kolmapäev, mai 07, 2014

Kuidas minust üleöö peletis sai

Mõni aeg tagasi tutvuin ma mehega, kes armastab ilusaid naisi. Seda tõestas ka tema ekside list, kuhu vaieldamatult kuulusid ainult ilusad naised – modellid, missed, sportlased. Tegemist oli väga otsekohese inimesega ja ühel hetkel teatas ta mulle nii muuseas, et meie vahel ei saaks kindlasti midagi enamat olla, kuna ma ei vasta tema iluideaalile. Kuna ma ei suhtle inimestega kunagi konkreetse eesmärgiga, siis ma ei lasknud sel asjaolul end sugugi häirida. Kui sõbrad, siis sõbrad. Ma ei hakka nüüd ühe mehe pärast ka kohe nahast välja pugema, solaariumis end kõrvetama ja veremaitse suus trenni vihtuma. 

Aga kahtlemata mingil inimlikul tasandil jäi see mind kummitama. Mõte, et ma pole ilus, et ma pole piisavalt hea. Ehk siis oma taktitundetu otsekohesusega oli ta suutnud süstida minuses ebakindlust. Isegi siis, kui seda enesele tunnistada ei tahtnud. 

Mina hoidsin sõbralikku distantsi, aga lähenemiskatsed tulid hoopis sealt, kust need tulema ei pidanud, sest ma olin ju nii halvas vormis ja üldse mitte apetiitne naine. Need lähenemiskatsed ei jäänud ühekordseks. Kui lõpuks üks asi teiseni viis, siis me tegelikult pärast vestlesime sel teemal päris avameelselt ja mees tunnistas, et vaatamata sellele, et ma ei ole absoluutselt tema maitse või iluideaal, olla mul hämmastav mõju tema potentsile, mis nii mõnegi piltilusa kaunitariga üldse alt vedanud on. 

Selles olukorras ma mõistsin, et inimesed tegelikult on sisemiselt päris sassis. Üks on justkui see, mis meile teadlikult meeldib, millele tänaval järele vaatame, hoopis teine on see, mis meid reaalsuses käivitab. Enesele tõe tunnistamine on muidugi omaette ooper. See, mis pildil kokkupanduna väga kaunis ja harmooniline, ei pruugi reaalses elus omavahel üldse sobida. 

Mul endal oli aastaid tagasi juhus, kus mul oli austaja, kes polnud lihtsalt ilus. Ta teadis seda ise ka, sestap püüdis ta enda ilu kompenseerida kalliste “mänguasjade”, võimu jms, aga mina isiklikult poleks julgenud temaga avalikult väga ringi käia. Aga selles mehes oli mingi vägi ja tegelikult ma teadsin, et tema salaarmukeste nimekirja kuulusid nii mõnedki püssid naised. Ta oli saanud kõik naised voodisse, sest ta oskas vajutada õigeid nuppe, aga samal ajal ega keegi väga tema käevangus end näidata julgenud. Tegelikult oli see kurb. Ka mina hoidsin end tagasi, sest mulle endale näis silmakirjalik, et kuskil salaja ja nurgataga lasen oma meeled valla ja pärast teen näo, nagu midagi poleks juhutunud. Ma olen hiljem muidugi mõelnud, et kas ma oleks suutnud seda seksi nautida, kui ma lihtsalt oleks silmad kinni pannud ja mitte mõelnud inimese välimusele, mis polnud lihtsalt minu maitse. 

Samal ajal olen ma olnud ka armunud teps mitte meesmodellidesse ja see on lausa hämmastav, kui ilusaks armastus inimesed teeb. Kui kellegi hing on nii siiras ja puhas, et see lausa sätendab, siis ükskõik kui kõver on ta nina või suur ta õllekõht, Sina näed ikka ilu enda ees. 

Jõuame aga tänasesse päeva tagasi. Mis siis minuga juhtus? Nagu te teate, ilmus minu uus raamat ja kahe esitluse vahepeal oli pisuke nädal, mille kestel pidin jõudma külla oma üle lahe elavale emale. Soome ma ka jõudsin, aga kõik see, mis siin juhtuma hakkas, kuulub juba ulmekirjanduse valdkonda. Nimelt ründas mind müstiline bakter/viirus, kes mind päevapealt jalust niitis nii, et lõpetasin Tampere haiglas. Minu käed ja jalad olid nagu põlenud, vereni villides ja mul olid sellised valud, et isegi kõige kangemad valuvaigistid ei lasknud mul magada. Arstid lihtsalt vaatasid mind ja olid hämmingus. Minult võeti nii palju verd, et seda imeti lõpuks kõrvast juba, aga jälile ei jõutud, et kes või mis mind rünnanud oli. Ma sain korraga u 3-4 erineva tõve ja reaktsiooni ravi, kuid esialgu läks olukord aina hullemaks. Ma olin nagu peletis ja ma ei tee seda öeldes isegi mitte nalja. Ma tulen korra ema sünnipäevale ja lõpetan võõrsil nagu muumia. Õdede näod ütlesid rohkem kui tuhat sõna, kui nad mulle kompresse tegid. Ma mitmeid öid lihtsalt nutsin valudes ja nii mõnegi õde paitas mul pead, sest mud ei osatud teha. Mul oli tunne, et põlen elusalt, mu keha oli tulikuum ja käed nägid välja, nagu oleksin elusalt leekidest välja astunud.  Arstid käisid mind nagu imelooma vaatamas. Dermatoloog ei osanud ööd ega mütsi öelda, lõpuks tegelesid nad kõige muu, kui minu nahaga. Ma ausõna arvasin, et mu jalad mädanevad otsast ära. Ma ei saanud seista, sest villid olid nii retsid ja valusad, et ma roomasin tilguti jala otsas tualetti ise samal ajal valust kiljudes. Vaatasin peeglisse ja nägin, kuidas tundidega moondus minu nägu, minu keha. Minu ilust polnud enam grammigi alles. Sellepärast jäi ära ka minu Tartu esitlus. 


Õnneks ühel hetkel hakkas toimuma mingi muutus ja kogu hormoonide, steroidide, abtibiootikumide ja tsingisalvide möll mõjus mingit pidi ja lööve peatus. Tänaseks ma lihtsalt vahetan nahka. Arstid aga ütlesid, et nad siiani ei tea, mis see siis lõpuks oli. Testiti kõike, aga miski ei olnud see, mida arvati. Ilmselt uurivad nad tänaseni neid lihatükke, mis nad minust välja lõikasid. Ehk selgub tõde tulevikus. 

Mida aga mina sellest kõigest õppisin? Ma sain aru, et ilu on kaduv väärtus ja ma võin olla pesumodell, aga see ei tähenda, et ei tule üks bakter või roolijoodik ja kõik see on sekundiga kadunud olla ei võiks. Ilul pole püsivat väärtust. Ja siis ma jäin mõtlema sellele mehele, kes ütles mulle, et ma ei vasta tema ideaalile. Täna on ta veel heas vormis ja suudab nii mõnegi naise ära rääkida, aga homme … Homme on ka tema vana, kortsus, vormist väljas ja tema umber miljon palju nooremat ning ilusamat meest. Ta usub, et tema missed jäävad igavesti missideks ja tema  silmad ei saa kunagi kortsudekatet, aga nii see ju pole. 

Seistes peletisena peegli ees, mõistsin, kui ilus ma tegelikult olin olnud ja mis peamine, olin ka sel hetkel. Minu ilu ja väärtust ei määratle nahavärv, jalgade pikkus või paar kilogrammi siin või seal. Mis kasu on sellest piltilusast barbiest, kui tal südant sees pole või kaunist säärejooksust, kui mehel selle peale isegi kõvaks ei lähe. Mis kasu oleks sellest, kui ma küpsetaks end ahjus ja oleks siis pügala võrra ilusam, kas see muudab mind ajakindlaks? Kas paneb kedagi mind rohkem armastama? 

Asjad juhtuvad alati põhjusega ja see väike bakter muutis minu elu, ta aitas mul võtta aja maha, vaadata asju uue nurga alt. Sel hetkel kui esimest korda kohvikusse läksin ja kõik mind uudishimulikult, kartlikult või põlastavalt vaatasid, mõistsin, kui halb inimene ma ise olen olnud. Kui halb on neil inimestel, kes ei saa valida, kes peavad elama nt laiaulatusliku nahahaigusega või neil inimestel, kes on rinda pistnud tuleõnnetusega. Kas me me teame nende lugusid? Kas me vaatame vahel ka inimese välimuse taha? Kas me oskame olla tänulikud oma sirge nina, kauni säärejooksu eest või me ikka ainult viriseme enda osas ja otsime vigu teiates? 

Ma lähen uuel aastal väga tõsisele operatsioonile, et oma lõualuusid paika panna. Paljud minu sõbrad on avaldanud muret, et kas asi on seda väärt ja miks ma seda üldse teen. Ma tean riske, ma tean ka seda, et ma teen seda eeskätt esteetilistel põhjustel, sest ma kaua aega võtsin hoogu ja kogusin julgust, aga kõige olulisem on asja juures siiski see, et ma teen seda iseenda pärast, iseenda jaoks. Ükskõik mida te enda juures muudate, olgu selleks uus rinnapartii, breketravi, soengumuutus, kaalulangus, pidage meeles, et ainult iseenda jaoks. Tähtis on, et Sina end hästi tunneksid, et Sinul on hea. Kui Sina end armastad, armastavad Sind ka teised. Vahet pole, kui kõver on Sinu nina või kui suur kaalunumber … Sina loed! 

Kommentaare ei ole: