Elus on mingid tõed, mille tunnistamine on kole keeruline. Nagu näiteks see, et ega ikka ei lähe küll elu ainult paremaks, vaid paratamatult, tuleb leppida elu olemusega ning loksuda läbi erinevad etapid.
Ka suhete osas näib mulle, et on paljugi roosat, millest kinni on hoitud lihtsalt sellepärast, et ilus on uskuda, et asjad nii käivad. Mõni aeg tagasi jõudis mulle nt kohale kurb tõsiasi, et inimesed elavadki tihti koos majanduslikel põhjustel. Tundeid pole, aga jagatud üür on pool üüri. See on muidugi midagi, mida keegi ei sooviks, et temaga juhtub, kuid tegelikkuses võib see juhtuda meist igaühega.
Teine uskumus on seotud sellega, et tuleb mingi ainus ja õige mees, kelle sa fanfaaride saatel ära tunned. Ja kui üks pastor kord mulle rääkis, et:”Kadrike, armastus ja abielu on otsus”, siis ma muidugi pidasin papit peast soojaks. Heal juhul olin ma nõus sellega, et ma saan otsustada asjaolu, et ma vasakule ei pane, aga mis otsus see armastus olla saab.
Seda aga, et armastus on otsus, hakkasin ma taipama siis, kui üks minu lähedal seisev isik näis mitte iialgi mehele saavat. Ei sähvinud ühtegi välku ja vaikisid fanfaarid, ometigi 50a ta lõpuks kooselu alustas ja pereinimeseks sai. See oli otsus. Ühe jalaga hoidis ta tagaust veel mõnda aega lahti, no nii igaks juhuks. Aga fakt oli see, et kui ta poleks ühel hetkel ikka valinud, oleks ta siiani üksik ja väga õnnetu.
Ja kui ma mõtlen sellele pastorile, siis kahtlemata oleks tema tutvusringkonnas olnud mitmeid väga häid naise kandidaate, ka tema oleks võinudki jääda valima või üldse mitte kedagi valida. Ometigi ta tegi oma valiku. Tagantjärgi vaadates ka õnnestunult.
Mis puutub abielusse, siis jällegi. Kui palju kordi me oleme näinud, kus abielumees kohtab kedagi, kelle kohta võiks öelda, et näe, komistas oma printsessi otsa alles abielus olles. Ometigi tihti valitakse oma abikaasa. Rõhutan väljendit valitakse ja tihti see otsus ka õigustab end – nii mõnigi paar on oma kuldpulmani jõudnud läbi oma tarkade valikute.
On ka valitud teisiti, kuid lõpuks on see ikkagi olnud otsus ja valik ja see toimub alati millegi põhjal, a’la oma endise naisega ikka ei kannata reaalselt ühe katuse all elada või uue isendiga on tõesti palju rohkemast rääkida. Neid inimesi, kellega sa teoreetiliselt koos võiksid elada on miljoneid ja ilmselt nii mõnegagi fanfaarid mängivad alguses, nüüd on küsimus, kas sa teed otsuse ja valid midagi või jäädki otsima ja ootama.
Mul on seda enese teooriat muidugi päris keeeruline tunnistada, sest ma olen kasvanud inimeste keskel, kes ootavadki püha ilmutust ja usuvadki, et ideaalsed inimesed on olemas. Paraku ootavad nad siiani. Ja ühel hetkel ma taipasin, et mind ootab täpselt sama saatus, kui ma tõele otsa ei vaata ja ei tunnista, et kõik see maailm seisab minu enese uskumuste taga ja kui ma keeldun mõnele olulisele arusaamale otsa vaatamast, siis ei saa sündida ühtki muutust.
Kõige keerulisem ongi see, et enamik inimesi ei tea, mida nad tahavad ja sinna kõrvale on neil veel ülimalt kõrgendatud ootused. Ja kui siis ka suudetakse leida väga hea partii, siis mõne aastaga tüdinetakse ära. See, et üks abielu kuldpulmani välja veniks on tõepoolest otsus. Keeruliseks teeb asja see, et suhetes peavad kaks inimest otsustama. Ei piisa ju sellest, kui mees abieluettepaneku teeb, naine peab jah ka ütlema.
Mul meenus seda kirjatükki kirjutades üks meestuttav, kes suhtes olles kohtas teist naist ja neil tekkis tuline ning kirglik suhe. Ometigi otsustamishetkel valis mees oma naise, sest see ebamaine olen tundus talle ikka liiga tšillipipar olevat – liiga kuum ja ohtlik. Hing justkui ihaldas küll, aga hirm oli suurem. See oli valik, see oli otsus. Aga ega siis sellepärast jäänud see naine vanatüdrukuks, tema abiellus ikka – teise mehega. Ja ei saa öelda, et see nüüd õnnetu abielu on. See oli valik, otsus.
Ja kuidas me ka ei tahaks vastutust iseendalt eemale peletada ja öelda, et ma ootan oma härra õiget, siis fakt on see, et õigeks saab ta alles siis, kui Sina oled niimoodi otsustanud, enne seda on ta kandidaat nagu iga teine.
Ma vahel mõtlen oma isale, kes on keskmisest eestlasest märksa rohkem kordi abiellunud ja lahutanud. Inimlikul tasandil ma mõistan teda, ilmselt on see päris hea tunne, kui Sa leiad jälle midagi uut ja põnevat ja saad jälle ehitada üles midagi, mille puhul uskuda, et vot nüüd töötab. Tutkit ta töötab, kolistad ikka ämbrist ämbrisse. Toimib ikka see abielu, mille sa ise toimima paned, aga paraku ükski kooslus pelgalt registreerimisest loorbereid ei anna.
Seega kui keegi ütleb, et ära oota ja ära otsi, siis ega ta väga pange ei panegi. Otsides ei leia ja oodates jäädki ootama. Öeldakse, et toodad juurde seda, mis Sul hetkel on – igatsust tundes toodad igatsust, puudust tundes toodad puudust. Oodates lood ootust ja otsides aina otsidki. Ehk on aeg silmad lahti teha ja tõdeda, kõik on olemas, aga kui Sa kunagi ei vali, siis ei saa sündida ka valikut. Kui Sa ühest sähvakast lõket üles ei puhu, ei hakkagi fanfaarid iial mängima.
Kaminasse ei saa ka tuld, kui tikku tõmmata kardad või esimese ebaõnnestumise peale kohe alla annad. Mõni käib iga päev lõkkeplatsil harjutamas, aga ei midagi. Konks ei seisne ju selles, kui tihti Sa tuled ja proovid lõket püsti saada, konks on selles, et millal sa jääd lõkkeplatsile niikauaks, kuniks tuli päriselt üleval on. Inimsuhetes on samamoodi - mõnel on elu jooksul miljon partnerit, kuid mitte ühtegi õnnestunud paarisuhet, miks? Sest ei jätku julgust, tahet, otsusekindlust minna lõpuni välja...
Ega ma ei tea, kas mul on õigus, seda näitab aeg, aga mulle näib, et vahel on vaja roosast maailmast välja astuda, olla enese vastu brutaalselt aus ja loota, et läbi valusate taipamiste jõuame triumfini.
Ka suhete osas näib mulle, et on paljugi roosat, millest kinni on hoitud lihtsalt sellepärast, et ilus on uskuda, et asjad nii käivad. Mõni aeg tagasi jõudis mulle nt kohale kurb tõsiasi, et inimesed elavadki tihti koos majanduslikel põhjustel. Tundeid pole, aga jagatud üür on pool üüri. See on muidugi midagi, mida keegi ei sooviks, et temaga juhtub, kuid tegelikkuses võib see juhtuda meist igaühega.
Teine uskumus on seotud sellega, et tuleb mingi ainus ja õige mees, kelle sa fanfaaride saatel ära tunned. Ja kui üks pastor kord mulle rääkis, et:”Kadrike, armastus ja abielu on otsus”, siis ma muidugi pidasin papit peast soojaks. Heal juhul olin ma nõus sellega, et ma saan otsustada asjaolu, et ma vasakule ei pane, aga mis otsus see armastus olla saab.
Seda aga, et armastus on otsus, hakkasin ma taipama siis, kui üks minu lähedal seisev isik näis mitte iialgi mehele saavat. Ei sähvinud ühtegi välku ja vaikisid fanfaarid, ometigi 50a ta lõpuks kooselu alustas ja pereinimeseks sai. See oli otsus. Ühe jalaga hoidis ta tagaust veel mõnda aega lahti, no nii igaks juhuks. Aga fakt oli see, et kui ta poleks ühel hetkel ikka valinud, oleks ta siiani üksik ja väga õnnetu.
Ja kui ma mõtlen sellele pastorile, siis kahtlemata oleks tema tutvusringkonnas olnud mitmeid väga häid naise kandidaate, ka tema oleks võinudki jääda valima või üldse mitte kedagi valida. Ometigi ta tegi oma valiku. Tagantjärgi vaadates ka õnnestunult.
Mis puutub abielusse, siis jällegi. Kui palju kordi me oleme näinud, kus abielumees kohtab kedagi, kelle kohta võiks öelda, et näe, komistas oma printsessi otsa alles abielus olles. Ometigi tihti valitakse oma abikaasa. Rõhutan väljendit valitakse ja tihti see otsus ka õigustab end – nii mõnigi paar on oma kuldpulmani jõudnud läbi oma tarkade valikute.
On ka valitud teisiti, kuid lõpuks on see ikkagi olnud otsus ja valik ja see toimub alati millegi põhjal, a’la oma endise naisega ikka ei kannata reaalselt ühe katuse all elada või uue isendiga on tõesti palju rohkemast rääkida. Neid inimesi, kellega sa teoreetiliselt koos võiksid elada on miljoneid ja ilmselt nii mõnegagi fanfaarid mängivad alguses, nüüd on küsimus, kas sa teed otsuse ja valid midagi või jäädki otsima ja ootama.
Mul on seda enese teooriat muidugi päris keeeruline tunnistada, sest ma olen kasvanud inimeste keskel, kes ootavadki püha ilmutust ja usuvadki, et ideaalsed inimesed on olemas. Paraku ootavad nad siiani. Ja ühel hetkel ma taipasin, et mind ootab täpselt sama saatus, kui ma tõele otsa ei vaata ja ei tunnista, et kõik see maailm seisab minu enese uskumuste taga ja kui ma keeldun mõnele olulisele arusaamale otsa vaatamast, siis ei saa sündida ühtki muutust.
Kõige keerulisem ongi see, et enamik inimesi ei tea, mida nad tahavad ja sinna kõrvale on neil veel ülimalt kõrgendatud ootused. Ja kui siis ka suudetakse leida väga hea partii, siis mõne aastaga tüdinetakse ära. See, et üks abielu kuldpulmani välja veniks on tõepoolest otsus. Keeruliseks teeb asja see, et suhetes peavad kaks inimest otsustama. Ei piisa ju sellest, kui mees abieluettepaneku teeb, naine peab jah ka ütlema.
Mul meenus seda kirjatükki kirjutades üks meestuttav, kes suhtes olles kohtas teist naist ja neil tekkis tuline ning kirglik suhe. Ometigi otsustamishetkel valis mees oma naise, sest see ebamaine olen tundus talle ikka liiga tšillipipar olevat – liiga kuum ja ohtlik. Hing justkui ihaldas küll, aga hirm oli suurem. See oli valik, see oli otsus. Aga ega siis sellepärast jäänud see naine vanatüdrukuks, tema abiellus ikka – teise mehega. Ja ei saa öelda, et see nüüd õnnetu abielu on. See oli valik, otsus.
Ja kuidas me ka ei tahaks vastutust iseendalt eemale peletada ja öelda, et ma ootan oma härra õiget, siis fakt on see, et õigeks saab ta alles siis, kui Sina oled niimoodi otsustanud, enne seda on ta kandidaat nagu iga teine.
Ma vahel mõtlen oma isale, kes on keskmisest eestlasest märksa rohkem kordi abiellunud ja lahutanud. Inimlikul tasandil ma mõistan teda, ilmselt on see päris hea tunne, kui Sa leiad jälle midagi uut ja põnevat ja saad jälle ehitada üles midagi, mille puhul uskuda, et vot nüüd töötab. Tutkit ta töötab, kolistad ikka ämbrist ämbrisse. Toimib ikka see abielu, mille sa ise toimima paned, aga paraku ükski kooslus pelgalt registreerimisest loorbereid ei anna.
Seega kui keegi ütleb, et ära oota ja ära otsi, siis ega ta väga pange ei panegi. Otsides ei leia ja oodates jäädki ootama. Öeldakse, et toodad juurde seda, mis Sul hetkel on – igatsust tundes toodad igatsust, puudust tundes toodad puudust. Oodates lood ootust ja otsides aina otsidki. Ehk on aeg silmad lahti teha ja tõdeda, kõik on olemas, aga kui Sa kunagi ei vali, siis ei saa sündida ka valikut. Kui Sa ühest sähvakast lõket üles ei puhu, ei hakkagi fanfaarid iial mängima.
Kaminasse ei saa ka tuld, kui tikku tõmmata kardad või esimese ebaõnnestumise peale kohe alla annad. Mõni käib iga päev lõkkeplatsil harjutamas, aga ei midagi. Konks ei seisne ju selles, kui tihti Sa tuled ja proovid lõket püsti saada, konks on selles, et millal sa jääd lõkkeplatsile niikauaks, kuniks tuli päriselt üleval on. Inimsuhetes on samamoodi - mõnel on elu jooksul miljon partnerit, kuid mitte ühtegi õnnestunud paarisuhet, miks? Sest ei jätku julgust, tahet, otsusekindlust minna lõpuni välja...
Ega ma ei tea, kas mul on õigus, seda näitab aeg, aga mulle näib, et vahel on vaja roosast maailmast välja astuda, olla enese vastu brutaalselt aus ja loota, et läbi valusate taipamiste jõuame triumfini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar