Klaver

Oo, eile oli imelik õhtu, nagu ikka ma läksin õhtul 8ks proovi ja äkitselt muutus õhtu kuidagi nukraks, nutt tükkis kurku, sest mu kurk nii valutas ja hääl oli nii roostes, et seda ei talunud endalgi kuulata ja väljas sadas paduvihma ja ma olin nagu üks suur õnnetusehunnik.

Paar päeva tagasi ma kirjutasin joovastusest, mida mulle muusika pakub, aga see tunne, kui sa tahad, aga ei tule lihtsalt välja, see muserdab mind, kuigi ma tean, et asi on ainult selles, et olen külma saanud. Aga ikkagi. Mul on esinemine ees, ma tahan sünnipäevaks saada mõned lood linti ja nüüd keerab vana ilmataat mulle käkki. It’s sucks! Tuju oli null ja ainus, mida ma oleks sel hetkel tahtnud, oli õlg...ma oleks tahtnud joosta majast välja vihma kätte ja näha, et seal on õlg, millel nutta, kui mul polegi päev nii kirgas nagu ma sooviksin.

Tegelikult tõestas eilne õhtu mulle midagi, millele kogu mu elu üles ehitatud on – head asjad väärivad ootamist, iga asja jaoks on oma õige aeg. Nimelt palusin Darrenil eile endale klaverit mängida ja minu üllatuseks on ta väga hea. Kõigele lisaks andis ta mulle kuulata loo, mille ta kirjutas oma tütrele, see oli lihtsalt nii jumalikult armas. Eniveis, otsustasime, et ühe maailma kõige romantilisema laulu teeme klaveri saatega, mis kõlas selles kastmes jube hästi. Ja siis ta äkki küsis, et kas ma mängin klaverit ja ma vastasin nagu asjad on, et 10a tagasi enda lõbuks klimberdasin, aga muusikakoolist sain kinga. ( puhtalt sp, et ma olin ANDETU) ja ta palus mul siiski mängida. Tõele au andes ma pole 5a klaveri taha istunud ja see oli kummaline tunne. Ma asetasin oma sõrmed klahvidele ja püüdsin meenutada viisijuppi, mille ma u 15a leiutasin. Ja ma puterdasin ja puterdasin ja Darren ütles, et mängi, mängi, mängi edasi ja tema naine ütles, et see on väga hea proovi veel. Ja lõpuks nad ütlesid, et sul on ju annet, sellest saaks väga hea laulu, aitan sul selle kirja saada ja lindistada ja täiustada ja diil on, et enne Sa Uk-st ei lahku, kui oleme koos laulu kirjutanud. Ma olin lausa kohkunud. 8a kirjutasin ma oma esimese lauliku, 12a kirjutasin oma esimese loo, tegin oma klimberdustele sõnu ja nüüd 10a hiljem, kui ma olen ammu pilli nurka visanud ja mulle on kõik öelnud, et ma olen lootusetu juhtum ja jäägu ma ainult laulmise juurde juhtub midagi sellist. Ma olin oma unistuse unustanud. Ma olin alla andnud, ma olin valinud teise tee, teised huvid ja nüüd selline asi... Mäletate minu juttu klaverist oma kodus, kus ma saaksin jälle mängida, tundus enesegi jaoks utoopiline, pigem oleks see olnud sümboliks minu ja muusika suhtele, aga nüüd ma hakkan mõtlema, et äkki siiski kõik siin maailmas on võimelik. Äkki see laul, mida ma aastaid tagasi alustasin, mida ma mängisin igakord klaveri taha istudes ja mida kõik mu sõbrad laulsid ja ümisesid, saab siiski teoks... Mitte küll niipea, sest meil on jõulude ajal megatähtis ja oluline kontsert tulemas, kus ma tahan anda endast maksimumi, aga kohe, kui see on läbi, lubasime hakata tegelema lugude kirjutamisega, enne ma ei tule kojugi ...

Vahel tuleb minna lasta, et asjad saaksid 6igel ajal, 6igel kujul meie juurde naasta.

Klikk

Ma kohtasin täna kooli juures naist, keda mina teadsin vaid nägupidi, aga kes minust paistis midagi teadvat. Uuris kaua ma juba olen siin olnud jne. Tema oli olnud 20a tagasi au pair, seda nii Kreekas, Austraalias, Prantsusmaal ja Belgias. Pluss ta on käinud igal pool koos mingeid telklaagreid korraldava liiduga. Küsiski, et kuhu mul on plaan edasi minna ja ütlesin, et ülikool ootab ja vajab lõpetamist. Tema oli kõrgkooli läinud alles 25a, sest ta oli nautinud mööda maailma rändamist ja 18a polnud tal aimugi mida ta üldse õppida sooviks. Selliste inimestega kohtumised on tegelikult huvitavad, ma naudin selliste inimeste seltskonda, kes on käinud ja näinud.

Mul oli täna kohtumine ka ühe meeskodanikuga, kellega peale kohvi & koogi ringi sai raamatupoodi väisatud & kui ta siis teatas, et ta lausa jumaldab ajalugu, geograafiat ja ulmekirjandust ja ta loeb koguaeg, olin lausa üllatunud, ma ei teadnud seda! Ta vaatas mingit kuradi 1000 lk ajalooraamatut ja hakkas seletama, kui huvitav ajalugu ikka olla vb. See olukord meenutas mulle üht korda, kus ma läksin ühele sõbrale külla, see oli veel see aeg, kui ta oli pigem selline tore kutt, keda oleks tahtnud lihtsalt veidi rohkem tundma õppida ja tema öökapil oli ilmatuma paks psühholoogiat käsitlev teos. Ausõna, vahel ma ikka imestan, et kuidas mul elus niimoodi vedanud on, et laustuhvlialuseid mehi on ikka suht vähe, ma jumaldan intelligentseid mehi ja ainuüksi näha, et mees hoiab raamatut käes paneb mind juba sulama. Kuigi täna ma ausalt mõtlesin, et see tüüp teeb seda konkreetselt mulle mulje avaldamiseks. Aga vb ka mitte... Eniveis, edasi oli vaja mul sisse hüpata poodi, kus müüakse kõik see kõige paremaid parfüüme. Lasin kuti oma lemmiklõhnadega üle ja siis riputasin ta endale autosse :D Ma lausa hõljun meeste ümber kes hästi lõhnavad.

No ja siis me jõudsime toidupoodi, okey, mis seal salata, ma tunnen seda kutti juba terve igavik, aga vahel me lihtsalt võtame ekstra aja ja saame kokku, sest reaalselt, meil pole selleks väga aega ja ma üritan siin UK-s väga lähedastest suhetest & sõprustest hoiduda, sest ma tean, et ma lasen varsti jalga.

Eniveis, poest välja jalutades ütles tüüp, et „ Me Sinuga oleme nagu vana abielupaar“. Teate ma ei kuulnud seda lauset päris korralikult, algul jäin vanapaari otsima silmadega, siis jõudis minuni, et ta rääkis meist ja siis tabas mind juba paanikahoog: Miks Ta seda räägib? Ma tean seda ise ka, et me niimoodi välja paistame, seda on teisedki öelnud, sest kui me koos välja lähme, siis me oleme ainsad kes üle maja kõvahäälega naeravad ja lolli juttu ajavad. Meil on sarnane huumorisoon, koguaeg käib kerge mõnitamine jne. Tal on supervanemad, kes hoiavad mind ja keda armastan mina, aga siit tulebki päeva moraal: Miks me ei armu kunagi nendesse, kes oleksid justkui ideaalsed, neisse, kelle seltskonnas me saame olla iseendid, kes ajavad meid naerma, kel on meiega sarnased huvid jne. Kuhu kaob tihti see klõks? Alati teda kohates on mul tohutult hea meel ja meil klapib kohe esimese seciga, aga ma ei sooviks absoluutselt mingit romantilist laadi suhet temaga.

Ja ma olen sellele klõksu asjale täna päris palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ilmselt on see kõigil inimestel erinev, aga minul isiklikult loeb päris palju see, kui kergelt kättesaadav miski on...Ma kaotan huvi, kui hiir jookseb suhu. Ma tunnen nii palju suurepäraseid mehi, aga teadmine, et ma suudaks nad ümber näpu keerata jahutab mind maha ja kui mul pole huvi laes, siis ei tule ka klikki. Inimloomus on ülesehitatud nii, et me tahame jahtida. Õigemini seda osa räägib siin vist minu maskuliinsem pool. Naiseliku suhtumise domineerimisel ma ilmselt väidaks, et kui mees kõike teeb ja vaeva näeb, siis ma olen kindlasti ära seebitatav, 5aastaga ikka vast :D Aga kahjuks ma pole tüüpiline naine ja fakt on see, et mida ma saan, seda ma ei taha, mulle meeldivad ja jäävadki meeldima kas keelatud viljad ( abielumehed ja pühaisad ) v kvaliteetmehed, keda Eesti mastaabis kohtab vaid 1te tuhande mehe kohta. Hahha.

S6bra tarkus...

Ma ärkasin täna öösel kell 3 öösel üles, seda täiesti põhjendamatult. Ilmselt on mul unehäired v olen ma kuutõbine, sest aina enam juhtub seda, et kondan mööda maja, kui kõik mõnusalt tuduvad.

Ilmselt olen ma ka juba varakult sünnipäeva ootuses ja ärevil varsti toimuva esinemise pärast. Ma olen alati öelnud, et muusika on mu esimene ja kõige olulisem armastus. Vaatamata sellele, et olen laval olnud 15aastat, siis ikka on mul alles see tunne, see ,et kuigi Sa tunned kedagi läbi ja lõhki pakub ta sulle alati uuesti kohtumisel teatava särtsu ja südamepuperdamise. Olete kunagi olnud mehega, kes ainuüksi teie kõrval seistes tõmbab kananaha ihule ja te värisete nagu puuleht tuuleiili valdustes? Ja kui te olete 5 minutit viibinud selle erutust tekitava meeskodaniku embuses, siis te rahunete, teid tabab tõeline turvatunne. Lavaga on samamoodi, ma kõnnin inimeste ette, nad vahivad mind kõik üksipulgi ja kui ma alustan väriseval häälel oma laulu ära, siis tabab mind rahulolu, ma hakkan nautima, ma tunnen ennast laval turvaliselt, sest ma tean, et ma kuulun sinna. See teeb oma erutavale hirmule vaatamata mind õnnelikuks. Ja ausalt ma ei tahagi, et see värin kaoks, sest ma ei taha, et muusika muutuks igavaks või liiga turvaliseks, ma vajan väikest närvikõdi, et väiksest küünlaleegist kasvada tuleleegiks.... Ja samamoodi on meestega, need kes suudavad sind välja tuua hirmunud olekust ja sütitavad leegi, mis neile endilegi sooja annab, siis need on mehed. Sellepärast ma koguaeg ütlengi, et pole vaja end jagada tühiste inimestega.... Jagage endeid ainult nendega, keda te tahate mäletada, kes on Teie elule lisanud vürtsi. Kõik inimesed minu elus on hoolikalt valitud ja nad jäävad alati omal moel punasesse raamatusse. Täpselt samamoodi on nende õigetega, milleks leppida vähesega, kui me väärime parimat e. Gramm parem kui perfektne on minu uus suhtumine.

Mõned nädalad tagasi ma kurtsin oma parimatele sõpradele, et ma kardan armumist. Mitte neid Karjaküla piimamehi, kes vb kakaoga ila vahel tilkuma ajavad, vaid ma kardan inimesi, kes reaalselt on võimelised teie elu peapeale pöörama. Ja mu kirjas oli üks lause mis ütles u, et mis saab, kui tuleb inimene, kel polegi kingadel midagi viga ja kel polegi suured kõrvad. Ja mu suurepärane sõber ( ma tahan teda siinkohal tänada, et ta nii fantast on juba aastaid olnud ja alati mind talunud )ütles, et :“ Kadri, Sa võid alati riskida, sest sul on sõbrad, kes vb ei kanna kõige õigemaid kingi või on suurte kõrvadega, aga Sa võid meile alati loota ja kui sa oled omadega murtud ja maas, siis teeme väikse dringi, tantsime end tühjaks ja lähme pea püsti edasi.“ Ja teate, see mõjus mulle nii, et ma läheks vist draakoni endaga ka sõtta, sest mul on teadmine, et mul on sõbrad, kes ei ole mind veel kunagi alt vedanud ja ma poleks siin, kus ma olen, kui neid poleks.

Teine asi mis selles kirjas liigutas oli üks minu enese tõde, et ära kunagi suru tundeid alla, sest iga asi on õppetund ja kui sulle on antud võimalus tunda, siis see on Sinu õnn ja õnnistus. Ja veider ma just eile öösel mõtlesin sellele, et ma mäletan paari aastatagust jutuajamist iseendaga, kus ma mõtlesin, et kui ma ühekorra elus veel saan seda deeply, madly etc tunnet tunda, siis järgmine päev vb Jumal mind enda juurde võtta. Sinu tunne, pakub Sulle ju ainult rõõmu ja päikest vihmases päevas ja niikaua kui Sa ei tõtta lassoga kedagi kinni püüdma ja ei mõista, et äkki sa polegi nii kõva cowboy nagu sa arvasid, siis on ju kõik fine. Elus tuleb vaadata hirmudele otsa, vb Sa ei kohta elus enam kunagi inimest, kes oleks seda tunnet väärt ja siis sa ainult kahetsed hiljem, et sa ei lasknud sel tundel end kaasa viia.

Keskkool

Keskkool...Kas te mäletate seda aega veel? Mina mäletan – ma ei suutnud pidada meeles poolte enda klassis käinute nimesid. Miks? Kas ma saan selle ajada perioodi arvele, kus ma koolis olin nagu kuuvarjutus, või ma lihtsalt polnud huvitatud uutest inimestest või olin ma liiga uhke või busy? Keskkooli lõpp on huvitav aeg, sest ühest aastatega tekkinud rollist tuleb välja astuda. Laia maailma minnes oled Sa jälle ei keegi. Kedagi ei huvita kui palju trofeesid sa spordivõistlustel said, või mitu korda olid Sa keskkooli printsess või mitu üritust Sa aastate jooksul läbi viisid. Tuleb uus ajastu, uute saavutustega.

Ma ei ütleks, et ma olin äärmiselt populaarne isiksus, pigem inimesed teadsid, et kui midagi on vaja ära teha, siis mina olen selleks suuteline. Ma ei viibinud kunagi tundides, mitte et ma oleks hulkunud tänavatel, aga ma leidsin alati asja olevat direktorikabinetti, et rääkida jooksvatest probleemidest, või veetsin ma aega medõe kabinetis, tavaliselt kohvi juues v pikutades või oli mul kindlasti matemaatika tunni ajal teha intervjuud või harjutada esinemiseks. Selline kooliaegne elustiil tõi mulle rohkelt vaenlasi, eriti õpetajate hulgas. Sisuliselt taheti mind koolist välja visata. Ainult kooli juhtkonna eriloal jäeti mind edasi nimekirja, sest seal oli paar inimest, kes minusse uskusid. Kui ma mõned aastad hiljem koolimaja külastasin, siis mõned inimesed majast pidid ümber kukkuma kuuldes uudist, et sain ülikooli ja pole sealt isegi veel välja visatud. Kõik otsisid viga minus, et olen liiga laisk ja liiga protestivaimne jne, aga keegi ei küsinud endalt, kas ma olen hea õpetaja, kas ma annan oma ainet hästi ja huvitavalt edasi. Kooli direktori sõnad olid kunagi, et kui Kadri kisa tõstab, siis järelikult on midagi korrast ära. Ja nii täpselt oligi. Neid inimesi keda mina hoidsin ja austasin, neil polnud minuga vähematki probleemi. Aga ma ei salli õpetajaid, kes ise ei saa asjast aru, ise ei panusta, et aine poleks kuiv ja närvesööv. Õpetajaamet ei ole lihtne, see nõuab annet, see nõuab kirge ja pidevat arenemist. Ma lausa vihkasin, kui õpetaja ei osanud mu küsimustele vastata ja üritas minust tunnisegaja muljet jätta. Ma tahtsin asju teada sügavuti, ma tahtsin näiteid elust enesest, ma tahtsin, et inimene, kes on palgatud mind õpetama, on minust targem, ma tahtsin, et kui ta ei tea, siis ta läheb koju ja uurib välja. Selline on õige õpetaja, mitte mingi klassi ees kohvilürpija, kes annab õpikust leheküljed kätte ja arvab siis, et see ongi kogu tema töö. Meil on puudu kirega töötajatest, inimesed teevad asju, mis neid ei koti ja seejärel on tulemused nõrgad, aga õpetaja ei saa enesele sellist asja lubada, sest tema vastutab meie tulemuste eest. Minu tulevik on suuresti pedagoogi kätes.

Ma vaatasin täna oma lemmikseriaali ja taipasin, et tegelikult me tihti ei tunne inimesi, kellega me suure jao oma päevadest koos veedame. Mulle meeldis see, mida filmis tehti. Kõik kirjutasid oma nimed paberile ja need segati ära ja koostati paarid. 45 minuti jooksul pidid 2 inimest üksteist tundma õppima... Rääkima midagi isiklikku, rääkima oma hirmudest ja sellest, kelleks nad 10a pärast saada tahavad ja kus oma eluga olla. Ja lõpuks tuli oma partnerist lõpualbumi jaoks pilt teha, teemaks kuidas sina teda näed, nüüd kui sa teda rohkem tunned. Kui palju vb muuta 45 minutit meie elus, kui me kasutame seda aega, et õppida kedagi paremini tundma. Kui paljude inimeste üle me oleme otsustanud paljalt esmamulje põhjal, kui palju toredaid inimesi vb olla meil tundmata. Kui ma mõtlen oma kursusele, siis reaalselt seal on päris palju inimesi, keda ma tahaks paremini tundma õppida, aga see on raske, kui me kõik tõmbume oma kookonitesse ja gruppidesse, mille tagajärjel meil jääb rohkelt silmaringi laiendamata.

Ma arvan, et tänapäeval peaksidki olema koolides ja töökohtades inimesed, kes aitavad sociallife’i edendada. Inimesed, kes korraldavad üritusi, kes panevad erinevatesse situatsioonidesse, kus meil on võimalus õppida tundma uut inimest. Mulle meeldib minu õppejõud praeguses koolis UK-s. Igakord ta paiskab meid kõiki segi ja laiali, ma olen tänu temale õppinud tundma Kuuba, Slovakkia, Ungari, Tai & Poola inimesi. Paljudega poleks ma ise kunagi rääkima läinud, ma pole lihtsalt seda sorti inimene, aga kui mind pannakse kokku kellegagi, siis tekib loomulikult see vestlus ja teineteise tundma õppimine, mis on äärmiselt meeldiv.

Nii uudiseid ka nüüd. Laura kolib meile, sest elu unistuste printsiga kujunes siiski põrguks. Sellised asjad on tänapäeval nii tüüpilised. Siit ka põhjus, miks ma ei ole üldse vaimustuses pea ees suhetesse hüppamisest, sest lahku minekud on alati mingil moel masendavad. Olgu siis mees täisjobu v tõesti mingi armas inimene, kes otsustab ühel päeval, et see pole tema jaoks. Selleks, et olla kellegis kindel, peab võtma rohkelt aega inimese tundma õppimiseks. Eks iga algus on ju ilus ja inimesed on võimelised asstaid oma olemust varjama, sp ongi hea teada ja tunda kedagi varem...teada, kuidas ta käitub vihasena, kui nõudlik või pirtsakas ta on, kuidas ta kohtleb oma lähedasi ja peret jne. Minu jaoks on see äärmiselt oluline, tunda ja teada, millesse ma end seon ja kelle kätesse osakese oma elust usaldan.

Teine uudis: Me leidsime mulle mantlipärija, sakslanna. Halb uudis on aga see, et ta tuleb märtsist, nii, et minu kojumineku kuupäev on endiselt lahtine.

Aga jah, Eesti igatsus on mul juba suur... Hakkan vist juba vanaks jääma, sest koguaeg on tohutu nostalgia... Nt eile saunast tulles, oli tuuline ilm ja seal nõnda seistes meenus mulle lapsepõlv, kus nv alati vanaema juures saunas sai käidud, see sama värske tuuleiil, vastu kuuma keha puhumas. Ja ma igatsen kohvitamisi oma sõpradega, Tartus oli see traditsioon, 3-4 korda nädalas sai ikka õhtuti mindud lemmikkohta kohvile. Igapäev sai kellegagi väljas lõunat söömas käidud.

Siin olemisel on muidugi oma plussid... 4h laulmist ja ma olen nii täidetud ja õnnistatud, et ma võin 24h särada, nii mõnedki esinemised on tulekul, jõulude ajal lausa 2h kontsert täismajale. Ma olen õnnelik! Ma kardan, et Eestis mul sellist võimalust ei tule...millest on mul tohutult kahju. Siin ma teenin ise, siin ma ei pea plekkima bensiini eest, võtan auto tõmban trenni. Jõusaalist rääkides siis seal läheb aina naljakamaks, eile nt õppisin ma tundma uut masinat, mine noh, sünnitustool konkreetselt(j2rgmisel p2eval on tunne, nagu oleksid mingi ylekaalulisega fackinud, kellele jalad ymber ei l2he ja reielihas on valus r2igemast surve all olmisest ) , ma seal oma 25 kg, siis tuleb mingi kast, viskab oma 140 peale :D Ma olen üldse mingi üle saali friik, tantsin seal vahel ja siis sõudmise ajal laulan jne. Ma üritan teha trenni kui sellise nii meeldivaks kui võimalik. Nalja ja kino peab saama. Laurts ikka ütleb, et ta ei suuda minuga trennis käia, sest ma ainult lollusi teengi, a’la leiutan uusi venitusharjutusi, ükskord ta kartis, et ma kukun ennast vigaseks, mul oli vaja jalgu üle selja pea kohale visata ja seda mingi kuradi palli peal, kui ma oleks kukkunud, siis ilmselt oleks kenake selgroo ja kaela vigastus tulnud, aga noh....väärakad kuuluvadki tsirkusesse! :D

Ahjaa, Laurtsil on ju dieet, saia, pastat, kartulit, ühesõnaga süsivesikuid ei söö, aga ma olen ju see, et ma ei viitsi küll nälgida ja kapsalehti süüa. Lähme siis koos poodi ja mina ostan mingi koogikese endale, see siis närib oma rõvedaid pähkleid, mina teen pastat endale, see sööb kala ja hapukurki. Mina söön lõunaks röstsaia, tema sööb 4 keedetud muna majoneesiga . Ilmselt ta tuleb tagasi hurdamana kui mina, aga elu on ikka elamiseks ja nautimiseks. Aga EDU Laurtsile, šokolaadile EI? Hahahhaha. Kahju sust kohe!

Fu*king katus s6idab!

T2na siis... Tulin armsalt v2ljas6idult koju ja Newton Abbotis vaja ymber istuda, ise t2iega uimane, hyppan bussi. Vaatan, et mingi p2ris pandav bussijuht( olgu see mees seda v22rt, mida ma siin yle elama pean, st bussijuhte vaatama juba ), saate aru kyll, millest vb tuleneda see, et bussijuht hommikul kell 9 seks tundub.

Eniveis, kysim siis, et " Newton abbot please, single". Tyyp vaatab mind hakkab midagi seletama, ma ei viitsinud kuulatagi, kysin, et " Misasja, see buss ei l2hegi sinna?See on ju nr12!!!" Tyyp siis vaatab mind nagu ilmaimet ja ytleb, et " Nono, I told that You are in Newton Abbot already". Fuck! Muidugi, sy, sry, sry... Ma ei tea mis mu m6ttes oli ... Ilmselt on mu m6tteis palju asju EESTI, rock ja roll, mis saadab mind nyyd p2evast p2eva... ja no m6ned ebaolulised asjad veel... Ma olen nii kodus juba, igakord kohvikus kohvi lyrpides ma kujutan, et istun Tartus oma lemmikkohas & lobisen m6ne oma hea s6braga jne. Ma tahan olla mitmes kohas korraga, siin on mu muusika, Eestis on mu elu...

Ahjaa, v2ike vihje neile, kellelele ma miskit r22kinud olen... Black Cherry, ma ei leidnud seda, ei eksisteeri siin... Nii, et yllatus tuleb ilmselt ...tarattaaaa... Veebruaris saate teada! :)

Kellegi teise sulest...

Ma v2ga vabandan, aga mul pole olnud piisavalt aega tegeleda kirjat66ga.K6ik on korras, lihtsalt praegu on muusika mu esiprioriteet...

Aga ma tahaks edastada yhed kaunid luuleread oma lemmiku varasalvest...

Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.

Artur Alliksaar

Elust enesest vol2

Kas Te olete vahel puudust tundnud kummalistest inimestest, õigemini kellestki, kellele te igapäev ei mõtle v kellega ta väga tihti ei suhtle? Paar päeva tagasi tuli mul isu kallistada oma endist muusikaõpetajat, sest ta on lihtsalt nii palju mulle andnud, tänu temale ma avastasin endas oskuse üht annet arendada.

Täna meenus mulle mu hambaarst, äärmiselt tore ja kift mees. Kuigi ma vihkan seda puuri jõrinat ja rõvedat medikamentide haisu hambaravi kabinettides, siis tänu selle mehe huumorile ja mõnusale olekule ma naudin seal käimist.

On lihtsalt mõningad inimesed või teenindajad, keda me ikka ja jälle meenutame, kes kuskil kauges minevikus on jätnud meile suurepärase mulje.

Ma panin täna oma orkuti displayle uue pildi – naeratava. Ja nii mõnedki tulid küsima, miks mul nii imelik pilt seal üleval on. Mis mõttes? Okey, ma saan aru, et ma olen kurikuulus sellepoolest, et ma ei naerata piltidel, aga nagu näha ei julgegi naeratada, sest see on lausa kuritegeliku maiguga. Pilt pole imelik, mina pole ka imelik, lihtsalt inimesed pole harjunud. Fakt on see, et mul on kole naeratus, aga ma ei saa ju tühise kompleksi pärast igavesti mossis näoga ringi käia, ma olen loomuselt positiivne ja rõõmus inimene. Mul on villand, et kõik nii räigelt üritavad endas vaid häid külgi näidata. On asju, mida me saame muuta, on asju, mille muutumine on kas väga raske või võimatu, siis on see hetk, kus tuleb õppida asjadega leppima. Ma ei tea kuidas teistel on, aga mina olen enese kõige suurem kriitik, siinkohal ilmselt nii mõnigi mõtleb, et kuidas nii suure egoga tüdruk on üldse võimeline enda vastu kriitiline olema. Küsimus on pigem selles, et olen piisavalt objektiivne, aga ma üritan olla enda suhtes karm. Ma üritan näha potentsiaali endas, vb hetkel ma ei peagi olema nii ilus, tark & andekas, aga ma näen vaeva, et olla parem. Eile me rassisime Lauraga 3h jõusaalis ja ma ei piitsuta ennast sellepärast, et ma peaksin hetkel end kohutavalt koledaks ja näeksin peeglist 100kg vastu vaatamas, vaid ma teen seda sp, et ma usun, et ma kui ma endaga vaeva näen, armastan ma end veel rohkem. Enesearmasus, see on ilmselt üks kõige raskemaid asju siin ilmas, sest sellest saab alguse ka teiste lugupidamine meie vastu. Ja kui Sa tunned, et Sinus on midagi, mida Sa ei suuda armastada, siis kõigepealt püüa seda muuta, tee niipalju kui võimalik ja kui seal tuleb piir, siis tasapisi õpi armastama ka oma vigu, näe neis Sinu isiksuse omapära.


Paar aastat tagasi, ma otsustasin, et võtan midagi ette ja lasen endale ideaalse naeratuse luua. Läksin siis Tartu parima spetsialisti juurde ja tema vaatas mind ja ütles: „ Nii , nii, lõug on liiga ees, põsed ( nina juurest ) liiga lohus, huuled on viltu, hambumus ja lõualuud on täiesti valesti, keel käivat rääkides kuskilt liiga välja“jne jne. Teate, ma tundsin ennast täieliku värdjana, kes on sattunud saatesse „ Totaalne muutumine“. Mina siis küsisin vastu,et mis saab siis? Tädi jätkas: „ Kõigepealt ma hoiatan, see kõik on väga raske, keeruline & pikk protsess, see võtab u 5 aastat, ma annan sulle näokirurgi numbri, kõigepealt lõikame kõik ümber, siis hakkad käima logipeedi ja psühholoogi juures, õpid uuesti rääkima & kuna su nägu muutub, siis psühholoog aitab selle kõigega harjuda. Ja muidugi, risk on alati!“

APPPPIII!!! Mõtlesin mina, ehitavad mu näo ümber ja kujutlege, et saan sellise näo, mida ma vihkaksin :S Või kui närvid ei taastu v luud ei kasva korralikult kokku. Ma tahtsin ainult ühte kikut sirgeks saada, aga nemad tahavad terve mu näo ümber ehitada. Ma olin nii suures šokis, et sõna otseses mõttes põgenesin sealt ruumist ja ma ei läinud kunagi tagasi. Sest kui Sa käid ülikoolis ja sinu elust tahetakse kustutada 5aastat ( aeg kus ma pudrutan ja vb võitlen ahastusega) siis see oli välistatud. Muidugi, mu ema, oleks mu kohe opilauale surunud, ikkagi IDEAALNE naeratus tütrele, aga mina polnud tol hetkel selle ohvriga nõus. Tehnoloogia areneb, vb ühel päeval on mõni teine variant. Ma ei kiirusta asjadega ja ma ei tee neid viisil, mis mulle ei sobi. See on nagu muusikaga, ma pole kindel, et ma tahaks sel alal tuntuks saada läbi mõne teleshow, ma tegelen oma kirega koguaeg, aga ma ootan oma aega, et jõuda oma unistusteni viisil, kuidas mulle sobib.

Teate laupäeva öösel olin ma taas kord väikest lisatööd tegemas ja kuna pingeline nädal oli seljataga olin tohutult väsinud ja kurnatud. Ja kui öösel kell 2 oli aeg koju minna, istusin autosse, tagurdasin kottpimedas 50m ära ( auto jäi terveks ) ja kui ma jõudsin suurele teele, avastasin 5 min hiljem, et olen vales vööndis. Auto tuli mulle vastu ja ma sain aru, et midagi on valesti... See oli mulle tohutu ehmatus. Ma olin omadega lihtsalt nii läbi, et asi mis mulle selge mõistusega on arusaadav ja loogiline ununes öö hämaruses täiesti. Ma elan ju Inglismaal!
Eelmine nädal käisin ma naistega ( emadega ) väljas õhtusöögil ja üks minu hea tuttav rääkis loo oma minevikust. Ta oli kohanud meest, nad armastasid teineteist ja olid koos olnud 10 aastat. Ja otsustati abielluda. Pulmadeni oli jäänud 4 nädalat. Kleit oli olemas, kutsed saadetud, kõik oli perfektne. Ja mõned nädalad enne pulmi läksid nad koos õllefestivalile ja seltskonnas arutati, et millised on järgnevad 5-e aasta plaanid rahval. Ja mu tuttav jäi oma meest vaatama ja küsis:“ Jah kallis, mis sinu plaanid on?“ „ Minust saab lendur.“ Naine oli seda teadnud, sest mees õppis ja teenis vaid oma unistuse nimel – ööd ja päevad. Ja mu tuttav küsis: „ Kui Sul oleks valida, kas Sa veedad kõik päevad minuga ja me oleme surmani õnnelikud või Sa lendad kogu elu, kumma Sa valiksid?“ Ja mees vaikis... Ta oli nii löödud sellepärast, aga ta ei osanud vastata. Ja naine jättis pulmad ära, sest tema tahtis perekonda ja olla mehega koos, nende eesmärgid olid liiga erinevad. Ta andis mehe vabaks, sest ta armastas teda ja tahtis, et mees saaks minna ja täita oma unistuse... Ja ta ongi lendur. Ja mu tuttaval on lapsed ja armastav mees. Kuid ma olen kindel, et vahel unenägudes lendab temagi oma eksiga pilvede kohal...

Aga jah, siin UK-s on olnud ikka igasugu lugusid. Eile jõusaali minnes mõtlesin mina, et ma ei viitsi kopsikut panna, et see on mu särgikusse juba sisse ehitatud. Ja tegime siis Laurga pallide peal soojendust ( ma pidavat olema tsirkuseartist, sest keegi teine sellist akrobaatikat nende keradega ei tee ) , kui Laura äkki ütleb: „ Kadri, Sul on üks rind paljas“. Ups! Ma hakkasin täiega naerma, ise oma särgikut üles tarides ja siis üks tüüp äkki ütleb: „ Vabandust, ma ei saa keskenduda“. Mine noh, kui piinlik! :D Sellepeale ma muidugi hakkasin niimoodi naerma, et kukkusin palli otsast üldse alla ja irvitasin siruli põrandal :D Mis seal ikka, enese üle tuleb osata ka ju naerda...

Aga jah, täna kuulsin siis uudist, et pere sõidab oktoobri lõpus kuhugi ära, tore sünnipäev mul tulemas :S Inglismaal pole ju lillede kinkimiskommet...torti saab ka ainult laste sünnal, kingitusi ma ei saa, sest kõik teavad mu raskekaalulise pagasi muret. Sõpru pole, peret pole... Ja Vanaema ilmselt helistab ainult selleks, et teatada : „ 22 viimane taks!!!!“ Halleluujah!!! :D