Detsember on kätte jõudnud ja ma arvasin, et jõulud ei saa olema minu kurb aeg, sest koju minekuni on jäänud ju siis ainult 2 kuud ja ma peaks hoopis õnnelik olema. Aga ma ei uskunud, et meedia võib sellise kurvastuse tuua. Telekast aga jookseb 10 korda päevas reklaam, kus näitab lennujaama saabuvate lendude väravat ja kuidas siis kõik taaskohtumise joovastuses läbi pisarate naeravad. Ja tekst on, et on asju, mis on hindamatud ja kindlasti on seda perega koos veedetud jõulud. Ja siis viskab ette lennupiletite hinnad ja soovitab endale mastercard muretseda. Ega ma väga ei kibelegi jõuluks koju, aga kurb ikka natuke. Aga sel aastal tuleb mul leppida teistsuguste jõuludega. Kuna Gerty saabub ja tema pere läheb jõuludeks ära, siis tuleb ta meie juurde, nii, et siin peres saab olema sel erilisel ajal käputäis Põlva tüdrukuid.
Täna külastasid meid pereisa vanemad, kes olid 2 nädalat olnud Kariibimere kruiisil. Nad on 70aastased, aga ometigi reisivad nad ringi, näevad vapustavalt head välja, tantsivad ja naudivad elu. Esimest korda elus ma tundsin, et ma tahaks ka vanaks elada. Ma olen alati olnud seda meelt, et noh 50 aastat ja siis vb juba sussid visata, sest ma lihtsalt ei oskagi end vanana kujutada, pole minu stiil kepiga kooserdada ja koltuda. Aga täna ma tundsin, et milline rõõm oleks ikka lapselapsi näha ja kellegagi kuldpulmade ajal palmi all koksi juua ja olla üks äge ja kraps vanaema.
Nii palju on maailmas mida tahaks näha ja teha. Ideaalis noorus laval veeta, teha üks ja õige valik, kellega oma lapsi kasvatada, kuldses keskeas kirjutaks raamatu ja peaks loenguid ja jagaks oma elutarkusi. Ja ometigi on need unistused, mille täitumist v mittetäitumist me ei saa ette näha, sest me keegi ei tea, palju meile elupäevi ette nähtud on.
Kõige selle kõrval on jäänud minu elu peamiseks eesmärgiks siiski kasvada inimesena. Saada paremaks inimeseks. Eile ma mõtlesin, et peaks jõulude ajal oma isa meeles pidama, ei mitte selleks, et tal nägu täis sõimata milline rongaisa ta on olnud ja ka mitte selleks, et nõuda suurt summat, vaid et tänada teda selle eest, mida ta tahtmatult mulle andnud on – armastuse ja kire muusika vastu. See on ilmselt olnud tema veres ja kandunud minu ellu. Temast ei sõltunud minu lapsepõlve õnn, ma olin armastatud ja hoitud laps ja minu valik mitte olla kibestunud ja kedagi vihata. Ma lihtsalt olen õnnelik selle üle, et mind on muusika elus edasi kandnud. Ma tahan seda sammu teha, sest ma tunnen, et see aitaks mul klaarida arveid minevikuga ja see annaks mulle tunde, et ma olen kasvanud jällegi paremaks inimeseks. Ja see on risk, sest võib olla teda ei huvitagi, aga nagu ma ütlesin ühele mulle väga olulisele inimesele...Risk ongi see, kui Sa võid võita kogu maailma või jääda tühjade pihkudega. Ma ei taha olla poolik inimene, ma tahan olla olemas, ma tahan armastada, ma tahan andestada, ma tahan näidata teistele ja tõestada iseendale, et kui me südamest midagi igatseme, ihaldame, vajame siis tuleb vaid uskuda ja loota.
Iga asi peab olema küps... On emotsioone, on tundeid, on andeid, mille pinnale tõus vb võtta aastaid, aga ma usun, et kõik head asjad meie elus on ootamist väärt ja iga asja jaoks on oma aeg. Kõik soovid peavad tulema meie endi südamest.
Mulle meeldib üks lugu minu repertuaaris, mille sõnad mind liigutavad. Ma nõustun ühe superstaariga, kes on öelnud, et tuleb laulda vaid neid laule, millega sa tunned nö kontakti, sest siis tuleb see südamest.
Ja need sõnad on: „ I need time. My heart is numb, has no feeling, so while Im still healing, just try to have a little patience. „
Kõigil meil on olnud minevikus läbikukkumisi, mis on muutnud meid ettevaatlikuks. Ja tähtis on see, et inimesed annaksid meile aega, et me tunneksime ise seda kutsumust. Et me julgeksime minna rahva ette tundega, et me väärime kohta siin laval, aega, et pakkuda armastust, ilma kartmata, et see meid maha murrab, aega et minna kellegi juurde, kes on meiega ülekohtune olnud ja öelda talle, et oleme südames andestanud. Anna inimesele aega!!!
Ma tahaksin ühele kaugele lähedasele öelda: „Sa oled väärt kõige paremat ja ära lepi sellega, et keegi Sind kohtleb nagu sa oleksid asendatav. Kui teine Sind ei austa ja Sa ei lase sel end häirida, siis Sa ei austa iseennast ja see on juba patt! „
pühapäev, november 30, 2008
kolmapäev, november 26, 2008
Ma ei oska mingeid pealkirju panna, okay ?
Elust enesest
Paar päeva tagasi tõusin ma hommikul higi otsa ees üles. Ma olin näinud unenägu, mis tundus nii reaalne, et suurest šokist oleksin ilmselt voodisse jäänudki. Mida ma siis nägin? Mina koos pere ja Lauraga sõitsin kusagile. Laura ja pereisa istusid ees, pereema, vanem poeg ja mina taga, minul süles väiksem perepoeg. Tavaelus meie paigutus iial nii poleks. Igal juhul edasi kuulsin ma suurt pauku, justkui miski oleks tabanud auto katust. Ja hetk hiljem nägin meie ees palgiveo autot, millelt pudenesid u 80cm lõigatud palgijupid. Meie auto hakkas nende vahel vingerdama. Mäletan, et haarasin Jakelt ümbert kinni ja surusin ta vastu rinda, püüdes teda kaitsta eest tuleva löögi eest, ise talle öeldes „Ära karda!“ Meie auto sai pidama, hetk hiljem toimus plahvatus, ees olev auto oli ilmselt kraavi sõitnud ja süttis põlema. Ja ma ärkasin selle peale, et see kuumus põletas justkui mu nahka. Me pääsesime kõik napilt.
Selliseid unenägusid nähes ma alati mõtlen, kuidas ma käituksin reaalselt sellises olukorras. Mis refleksid hakkavad tööle, keda me päästaksime kriisiolukorras esimesena jne.
Täna oli telekast üks saade, kus naine rääkis, kuidas New Yorkis, rongis, sai ta kuulitabamuse. Kõik olid teda vaadanud, aga mitte keegi ei liigutanud lillegi. Kujutage end sellises olukorras, istute seal, kuul on läbinud teie keha, aga peale vaatamise ei tee keegi midagi. Naine oli ise lõpuks rongist välja jalutanud ja asunud esmaabipunkti otsima. Teda oli märganud üks naine, kes kohe tegutsema asus ja see naine oli olnud ise kunagi tulistamisohver.
Sellised asjad juhtuvad meie ümber igapäev, see on karm reaalsus, mida me peame teistega juhtuvaks uudiseks ajalehe esikaanelt. Kas Teie teate mida te kriisiolukorras teeksite?
Nalja elust enesest
Minu pere oli ühel nädalavahetusel ära, nimelt käisid nad kellegi koeri hoidmas, kuna see pere oli sõitnud puhkusele. Tulevad siis kõik koju ja lendan mina kohale küsides: „ How was Your dogistyle ...ammm...sitting? Pereema ütles sellepeale, et „ Kadrike, ma olen Su pärast mures“.
Suhetest
Minu hea tuttav rääkis ükspäev, et ta on kõrvuni armunud no teate küll, kõik sellega kaasnev. Ja ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: Mis seda tekitab ja kuidas see välja näeb sul? Ja tema vastuseks oli. „ Ta teeb mind õnnelikuks!“ See lause pani mind mõtlema ja mitte tema hetkeolukorrale, vaid see meenutas üht perioodi minu elust, kus inimene, kellega ma tol hetkel parasjagu koos olin rääkis mulle päevast päeva, kui õnnelikuks ma teda teen, kui palju ma ta elu mõjutan ja kui palju parem inimene ta nüüd on. Kes meist ei tahaks, et partner meid õnnelikuks teeb, see on loomulik, aga miks ta kunagi minult ei küsinud, kas mina olen õnnelik. Miks see teda ei huvitanud? Miks inimeste armastus on kohati nii egoistlik. Ma muidugi olin ise süüdi, et lasin asjadel nii kaugele minna, aga lihtsalt see, et me tihti tahame, et keegi meie kõrval oleks õnnelik ja me unustame endeid ära, või vastupidi, vahel me mõtleme ainult endale ja unustame uurida, kas ka teine on õnnelik. Seda tuleb tihti ette peredes, kus mees ütleb, et mul on naine, kes koristab ja kokkab ja teate ta silub mu sokid ka ära. Sina oled õnnelik, aga naine sinu kõrval vb mitte.
Mul meenub aeg, kus ma ise olin ni armunud, et oleksin vist rihmaga mehe altari ette lohistanud ja ma arvasingi tol ajal, et see on armastus. Reaalsus on midagi muud, kui mul oleks see õnnestunud, siis oleksin ma ilmselt tootnud ühe õnnetu inimese maailmale juurde, sest see mida tema suutis mulle pakkuda oli hindamatu, aga mina poleks temale suutnud sellest pooltki tagasi anda.
Kui tema teeb sind õnnelikuks on see egoism, kui sina teed teda õnnelikuks, on see armastus, kui te teete üksteist õnnelikuks on see vastastikune armastus ja seda viimast me peakski kõik elult otsima. Ma ei taha kedagi siduda enda külge ja ma ei taha ise olla vang, ma tahaks, et toimub magnetiline tõmme, kus puudub dominant. Ma olen läbi teinud 2 äärmust oma elus, olnud see, kel on kinnisidee ja olnud ise kellegi kinnisideeks. Mind tehti õnnelikuks ja mina tegin õnnelikuks. Aga 22rmused on 22rmused, inimene peab tasakaalu otsima.
Paar päeva tagasi sattusin ma emaga s6nelusse, sest teda häiris üks minu väljend ja uskumus, mida olen laialt reklaaminud : „Raha ei ole oluline!“ Siinkohal ta pidi ju ise ka aru saama, et ma maltsa veel ei söö ja jeesuse sandaale ei kanna, et ju ma ikka hindan ka materiaalseid väärtusi, aga ometigi jäi talle see lause ette. Ma ei ole kunagi seda öelnud nii, nagu mu ema sellest aru sai. Küsimus oli alati selles, et minu veendumus on, et raha pole elus peamine. Raha pärast ma ei tee tööd, mida ma ei salli, raha pärast ma ei seo end inimesega, keda ma ei armasta, raha pärast ma ei loobu oma kvaliteetajast oma sõprade ja perega, raha pärast ma ei tee muusikat, raha ei kaalu üles head raamatut ja vaimseid teadmisi. Vot seda tahtsin ma öelda lausega „Raha ei ole oluline!“
Paar päeva tagasi tõusin ma hommikul higi otsa ees üles. Ma olin näinud unenägu, mis tundus nii reaalne, et suurest šokist oleksin ilmselt voodisse jäänudki. Mida ma siis nägin? Mina koos pere ja Lauraga sõitsin kusagile. Laura ja pereisa istusid ees, pereema, vanem poeg ja mina taga, minul süles väiksem perepoeg. Tavaelus meie paigutus iial nii poleks. Igal juhul edasi kuulsin ma suurt pauku, justkui miski oleks tabanud auto katust. Ja hetk hiljem nägin meie ees palgiveo autot, millelt pudenesid u 80cm lõigatud palgijupid. Meie auto hakkas nende vahel vingerdama. Mäletan, et haarasin Jakelt ümbert kinni ja surusin ta vastu rinda, püüdes teda kaitsta eest tuleva löögi eest, ise talle öeldes „Ära karda!“ Meie auto sai pidama, hetk hiljem toimus plahvatus, ees olev auto oli ilmselt kraavi sõitnud ja süttis põlema. Ja ma ärkasin selle peale, et see kuumus põletas justkui mu nahka. Me pääsesime kõik napilt.
Selliseid unenägusid nähes ma alati mõtlen, kuidas ma käituksin reaalselt sellises olukorras. Mis refleksid hakkavad tööle, keda me päästaksime kriisiolukorras esimesena jne.
Täna oli telekast üks saade, kus naine rääkis, kuidas New Yorkis, rongis, sai ta kuulitabamuse. Kõik olid teda vaadanud, aga mitte keegi ei liigutanud lillegi. Kujutage end sellises olukorras, istute seal, kuul on läbinud teie keha, aga peale vaatamise ei tee keegi midagi. Naine oli ise lõpuks rongist välja jalutanud ja asunud esmaabipunkti otsima. Teda oli märganud üks naine, kes kohe tegutsema asus ja see naine oli olnud ise kunagi tulistamisohver.
Sellised asjad juhtuvad meie ümber igapäev, see on karm reaalsus, mida me peame teistega juhtuvaks uudiseks ajalehe esikaanelt. Kas Teie teate mida te kriisiolukorras teeksite?
Nalja elust enesest
Minu pere oli ühel nädalavahetusel ära, nimelt käisid nad kellegi koeri hoidmas, kuna see pere oli sõitnud puhkusele. Tulevad siis kõik koju ja lendan mina kohale küsides: „ How was Your dogistyle ...ammm...sitting? Pereema ütles sellepeale, et „ Kadrike, ma olen Su pärast mures“.
Suhetest
Minu hea tuttav rääkis ükspäev, et ta on kõrvuni armunud no teate küll, kõik sellega kaasnev. Ja ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: Mis seda tekitab ja kuidas see välja näeb sul? Ja tema vastuseks oli. „ Ta teeb mind õnnelikuks!“ See lause pani mind mõtlema ja mitte tema hetkeolukorrale, vaid see meenutas üht perioodi minu elust, kus inimene, kellega ma tol hetkel parasjagu koos olin rääkis mulle päevast päeva, kui õnnelikuks ma teda teen, kui palju ma ta elu mõjutan ja kui palju parem inimene ta nüüd on. Kes meist ei tahaks, et partner meid õnnelikuks teeb, see on loomulik, aga miks ta kunagi minult ei küsinud, kas mina olen õnnelik. Miks see teda ei huvitanud? Miks inimeste armastus on kohati nii egoistlik. Ma muidugi olin ise süüdi, et lasin asjadel nii kaugele minna, aga lihtsalt see, et me tihti tahame, et keegi meie kõrval oleks õnnelik ja me unustame endeid ära, või vastupidi, vahel me mõtleme ainult endale ja unustame uurida, kas ka teine on õnnelik. Seda tuleb tihti ette peredes, kus mees ütleb, et mul on naine, kes koristab ja kokkab ja teate ta silub mu sokid ka ära. Sina oled õnnelik, aga naine sinu kõrval vb mitte.
Mul meenub aeg, kus ma ise olin ni armunud, et oleksin vist rihmaga mehe altari ette lohistanud ja ma arvasingi tol ajal, et see on armastus. Reaalsus on midagi muud, kui mul oleks see õnnestunud, siis oleksin ma ilmselt tootnud ühe õnnetu inimese maailmale juurde, sest see mida tema suutis mulle pakkuda oli hindamatu, aga mina poleks temale suutnud sellest pooltki tagasi anda.
Kui tema teeb sind õnnelikuks on see egoism, kui sina teed teda õnnelikuks, on see armastus, kui te teete üksteist õnnelikuks on see vastastikune armastus ja seda viimast me peakski kõik elult otsima. Ma ei taha kedagi siduda enda külge ja ma ei taha ise olla vang, ma tahaks, et toimub magnetiline tõmme, kus puudub dominant. Ma olen läbi teinud 2 äärmust oma elus, olnud see, kel on kinnisidee ja olnud ise kellegi kinnisideeks. Mind tehti õnnelikuks ja mina tegin õnnelikuks. Aga 22rmused on 22rmused, inimene peab tasakaalu otsima.
Paar päeva tagasi sattusin ma emaga s6nelusse, sest teda häiris üks minu väljend ja uskumus, mida olen laialt reklaaminud : „Raha ei ole oluline!“ Siinkohal ta pidi ju ise ka aru saama, et ma maltsa veel ei söö ja jeesuse sandaale ei kanna, et ju ma ikka hindan ka materiaalseid väärtusi, aga ometigi jäi talle see lause ette. Ma ei ole kunagi seda öelnud nii, nagu mu ema sellest aru sai. Küsimus oli alati selles, et minu veendumus on, et raha pole elus peamine. Raha pärast ma ei tee tööd, mida ma ei salli, raha pärast ma ei seo end inimesega, keda ma ei armasta, raha pärast ma ei loobu oma kvaliteetajast oma sõprade ja perega, raha pärast ma ei tee muusikat, raha ei kaalu üles head raamatut ja vaimseid teadmisi. Vot seda tahtsin ma öelda lausega „Raha ei ole oluline!“
reede, november 21, 2008
Ocouu !!!
Muusika
Tundub, et minu käänulisel teel on toimunud jälle murrak ja kätte on jõudnud aeg, kus tuleb endal lugude kirjutamisega käsi valgeks saada. Ma olen aastaid kirjutanud sahtlisse luuletusi, teinud tõlketöid st teinud inglis keelsetele lugudele eesti keelseid seadeid. Nüüd otsustasin end proovile panna ja kirjutada sõnad, mis peaksid saama, minu esimese ametliku enda kirjutatud loo sõnadeks. Koostöö Darreniga on meeldiv ja juba ta tinistab minu laulukese refrääni. Loodame, et Jumal on helde ja enne ära sõitu saan linti laulda päris enda loo – see oleks juba midagi.
Nalja elust enesest
Käisime enne esinemist lastega minu kitarristi juures proovis ja tal ka 2 last, üks neist tütar, teine poeg. Ja peale seda, kui olime lahkunud, oli tüdruk emalt küsinud: „ Mis Sa Daniel Buddist arvad?“ „Ta on väga tore poiss,“ vastas ema. „Mulle ka meeldib, ta on mu boyfriend nüüd, ma abiellun temaga“, sõnas tüdruk. Hahahah. Tundub, et meie tantsulõvi on võitnud noore muusiku südame, aga hit tuli alles siis kui noorem kutt teatas, et ta abiellub, tüdruku noorema vennaga. Okey, nüüd me oleme kõik juba väga mures. Tahab abielluda roosas kleidis ja poisiga, ocouuu. Hiljem vanema pojaga asja arutades teatas see, et tema küll selle tüdrukuga abielluda ei taha, ega saa, sest ta juba Uus Meremaal suudles oma sõbrannat ja nad kaisutasid ja nüüd ta peab temaga abielluma ja kui nad suureks kasvavad ja tema neiu endiselt välismaal elab, siis nad peavad otsustama, kes kolib. OMG, ta on 6 aastane! Naisi on aga jalaga segada ja murtuid südameid hakkab kõvasti olema. Oleks pidanud ka 6selt end kellegi vägivalda kasutades läbi musitama ja siis teatama, et sa väike ahv proovi nüüd minuga mitte abielluda. Oleks tulevik kindlustatud ja vanaemal süda rahul.
Meestest
Rääkides vastassugupoolest, siis vanemal pojal on koolis mingi eriti sümpaatne õpetaja, rsk pean vist asja tegema ja hakkama lastevanemate koosolekul käima. Muidugi on mu mark juba täis tehtud sellega, et igakord kui me teda näeme, siis kutt karjub Mr. Cool ja siis see vaene õpetaja vaatab minu otsa ja arvab, et mina olen need metslased üles kasvatanud. Õnneks senini on ta ainult naeratanud ja mingitel põhjustel järgi vaadanud, kurat seda teab mis põhjustel...
Tundub, et minu käänulisel teel on toimunud jälle murrak ja kätte on jõudnud aeg, kus tuleb endal lugude kirjutamisega käsi valgeks saada. Ma olen aastaid kirjutanud sahtlisse luuletusi, teinud tõlketöid st teinud inglis keelsetele lugudele eesti keelseid seadeid. Nüüd otsustasin end proovile panna ja kirjutada sõnad, mis peaksid saama, minu esimese ametliku enda kirjutatud loo sõnadeks. Koostöö Darreniga on meeldiv ja juba ta tinistab minu laulukese refrääni. Loodame, et Jumal on helde ja enne ära sõitu saan linti laulda päris enda loo – see oleks juba midagi.
Nalja elust enesest
Käisime enne esinemist lastega minu kitarristi juures proovis ja tal ka 2 last, üks neist tütar, teine poeg. Ja peale seda, kui olime lahkunud, oli tüdruk emalt küsinud: „ Mis Sa Daniel Buddist arvad?“ „Ta on väga tore poiss,“ vastas ema. „Mulle ka meeldib, ta on mu boyfriend nüüd, ma abiellun temaga“, sõnas tüdruk. Hahahah. Tundub, et meie tantsulõvi on võitnud noore muusiku südame, aga hit tuli alles siis kui noorem kutt teatas, et ta abiellub, tüdruku noorema vennaga. Okey, nüüd me oleme kõik juba väga mures. Tahab abielluda roosas kleidis ja poisiga, ocouuu. Hiljem vanema pojaga asja arutades teatas see, et tema küll selle tüdrukuga abielluda ei taha, ega saa, sest ta juba Uus Meremaal suudles oma sõbrannat ja nad kaisutasid ja nüüd ta peab temaga abielluma ja kui nad suureks kasvavad ja tema neiu endiselt välismaal elab, siis nad peavad otsustama, kes kolib. OMG, ta on 6 aastane! Naisi on aga jalaga segada ja murtuid südameid hakkab kõvasti olema. Oleks pidanud ka 6selt end kellegi vägivalda kasutades läbi musitama ja siis teatama, et sa väike ahv proovi nüüd minuga mitte abielluda. Oleks tulevik kindlustatud ja vanaemal süda rahul.
Meestest
Rääkides vastassugupoolest, siis vanemal pojal on koolis mingi eriti sümpaatne õpetaja, rsk pean vist asja tegema ja hakkama lastevanemate koosolekul käima. Muidugi on mu mark juba täis tehtud sellega, et igakord kui me teda näeme, siis kutt karjub Mr. Cool ja siis see vaene õpetaja vaatab minu otsa ja arvab, et mina olen need metslased üles kasvatanud. Õnneks senini on ta ainult naeratanud ja mingitel põhjustel järgi vaadanud, kurat seda teab mis põhjustel...
teisipäev, november 18, 2008
See luule sarnane asi j2lle...Liisule meeldib :D
Nurjatu & pyha
Kust jookseb piir siiva ja siivutu vahel?
Kus lasub nurjatuse horisont?
Kas patusel on pime paradiis,
kas pyhakule koduks kurja turvakamber?
Kes on need patused ja pyhakud?
Kas rollid on selged,
kas piirid on paigas?
Kas patuse magus piin on pyhaku nauding?
Kas pyhaku meeleheide patuse nurjatu r66m?
Ei kanna kiusatus nime, vaid voolab meist l2bi,
sest pole v6imalik tunda h2bi.
Sest ka patuses elab pyhak ja
pyhakus peids vallatu pahe.
Kui ma olen pyhak, siis Sina oled mu yks ja ainus patt!
Kui ma olen patune, siis oled Sina mu ainus kiusatus...
/Kadri Luik nov2008/
Kust jookseb piir siiva ja siivutu vahel?
Kus lasub nurjatuse horisont?
Kas patusel on pime paradiis,
kas pyhakule koduks kurja turvakamber?
Kes on need patused ja pyhakud?
Kas rollid on selged,
kas piirid on paigas?
Kas patuse magus piin on pyhaku nauding?
Kas pyhaku meeleheide patuse nurjatu r66m?
Ei kanna kiusatus nime, vaid voolab meist l2bi,
sest pole v6imalik tunda h2bi.
Sest ka patuses elab pyhak ja
pyhakus peids vallatu pahe.
Kui ma olen pyhak, siis Sina oled mu yks ja ainus patt!
Kui ma olen patune, siis oled Sina mu ainus kiusatus...
/Kadri Luik nov2008/
pühapäev, november 16, 2008
Selline periood
Me Laurtsiga pole ka p2ris t2ie m6istuse juures... S6ime kodus oma s66gi 2ra, tunnike hiljem m6tlesime, et tahaks ikka midagi n2ksida, et k2ime Hiina toidukohast l2bi. Kodus ajasime, et l2hme jalutama ja panime ajama. Ostsime siis 3 soti eest syya, ootasime pool tundi ja siis... RASV, RASV, RASV... k6ik n6retas sellest..S6ime 2 ampsu ja syda paha, viskasime k6ik minema...Selline dieet ja raha kokkuhoid meil siis :D
Muusika
Teate ma ei suuda enam x-faktorit ka nii vaadata, et mul pisarad pool aega ei voolaks. Ma lihtsalt elan nii kaasa ja sisse – et kas ikka on õige loo valinud, kas ikka võtab noodi välja, kas ikka kannab loo emotsiooni edasi jne. Tegelikult on palju õppida teiste vigadest. Ja valan ma pisaraid ka siis, kui kellegi unistus täitub või puruneb. Mis minuga juhtunud on? Ma ei tea! Kuhu on kadunud see vapper tüdruk, kes ei nutnud isegi matustel. Ma ei olnud kunagi kalk inimene, aga ma ei lasknud iialgi emotsioonidel ülepea lennata, ma ei arvanud kunagi, et halamine aitaks. Aga nüüd ma lihtsalt lasen asjadel rohkem südamesse minna, mulle meeldib kui miski mind liigutab, mulle isegi meeldivad mu emotsioonid. Mulle meeldib vahel olla nõrk ja haavatav, selles on midagi naiselikku ja samas mulle meeldib olla seesmiselt tugev, teada, et mis ka ei juhtuks, ma tulen välja.
Eile toimus minu kaua oodatud esinemine, üle pika aja jälle publiku ees, ma tõesti ootasin seda ja nagu tavaliselt kaasnes ka väike närv. Viidi mind siis kohale ja ma mõtlesin, et see peab mingit sorti nali olema, koht oli u sama suur, kui minu 2 magamistuba kokku panna ja inimesed istusid konkreetselt mu nina all. Ma teadsin, et tegemist on üritusega, kuhu saab ainult kutsega esinema ja kutsega kuulama, aga et tegemist on nii intiimse õhkkonnaga, kus sisuliselt polnud ka mikrit vaja oli minu jaoks siiski šokk. Ma pole ühelgi suguseltsi ürituselgi suud elus lahti teinud, ma võisin laulda 500 v tuhande inimese ees, aga igakord kui tuli 10nele laulda, siis ma keeldusin. Ma ei ole suutnud kunagi taluda, kui inimesed istuvad nina all, mulle meeldib suur lava ja kaugel passiv publik. Ja nüüd visati mind sellisesse vette. Aga lõppkokkuvõttes sai sellest mu üks parimaid kogemusi. Kogu üritus oli väga special ja kift. Inimesed tulid kohale, võtsid veini ja istusid paika. Ja 2 põhimeest tulid rahva ette ja palusid kõigil tõusta. Publik, esinejad, kõik tõusid ja laulsid amazing grace’i – just see kuidas algus toimus, liitis kõiki ühte ja see oli väga eriline. Mõned esinejad enne mind, a’la inimesed, kes lugesid poeeme ja siis oligi minu kord. Nagu alati fantast tunne, kui inimesed ikka teevad kätemerd, laulavad kaasa, plaksutavad. Ma olen nii õnnistatud – muud mõtet mu pähe ei ilmunud. Ja kõige magusam osa tuli pausi ajal, kui kõik inimesed äkki tormasid minu poole mind kallistama ja rääkima kuidas ma neile tibutagi peale ajasin. Seal oli 60a pikajuukseline kantrionkel ja ema & tütar, kes tegid klassikalist muusikat, kõik nad tulid ja tänasid mind ja mul juba pisar jälle voolas. „Kas Sa oled Eestis kuulus?“ Ei... „Issand, kuidas nii, ma tahaks lihtsalt Sinu plaati osta“ ! „Me tuleme kõik Sind Eestisse vaatama! Ja oleme sinu grupied. „ Ja siis tuli minu juurde minu kitarristi ämm, kes on pärit Hollandist ja ütles, et tal on nii hea meel, et ta minuga kohtus ja ma olen nii eriline tüdruk, et ta lihtsalt kallistab mind, sest ilmselt me enam kunagi ei kohtu. Jälle pisara lugu, sest alati on raske kui Sa tead, et Sa ei kohtu enam mõne inimesega kunagi...Ta tuli, ta oli ja läks...Ja vb kõigest päevaga suutis ta sinu elus midagi muuta. Mu kitarristi naisel polnud vist muidugi kõige parem tuju, sest põhiküsimus mida talle esitati oli, et kas sa julged oma meest selle naisega kahekesi koju ka jätta. Aga see on ilmselt muusikute elu, armukadedusel pole siin ruumi, sest ma ei tahaks küll, et keegi minu arengut takistaks ja ma ei kujuta ka ennast sellises rollis, et kuule su bändi kitarrist on mingi kuum tots, ma käin sinuga nüüd igas proovis kaasas. Ilmselt ma mõistan ka nüüd neid inimesi rohkem, kellel tahtmatult tekib mingi fänkond, kes neid igal hetkel rünnata võivad. Eile nt terve pere ootas mind, aga ma ei saanud tulema, sest kõik tahtsid isiklikult midagi öelda. Kõik see tuleb kaasa sellega, kui Sa otsustad ühel hetkel, et Sa tahad meelelahutaja olla. Kõigele lisaks ma mõistsin, et mu kitarrist on ikkagi paganama hea songwriter ja kuigi meil on sellest põgusalt juttu olnud, siis ma loodan, et ma saan temaga kokkuleppele, et võin Eestis tema lugusid esitada. Mul oleks jube hea siin tema käe all õppida ja harjutada. Elu on lill. Mulle meeldis üks väljend, mis üks naine minu kohta eile ütles: „ Dark horse“ , mis tähendab siinmail inimest, kel on varjatud talent.
Ühesõnaga esinemine läks suurepäraselt ja lõpp hea, kõik hea. Järgmine laks tuleb juba t2iskavaga, ilma kitsa ajalimiidita jõulude ja aastavahetuse ajal. Ootan juba !
Ma võin vist endiselt öelda, et ma ei kahetse senini oma otsust siia tulla, kurvaks teeb mind vaid see, et Eestisse naastes ei ole mul võimalust niipalju muusikaga enam tegeleda. Kui Sa väikses Eestis keegi olla tahad, siis tuleb Sul läbida totter teleshow, kus sa ei saa oma rida ajada, vaid pead läbima kõik nõmedad voorud alates muusikalidest, kuni lõpetades big bändiga, mis mulle üldse pinget ei paku. Ma tean mida ja mis suunda ma tahan ja mulle üldse ei meeldi mõtte, et ma pean võistlema ja pärast meedias kükitama ja laskma end sopaga loopida. Ka minu hea sõber Margus Vaher nõustus minuga, et Eesti staarid on kõik just telest tuule tiibadesse saanud. Ja nii ongi, ka kohalik rockijumal Padar on tulnud kahest taktist. Mul on siiralt kahju, et Eestis ei leidu noortel andekatel inimestel muud võimalust ja väljundit, kui karvaste ja sulelistega, kellest 50% lauldagi ei oska passida kuskil Superstaari eelvoorus. Kahe taktiga ilmselt kaasneb veidi viisakam tähelepanu ja sinna igasugused üldse ei roni, ma ei pea ennastki veel hetkeseisuga nii heaks, et sinna osalema minna, aga kui sa keegi pole, siis on ka väga raske kuskile esinemisi saada, et koguda lavakogemust ja siis Eesti rahva ette ronida. Ütleme nii, et surnud ring. Siit ka minu rockikooli idee, et tuua kvaliteeti ja harituid muusikuid... Et nad oleks juba keegi, enne kui neid meedia ja tähelepanu hambusse visataks. Et anda neile lavakogemust ja koolitust, kuidas oma häält paremini kasutada ja mitte teha masstoodangut ( nagu seda on klassikaline lauluõpe ), vaid näha indiviide ja nendega individuaalselt töötada. Sest kuigi mul enesel on väljakujunenud stiil ja ilmselt minu plussiks on see, mis mulle jumala poolt on kaasa antud, aga ma tunnen puudust heast õpetajast, ke ei muudaks mu stiili, aga aitaks mul samas oma häält maksimaalselt kasutada. Aga et selleks, et oma idee ühel päeval ellu viia, on mul vaja kõik see omal käel läbi proovida, et kuidas asjad töötavad jne. Selleks, et midagi luua on vaja kogemust. Samamoodi tökkab minu raamatukirjutamine, sest mul pole piisavalt elukogemust. Vahel ajab mind lausa marru, et ideed on, hing on nagu küps ja näinud, aga aastad räägivad minu vastu. Ühiskonna silmis olen ma liiga noor, et oma ideid veel ellu viia. Ja siiski midagi jääb puudu ja see miski on teatud kogemused, asjad, millest ma olen kuulnud, aga mida ma pole omal nahal kogenud.
Häbipost
Eile siis ümbritsetuna kõigist inimestest alustas pereema mingit teemat mingist videost. Ja alguses ma ei saanud aru millest ta räägib ja siis kogu rahva ees, hakkab seletama, kuidas mina ühel erapeol, kus me koos käisime, mingi tobedas seksiküsitluses mingit hiiglama punktid sain. Ja no siis et asi veel detailsem oleks tõmbas kogu minu sekslife avalikkuse ette. Ma vaatasin ainult pereisale otsa, hoidsin kahe käega peast kinni ja küsisin, et :“Kas te kurat räägite siin UK-s kõigest!!!???“ Krt võtaks, minu maine, mida minust niimoodi mõeldakse. Eriti kui ta ütles lõppu, et : „ Ja see naine vaatab minu lapsi!“ Enesekaitseks ma võin öelda, et minu lapsed vähemalt ei pea mõtlema, et nende ema on poole Eestiga ringi aelenud, nii, et hoidku oma suu kinni, ma mäletan nimesid, ma ei tee purjus peaga magalat ja rsk, õige naine ei piirdugi püsisuhtes misjonäriga. Ehk siis ruulib kvaliteet, mitte kvantiteet, meil ilmselt on selles osas pereemaga lahkarvamus. Aga noh, ta armastabki häbiposte korraldada, kui tal mehest kopa ette viskab, siis ta paneb õhtusöögi lauas hiti maha, kuidas tüüp kunagi balleti tantsis. No krt, ma naeran alati 3h kujutades pereisa sukkades.
Muusika
Teate ma ei suuda enam x-faktorit ka nii vaadata, et mul pisarad pool aega ei voolaks. Ma lihtsalt elan nii kaasa ja sisse – et kas ikka on õige loo valinud, kas ikka võtab noodi välja, kas ikka kannab loo emotsiooni edasi jne. Tegelikult on palju õppida teiste vigadest. Ja valan ma pisaraid ka siis, kui kellegi unistus täitub või puruneb. Mis minuga juhtunud on? Ma ei tea! Kuhu on kadunud see vapper tüdruk, kes ei nutnud isegi matustel. Ma ei olnud kunagi kalk inimene, aga ma ei lasknud iialgi emotsioonidel ülepea lennata, ma ei arvanud kunagi, et halamine aitaks. Aga nüüd ma lihtsalt lasen asjadel rohkem südamesse minna, mulle meeldib kui miski mind liigutab, mulle isegi meeldivad mu emotsioonid. Mulle meeldib vahel olla nõrk ja haavatav, selles on midagi naiselikku ja samas mulle meeldib olla seesmiselt tugev, teada, et mis ka ei juhtuks, ma tulen välja.
Eile toimus minu kaua oodatud esinemine, üle pika aja jälle publiku ees, ma tõesti ootasin seda ja nagu tavaliselt kaasnes ka väike närv. Viidi mind siis kohale ja ma mõtlesin, et see peab mingit sorti nali olema, koht oli u sama suur, kui minu 2 magamistuba kokku panna ja inimesed istusid konkreetselt mu nina all. Ma teadsin, et tegemist on üritusega, kuhu saab ainult kutsega esinema ja kutsega kuulama, aga et tegemist on nii intiimse õhkkonnaga, kus sisuliselt polnud ka mikrit vaja oli minu jaoks siiski šokk. Ma pole ühelgi suguseltsi ürituselgi suud elus lahti teinud, ma võisin laulda 500 v tuhande inimese ees, aga igakord kui tuli 10nele laulda, siis ma keeldusin. Ma ei ole suutnud kunagi taluda, kui inimesed istuvad nina all, mulle meeldib suur lava ja kaugel passiv publik. Ja nüüd visati mind sellisesse vette. Aga lõppkokkuvõttes sai sellest mu üks parimaid kogemusi. Kogu üritus oli väga special ja kift. Inimesed tulid kohale, võtsid veini ja istusid paika. Ja 2 põhimeest tulid rahva ette ja palusid kõigil tõusta. Publik, esinejad, kõik tõusid ja laulsid amazing grace’i – just see kuidas algus toimus, liitis kõiki ühte ja see oli väga eriline. Mõned esinejad enne mind, a’la inimesed, kes lugesid poeeme ja siis oligi minu kord. Nagu alati fantast tunne, kui inimesed ikka teevad kätemerd, laulavad kaasa, plaksutavad. Ma olen nii õnnistatud – muud mõtet mu pähe ei ilmunud. Ja kõige magusam osa tuli pausi ajal, kui kõik inimesed äkki tormasid minu poole mind kallistama ja rääkima kuidas ma neile tibutagi peale ajasin. Seal oli 60a pikajuukseline kantrionkel ja ema & tütar, kes tegid klassikalist muusikat, kõik nad tulid ja tänasid mind ja mul juba pisar jälle voolas. „Kas Sa oled Eestis kuulus?“ Ei... „Issand, kuidas nii, ma tahaks lihtsalt Sinu plaati osta“ ! „Me tuleme kõik Sind Eestisse vaatama! Ja oleme sinu grupied. „ Ja siis tuli minu juurde minu kitarristi ämm, kes on pärit Hollandist ja ütles, et tal on nii hea meel, et ta minuga kohtus ja ma olen nii eriline tüdruk, et ta lihtsalt kallistab mind, sest ilmselt me enam kunagi ei kohtu. Jälle pisara lugu, sest alati on raske kui Sa tead, et Sa ei kohtu enam mõne inimesega kunagi...Ta tuli, ta oli ja läks...Ja vb kõigest päevaga suutis ta sinu elus midagi muuta. Mu kitarristi naisel polnud vist muidugi kõige parem tuju, sest põhiküsimus mida talle esitati oli, et kas sa julged oma meest selle naisega kahekesi koju ka jätta. Aga see on ilmselt muusikute elu, armukadedusel pole siin ruumi, sest ma ei tahaks küll, et keegi minu arengut takistaks ja ma ei kujuta ka ennast sellises rollis, et kuule su bändi kitarrist on mingi kuum tots, ma käin sinuga nüüd igas proovis kaasas. Ilmselt ma mõistan ka nüüd neid inimesi rohkem, kellel tahtmatult tekib mingi fänkond, kes neid igal hetkel rünnata võivad. Eile nt terve pere ootas mind, aga ma ei saanud tulema, sest kõik tahtsid isiklikult midagi öelda. Kõik see tuleb kaasa sellega, kui Sa otsustad ühel hetkel, et Sa tahad meelelahutaja olla. Kõigele lisaks ma mõistsin, et mu kitarrist on ikkagi paganama hea songwriter ja kuigi meil on sellest põgusalt juttu olnud, siis ma loodan, et ma saan temaga kokkuleppele, et võin Eestis tema lugusid esitada. Mul oleks jube hea siin tema käe all õppida ja harjutada. Elu on lill. Mulle meeldis üks väljend, mis üks naine minu kohta eile ütles: „ Dark horse“ , mis tähendab siinmail inimest, kel on varjatud talent.
Ühesõnaga esinemine läks suurepäraselt ja lõpp hea, kõik hea. Järgmine laks tuleb juba t2iskavaga, ilma kitsa ajalimiidita jõulude ja aastavahetuse ajal. Ootan juba !
Ma võin vist endiselt öelda, et ma ei kahetse senini oma otsust siia tulla, kurvaks teeb mind vaid see, et Eestisse naastes ei ole mul võimalust niipalju muusikaga enam tegeleda. Kui Sa väikses Eestis keegi olla tahad, siis tuleb Sul läbida totter teleshow, kus sa ei saa oma rida ajada, vaid pead läbima kõik nõmedad voorud alates muusikalidest, kuni lõpetades big bändiga, mis mulle üldse pinget ei paku. Ma tean mida ja mis suunda ma tahan ja mulle üldse ei meeldi mõtte, et ma pean võistlema ja pärast meedias kükitama ja laskma end sopaga loopida. Ka minu hea sõber Margus Vaher nõustus minuga, et Eesti staarid on kõik just telest tuule tiibadesse saanud. Ja nii ongi, ka kohalik rockijumal Padar on tulnud kahest taktist. Mul on siiralt kahju, et Eestis ei leidu noortel andekatel inimestel muud võimalust ja väljundit, kui karvaste ja sulelistega, kellest 50% lauldagi ei oska passida kuskil Superstaari eelvoorus. Kahe taktiga ilmselt kaasneb veidi viisakam tähelepanu ja sinna igasugused üldse ei roni, ma ei pea ennastki veel hetkeseisuga nii heaks, et sinna osalema minna, aga kui sa keegi pole, siis on ka väga raske kuskile esinemisi saada, et koguda lavakogemust ja siis Eesti rahva ette ronida. Ütleme nii, et surnud ring. Siit ka minu rockikooli idee, et tuua kvaliteeti ja harituid muusikuid... Et nad oleks juba keegi, enne kui neid meedia ja tähelepanu hambusse visataks. Et anda neile lavakogemust ja koolitust, kuidas oma häält paremini kasutada ja mitte teha masstoodangut ( nagu seda on klassikaline lauluõpe ), vaid näha indiviide ja nendega individuaalselt töötada. Sest kuigi mul enesel on väljakujunenud stiil ja ilmselt minu plussiks on see, mis mulle jumala poolt on kaasa antud, aga ma tunnen puudust heast õpetajast, ke ei muudaks mu stiili, aga aitaks mul samas oma häält maksimaalselt kasutada. Aga et selleks, et oma idee ühel päeval ellu viia, on mul vaja kõik see omal käel läbi proovida, et kuidas asjad töötavad jne. Selleks, et midagi luua on vaja kogemust. Samamoodi tökkab minu raamatukirjutamine, sest mul pole piisavalt elukogemust. Vahel ajab mind lausa marru, et ideed on, hing on nagu küps ja näinud, aga aastad räägivad minu vastu. Ühiskonna silmis olen ma liiga noor, et oma ideid veel ellu viia. Ja siiski midagi jääb puudu ja see miski on teatud kogemused, asjad, millest ma olen kuulnud, aga mida ma pole omal nahal kogenud.
Häbipost
Eile siis ümbritsetuna kõigist inimestest alustas pereema mingit teemat mingist videost. Ja alguses ma ei saanud aru millest ta räägib ja siis kogu rahva ees, hakkab seletama, kuidas mina ühel erapeol, kus me koos käisime, mingi tobedas seksiküsitluses mingit hiiglama punktid sain. Ja no siis et asi veel detailsem oleks tõmbas kogu minu sekslife avalikkuse ette. Ma vaatasin ainult pereisale otsa, hoidsin kahe käega peast kinni ja küsisin, et :“Kas te kurat räägite siin UK-s kõigest!!!???“ Krt võtaks, minu maine, mida minust niimoodi mõeldakse. Eriti kui ta ütles lõppu, et : „ Ja see naine vaatab minu lapsi!“ Enesekaitseks ma võin öelda, et minu lapsed vähemalt ei pea mõtlema, et nende ema on poole Eestiga ringi aelenud, nii, et hoidku oma suu kinni, ma mäletan nimesid, ma ei tee purjus peaga magalat ja rsk, õige naine ei piirdugi püsisuhtes misjonäriga. Ehk siis ruulib kvaliteet, mitte kvantiteet, meil ilmselt on selles osas pereemaga lahkarvamus. Aga noh, ta armastabki häbiposte korraldada, kui tal mehest kopa ette viskab, siis ta paneb õhtusöögi lauas hiti maha, kuidas tüüp kunagi balleti tantsis. No krt, ma naeran alati 3h kujutades pereisa sukkades.
reede, november 14, 2008
Enne l6ppu tuli v2simus peale...
On reede õhtu ja ma tunnen kergendust, alles oli kolmapäev, kus ma arvasin, et ma annan otsad, sest ma olin surmani väsinud, aga igakord kui mingi raske aeg on ületatud tunnen ma naudingut. Kuigi minu jaoks lõppeb nädal homme õhtul toimuva esinemisega olen ma siiski juba praegu rahul.
Muusikast.
Hea uudis on see, et nagu teist vb mõnigi teab, minu kitarristil on välja tulemas plaat ja kuigi praktiliselt on see valmis, oli keegi soovitanud mõned lood veidi võimsamaks teha, mis tähendab taustajõudude lisamist. No arvake ära, kes sai pakkumise ... Loodame, et jõuame selle ära teha, enne kui ma ära lendan. Praegu on päris busy time, sest mul on täpselt jõulude ajal ja nüüd ka aastavahetusel esinemine. Mille üle on mul tohutult hea meel, sest teadu pärast sellisel ajal on koos palju rahvast ja kui ma lauluoskamatu oleks, siis mind ilmselt õhtu live meelelahutajaks ei kutsutaks. Aga rääkides Darreni plaadist, siis mind köidab see projekt just seetõttu, et kogu tulu läheb heategevuseks. Kuna Darreni isa sai esimese insuldi 35 aastaselt , siis Darren tahab just seda suunda toetada. Tema isa on praeguseks halvatud. Kuna minu vanaisa oli insultide ja infarktide ( tõele au andes mul on segadus kuna ja mis täpselt oli ) poolt räsitud ja oli enne surma aastaid ratastoolis ja ma olin tema käteks ja jalgadeks, siis on see valdkond mullegi südamelähedane. Ja mul oleks rohkem kui au anda oma panus millegi ilusa valmimisele, kust keegi ei ürita kasu saada.
Viimane kord proovis olles, ma tundsin midagi väga kummalist, see oli justkui vabanemine. Me oleme harjutanud juba tükk aega ja lood hakkavad saama tehniliselt selgeks ja lisandub see naudingumoment. Ja nüüd ma olen hakanud süvenema lugude sisusse, et anda edasi emotsiooni. Eriti üks lugu... ma elasin sellesse nii sisse, nagu ma oleks selle ise kirjutanud, ise pühendanud kellelegi.H22l hakkas mängima, sellesse tuli emotsioon, mu käed hakkasid kaasa vibelema ( ma üldjuhul üldse ei armasta kätega vehkida laulmise ajal ) ja ma tundsin, et ma annan kogu oma hinge ja südamega. Kui ma suudan seda homme korrata, siis sellest saab nii mulle kui publikule võimas elamus. Homme on mul vaja lastega olla, nii, et peaproov möödub 4 karjuva põnni seltsis :D Lastel on mu lood juba peas, 74 teavad juba kõik siin, nüüd on uus repliik yeah, yeah.... seda kuradi sõna topitakse ka igasse laulu.
Inimsuhetest.
Ma olen viimasel ajal rääkinud mõne paariga, kes on olnud aastaid õnnelikus abielus ja nad kõik on justkui ühest suust väitnud, et tegemist on olnud armastusega esimesest silmapilgust( pigem keemiast, huvist), ilmselt ikka kehtib reegel, et inimesed alateadlikult tunnevad üksteises ära potentsiaalseid paarilisi. Pereema rääkis, et kui ta pereisa esimest korda nägi, siis oli ta sõbrannalt küsinud, kas ta on abielus, kui ei ole, siis ma abiellun temaga ise. Nüüdseks on nad olnud 15a abielus. Naine nägi, tundis ära, võttis endale( Kelle jalas on pyksid rsk, aaaah???:D ) . Armastus esimesest silmapilgust, nagu ta ise ütleb. Mina jälle ei kujuta ette, seda, näen, võtan ja jään esimesest õhtust kokku suhet. Ilmselt see oleneb ikka inimestest. Ma olen oma elus näinud, kui petlik vb esmamulje olla ja see tõttu ma olen seda meelt, et armastus on kasvav nähtus, mis vajab aega, nagu lapse sünd, ta ei karga eikusagilt välja pärast kirglikku ööd. 9 kuud vaikset arengut ja selle aja jooksul sa ilmselt vanemana kasvad temaga kokku, võtad ta omaks ja ta sünnib. Kujundlikult mulle meeldib nii mõelda, et armastus on nagu laps, kes kasvab Sinu sees ja tuleb ilmale siis, kui aeg on küps, kui sa oled valmis end pühendama, andma oma hoole & aja, et armastust toita ja kasvatada. Ja nagu elus tuleb ette raseduse katkemisi ja nurisünnitusi, nii on ka armastusega, kui Sa ei kanna enda eest hoolt ja selle eest, mis sinu sees toimub, siis ilmselt see polegi määratud sündima. Nagu ütleb üks laul minu repertuaaris „What will be, will be“ .
Olulisest elus.
Täna ma vaatasin Jake’i kes põrandale unne vajus, tõstsin ta voodile ja lihtsalt vaatasin. Ta oli nii armas, süütu ja väike. Ta on lihtsalt nii eriline laps ja meil on väga eriline side. Vahel ma imestan, kui vähe on tarvis, et meil oleks mõnus kvaliteetaeg - ta tuleb ja ronib lihtsalt sülle ja me vaatame tundide kaupa vaikselt dvd-sid. Tal pole muud vaja, et Sa seal lihtsalt temaga istuksid ja olemas oleksid. Ja vahel kui ma trennist, proovist v töölt koju tulen, ma mõtlen ka, et siin võiks lihtsalt keegi olla... kasvõi istuda voodi äärel ja oodata kuni ma magama jään...
Eluks vajalik.
Inimesed vajavad eksisteerimiseks üksteist ja õnnelikud on need, kel on need inimesed, kes neil alati olemas on... need lapsed, kel on vanemad, need vanemad kel on lapsed, need naised, kel on hea mees ja mehed, kel on hea naine... Hinnakem oma pere, sõpru ja lähedasi, hinnake armastust mida teile osutatakse ja andke seda vastu kallistuste, hoolitsuse ja mõistmise läbi. Olge olemas!
Muusikast.
Hea uudis on see, et nagu teist vb mõnigi teab, minu kitarristil on välja tulemas plaat ja kuigi praktiliselt on see valmis, oli keegi soovitanud mõned lood veidi võimsamaks teha, mis tähendab taustajõudude lisamist. No arvake ära, kes sai pakkumise ... Loodame, et jõuame selle ära teha, enne kui ma ära lendan. Praegu on päris busy time, sest mul on täpselt jõulude ajal ja nüüd ka aastavahetusel esinemine. Mille üle on mul tohutult hea meel, sest teadu pärast sellisel ajal on koos palju rahvast ja kui ma lauluoskamatu oleks, siis mind ilmselt õhtu live meelelahutajaks ei kutsutaks. Aga rääkides Darreni plaadist, siis mind köidab see projekt just seetõttu, et kogu tulu läheb heategevuseks. Kuna Darreni isa sai esimese insuldi 35 aastaselt , siis Darren tahab just seda suunda toetada. Tema isa on praeguseks halvatud. Kuna minu vanaisa oli insultide ja infarktide ( tõele au andes mul on segadus kuna ja mis täpselt oli ) poolt räsitud ja oli enne surma aastaid ratastoolis ja ma olin tema käteks ja jalgadeks, siis on see valdkond mullegi südamelähedane. Ja mul oleks rohkem kui au anda oma panus millegi ilusa valmimisele, kust keegi ei ürita kasu saada.
Viimane kord proovis olles, ma tundsin midagi väga kummalist, see oli justkui vabanemine. Me oleme harjutanud juba tükk aega ja lood hakkavad saama tehniliselt selgeks ja lisandub see naudingumoment. Ja nüüd ma olen hakanud süvenema lugude sisusse, et anda edasi emotsiooni. Eriti üks lugu... ma elasin sellesse nii sisse, nagu ma oleks selle ise kirjutanud, ise pühendanud kellelegi.H22l hakkas mängima, sellesse tuli emotsioon, mu käed hakkasid kaasa vibelema ( ma üldjuhul üldse ei armasta kätega vehkida laulmise ajal ) ja ma tundsin, et ma annan kogu oma hinge ja südamega. Kui ma suudan seda homme korrata, siis sellest saab nii mulle kui publikule võimas elamus. Homme on mul vaja lastega olla, nii, et peaproov möödub 4 karjuva põnni seltsis :D Lastel on mu lood juba peas, 74 teavad juba kõik siin, nüüd on uus repliik yeah, yeah.... seda kuradi sõna topitakse ka igasse laulu.
Inimsuhetest.
Ma olen viimasel ajal rääkinud mõne paariga, kes on olnud aastaid õnnelikus abielus ja nad kõik on justkui ühest suust väitnud, et tegemist on olnud armastusega esimesest silmapilgust( pigem keemiast, huvist), ilmselt ikka kehtib reegel, et inimesed alateadlikult tunnevad üksteises ära potentsiaalseid paarilisi. Pereema rääkis, et kui ta pereisa esimest korda nägi, siis oli ta sõbrannalt küsinud, kas ta on abielus, kui ei ole, siis ma abiellun temaga ise. Nüüdseks on nad olnud 15a abielus. Naine nägi, tundis ära, võttis endale( Kelle jalas on pyksid rsk, aaaah???:D ) . Armastus esimesest silmapilgust, nagu ta ise ütleb. Mina jälle ei kujuta ette, seda, näen, võtan ja jään esimesest õhtust kokku suhet. Ilmselt see oleneb ikka inimestest. Ma olen oma elus näinud, kui petlik vb esmamulje olla ja see tõttu ma olen seda meelt, et armastus on kasvav nähtus, mis vajab aega, nagu lapse sünd, ta ei karga eikusagilt välja pärast kirglikku ööd. 9 kuud vaikset arengut ja selle aja jooksul sa ilmselt vanemana kasvad temaga kokku, võtad ta omaks ja ta sünnib. Kujundlikult mulle meeldib nii mõelda, et armastus on nagu laps, kes kasvab Sinu sees ja tuleb ilmale siis, kui aeg on küps, kui sa oled valmis end pühendama, andma oma hoole & aja, et armastust toita ja kasvatada. Ja nagu elus tuleb ette raseduse katkemisi ja nurisünnitusi, nii on ka armastusega, kui Sa ei kanna enda eest hoolt ja selle eest, mis sinu sees toimub, siis ilmselt see polegi määratud sündima. Nagu ütleb üks laul minu repertuaaris „What will be, will be“ .
Olulisest elus.
Täna ma vaatasin Jake’i kes põrandale unne vajus, tõstsin ta voodile ja lihtsalt vaatasin. Ta oli nii armas, süütu ja väike. Ta on lihtsalt nii eriline laps ja meil on väga eriline side. Vahel ma imestan, kui vähe on tarvis, et meil oleks mõnus kvaliteetaeg - ta tuleb ja ronib lihtsalt sülle ja me vaatame tundide kaupa vaikselt dvd-sid. Tal pole muud vaja, et Sa seal lihtsalt temaga istuksid ja olemas oleksid. Ja vahel kui ma trennist, proovist v töölt koju tulen, ma mõtlen ka, et siin võiks lihtsalt keegi olla... kasvõi istuda voodi äärel ja oodata kuni ma magama jään...
Eluks vajalik.
Inimesed vajavad eksisteerimiseks üksteist ja õnnelikud on need, kel on need inimesed, kes neil alati olemas on... need lapsed, kel on vanemad, need vanemad kel on lapsed, need naised, kel on hea mees ja mehed, kel on hea naine... Hinnakem oma pere, sõpru ja lähedasi, hinnake armastust mida teile osutatakse ja andke seda vastu kallistuste, hoolitsuse ja mõistmise läbi. Olge olemas!
esmaspäev, november 10, 2008
Luuletund ( v6inoh, kas seda saab luuleks nimetada )
Ei tea kas t2iskuu on rynnanud j2lle v on lihtsalt midagi kummalist toimumas. Mu eks s6itis end 66sel 22repealt surnuks, pereema ema lasi 66sel kell 3 jalga , j2ttes kirja: "Mul on villand!" Ja mina tegelesin totakate ridadega keset 66d...
"S6nadesse maalitud portree"
Kas Sa oled kunagi m2rganud neid silmi?
Kujult kui nukrad, kuid sisse on peidetud maagilist blingi...
Kas oled m2rganud neid lohke?
Neid sygavaid, emotsioonide vormitud lohke,
higi, vere ja pisarate voolitud tahke?
Kas oled m2rganud neid huuli?
Neid vooglevaid, voolavaid, vallatuid huuli,
mille taga peidus rohkelt elukooli...
Oled Sa m2rganud seda palge tooni,
millest peegeldub vastu minu ridade soovi...
Soovi n2ha, tunda ja l6plikult alla anda.
-Kadri Luik-
"S6nadesse maalitud portree"
Kas Sa oled kunagi m2rganud neid silmi?
Kujult kui nukrad, kuid sisse on peidetud maagilist blingi...
Kas oled m2rganud neid lohke?
Neid sygavaid, emotsioonide vormitud lohke,
higi, vere ja pisarate voolitud tahke?
Kas oled m2rganud neid huuli?
Neid vooglevaid, voolavaid, vallatuid huuli,
mille taga peidus rohkelt elukooli...
Oled Sa m2rganud seda palge tooni,
millest peegeldub vastu minu ridade soovi...
Soovi n2ha, tunda ja l6plikult alla anda.
-Kadri Luik-
neljapäev, november 06, 2008
Krokodill
Inimsuhetest.
Ma sain täna suuremat sorti šoki, kui mu lähedane naisisik teatas, et tüüp, kes teda oli miljon aastat jahtinud ja taganutnud ja kellele sõbrants oli kunagi korvi andnud oli nüüd teatanud, et tegelikult ta ei tahakski suhet sellepärast, et mu sõbranna olevat liiga tark ja liiga tahetud. Väidetavalt mehest targem. Ja tegemist polnud just suvalise betoonivalajaga, vaid juuraharidust omandava ja väga asjaliku meesolevusega.
Ma ei eita fakti, et mu sõbranna tõesti on äärmiselt intelligentne ja võluv naisolevus, aga mis ajast see miinus peaks olema. Mehed tahavad krokodille, kes on rumalad? Mina ikka oma naisloogikaga arvasin alati, et mida ihaldusväärsem & kättesaamatum naine, seda rohkem peaks mees kettas olema, kui just temal tekib võimalus sellise naisega suhet alustada.
Igatahes mu sõbranna, kellel oli peale pikka pinda käimist juba omapoolne sümpaatia tekkinud kaotas viimsegi huvi mõistes milline tossike see tüüp on.
Teate, oleks ma varem teadnud, et mehed lolle ja koledaid tahavad, oleks ma ammu oma solli raha kookide alla pannud, TÜ pooleli jätnud ja Tsirguliina kolinud.
Ma ei mõista! Sa oled tark mees, vb ühel päeval kutsutakse Sind presidendi vastuvõtule ja siis lähed mingi tädiga, kes ei oska istuda, ega astuda. Nojah, ütleme siis nii, et mees, kes räimega on harjunud, ei oska kalamarja hinnata ja ju suurest hirmust, et seda kahvlile ei saa läheb oma räime edasi mugima. Kahju küll!
Mehed! Ma siiski veel tajun päevi, kus ma neid ja nende mõttemaailma absoluutselt ei mõista.
Nalja elust enesest.
Enivei, Laura rääkis täna, kuidas ta oli dushi alt välja tulnud ja enda toas riietuma hakanud, kui äkki kuulis mingit hingamist ... Voodi all oli end mõnusat showd vaatama sättinud vanem perepoeg. Hahahha. Krt, perverdid on ka kõikjal!
Hetkel toimuvast.
Ma pean tunnistama, et mind on tabanud üleväsimus, mis annab tunda minu pidevas joobses seisundis. Kõige jubedam on imelik olla, kui vabandust ka pole, Raja tänaval pole arvel, alkoholi ja drugidega pole probleemi ja ikka olen ma nagu pidevas k2rbseseene seisundis...Eile nt sõin ma oma beebipilli asemel sisse hoopis vale ravimi, täiesti aadu! Ja siis ma suutsin keset ööd sellise üllitise oma tuttavale saata, et see ilmselt arvab, et ma kas olen kõrvuni armunud v mõistuse kaotanud, tegelikult ma niisama öösel tegin loogilisi järeldusi ja imestasin elu üle...Sellised imelikud asjad... Ja kui ma siis öösel end välja puhkan ja hommikul taipan mis supi ma jälle olen kokku keetnud, on küll tunne et koli kuule, põranda liistu alla, seina äärde ja kraba paberkott pähe.
Mu otsekohesus mõjub inimestele liialt šokeerivalt. Ma nagu mõtlen midagi siiralt ja kohe pritsin koos süljega välja, ma ei tule sellepeale, et äkki teisel on nõrk süda ja võibolla tema saab asjadest täiesti valesti aru. Mu elu koosnebki minu väljapritsitud tõest ja seejärel selgitamisest. Ilmselt ma pean õppima end läbimõeldult väljendama.
Kujutage ette olukorda... Öösel kell 12 mõtlete, et see krokodill, keda te tunnete on tglt päris meeldiv inimene, suurest avastusrõõmust tahate seda teadmist temaga jagada. Saadate smsi: Sa oled ikka nii ilus mu väike krokodill. Hommikul tõusete üles mõtlete, et tule taevas appi, see teravhammas ju s66stab nüüd egotaevasse ja hakkab arvama, et teile meeldibki see vastik lihasöödik. Ja siis kuidas te lähete ütlema: „ No saatsin eile smsi... Ma ei mõelnud seda!“ Siis ta ju arvab, et valetasite ja , et ta tglt on ikkagi peletis :D Aga ma ei valetanud! Ma lihtsalt hetkeemotsiooni ael, üleväsinuna arvasin, et krokodill on päris meeldiv :D
Ela ise sellises olukorras, ei taha nagu sõnu tagasi ka võtta, aga tunnistada, et need minu suust on tulnud on ka päris raske, sest sel juhul ma nagu tunnistaks olukorda nii, nagu krokodill sellest aru saab. Ja seletamine teeb sellised olukorad veel piinlikukmaks :D
9 korda mõõda, 1 kord lõika! Sõnu on raske tagasi võtta...
Ma sain täna suuremat sorti šoki, kui mu lähedane naisisik teatas, et tüüp, kes teda oli miljon aastat jahtinud ja taganutnud ja kellele sõbrants oli kunagi korvi andnud oli nüüd teatanud, et tegelikult ta ei tahakski suhet sellepärast, et mu sõbranna olevat liiga tark ja liiga tahetud. Väidetavalt mehest targem. Ja tegemist polnud just suvalise betoonivalajaga, vaid juuraharidust omandava ja väga asjaliku meesolevusega.
Ma ei eita fakti, et mu sõbranna tõesti on äärmiselt intelligentne ja võluv naisolevus, aga mis ajast see miinus peaks olema. Mehed tahavad krokodille, kes on rumalad? Mina ikka oma naisloogikaga arvasin alati, et mida ihaldusväärsem & kättesaamatum naine, seda rohkem peaks mees kettas olema, kui just temal tekib võimalus sellise naisega suhet alustada.
Igatahes mu sõbranna, kellel oli peale pikka pinda käimist juba omapoolne sümpaatia tekkinud kaotas viimsegi huvi mõistes milline tossike see tüüp on.
Teate, oleks ma varem teadnud, et mehed lolle ja koledaid tahavad, oleks ma ammu oma solli raha kookide alla pannud, TÜ pooleli jätnud ja Tsirguliina kolinud.
Ma ei mõista! Sa oled tark mees, vb ühel päeval kutsutakse Sind presidendi vastuvõtule ja siis lähed mingi tädiga, kes ei oska istuda, ega astuda. Nojah, ütleme siis nii, et mees, kes räimega on harjunud, ei oska kalamarja hinnata ja ju suurest hirmust, et seda kahvlile ei saa läheb oma räime edasi mugima. Kahju küll!
Mehed! Ma siiski veel tajun päevi, kus ma neid ja nende mõttemaailma absoluutselt ei mõista.
Nalja elust enesest.
Enivei, Laura rääkis täna, kuidas ta oli dushi alt välja tulnud ja enda toas riietuma hakanud, kui äkki kuulis mingit hingamist ... Voodi all oli end mõnusat showd vaatama sättinud vanem perepoeg. Hahahha. Krt, perverdid on ka kõikjal!
Hetkel toimuvast.
Ma pean tunnistama, et mind on tabanud üleväsimus, mis annab tunda minu pidevas joobses seisundis. Kõige jubedam on imelik olla, kui vabandust ka pole, Raja tänaval pole arvel, alkoholi ja drugidega pole probleemi ja ikka olen ma nagu pidevas k2rbseseene seisundis...Eile nt sõin ma oma beebipilli asemel sisse hoopis vale ravimi, täiesti aadu! Ja siis ma suutsin keset ööd sellise üllitise oma tuttavale saata, et see ilmselt arvab, et ma kas olen kõrvuni armunud v mõistuse kaotanud, tegelikult ma niisama öösel tegin loogilisi järeldusi ja imestasin elu üle...Sellised imelikud asjad... Ja kui ma siis öösel end välja puhkan ja hommikul taipan mis supi ma jälle olen kokku keetnud, on küll tunne et koli kuule, põranda liistu alla, seina äärde ja kraba paberkott pähe.
Mu otsekohesus mõjub inimestele liialt šokeerivalt. Ma nagu mõtlen midagi siiralt ja kohe pritsin koos süljega välja, ma ei tule sellepeale, et äkki teisel on nõrk süda ja võibolla tema saab asjadest täiesti valesti aru. Mu elu koosnebki minu väljapritsitud tõest ja seejärel selgitamisest. Ilmselt ma pean õppima end läbimõeldult väljendama.
Kujutage ette olukorda... Öösel kell 12 mõtlete, et see krokodill, keda te tunnete on tglt päris meeldiv inimene, suurest avastusrõõmust tahate seda teadmist temaga jagada. Saadate smsi: Sa oled ikka nii ilus mu väike krokodill. Hommikul tõusete üles mõtlete, et tule taevas appi, see teravhammas ju s66stab nüüd egotaevasse ja hakkab arvama, et teile meeldibki see vastik lihasöödik. Ja siis kuidas te lähete ütlema: „ No saatsin eile smsi... Ma ei mõelnud seda!“ Siis ta ju arvab, et valetasite ja , et ta tglt on ikkagi peletis :D Aga ma ei valetanud! Ma lihtsalt hetkeemotsiooni ael, üleväsinuna arvasin, et krokodill on päris meeldiv :D
Ela ise sellises olukorras, ei taha nagu sõnu tagasi ka võtta, aga tunnistada, et need minu suust on tulnud on ka päris raske, sest sel juhul ma nagu tunnistaks olukorda nii, nagu krokodill sellest aru saab. Ja seletamine teeb sellised olukorad veel piinlikukmaks :D
9 korda mõõda, 1 kord lõika! Sõnu on raske tagasi võtta...
Tellimine:
Postitused (Atom)