Projekt: Titetegu

Emadepäeva melus tärganud ühiskondlik debatt teemal “Eesti naine ei sünnita, sest eesti mees ei vastuta”, sundis mindki sulge haarama. Ausalt öeldes jäi Ilvese-Pakosta sõnavõtte lugedes mõru maik suhu.

Ilves: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-president-eesti-rahva-kestmise-pohikusimus-ei-ole-see-miks-eesti-naine-ei-sunnita-vaid-see-miks-eesti-mees-ei-vastuta.d?id=68648535

Pakosta: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/liisa-pakosta-kaitsekone-eesti-meeste-toetuseks-ja-vastulause-president-ilvesele-uldistus-meeste-vastutustundetusest-on-kohatu.d?id=68650427


Laste saamisest räägitakse nagu projektist. Eriliselt jäi see kõlama Pakosta üllitist lugedes, kus ta viitas uuringutele, et miks iive on pidurdunud.

Eesti mees tahab ilusamat naist ja eesti naine targemat meest. Säärane oli väide. Peatage maailm, ma tahan maha! Laste saamisest on tehtud ajujaht ja missivõistlus, 2 in 1!  Vanasti sündisid lapsed ikka armastuse krooniks ja lapsevanemate rõõmuks, nüüd on tegemist geeniprojektiga, millele pärast läbi pikkade kohtuprotsesside rahastajat otsitakse. 

Minu hinnangul pole asi ei vastutustundetutes isades või liignõudlikes emades, vaid probleem on märksa sügavam ning valusam. Minu tutvusringkonnas on palju väga vastutustundlikke mehi ja mõistlike nõudmistega naisi, ometigi pole neil ei paarisuhet ega lapsi. Miks? Sest inimesed on katki! Kogu selles ühiskonnas, kus näitamine ja fassaad on saanud peamiseks, ei teatagi enam mis on reaalne ja tõeline ning mis on meelepete. Lastest on saanud vanemate aksessuaarid – mida nutikam, atraktiivsem ja “müüdavam”, seda parem. Partneritega umbes sama teema - keegi ei julgegi südame järgi valida, vaid võrreldakse naabrinaise ajugeeniuse või naabrimehe missiga. 

Keskmisest eesti suhtest on saanud reality show, mida sotsiaalmeedia vahendusel jälgitakse, et kes kauem vastu peab ja millistest geenidest kõige parema resultaadi saab. Fotograafidel pole ilmselt iial nii palju tööd olnud, kui tänapäeval, kus FB päisefoto ütleb rohkem kui tuhat sõna. Mummud seatakse ritta ja ette manatakse võltsnaeratus, pärast fotosessiooni ootab aga pereterapeut või psühhiaater oma leivaraha. 

Kurb on, lihtsalt kurb on, kuidas oodatakse, et Eesti iive tõuseks ja inimesed kohusetundlikult oma osa ka annavad, aga paraku on see kõik projektipõhine – rahastaja otsustame hiljem, aga kannatajateks on paraku vaid lapsed. Ei, asi pole selles, et neil kõhud tühjad oleks, vaid asi on nendes sadades ja tuhandetes närvilistes lapsevanemates, kes nende sentide pärast miljon närvirakku kaotavad, et oma õigust taga ajada. Pole veel näinud, et ühegi lahutava paari laps söömata oleks, aga nutvaid ja meeleheitel emasid ning vihast põlevaid isasid jalutab vastu igal sammul. Ja see on ühiskond,  mille sarnasest  loodame eluterveid inimesi üles kasvatada … 

Asi pole meeste ajudes või naiste seelikusaba pikkuses, asi on katkistes inimestes, kes on meie enda loodud maailmas end ära kaotanud. Inimkond elab suures vales ja uskumuses, et armastus ongi see, mida me pildil näeme. Paraku ei saa titetegu olla projektipõhine ja laps ei tohiks olla aksessuaar, keda käest kätte visatakse, küsimusega: kes maksab?

Jah ma tean, et toit maksab, mähkmed maksavad ja jalkatrenn  maksab kah, aga hoidkem siis sent kokku fotograafi pealt, sest ega pereelu pea olema väljanäitus ja lõpetagem hala, et pole piisavalt tarkasid mehi ja piisavalt ilusaid naisi. Alustaks sellest, et lõpetame võltselude propageerimise ning õpetame lastele maast madalast õigeid väärtushinnanguid ja aabitsa tarkusena sedagi, et armastus lihtsalt ON ja lapsed on armastuse krooniks, siis võib isegi asjast asja saada. 

Kes siis tahab lapsi sünnitada maailma, kus keegi enam isegi armastusse ei usu. Ühiskond on täis inimesi, kes on enda ära kaotanud, inimesi, kes ei oska ennastki armastada, rääkimata vastassugupoolest. Ma ei taha elada maailmas, kus mehed otsivad ilusaid naisi ja naised tarkasid mehi, ma tahan elada maailmas, kus armastus ON – tingimusteta. Ma ei taha elada maailmas, kus lapsed on projektipõhised, ma unistan ühiskonnast, kus lapsed sünnivad sinna, kus armastus ON – ikka  tingimusteta.