Kohtume esitlusel!

Segaduse keerises on peidus selgus

Meil on Kirsti Timmeriga selline huvitav „suhe“, et me kunagi teineteist näinud pole, sõnakesti vahetanud ka mitte, aga mõlemad käivad teineteise taga „luuramas“ ehk siis Timmer loeb minu postitusi ja mina olen agar naisteka kuulaja. Tundub, et meid paeluvad samad teemad. 

Uue nädala Naisteka teema on – kas mõistuse või südamehääl? Jäin sellele kohe pikemat mõtlema ja jõudsin järelduseni, et suhetes olen ma alati hädas, sest kõik on nii pudru ja kapsad, et ma ei kuule ei mõistust, ega südant. Teistes  valdkondades pressib mõistus peale, aga lõpuks ikkagi jõuavad süda ja mõistus kokkuleppele – õnneks. 

Kõige parem ning aktuaalsem näide on ehk seotud ülehomme ilmuva raaamatuga „Must ja valge luik“. Kui Lauri tuli selle mõttega, et koos midagi kirjutada, siis esimesena rääkis mõistus:“ Kes ta selline on, tuleb ja tahab jagada Sinu aastate pikkust  ja unistust ja vaevaga tehtud eeltööd. Ja üldse, alguses on alati kõik tore ja ilus, pärast jooksed juriste mööda, jagad rahasid ning autoriõiguseid.“ Mõistus ikka domineeris ning Ego  püüdis eriliselt targutada. Aga samal ajal süda ütles, et:“Mida Sul kaotada on? Sa oled alustanud sada korda ja ikka pole suutnud lõpuni minna. Võib-olla on see võõras Sinu teel, sest Sul on teda vaja.“ Ja täiesti müstilisel põhjusel, ka iseendale aru andmata miks ma seda teen, olin ma öelnud jah – võõrale. Minu pikaaegne unistus, minu esimene raamat. Ja kui me siis kirjatööga tegelema hakkasime oli see minu jaoks täielik üllatus, kui sujuvalt kõik läks. Ma olin oodanud mingeid minule totaalselt vastandlike seisukohti, mida ma pean hakkama ümberlükkama, aga  see polnud üldse nii. Kirjutades oli pidevalt tunne, et ta on minu alateadvuses käinud ning minu mõtted juba ette kopeerinud. Teate küll nagu Vaprates ja ilusates, et Ridge läheb Spencerite juurde moeetendusele ja tohhotonti, keegi on täpselt sellise kliedi valmis disaininud nagu tema sahtlis olev kavand, mis kevadhooaega ootab. Mul oli täpselt sama tunne pidevalt – mingi võõras mõtleb minu mõtteid, mingi võõras lõpetab minu lauseid, mingi võõras ja sealjuures mees, saab üldse aru, mida ma usun ja väärtustan.

Ja kui see raamat õpuks valmis sai, siis ma sain aru, et tegelikult oli risk end ära tasunud ning süda tõtt rääkinud, sest üksi poleks ma iial suutnud oma mõtteid sellisel moel edasi anda ja  üksi poleks ma kunagi teatud teemadele tähelepanu pööranudki. Viis aastat võtsin hoogu, aga Lauri kaasabiga saime poole aastaga asja purki. Fantastiline! Sel korral sisetunne ei vedanud mind alt. 


Nendel hetkedel, kui te hakkate elama oma südae järgi, muutub päris palju. Te ütlete jah märksa enamale siin elus. Mõistus ja Ego üritavad alati Teid  rõõmust ära lõigata. „Ma ei suuda, ma ei saa, ma ei tohi, see pole võimalik“ jne. Kõike saab, kõike tohib, kõik on võimalik – nii kuis süda ütleb, nii on! 


Mis suhetesse puutub, siis siin tuleb mängu mingi muu veider nähtus - nagu  häire, mis ei lase raadiosignaalil toimida. Kipun suhete osas seda viga tegemam et eiran südamehäält, mingil  põhjusel ka mõistuse häält. Aga erinevate suhete puhul on mind enamasti aidanud mingid müstilised välised jõud. Ma suudan end alati mässida  suhtesse, kus ma lõpuks tunnen, et jõud raugeb ja ma kohe upun ära.  Olen loomult  pakkuja tüüpi, st et kohe tahaks pea ees suhtesse tormata ja end ohverdada ja siis pärast avastan, et oh shit, ma pole üldse õnnelik ja siis minema kõndida. See pole eriti taibukas,  ega aus ei minu enda, ega minu partneri suhtes. Ja sel puhul olen ma tundnud, et elu ise on mul aidanud totaalseid ämbreid vältida. On olnud juhtumeid, kus ma olen mõelnud, et tühja kah, et kaua ma siis valin ja pirtsutan, et teeme selle valiku ära, kuigi süda on olnud selline poolkõva ja mõistus on üldse ammu karjunud, et kutsu mind kiiresti koju. Ja siis on kas juhtunud midagi või on teine pool järsult tagasi tõmmanud. Esimene raputus läheb mööda, ei saa nagu arugi, mis juhtus ja kui siis tärkab Sinus täielik rahu, siis sa saad aru, et Sind on jälle päästetud.  Üks minu sõbranna kunagi kommenteeris, et:“Sa oled imelik inimene, teised armuvad ja on õnnelikud ning säravad, Sa särad alati siis, kui Sa lahku lähed.“ Päris huvitav tähelepanek ja järele  mõeldes on see tõesti nii olnud. Kõigepealt  lakun haavu, nagu me kõik, sest ego on saanud löögi ja siis puhken õide. See on olnud selge märk, et ma olen koos olnud, ma ei taha öelda valede inimestega, aga nendega, kes pole olnud määratud jääma kauemaks. Siit oluline moraal: kui Teil on täielik tohuvapohu, siis lihtsalt usaldage elu. Kui inimene on emotsioonide keerises, siis ta kaotab igasugu kontakti kõige sellega, mis peaks teda edasi aitama. Mina olen väga emotsionaalne ja ma tean, mis minuga suhete puhul tavapäraselt juhtub. Ma ei saa loota endale. Ma olen nii rahutu, et ma ei kuule oma südametooni ja mõistusehääl ei suuda mind ammugi milleski veenda. See on ka põhjus, miks ma usun, et tõeline armastus ei ole emotsioonide virr-varr ja pendeldamine ühest äärmusest teise, vaid armastus on hingerahu, mis kinnitab, et olete jõudnud teineteise südamesse. 

On teatud suhteid, kus mõistus eriliselt kaagutab ja need on üldjuhul need nn. keelatud suhted. Süda tahab ja   naudib rõõmutunnet, aga mõistus seletab ikka, et nii ei tohi tunda, nii ei tohi teha. Mis on meile tegelikult keelatud? Kõik keelud oleme me ise enesele loonud? Kui kõik inimesed kuulaksid südamehäält, siis ei eksisteeriks petmisi, lagunenud suhteid jms jama. See, et tänapäeval neid nn keelatud suhteid nii palju eksisteerib, tulenebki ju sellest, et paljud paarid on koos täiesti valedel kaalutlustel. Armastusega pole seal mitte mingist pistmist. Ühesõnaga tahtsin ma jõuda selleni, et mõistus võib olla hea nõuandja, aga ta pole siiski tõetuum. Mina olen aru saanud, et kui ma luban endal tunda, luban kogeda, siis ei ole võimalik haiget saada. See on mõistus ning Ego, mis räägivad Sulle haiget saamisest ja keelatud asjadest. Tegelikult pole selliseid asju olemas. Iga suhe, iga inimene on vajalik ja kui Sa vähegi usaldad elu, siis ei juhtu Sinuga elumerelainetes midagi hullu. Need suhted, mis määratud pole, lihtsalt ei sünni, need suhted, mis peavad leidma oma lõpu, seda ka teevad ja need suhted või siis oleks õigem öelda suhe, mis on saatuse poolt määratud, seda ei lammuta miski. Ka kõige suurema segaduse keerises on peidus selgus. Anna aega! 

Erinevus rikastab

Minu käest on väga tihti küsitud, et mis sunnib mind tegema seda, mida ma teen – jagama oma elu tuhandete inimestega, pühendama end kirjutamisele ja mingis mõttes inimeste teenimisele. Vastus on väga lihtne. 2010 aastal kogetud sündmused (ajuinfarkt) oli minu jaoks nagu otsene küsimus elu enese poolt – kas Sa tahad elada või Sa tahad surra? Ma tegin oma valiku. Aga kui Sa tahad elada, siis minu jaoks on pointless elada ilma eesmärgi või missioonita siin maailmas. Elu – see on nii tohutu kingitus, mille väärtus me tihti ei mõista enne, kui oleme selle äärepealt kaotanud. Ja elul peab olema mõte. Minu elu mõte seisneb kahes asjas – esiteks, et ma arenen ja kasvan seda eelkõige iseenda jaoks, et jõuda veel sügavamale, kõrgemale, kaugemale ja teine asi, et ma arenen ning kasvan selleks, et paremini teenida teisi enese ümber. Minu elu mõte on, et kõik, mida ma teen, kõik aeg, mida kasutan, oleks kasutatud targalt ning selle tulemusena saaksin midagi muuta – ikka paremaks. Paljud inimesed peale raskeid läbielamisi pööravad usku. Mina ei näinud oma teekonda selles, et ma peaksin hakkama otsima Jumalat, tõde, vastuseid ning iidset tarkust kuskilt kaugelt, kummardama kedagi väljast poolt.  Ma ausalt olen tunnetanud, et kõik see, mida inimesed nii paaniliselt otsivad, asub neile lähemal, kui nad arvatagi oskavad. 

Ometigi ei tasu alahinnata nende inimeste olulisust, kellega elu Teid kokku juhatab. Juhuseid pole olemas. Iga inimene on peegel, vastus, teenäitaja. Oma eelmised jõulud veetsin ma budistiga, suvel külastasid mind mitmeid kordi mormoonid, elu on mind sundinud ühes ruumis viibima jehoovatunnistajaga, minu tutvusringkonnas on palju kristlasi, külastan tihti moslemimaid  ja täna tutvusin imetoreda krishnaiidiga. Kõigilt neilt inimestelt on olnud väga palju õppida, nad on suutnud minu maailmapilti tohutult arendada. Väga lihtne on inimest hukka mõista tema usuliste või poliitiliste vaadete pärast, eriti kui need ei ühti meie omadega, aga õppides nägema ning vaatama südamega ja kaotades ego, saab teile osaks täiesti uus maailm. Selle vaate taga on INIMENE ja vot see on vaatamaisväärsus omaette. See, kuidas see inimene loob enda turvalist keskkonda, mida uskudes ta end püsti hoiab, mida ta sööb või ei söö, see kõik on teisejärguline.  


Minu jaoks on oluline vabadus. Ja vabadus tähendab seda, et ma usaldan oma sisetunnet, mis ongi minu piibel, usaldan oma südametunnistust, mis on mulle seaduseks. Ja ma pole kohanud veel ühtki inimest, kes ütleks, et olen Jumalakauge. Ometigi ma ei kummarda ühtki Jumalat ega käi igal pühapäeval kirikus. Minu jaoks on kirikud loodud eeskätt neile, kes vajavadki karmi käega juhti. „Kui Sa nii ei tee, siis Jumal karistab Sind“. Ega ikka ei karista küll. Kas selleks, et aru saada, et igal Sinu teol on tagajärg, tuleb seda piiblist lugeda? Kas nii elementaarseid asju tuleb ikka veel öelda? Inimesed on end kaotanud ja see on päris kurb.

Mind süüdistakase tihti mingis new age asja levitamises, umbes, et mul polegi mingeid põhimõtteid ja ei kuulu ma siia ega sinna. Aga miks ma peaksin end eristama teistest inimestest kuuludes mingisse kinnisesse grupeeringusse? Ma tunnengi end igal pool nagu kodus ja ma ei leia, et mul puuduksid tõekspidamised. Ma lihtsalt jään igas seltskonnas iseendaks, ma ei lase end mõjutada sellest, mis parasjagu pop ja noortpärane on või mida massid mulle peale suruda üritavad. Samal ajal aga ma ei käi ka kuskil kedagi usust lahutamas ega sunni oma tõde peale. See on inimese vaba valik, millesse ta usub, mida ta usub, miks ta usub. Need on tema kogemused ning õppetunnid.  Mina usun armastusse, ma usun headusse, ma usun, et iga inimene suudab ise luua imesid, end tervendada, luua toimivaid suhteid. Ja kõige enam on meil õppida erinevatelt inimestelt,  jagada oma kogemusi. 

Tänasest tutvusest jäi mulle näiteks meelde üks lause:“Kõigi inimestega, kellega Sa oled seksuaalvahekorras, seob Sind alatiseks nähtamatu niit, ehk olete energeetiliselt seotud ja alati, kui sel inimesel on mingid raskued või läbielamised, elad Sina seda samal moel läbi.“ See kõlab vägagi loogiliselt ning samal ajal ka hirmutavalt. Kellega me end tegelikult seome, kui kergekäeliselt me seda teeme, miks me seda teeme? Kes on need inimesed, kellega oleme seotud?  Mõtlesin sellele terve õhtu. Tõsi ta ju on, et astudes füüsilisse kontakti kellegagi, anname siiski osakese endast ära. Kelle jaoks seks on vähegi midagi enamat, kui purupurjus peaga jalgu hargutada või oda visata, saab ilmselt poindist aru. Energeetiliselt me seome end selle inimesega, me jääme alati seotuks, sest oleme jaganud üht väga olulist osa endast – templit,  mille sees elab meie hing ja vaim. Ma usun, et see on tänase õhtu mõtlemiskoht :) Seega, sõbrad, olgem avatud uutele tutvustele, uutele inimestele ning mõttevahetustele. Kõik mis Teiga haakub, jääb pildie, ülejäänud voolab Teist mööda, aga iga tutvus, iga inimene on kinnituseks Teile, kas liigute õiges suunas või jooksete peaga vastu seina. Kas on midagi õppida ja omandada ka sellelt inimeselt või nendite, et ta mõtleb teisiti ja teile sobib see maailm, kus te ise  viibite parasjagu.  Vaated võivad erineda, aga inimesed on olemuselt üks. Me kõik oleme ÜKS. /Kadri Luik/

Ära mine, jää!

See iseendaga töö tegemine on ikka kohati õudusunenägu. Astud sammu edasi ja siis kukud kaks sammu tagasi. Justkui oled oma minevikuga sotid selgeks teinud ja siis tuleb keegi, ütleb mingi täiesti tähtsusetu lause ja Sa vajud kokku nagu kaardimaja. 

Vanasti ma selliseid inimesi hakkasin kiiresti põlgama ja lennutasin nad kiirkorras oma elust minema. „Sa teed mulle haiget, mine minema“,  on ju kõige lihtsam öelda, kui et küsida eneselt, miks ma haiget saan. Nii, kui ma tundsin, et keegi torgib, siis ma esmalt ärritusin ja hiljem murdusin. Mõlemal juhul oli see emotsionaalselt raske. Ja just emotsionaalselt rasked on olnud ka minu viimaste aastate suhted.

Sel hetkel, kui otsustad minna enesearengu teed, saadetakse Sinu teele pähkleid ja kontrollinimesi. Te võite mõelda küll, et minus pole enam hukka mõistu, valu, kibestumist, hirmu ja et olete kõigile andeks andnud, aga piisab vaid sellest, et tuleb üks inimene ja temast saab Sinu peegel, Sinu juht ja õpetaja. Kui Sa näed temas midagi, mis Sulle ei meeldi või ta teeb või ütleb midagi mis Sind endiselt haavab, siis on ta õiges kohas. Tema näitabki Sulle ette need kohad, millega pead veel töötama, need õppetunnid, mida Sa pole veel läbinud. 

See mineviku valu välja juurimine käib nii üle kivide ning kändude. Kui ma tajun inimestes ükskõiksust, seda eriti oma lähikondlaste seas või nende inimeste puhul, kellest mina hoolin, siis sellega assotsieerub mulle kohe minu olematu suhe  isaga. See hoolimatus ei pea olema inimesel minu suhtes, aga kui ta isegi minuga seotud asjade kohta ütleb, et tal on täitsa kama, siis mul kerkib silme ette kohe hall kuju hoolimatust ning ükskõiksest inimesest ja see tekitab minus pettumustunde, see tekitab minus valu. Või kui ma olen suhtes inimesega, kes palju töötab või ei suuda oma tundeid väljendada, siis mul assotsieerub oma ema ja minus kerkib üles see tunne, et ma ei ole tähtis, minu jaoks ei leita aega, minust ei hoolita. Emaga seotud asju olen juba enesele teadvustanud ja pool teed on ikkagi läbitud. See hoolimatuse ja ükskõiksuse teema on minu jaoks uus teema, mis on üles kerkinud. Terve oma nooruspõlve vältel, ma ei teadvustanud paljusid asju. Ma ei loonud seoseid, aga mida Sa rohkem endaga tööd teed, seda sügavamale Sa tegelikult iseendas tungid ja seda valusamaks asjad lähevad. Seni kuni Sa ei seisa sellega silmitsi, sni kuni Sa peidad pea liiva alla, see ei teegi haiget. Ajaga kasvatame enesele kaitsekihi ja paraku muutume tihtilugu ise samasugusteks või siis vaikselt tiksuvad pommid, mis ühel hetkel plahvatavad põletades iseend ja lüües haavad lähedal seisvatele inimestele. 

Ma olen otsustanud, et kui ma tahan hingehaavadest vabaneda, siis ma ei tohi oma õpetajaid eemale peletada. Nagu ma ka varem olen maininud, siis oli aeg, kus ma jälestasin raha, sest see tundus mulle armastuse aseaine. Ja kui saabus inimene, kes mulle seda probleemi peegeldas, siis ma muidugi ummisjalu jooksin minema, sest see oli vastik ja valus teema. 

Nüüd ma seisan taaskord silmitsi ühe inimesega, kes oskab õigeid nuppe vajutada, neid nuppe, mis kõige rohkem haiget teevad. Ta on suutnud vallandada minus hirmu, valu, segaduse. Aga nüüd olen ma juba nii tark, et ma ei jookse minema, sest iseenda eest ei põgene. Ei enda valu, ega emotsioonide, ammugi mitte mineviku eest. Ma näen, et imelisest inimesest sai ühel hetkel minu silmis monstrum ainult sellepärast, et ma peegeldasin iseennast. Ainult sellepärast, et ma ei osanud teda hea inimesena oma ellu vastu võtta, ainult sellepärast, et ma polnud ikka veel suutnud teha lõpparvet oma minevikuga, seal peituva valuga. Ma polnud pahane mitte tema peale, vaid enda peale, et ikka veel pole ma suutnud täielikult andestada, et ikka veel ma olen selline nõrguke, et ikka veel ma peletan inimesi oma elust minema. 

Miks ma seda teen? Ma ju ei taha, et ta läheb... Ära mine. 

See mineviku seljakott on nii täis topitud ja tegelikult on see nõnda väga paljudel eestlastel. Sellepärast me ei oskagi armastada ja olla armastatud, sellepärast olemegi pessimistlikud ja kurvameelsed, hoolimatud  ja õelad. Eestlane on ilus ja hea, aga tema hing on tihti  haavatud ja  süda suurest hirmust haiget saada  lukku keeratud. Kuku, tee uks lahti! Sa ei ole üksi ja tegelikult on siin päike... Ulata oma käsi ja tule, lähme päikese kätte! Siin on täitsa turvaline ja soe. Ära karda. Armastust jagub kõigile! 

Ütle Viu-Viule STOP!

Kui ma meenutan paariaasta taguseid aegu, siis enamasti tulid minu juurde inimesed, kes tahtsid kurta. „Rahadega on ikka nii kitsas“ või „No ei ole seda õiget inimest ja õiget tunnet“ jne. Päev koosnes sellest, et vingugaas levis ja vaikselt mürgitas mindki, sest siis tekkis nagu vajadus olla moraalseks toeks ja koos vinguda. Ikka leidus ju miskit mille üle ka kurta. Kuna enne, inimestel midagi piisavalt on olnud. 

Mingi hetk tajusin muutust. Sealjuures andmata enesele koheselt aru, et muutunud olin ma ise, muutunud oli minu vibratsioon ja seeläbi ka mind ümbritsevad inimesed ning nende suhtumine. Mulle hakkasid helistama sõbrad, kes tahtsid jagada rõõmu. Just ennekõike rõõmu. Järsku olid need vingujad kuhugi kadunud. Ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minust polnud neile enam kaasatorisejat ja seetõttu polnud enam äge. Ja need rõõmukõned nägid välja u stiilis „Tead mis, rentisin just üliägeda elamispinna, meil on nüüd nii avar siin, lastel on  palju ruumi ringi jooksmiseks ja Sinu jaoks on külalistetuba ka“. Minus tõstis pead see väike pessimist, kes ma kunagi olin olnud. „Sa maksad end ogaraks ju!?“ „Mis vahet seal on, et maksan rohke, see on kodu, see on igat senti väärt!“ True. 


Paar päeva hiljem postitasin oma FB lehel ühe artikli, mis rääkis ühest noorest kutist, kes võitis ühe olulise võistluse ning rääkis pisut oma lapsepõlvest. Lisasin artikli ja kommenteerisin, et selline pereelu oleks väga chill, kus ühendajaks on mingi sarnane huvi või hobi. Tüüp rääkis ka, et juba tema isa oli ekstreemsportlane, tema ema viis alati teda ja tema vendasid harjutama ja ta on alaga tegelenud juba 5ndast eluaastast saadik. Ja seepeale tuli minuga chättima üks minu sõber, kes teatas, et „Kadri, see kõik on võimalik! Tead ma leidsin lõpuks naise, kes on kõik see, mida otsinud olen. Ärkame hommikul, , teeme koos muusikat. Kõik on super! Ma ei ole kunagi loonud nii head muusikat, kui nüüd koos temaga seda tehes“. 

Ja kui Sa päevast päeva saad selliseid kõnesid või kirju, siis Sul ei jää isegi aega hakata genereerima mingeid mõtteid stiilis „Pole võimalik“, „Ma ei suuda, ma ei saa“, Kõik on nii kehvasti“ jne. Tekib nagu tugigrupp – ehk grupp inimesi, kelle jaoks klaas on alati pooltäis, mitte pooltühi. Ja see muudab väga palju Sinu elus – see muudab kõike. Seega alusta iseendast, ole positiivne, näe alati võimalusi ja mis peamine – JAGA RÕÕMU. Ära mine kurtma ja vinguma, see ei vii Sind edasi. Ja ära lase endale päevad läbi kurta. Üks asi on see, kui inimene räägib korra oma murest, et tal saaks hingel kergem, aga kui see muutub päevast päeva korduvaks halaks, siis ütle STOP! Järelikult tal polegi plaanis midagi muuta, vaid ta tahabki, et kogu maailm kaasa tunneks ning halaks koos temaga. 


Veel aasta tagasi oli minulgi see halaja komme ja mul oli üks väga taibukas sõbranna. Ta sõna otseses mõttes keeldus minuga rääkimast, kui hakkasin jälle oma vana joruga pihta. Loomulikult alguses see ärritas mind. Mis mõttes Sa ei kuula mind ära, mis mõttes Sa ei taha mind aidata, mis sõber Sa üldse oled? Nüüd ma saan aru, et ta tegi mulle maailma suurima teene. Sel hetkel, kui mul enam kellelegi kurta polnud, kui kedagi see ei kottinud, hakkasin otsima lahendusi, muutsin oma mõtlemist. 


Tulles tagasi selle noore ekstreemsportlase juurde, siis sellest on inspireeritud ka minu tänane teine teema ,  otsides vastust kahele  igihaljale küsimusele: Kas vastandid tõukuvad või tõmbuvad ja kas paarisuhtes on ühised huvid olulised? 


Kuna need on tõesti kõige levinumad küsimused, millele kunagi keegi ei paista vastust teadvat, siis olen enese jaoks neid asju pisut analüüsinud. Tegemist on minu subjektiivsete seisukohtadega ning ma ei pretendeeri aasta tõekuulutajaks või kõiketeadjaks. 


Juhtusin hiljuti lugema üht kirjatükki, mis pajatas sellest, et astroloogias eksisteerivad vastand tähtkujud. Isegi kui jätta kõrvale nn horoskoobindus, siis tegelikult oli seal ikka üpris hästi selgitatud seda, miks ja kuidas vastandid inimsuhetes tõmbuvad. Tsiteerin. 

„Tasub ka nimetada, et vastandpaarid moodustuvad alati teineteist toetavate ja soodustavate elementide vahele, seeläbi ongi vastandite dünaamika üpris äge ja igasugune vastasseis kipub ise ennast edukalt toitma ja toimimises hoidma.“ - http://www.horoskoop.net/artikkel.php - 


Kui ma analüüsin oma suhteid, siis  minu esimene armastus ja südame kildudeks purunemine toimus sel lihtsal põhjusel, et ma arvasin, et Sinu „identne kaksik“ ongi kõige õigem partner. Me mõtlesime ühtemoodi, me kogesime ühtemoodi, me olime nagu üks. Minu õnn muidugi lahtus sel hetkel, kui noorhärra teatas, et see pole nagu üldse cool, kui ta mu lauselõppe juba ette teab. Ta oli vanem ning kogenum ning teadis üpris täpselt, et sarnasus on suhetes küll mugav, aga samaaegselt ka igav. 

Aastad möödusid. Sinna vahele jäi igasugu suhteid ja elukooli kuniks ma kohtusin mehega, kellega ma tundsin esimesest silmapilgust sellist tõmmet, et võiks arvata, et käisin magnet püksis ringi. Üks asi oli füüsiline tõmme. Teine asi aga see, et ta mõtles hoopis teisiti kui mina. Umbes nagu kokku oleks jooknud ateist ning sügavusklik. Meie vestlused olid alati nagu Foorum, kus KE ja RE üritavad üksteist veenda, et just nende maailmavaade on kõige  õigem. See vastadumine pani mind paljude asjade üle mõtlema ning sinna juurde kerkinud tunne hoidis mind selle enesega tegelemise juures kinni. Kui tunnet poleks olnud, siis ma ilmselt poleks iialgi oma mugavustsoonist lahkunud. See tunne ei kadunud ära ka siis, kui vastaspool tõesti käis välja miskit, mis mulle tundus sajandi ajuvabadusena. Naljakal kombel aga muutusime me mõlemad. Ehk loodi tasakaalu punkt. Ma pole küll selle inimese käest kunagi küsinud, mis temas muutus, aga mina tegin läbi suured muudatused. Härra  õpetas mulle väga palju. See harmoonia mis tekkis oli üpris meeliköitev. Umbes sama kui vanni  lisada keev vesi ja külm vesi,  lisades veel pisut vannivahtu ja ongi parim koht kümbluseks valmis. Ehk siis olen jõudnud arusaamani, et tõeliselt hea keemia tekkimiseks on vajalik teatud vastandumine. See loob võimaluse arenguks, mida ma suhte seisukohast väga oluliseks pean. Kõige enam ilmselt feilivadki need suhted, kus üks ega teine pole end üldse leidnud. Ei olda ei kuum vesi ega külm vesi ja kui need kaks siis kokku valada , saab mingi vahelduva temperatuuriga poolkõva vannivee, kus sees hulpides ei tunne kumbk end väga mõnusalt ning turvaliselt. 


Teine küsimus – kas ühised huvid on vajalikud. Mina väidan, et on. Kui mitte ühised huvid, siis vähemalt huvi teise inimese huvi vastu. Mul on sõbranna, kes mängib jalgpalli.Tema mees seevastu pole mingi eriline jalkafänn. Kord peale tööd mõtles mees, et tal on veidi aega ja naisel just mäng, et läheb ka ikka platsi äärde vaatama. See oli üks kord! Sõbranna on sellest ühest korrast rääkinud nii umbes 50 korda. See olevat maailma parim tunne, kui Sinu kaaslane, kes võib ei hooli Sinu alast, aga näitab välja oma hoolimist Sinusuhtes, tulles ja pühendades kasvõi natukene aega, et Sulle kaasa elada. See oli selle suhte juures mehe poolt väike kuid väga oluline samm. Sa ei pea ju iga mängu ajal seal tribüünil passima, aga Sa vähemalt pole täiesti ükskõikne selle suhtes, mida Sinu partner kirega teeb. 

Aga kõige enam liidavad muidugi ühised huvid. Ja kõige toredam selle juures on veel see, et sellisel juhul kaasatakse ka lapsi ja see liidab. Kui me ikka kõik koos lähme pühapäeval suusatama või me kõik koos armastame motosporti või tennist, siis see liidab meid. See sama noor ekstreemsportlane. Tema ema armastas oma mehe huviala. Ta armastas ka oma poegadega kaasas käia, neile kaasa elada. Ja just tänu sellele on see poiss ka jõudnud maailma tippu. Tal on olnud isa eeskuju ja ema tugi ning pühendumine Ja ma tõesti leian, et see hoiab üht perekonda koos. Tagab õnneliku lapsepõlve. Mul on siiralt kahju, et minu perel polnud sellist ühist hobi, midagi, mida oleksime saanud teha terve perena koos. Isa eeskujust ei ole mul üldse midagi rääkida ja emal lihtsalt polnud suurt aega, et nv-stel miskit erilist ette võtta, aga see on see, mida ma tahaksin oma laste puhul teisiti teha. 

Kui te mõtelete tugevatele paaridele, siis kui hästi jälgida, pole nad kunagi mingid „identsed kaksikud“, aga neil on sarnased huvid. Võtame nt Epp ja Justin Petrone. Mulle pole kunagi tundunud, et nad mingid siiamid on. Mõlema puhul on tuntav oma identiteet, huvid, seiskohad, aga nad armastavad ühte asja – kirjutamine. Anna Levandi ja Allar Levandi. Mõlemad teavad, mis on sport, mis on pühendumine, mis tähendab tuua ohvreid, aga samas on nad mõlemad isiksused. Ühiseks nimetajaks on sport. Või Keit Pentus ning Rain Rosimannus (oot, mis värk selle tema nimega oli, ehk tohib veel kasutada, ei tahaks nüüd kinni ka minna). Jällegi kaks tugevat indiviidi, keda ühendab poliitika, aga vaevalt ühega rääkides tekiks tunne, et teist ka juba läbi ja lõhki tunned. Ja üks paar, kelle kooslus annab loominguliselt suurepäraseid vilju on H. Sal-Saller ja Berit Veiber. Üks kirjutab muusikat, teine sõnu, aga tulem töötab. Piisavalt erinevad, et teineteist täiustada, aga samas sarnased, et midagi koos luua. 


See ongi põhjus, miks mulle tundub, et vastandid tõmbuvad, aga ühise nimetaja olemasolu on määrav. See liidab. See annab võimaluse koos midagi ära teha, see annab võimaluse perekonnal ühte hoida, kaasata ka lapsi. Lastel on võimalus näha oma vanemaid koos tegutsemas. Ja mis võiks veel ühele lapsele olulisem olla. Mis kas on emast ja isast, kui ema on Soomes ja isa on Norras. Ei näe nemad teineteist, ei näe lapsed neid ammugi, ei ole ühiseid eesmärke, mille poole koos siis rühitkse, rääkimata ühistest suuatamistest pühapäeviti. 

Kõlab karmilt? Aga see ongi karm reaalsus. 

Ma ei olegi keegi, et midagi siin arvata või öelda. Ja ma tõesti veel kõike ei tea ning kõike pole kogenud, aga olen vaatleja ja julgen oma vaatluse tulemusi Teiega jagada :) Võtje heaks või pange pahaks. 

Ja lõppu üks ilus mõte klassikult:

People think a soul mate is your perfect fit, and that’s what everyone wants. But a true soul mate is a mirror, the person who shows you everything that is holding you back, the person who brings you to your own attention so you can change your life.

E. Gilbert 


Ilusat nädala algust! 

Tähtsa päeva ootuses :)

Lõpuks ometi on kätte jõudmas TÄHTIS päev! Ehk ca viis aastat tagasi mulda pandud unistuseseeme on sirgunud ilusaks reaalsuseks ning kannab magusaid vilju :) 

28ndal märtsil näeb ilmavalgust minu ja minu nimekaimu esikraamat "Must ja valge luik", mis on tõsielul baseeruv üllitis ning räägib kahe noore inimese teekonnast iseendani. Erinevad kogemused, kuid sarnane elukäik, kus õpitakse hindama neid kõige olulisemaid väärtusi elus.

Tervis, õnn, raha, armastus, aeg, keskkond - need on teemad, millest Lauriga selles raamatus kirjutame. Läbi meie tutvumisloo, on võimalik lugejal piiluda enese sisemaailma, teha korrektuure, küsida eneselt, kas kõik on hetkel nii, nagu ma olen soovinud, kas ma liigun õiges suunas, kas ma olen õnnelik, kas minu ümber on õiged inimesed jne. Mis on õnn? Mis on armastus? Millesse me usume? Mis on meie suurimad takistused? 

Selle raamatu kirjutamine aitas nii minul, kui minu kaasautoril aja maha võtta, aitas meil palju asju enese jaoks selgeks mõelda ning viis meid vaimses mõttes jälle saamu võrra kõrgemale, kaugemale ning sügavamale.

Püüame rääkida elust täpselt nii, nagu see meie ette laotunud on. Näha seda, mida igapäeva rutus ehk märkama ei kipugi. Luban, et leiate nende kaante vahelt nii huumorit, pisaraid, valusaid mälestusi, unistusi, enese otsimist ning leidmist ja filosoofilisi diskussioone, aga mis peamine lugusid elust enesest - seda kõige siiramal moel.

Siinkohal tahaksin tänada ka meie toredat meeskonda - kaasautor Lauri Luik, kirjastaja Tiina Ristimets (Pilgrim), toimetaja Leelo Laurits ning küljendaja Lauri Tuulik.
Üks asi on kirjutada mingi asi valmis, aga selleks, et sünniks raamat on vaja kampa  häid, töökaid ning ilusaid inimesi. Meil Lauriga on selles osas väga vedanud  :)

Ja kõige suurem tänu muidugi minu lugejatele, kes on vähemalt mind inspireerinud, julgustanud ning toetanud kõik need aastad :)
AITÄH!

Hoidkem käsi pulsil, sest jagan lähinädalatel infot ka esitluse kohta ja kohe-kohe ilmub ka väike "isutekitaja":)
Kohtumiseni! 

Kõik on kinni Sinu peas!

Üks minu lugeja laenutas mulle hiljuti raamatu „Kui muutub kõik, muuda kõike“, mis räägib mehest, kes kaotas kõik (pere, tervis, töö, kodu)  ja kuidas ta seejärel oma elu uuesti  üles ehitas. See raamat viis mind ajas tagasi nii aasta või paar. See polnud ammu, kui arstid ütlesid, et kui ma nende tahtmise järgi ei tee, olen surmalaps. See polnud ammu, kui minu tervis ei võmaldanud mul mitte mingit tööd teha, see polnud ammu, kui ma unistasin sellest, et ma saaks poest jäätist osta.


Täna meenusid mulle mingid hetked, mida siiani olen teadnud vaid mina. Meenus päev, kui mu sõbrad mulle külla saabusid, kaasas praed, mille nad olid enese jaoks  kaasa haaranud, et oma lõuna minu juures süüa. Nad ei teadnud, et juust ning küpsised, mille olin neile lauale pannud,  oli ostetud minu viimase raha eest. Nad ei teadnud, mida ma sel hetkel tegelikult tundsin. Kui räbal see tunne tegelikult oli. Mulle meenus õhtu, kui helistasin oma emale ja rääkisin sellest, et tahaks lihtsalt poodi minna ja jäätist osta. Kui Sul ikka raha ei ole, siis Sa ei lähe sinna poodi.  Mul meenusid need tööd, mida tegin jõukatele  ettevõtjatele heast südamest. Imelik oli küsida ju raha oma tuttavatelt inimestelt, aga nemad ei teadnud, et samal ajal endal polnud mul sentigi. Ja ometigi viimases hädas pöördusin ühe poole ja palusin oma töö eest tasu. See oli alandav, aga seda tehes ei öelnud ma kunagi tegelikku põhjust. Ei öelnud seda, et ka 20€ oleks hetkel õnnistus.  Mulle meenusid erinevate toidulisandite müüjad, kes üritasid mind veenda, kui head on nende tooted. Ma ei kahelnudki, aga nad ei mõistnud, et ma ei saanud seda endale lubada. Lihtne on öelda, et investeerid oma tervisesse, aga kui pole midagi investeerida? Jällegi nad ei mõistnud, mida nad mind tundma panid, sest ma ju teadsin, et olukorras, kus olen loobunud kogu keemiast, oleksin ma neid toidulisandeid vajanud. Paraku Eestis maksab haigekasa kinni vaid inimeste mürgitamist lauskeemiaga. 


Peale neid kogemusi mõistsin, et asjad ei pruugi kunagi olla nii, nagu pealt paistavad. Sa ei tea iial, mida keegi hinges tunneb, mida keegi tegelikult üle elab. Minu puhul ei osanud keegi arvata, mis tunne mul tegelikult on tõusta igal hommikul ja mõelda, et kas tänase päeva venitan välja või mitte. Kirves oli justkui pea kohal hõljumas. 

Oma suhetega olin ka täielikus madalseisus. Minnes operatsoonile, kus arst saatis mind teele sõnadega, et me ei saa garanteerida, et te elusalt opilaualt naasete ja minu mees lihtsalt sel päeval väitis, et ta ei saa töökohustuste tõttu kohal viibida, olin ma oma masendusperioodi tipus. Ma tundsin, et mul pole enam mitte midagi – ei tervist, tööd, raha, armastust ega elamisväärset elu. 


Tänaseks päevaks on mul leping ja suurepärane koostöö Eesti ühe suurima ning tuntuima kirjastusega, ma teen tehinguid, mis ulatuvad mitmekümne tuhande euroni, minu klientide hulk valdkonnas, mis mulle puhast naudingut pakub, kasvab iga päev,  minu suhted on paremad kui eales varem ja mis peamine -  ma elan! 


Mis muutus? Mõtlemine muutus! Ma ei võtnud endaga toimuvat kui karistust, vaid kui õppetundi. See aeg oli väga tänuväärne ning õpetlik. See aitas mul mõista, et miski siin maailmas pole iseenesest mõistetav ning mitte midagi ei tooda kandikul kätte. See kõik nõuab tohutut usku, julgust, tahtejõudu, aga mis peamine – oskust unistada. Enamik arvavad, et räägin siin niisama sellest, et Teie loote oma maailma, oma reaalsuse. Ma ei räägi seda mingi woo-doo guru raamatu põhjal, vaid ma räägin Teile enda lugu. 


Mul polnud enda meelest alles jäänud  mitte midagi, mille nimel elada või hommikul tõusta. Ja ühel hetkel ma taipasin, et tänutundes peitub küllus. Ma õppisin olema tänulik värske kartuli eest, magusa jäätise eest, päiksetõusu eest, nägemise eest, ilusate ning heade  inimeste eest. Ma lõpetasin vingumise, sest  sain aru, et see loob vaid juurde reaalsust, milles tol hetkel elasin. Ma õppisin keskenduma sellele, mis mu elus head oli. Ma pöörasin väljakutsed ning katsumused õppetundideks. Vaatasin julgelt elule silma. Teadsin, et vana oli kokku varisenud selleks, et uus saaks sündida. Et saaksin ise ehitada üles oma imelise elu ning tuleviku. Hüvasti minevik, ole Sa tänatud, et tulid ning õpetasid, nüüd on aeg elada tänases päevas, aga võtta vastu parim, keskenduda parimale, luua seda juurde. Olen tänulik kõige eest, iga minuti eest oma elus, iga raskuse eest. Need õpetasid mind väärtustama häid sõpru, aega, arengut, tervist, häid raamatuid. Õpetasid vabanema kombest klammerduda, vajadusest kontrollida elu, õpetasid iseseisvust, kannatlikust, mõistmist ning humaansust.  Uskuge, muutes oma mõtlemist, muudate oma elu. Sina lood oma maailma!