinna või teha seda, mida ta teha tahtis. Pange tähele enda umber toimuvat. Kui mees läheb jooma või kui tal on armuke, siis tegelikult on ta suutnud enne seda kodus korraliku sõjasituatsiooni tekitada täiesti tühjast kohast. Õppige analüüsima ümberringi toimuvat. Toon näite elust enesest. Sõidame härraga punktist A punkti B. Järsku hakkab mees rääkima ühest naisest. Ta ei ei vali kõnealust naist suvaliselt, vaid toob teemasse inimese, kelle puhul ta eelneva kogemuse põhjal teab, et see ärritab mind. Jään rahulikuks, sest olen otsustanud, et seekord ei lange konflikti, vaid olen vaatleja. Mees näeb, et ma ei võta tuld. Teema vaibub. Jõuame esimese söögikohani. Mees, kes tavapäraselt iial väljas söömas ei käi, hakkab rääkima, et kui mul on kõht tühi, võiksime kohe sööma minna siia. Vastan, et kodus on süüa küllaga, pole tarvidust. Sõidame edasi. Järgmise pubi juures teatab mees, et siin pubis töötavad tema sõbrad, siin saab lausa tasuta süüa, lähme siia. Vastan, et kodu on ju siinsamas, lihad lähevad kapis vanaks, teeks need ikka ära. Mees vaikib. Jõuame poeni. Mees teatab, et poodi on vaja minna. Vastan, et kodus on kõike, just käisin poes, pole vaja minna raha raiskama. “Kas paprikat on?” “On”, vastan mina. Järgmine küsimus, mis pole sugugi suvaline:”Kas kaunpipart on?” Mees teab väga täpselt, et ma ei kasuta kaunpipart. Sain kohe aru, et need on otsitud vabandused, et poodi pääseda. Tegelik tõde oli see, et mehel olid neelus alkoholi järele ja sealt tulid ka need veidrad käitumismustrid. Kui ma poleks võtnud jälgija rolli, oleks tema esimene katse kohe õnnestunud. Miks mees räägib teistest naistest, tavamees ei hakka ju lambist võõrastest naistest vatrama. Igal käitumisel on alati põhjus. Mees teadis, et ma ärritun, viskan ta kuskil kraavipervel maha ja ta saan pudeli juurde lipata. Miks oli vaja järsku välja sööma minna? Sest mees teadis, et tavapäraselt ma armastan väljas söömas käia ja kodus alkoholi pole. Ta lootis taas klaasikese taha saada. Miks mees tahtis poodi minna? Miks tal oli järsku kaunpipart vaja osta keset ööd? Sest mehel oli vaja veiniriiulist miskit kaasa haarata. Läbi mõistuse ja analüüsi näeb sellised asjad kõik läbi. Või võtke mehed, kes petavad. Need totrad  peretülid ei tule niisama. Selleks, et armukese juurde pääseda, oskavad mehed ikka ulmetülisid genereerida. “Sul on põrand korralikult pesemata, Sa ei hooli meie kodust ja oled kehv naine!” “Miks see supp juba jahedaks on läinud?” Just sellised väärastunud etteheited tulevad nende suust, kes otsivad põhjust tüliks, selle asemel, et ausalt ära rääkida, et mind ootab keegi teine. Seda, et mees on alkoholilembene või mehel on armuke, aitab meil taibata meie sisetunne, kuid selleks, et faktidega argumenteerida on vaja teravat mõistust.

Naised on väga emotsionaalsed ning lähevadki selle manipulatsiooniga kaasa ja seeläbi annavadki mehele võimaluse oma tahtmine saada. Ütlen ausalt lausa huumorinurgaks muutub kogu draama, kui me õpime säilitama sisemist rahu ning ei allu provikatsioonidele. Kõik see, mis ajas muidu mu pea valutama ja tekitas ahastust oli järsku nii selge ja nii odav, et huvi säärase mehe vastu kadus üleöö. Sama lugu petjatega - kui naised on läbi hammustanud, mis tegelikult toimub, on need mehed jäetud kiiresti ja igavesti.

Vaadake, mitte keegi ei taha koos olla manipulaatoritega, inimestega, kes mängivad, valetavad, terroriseerivad ning ei suuda teist austada või ausad olla. Selliste terroristidega saate eluaeg draamat ja jäätegi end süüdistama, et äkki ma olengi paha naine, et tuba korrlikult ei korista või äkki ma olengi liialt armukade ja ei lase mehel isegi teistest naistest rääkida jne. MANIPULATSIOON! PROVOKATSIOON! MÄNGUD! 

Täiskasvanud inimesed selliseid mänge ei mängi. 

Kogu minu jutu point on siiski see, et nii nagu koomas olevat inimest on raske nimetada täiselujõuliseks, kehtib sama ka inimese kohta, kes kuulab vaid südant või sisetunnet. Inimesele on põhjusega loodud ka aju ning mõistus ning seda ei tasu alahinnata või anda mõistusele negatiivset alatooni. Minu meelest on mindud liiale vaimsusega, kus rõhutatakse, et mõistus eksitab ja mõistus on paha. Ei ole. Minu kogemus ütleb lihtsalt, et sisetunne annab impulsi ja mõistus aitab protsesse lahti mõtestada. Nt äritehingute puhul olen jätnud tehinguid viimasel minutil ära, sest sisetunne on ristid ette löönud. Mõistus suudab seda otsusta adkevaatselt hinnata ning argumenteerida alles mõned päevad hiljem, kui on kogunud piisavalt infot. Kuulake om sisetunnet, see annab teile aegsalt märku ning jätab mõistusele aega info töötlemiseks, et sünniksid parimad otsused. 

Kui prints ei saabu ballisaali, vaid ilmutab end prügiämbrit välja viies

Ükskõik kui vaimseteks või elukogenuteks me end ise ei peaks, siis inimeseks olemise juurde kuulub siiski inimlikkus ja keegi meist ei suuda tavaelus käituda nii, nagu eneseabi raamatud ette kirjutavad. Need on ideaalid, mille poole me päevast päeva püüdleme. Paljude elutarkuste puhul tuleb leppida tõsiasjaga, et samasse auku tuleb enne kümme korda kukkuda, kuni reaalselt õpime seda sama jama vältima. Elu ongi õppetund ning areng.

Minu sõbrad on mind võrrelnud tulekeraga. Minus on palju energiat, kirge ja ma olen ebaeestlaslikult temperamentne. Üks Eesti tuntud  nõustaja ütles kunagi, et ma olevat pidevas võitlusvalmiduses – pesuehtne sõdalane. Ma ei tahtnud selle väitega nagu väga nõustuda, kuni ühe õhtuni, kus ma uste paukudes ühe inimese juurest lahkusin ja sajatasin, et siia majja ma oma jalga enam ei tõsta. Ja kui ma oma viimaseid suhteid analüüsima hakkasin, mõistsin, et see on korduv muster. Minu ego saab löögi, mulle käib miski vastukarva ja ma asun kaitsesse ning samal ajal ründan. Ja siis kihutan kummivilinal minema. Paar päeva läheb mööda ja ma tunnen, et selline “ärajooksmine” on ikka ebaküps ja üldse nii vaimse inimesena, nagu mina seda olen, peaks ma õppima igasugu inimloomadega toime tulema. Minu egotasand taandub ja süda hakkab mind kõnetama. See kõik näeb välja nagu yo-yo effekt.

Ma olin teinud endaga aastad justkui tööd, aga rohkem kui iial varem oli minus esile kerkinud omandihimu, armukadedus jne. Fassaad nagu toimis juba väga hästi, aga kuskil sügaval olid peidus need niidid, mis nagu majavamm mind salaja sõid ja teatud situatsioonides end ka ilmutasid. Kõige hullem oli see, et selle tunnistamine tundus mulle nii räige feilina isiklikus arengus,  et ma ei tahtnud seda teha. Õpetan teisi elama, aga ise panen hullematesse ämbritesse, kui iial varem. Tundus liiga karm ning alandav. Paraku muutused just läbi alandlikkuse toimuma saavadki … 

Ühel päeval, kui ma tajusin, et teine inimene käitub taaskord mulle ebasobival moel, otsustasin, et seekord käitun teisiti. Kaua ma paugutan neid uksi ja kaua ma rooman siis alandlikult tagasi. See lihtsalt ei tööta ja imeb mu lõpuks tühjaks, sest nagu ka meditsiinis öeldakse, et stabiilselt normist kõrgem näitaja pole nii hull, kui suured kõikumised. Ma võiksin täiesti paralleeli tõmmata oma vererõhu ja emotsioonide vahel. Nii nagu mu vererõhk on teinud müstilisi hüppeid, on ka minu suhted pideavas armastan/vihkan muutuses. Ma võin olla ühel hetkel nagu turteltuvi ja siis muutuda tõeliseks fuuriaks. See näitab ilmsekalt, et tasakaal pole paigas, aga seda tasakaalu ei saa minu sees paika panna mitte keegi teine peale minu enda.

Õhesõnaga jätsin uksed paugutamata ega teinud jälle mingit emotsioonidel baseeruvat draamaetendust, vaid otsustasin, et ukse panen küll kinni, aga lihtsalt selleks, et olla mõnda aega iseendaga. Kui Sa lõpetad vigade otsimise teistes, teiste analüüsimise, muutumise ja keskendud ainult enesele, siis sünnivad lahendused märksa kiiremini. Miks ma olen armukade? Miks mulle kellegi sõnad haiget teevad? Millest tuleneb omandiinstinkt? Mida ma kardan? Mida ma tegelikult tahan? Sisemine konflikt ei saa kunagi algust teisest inimesest, vaid on seotud alati sellega, et me ei taha endale midagi tunnistada. 

Kõige klassikalisem näide sellest on see, kui naine kohtub mehega, kes ei vasta tema ideaalmehe listile. Paljudel naistel onju mingit sorti illusioon või visioon oma unistuste partnerist. Midagi stiilis ilus, rikas ja targem kui Bill Gates. Ja ühel päeval kohtuvad nad tavalise Peetriga, kes näeb välja nagu keskmine Eesti mees, teenib miinimumpalka ja on keskharidusega. Ometi tunned Sa end selle Peetriga kole hästi. Ja siis tulevadki need käärid. Süda kisub nagu ühes suunas, aga mõistus hoiab kinni sellest ideaalist. Inimenene läheb stressi, sest ta on keelanud enesele tunda ja samal ajal püüab meeleheitlikult leida sedan nö unistuste partnerit. 

Ja kui nüüd see naine ja Peeter Paunverest siis koos on, tekibki selline  eriskummaline ja pingeline situatsioon, kus justkui nauditakse ja samal ajal püütakse antud olukorrast põgeneda. Sa ei anna Peetrile tegelikult kunagi päriselt võimalust, sest Sa hoiad kinni millestki, mis on pesuehtne illusioon. Sa oled loonud mingi stsenaariumi ja kui elu ei mängi Sulle kaarte nii kätte, nagu Sina tahtsid, siis tekib trots, viha, kibestumine, pidev põgenemine, ahastus ja lõpuks ka depressioon. 

Alustada tulebki sellest, et unustame ära kõik illusioonid ja ootused. Kui Sa lootsid, et kohtud oma printsiga aastavahetuse ballil ja ratsutate koos uude aastasse, siis on päris vastumeelne tunnistada, et tegelikult oli Sinu prints hoopis see naabrimees, kes Sinuga samal ajal prügi välja viima läks ja kellega õhtuhämaruses pilgud esmakordselt kohtusid. Ma tean miljoneid lugusid, kus kõige totramast kohtumisest on kasvanud välja suur armastus. Ma tean lugusid, kus naised on öelnud, et see seljakotiga kiilakas vana pole küll minu maitse, rääkimata sellest, et ma sellisega ühe katuse all elaks, aga oh üllatust järsku on 10a abielus oldud ja see kiilakas on Sinu kõige kalleim vara.

Sa ei tea, milline on Sinu lovestory ja Sa ei saa seda ka iial teadma, kui Sa pole endaga aus ja ei tunnista, mida Sa tegelikult tunned või tahad. 

Kui mees hakkab naisi vihkama

Nagu ikka siis sarnaste muredega inimesed juhtuvad minu juurde ikka ühel ja samal ajaperioodil. Olen seda võtnud nii, et ju siis on mul antud nähtuse osas tarvis tuua selgus majja. Alati pole see lihtne ja teatud käitumismustrite osas tunnen lausa, et jään esialgu jänni, kuid usaldan siinkohal oma sisetunnet ning püüan märke märgata.

Viimasael ajal ma olen mõtisklenud selle üle, et miks inimesed omavahel üldse lävivad. Situatsiooninäide: Mees kutsub naise külla. Naine ilmutab end Eesti teisest otsast kohale, tuleb ekstra mehe palvel ja teeb seda  rõõmuga. Kohale jõudes aga ootab teda ees ebameeldiv üllatus. Mehel on hilisõhtusse venivad tööpäevad, õlleke, tegemised oma pojaga ehk siis teisisõnu kohale kutsutud naishinge jaoks ei jätku ei aega ega tähelepanu. Küsimus: Miks ta selle naise siis sinna üldse kutsub? Taolised olukorrad pole juhtunud vaid ühe naisega, näited varieeruvad seinast seina – mõni läheb mehe juurde ja peab siis kuulama heitusi eksist või naise imelistest sõbrannadest või konkureerima spordi, laste, mehe sõprade, alkoholiga jne. Ühesõnaga kõik on alati tähtsam, kui see naine. Ometigi on ta sinna pisar silmis palutud.

Iga mees on vaba ja vähemalt mina olen seda küll alati aktsepteerinud. Kui mees soovib, siis tal on õigus veeta oma aega kellega ta soovib, olgu selleks Sille või Pille või sõbrad või jalgpall. Palun, pole probleemi! Aga koht, kus minul nende näidete puhul kinni on kiilunud, on see, et miks mehed (jällegi vb kehtib ka naiste puhul, aga käsitlen siiski naise vaateinklist seda teemat) kutsuvad ja tunnevad huvi ühe konkreetse isendi vastu, aga kui see inimene on kohal, siis kätutakse temaga nagu kaltsuga? 

Kas inimesed suhtlevadki selleks, et teisele haiget teha? Tunnen üht naist, kes iga kord mehe kutsele vastab ja alati mesijutu peale kohale läheb, lootes, et seekord on mehel aega, seekord ta kaasab naist, seekord ta ei hakka teistest naistest laterdama, ega taha õllepurki voodisse kolmandaks võtta. Iga jumala kord tuleb see naine sealt ära ja on rohkem katki kui enne. 

Kas see on nende naiste eneseväärtustamise õppetund? Olgu, mitte just lihtne, kuid teostatav on, et naine tõmbab ukse seljataga kinni ja astub igaveseks minema. Tundes neid naisi, ma tean, et selle jõu nad leiaks eneses, aga mina tahan alati teada algpõhjust.  Ma tahan teada, miks teatud mehed nii käituvad? Kas need inimesed vajavad enese kõrvale kedagi, kelle peal oma ülemvõimu näidata? Kas nad saavad mingi doosi energiat, kui nad näevad kedagi vihastamas? Kas nad naudivad teise pisaraid? 

Üks mees ütles oma “kiusatavale” kord väga hästi, et:”Keppi saab igalt poolt”. Aga nii ongi, vaevalt siis asi seksis on. Aga mis see siis on? Mis nende meeste peas toimub? Mida nad tahavad? Mida nad kardavad?

Ma tean inimesi, kes on sellises “suhtes” olnud aastaid. Lihtne on hukka mõista, öelda, et mees on tropp ja naine selgrootu ja naiivne, aga see ei anna vastest küsimusele, miks sellised mustrid sünnivad?

Minu loogika ütleb, et kui mees on aus inimene, heatahtlik inimene, kui ta tõesti igatseb, armastab või hoolib, siis ta teeb kõik, et naine tuleks ja veel rohkem pingutaks selle nimel, et see sama  naine jääks. Ja kui tal on sellest naisest savi, siis austusest teise inimese vastu  ta ei mängi ega õrrita, ei tee teisele haiget ega kasuta teda ära.

Lugusid ja näiteid on miljoneid. On jäetud naisi kuskile keset pärapõrgut vedelema, on sihilikult jäetud vedelema teise naise juuksekarvu, on arvuti displayle pandud naise sõbranna pilte jne. Ehk siis kõik on tehtud selleks, et naine tunneks end võimalikult ebamugavalt, haavatult, madalalt. Ükskõik kui palju ma üritan mõista, ma ikkagi ei saa aru, miks on vaja kellelegi sihilikult haigt teha? Need naised on tihtilugu nende meeste jaoks kõik teinud, tõsi olnudki liiga head. Kas see siis on tänutunne? 

Üks asi, mis ühendab kõiki neid mehi, kelle puhul sama muster kordub, on see, et nende süda on kunagi olnud murtud ja korralikult. Aga kurb on see, et kellegi teise patud nuheldakse nüüd süütute hingede peal. See on viha terve naissoo suunas. Olgu see teadlik või alateadlik, aga need mehed tegelikult vihkavad naisi. Lihtsalt sellepärast, et kuskil kunagi oli keegi, kes nende südame katki astus.  Teine ühine joon, mida olen märganud on see, et kõigil neil meestel on plnud väga domineerivad või kalgid emad. Ma tean juhtumit, kus ühe sellise mehe ema ei võtnud oma last iialgi sülle ega teinud pai. Või on ema terve elu poega surunud raamidesse, otsustanud tema eest, sekkunud tema ellu ja sellest on saanud taas alguse allasurutud viha, mis kandub kogu vastasoo peale. Kurb on see, et ühel päeval võivad need naised, kes on nüüd saanud karistada teiste tehtu pärast, hakata vihkama mehi ja neist võivad saada omakorda südametud emad. Kas sellist ühiskonda me soovime? Palun kallid inimesed, mõelge enne, kui te kellegi katki teete ja ja kui teid kord on katki tehtud, siis ärge karistage selle eest süütuid, vaid lubage armastuse väel end taas terveks teha. Need on Teie inglid, kes on tulnud Teid aitama, ärge murdke nende tiibu ... 

Kes tegelikult teeb meie elust Mehhiko seebiseriaali?

Tavaliselt kui sõbrannadega trehvame ja läheb suuremaks jutustamiseks, näeb see välja umbes nii, et igaüks räägib ca 5-10 minutit ja sisu on umbes selline, et tutvusin uue tüübiga ja kõik on nii tore. Või siis, et:”Minul pole midagi muutunud, elame ikka  Pauliga koos ja võtsime kassi” vms. Ja siis jõuab järjekord minuni ja minu jutt kestab tavaliselt tund aega, kuigi võtab kokku märksa lühema ajaperioodi, kui teistel. Ja ma ei kohtunud kunagi Pauli või Rauliga, kellega on kõik lihtne ja loogiline. Never! Minu lood on alati sellised, et sõbrannad kasutavad väljendeid:”Ei saa olla!”, “Sellised asjad juhtuvad ainult filmides”, “Uskumatu”, “Santa Barbara” jne. Võiks arvata, et ma olen lihtsalt andekas jutuvestja ja suudan oma halli argipäev lihtsalt põnevamalt ette kanda, kui teised, aga nii see pole. Oli aeg, kus ma uskusin, et keegi on mulle needuse peale sajatanud. See, mis kaasnes nende meestega, kellega elu mind kokku viis, tundus lihtsalt nii kreisi, et isegi ebausklikuna hakkasin juba lõpuks mõtlema, et äkki ikka eksisteeribki ebaõnn ja äkki see lapsepõlves kildudeks kukkunud peegel ongi mind viinud punkti, kus kõik suhted näevad välja nagu järjekordne stseen Mehhikol seebisetiaalist. Koguaeg oli mõte, et ehk kuskil on mingid õlekõrred, millest haarata, enamasti oleks tahtnud helistada mõnele nõustajale ja karjuda, et: ”Ma ei saa aru, mida see inimene mõtleb!” Tavaliselt ei saanud minu meestest aru ka minu lähikondlased, kes tavacase’ide puhul kõik maru eksperdid olid. Vahel jälle  oleks tahtnud helistada mõnele selgeltnägijale ja küsida, et ütle nüüd ära, kas see pähkel tulebki lõpuni järada või võib ehk nurka vista ja uusi hazelnute korjama minna, kas mind ootab midagi paremat ees või mitte?

Aga ühel päeval toimus minus mingi mõistmine. Ma sain aru, et paganama lihtne oleks armastada täiuslikku meest täiuslikes tingimustes. Aga sellisel puhul ei areneks ma inimesena, vähemalt mitte sellel tasandil, nagu seda antud hetkel olen teinud. Ole oma soovidega ettevaatlik pole sõnakõlks. Minu moto oli juba varajases nooruses, et ma tahan õppida tingimusteta armastama. Elu ei jäänud mulle võlgu ja on pakkunud mulle võimalust tõestada, et kas ma seda ka praktikas suudan. Ma mäletan kui aastaid tagasi tutvusin ühe paadunud petisega, kes rääkis sellest, kuidas mitut naist saab korraga armastada. Kui keegi sulle sellist juttu oma tegude vabandamiseks räägib, siis tahaks kulbiga vastu kolbi lajatada, mitte eriliselt armastada sellist. Või kui elu viib Sind kokku mehega, kes on väga konservatiivne. Sinu tahaks seksi, aga tema tahab vaimset suhet või pühapäeval kirikus käia. Ronid mööda seinu ja kirud. Või kui Sa kohtad oma unistuste meest ja elu keerab Sulle vingerpussi ja selgub, et ta on paadunud sõltlane või tal on kodus hästi varjatud rase naine. Sellistes olukordades ei ole just väga kerge näha head ja kedagi armastada või kellestki siiralt hoolida, sest Sinu ego on näinud Sulle sobivat meest või olukords pisut teisiti.

Oli aeg, kus ma kirusin, et iga korraga tuleb mingi uus ja hullem versioon minu vaatevälja, tänaseks ma ütlen, et see kõik on armastuse tuleproov. Kõik meie kogemused näitavad meile elu erinevaid tahke. Kõik meie kogemused kasvatavad meid. Kõik meie kaaslased peegeldevad meile meid ennast, kõik keerulised väljakutsed arendavad meid. Varem või hiljem tuleb Sul õppida, mida tähendab lahti laskmine praktikas, seda enam, kui oled sellest teoorias rääkinud. Varem või hiljem tuleb Sul mõista, et armastada ei saa ainult heas, vaid seda tuleb praktiseerida  ka raskustes. Ükskord saad ilmselt ka kogemuse, et ideaalseid inimesi pole ja kui oled kord pettumisemaitset tundnud, mõistad, et pettuda same vaid enda loodud illusioonides. 

Kõik inimesed on täiuslikud, ebtäiuslikuks muudavad nad meie peas olevad kriteeriumid. Sellepärast ongi hästi raske piiritult armastada. Minu elus ongi sellepärast väga rasked inimtüübid ja keerulised situatsioonid, et ma areneksin ja neid filtreid oma peas vähendaksin. Tegelikult on armastada lihtne ja iga inimene on armastusväärne, kuid selleks, et selle tõdemuseni jõuda, tulebki vahel enne oma põikpäiselt valitud kadalipp läbi lohiseda. Väga raske oli õppida armastama. Ma pidin seda tegema, sest ma olin unustanud oma loomuliku algolemuse, kus ma armastasingi ilma tingimusteta. Kõigepealt lõin tingimuliku ideaali inimesest, keda ma saaksin, tahaksin või suudaksin armastada ja siis jõudsin koju tagasi ning mõistsin, et tingimused viivad mind armastusest vaid kaugemale,  sest kõigis leidub ju  midagi, mis justkui ei väärinud armastust. Armastus sügavamal tasandil aga ei kadunud, armastus oli edasi, aga minu tingimused olid jäänud ja sealt tulidki sisse käärid. Ma pidin läbi raskuste ja valu armastama, kannatades armastama. Elu kirudes armastasin. Armastus on südame vaba vorm. Tundeid ei saa kontrollida, aga  mõistis  püüab olla  meie kaigas kodarates. Mõistusega me püüame kontrollida, luua filtreid. Mõistus ütleb ju südamele, et:”Kuule, ära tunne, see inimene on selline, selline, selline, situatsioon ei ole sobilik” jne. Ma ei käinud südamerada, ma olin oma mõistuse vang. Ma puresin kõiki mehi oma elus mõistusega analüüsides, hinnanguid andes, diagnoosi pannes, lahendusi otsides, selle asemel, et lubada armastusel vabalt voolata. Ehk siis ma tahtsin õppida tingi,usteta armastama, tahtsin õppida kõiki armastama, aru andmata, et juba sündides ma seda oskasin. Seda ei pea õppima, vaid meelde tuletama ja praktiseerima. Armasta, lihtsalt armasta ja Sa oled vaba. 

Kui rõõmuoaas asub pudelipõhjas

Ühel hetkel ma taipasin, et minu ellu päris tihti ilmuvad inimesed, kellel on probleemid alkoholiga. Ja ma ei saanud kunagi aru, et miks see nii on, sest ma ise tarbin väga minimaalselt, samuti oli minu lapsepõlve kodu turvaline paik, kus alkohooliprobleemi ei esinenud ning baarikapis püsis kraam aastaid. Olen selle eest väga tänulik. Ometigi need inimesed järjepanu minu ellu kuskilt imbusid ja ühel hetkel ma hakkasin analüüsima, et millest see tuleneda võiks ja mis võiks olla selle ilmingu point või õppetund.

Just lapsepõlvest ongi tegelikult ilmselt asi alguse saanud. Kasvades kodus, kus alkohol oli tabu, siis minus kerkis esile mõistmatus ning hukkamõist. Kuna minu eeskujud olid väga tugva selgrooga ja põhimõtetega inimesed, siis tegelikult ma esimese asjana kohates alkoholiprobleemiga inimest, kippusin hukka mõistma, süüvimata tegelikult tagamaadesse. Lihtne oli kasti peksta inimesi. Nõrk. Selgrootu. Lontrus. Sest niimoodi oli mulle sisendatud. Minu lapsepõlve kangelane ei olnud lõbus viinanina, pigem vastupidi -  lõbus küll, aga siiski väga hukkamõistva suhtumisega nendesse, kes ei suutnud end nii hästi kontrollida. 

See kriitilisus sai ka minu üheks osaks ja kui ma siis 20a suhtes olles taipasin, et olin end sidunud alkohoolikuga, oli see minu jaoks täielik müsteerium, sest ma ei olnud näinud, et keegi tuleb koju ja ei jaga mast ega ilmast midagi, ma ei olnud kursis, et keegi võib öösel minu kõrvalt üles ärgata ja “viinajahile” minna. Kui mind esimest korda AA-Kliinikusse oma boyfriendile järgi kutsuti, olin shokis. Ma ei osanud selles olukorras mitte kuidagi käituda. Ma ei joonud väga pikka aega mitte ühtegi drinki, ainult sellepärast, et olla moraalselt toeks inimesele, kes vaatamata mitmetele viinaravidele tegelikult oli ikkagi põhjas.

Ma tunnistan, et ei osanud sel hetkel adekvaatselt seda olukorda lahendada. Ja ma pole veendunud, et seda tänaselgi päeval teha oskaksin, kuid see inimene ei jäänud ju viimaseks pähkliks ja kui ka sõbrannadega on hiljem jutuks tulnud, siis nii mõnigi on seisnud sama küsimuse ees, et mida teha, kui Sinu kaaslasel on sõltuvusprobleem? Kas kiiresti põgeneda või astuda võitlusesse?  Oma esimeses suhtes tegin ma ühe väga tõsise vea selle näol, et võtsin vastutuse teise inimese elu eest enese kanda. Ma olin sõna otseses mõttes elav laip lõpuks. Mul on hea meel, et selle kogemuse sain. Sama viga ma enam ei teeks. Aga mis on siis joodiku probleem, lisaks sellele, et alkoholism  on haigus ja sõltuvus on sõltuvus?

Ühel hetkel ma tajusin, et alkoholiga kimpus olevaid inimesi ühendab üks sarnane joon. Jättes kõrvale pehme iseloomu, mis teeb EI ütlemise keerulisemaks, on neil tegelikult ka tohutu tunnustuse vajadus. Väga tihti näen ma, et inimene, kes tarbib ohtralt alkoholi, on samaaegselt kimpus ka madala enesehinnanguga. Selle enesehinnagu võivad olla alla viinud nii valed partnerivalikud, kriitilised või liigidomineerivad vanemad jne. Inimene ei saa või julge mingil põhjusel olla tema ise ja see pikapeale tapab sisemiselt ära. Tagasivaatavalt julgen ma väita, et kõige enam probleeme ongi neil inimestel, kelle vanemad on väga rangelt üritanud oma lapsi suruda raamidesse. Luuakse ideaalid, mida siis järeltulija peab järgima, aga see tekitab trotsi, viha, valu, ebamugavust. Sarnane lugu onju paarisuhetega - kui ühelt inimeselt hakatakse nõudma liiga palju või üritatakse teda jõuliselt kujundada kellekski teiseks, siis see tekitab sisemise uskumuse või konflikti, et Im not enough ... Sealt saabki alguse käegalöömine, reaalsuse eest põgenemine, enesekehtestamine läbi vaägivalla, ükskõiksus jne. Kõik see, mida alkohol asjaosalisele lihtsamaks teeb, aga kõrvalvaatajatele seda hullust kuubis veel võimendab. Alkoholiga on paraku ka see kuri lugu, et kui Sa kord juba libastud, siis sellised minusugused või minu esivanemate sarnased hukkamõistjad on väga kiiresti kohal. Lõpuks Sinus nähaksegi vaid seda selgrootut viletsat vennikest, kes nagunii millegagi hakkama ei saa ja kui seda Sulle 100x päevas korrutatakse, siis Sa automaatselt võtadki selle rolli. Motivatsioon pingutada kaob ära, tõele au andes Sa ei mäletagi enam, kes Sa tegelikult oled, millised on Sinu tegelikud väärtused. Sinust saabki see mõtetu vend, keda kellelegi tarvis pole. Ja mida rohkem Sind tõrjutakse, seda enam Sa tõmbud oma roosasse võltsmaailma, kus veini või viinauimas saad elada kasvõi roosas valeski, et keegi Sind ikka armastab ja Sinust hoolib. See on pesuehtne reaalsuse eest põgenemine. Kujutage nüüd ette, et olete oma nõrkusega üksi ja see aeg on veninud väga pikale. Ilmselt olete kaotanud töö, pere, kodu. Hukkamõist aina kasvab. Kõik on teisse usu kaotanud, usaldusest rääkimata. Aga usaldus on töösuhetes ja eraelus nr 1. Võib-olla Sa väga tahaksidki sellest nõiaringist välja tulla, aga mugavam on oma roosas vales elada, sest kõik ootavad midagi, kõik ootavad imet, et Sa tõuseks hommikul üles ja oleksid uus inimene. Et Sul oleks järsku töö, et Sa enam iial ei libastuks, et Sa suudaks olla hea isa ja partner. Mõelge milline tohutu pinge see on ühe inimese jaoks. Me ootame, et sellel katkisel hingel oleks üleöö võime supermaniks saada – kas teie suudaksite homme olla uus inimene, seda olukorras, kus kõik äärepeal ootavad ja tegelikult nagunii väga sellesse enam ei usu, olukorras, kus igaüks ütleb Sulle, et Sa oled sitt mees. Ja kui ka tuleb keegi, kes tahab aidata, kes usub Sinusse, siis meenuvad kõik need korrad, kui Sulle öeldi, et Sa pole väärt ja sa jätkadki oma vanas mustris, sest Sa usud seda, mida Sule räägitud on. 

Nähes ühel hetkel, et kannan enesega hukkamõistu mustrit, mõistsin, et minu elukoo ei seisne oskuses põgeneda, kedagi aidata või ümberkasvatada, sest sarnase probleemiga inimesed kordusid, ükskõik kui kiirelt ma ei jooksnud, kui palju ma ei püüdnud aidata, või ei targutanud. Minu elukool seisnes selles, et mul tuli õppida mõistma ja armastama neid inimesi. Armastada alkohoolikut!? Tahaks ju küsida, et mida neis armastada on, eksole? Aga ma ei räägi siinkohal ainult paarisuhtes olevast armastsest, vaid mõistmisest ja armastamisest üleüldisemalt.

Väga tihti on alkoholiga kimpus inimesed väga kuldsete kätega, äärmiselt  intelligentsed või heasüdamlikud inimesed, aga me ei taha seda näha, sest me oleme justkui programmeeritud vigade otsimisele, mõistmata, et me me loome seda juurde, mida me inimeses näeme või näha soovime, mõistmata, et me ise surume ta oma raami. 

Kedagi armastada ei tähenda seda, et me peaks heaks kiitma kõik tema valikud või õi otsused, kedag armastada tähendab, et me püüame mõista tagamaid miks on asjad nii läinud. Kedagi armastada, tähendab näha head, keskenduda heale, mis ei tähenda, et me peaksime panama ette roosad prillid või võtma kanda teise inimese koorma. Fakt on see, et meie võimuses pole muuta kedagi  ja meie ei saa kedagi aidata, kui ta end aidata ei soovi. Aga meie roll pole ka hommikust õhtuni näpuga näidata ja süvendada teise inimese usku, et ta ongi lootusetu lontrus, keda kellelegi vaja enam pole. Igas inimeses on midagi ilusat ja head, märka seda, tunnusta seda ja armasta seda kõige isetumal moel. Võib-olla pole sellest abi ja tolku, aga võib-olla Sinu soe sõna aitab ka alkohholikul endal näha, et tegelikult ma olen väärt, tegelikult ma suudan ja tegelikult ma ei pea elama promilli uimas, et tunda end armastatuna, vaid mind päriselt armastatakse, hinnatakse ning väärtustataksegi. Äkki ta soovibki olla parim version iseendast, aga ta vajab lõputu hukkamõistu asemel piiritut mõistmist.