Juhtusin hiljuti nägema telesaadet ühest andekast Eesti muusikust, kellest sisuliselt üleöö sai invaliid, kes nüüd sõltub oma kaasa vastupidavusest ja Eesti riigi kesisest sotsiaaltoetusest. Elu ei vali.
Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas ja kui kiiresti kõik meie umber muutub. Transpordifirma tegevdirektorist saab palgatöölisest autojuht ja edukast sportlasest töötu eluheidik. Need on lood elust enesest.
Noor õnnelik naine, kes on saanud äsja emaks ja uskunud, et nüüd algab tõeline elu, saabki tõelist elu maitsta – üleöö on saanud temast üksikema. Olgu siis põhjuseks kaasa traagiline hukk või teine naine. Põhjuseid on erinevaid, kuid tagajärgedega tuleb meil siiski kõigil tegeleda.
Ühel hetkel ma taipasin, et kõik on nii kaduv, nii etteaimamatu, nii muutuv. See, kes täna supleb rahas võib homme olla püksinööp, see, kes täna on elujõuline, võib homme olla vaid vari.
Inimesed unistavad ja teevad plaane, ostavad suuri krunte, kuid tihti ei jõua vundamentigi ära valada, sest enne kaob töö või tervis või hoopis see, kellega koos unistati.
Jah, ma tean, see kõlab nii muserdavalt, aga see on elu. Ma olen kohanud viimasel ajal väga palju inimesi, kes eile olid veel kuulsad, edukad, terved, rikkad, mõjuvõimsad ja täna … Täna pole enam miski endine. Loomulikult on ka neid, kes eile olid heidikud koolinurgas, kuid täna populaarsed ja säravad, edukad ettevõtjad või pereinimesed. Lugusid on igasuguseid, kuid üht olen õppinud – mitte milleski siin elus ei saa kindel olla ning miski pole igavene või jääv.
Olles olnud terve elu kontrollfriigi kiiksuga oli selle tõe mõistmine ja sellega leppimine mulle esialgu kontimurdev. Ideaalide poole püüdlejana uskusin alati, et ainult paremaks saab minna. Tegelikult ju nii pole, lihtsalt mugavam on endale näkku valetada ja elada selles roosas maailmas, kus me usumegi, et rikkus kasvab, suhted kestavad igavesti ja edukas iiial ei komista.
Me kõik teame edulugusid, me näeme neid säravaid hetki, sest just neil hetkedel lülitatakse sisse prozektorid, aga kogu selle edu taha jäävad valusad kukkumised, marraskil põlved ja hingepiin.
Mu enese elu on elav näide päris elust. Enamik on tunnistajaks loorberite lõikamisele, aga keegi kunagi ei küsi, et mis on saavutuste või edu hind. Paljud tahaksid välja anda raamatuid, aga kui paljud oleksid valmis läbi tegema kogu selle kadalipu, et nende teadmisteni jõuda, milleni ma olen jõudnud? Minu looming on minu kannatuste vili. Iga kord, kui midagi on väga hästi läinud või õnnestunud, on sellega kaasnenud ka lõiv.
Jah, ma teangi inimhingedest ja suhetest päris palju, sest ma olen koperdanud kõik ämbrid ise läbi. Ma teangi valgusest nii mõndagi, sest ma olen seal kõiksuses nii mõnedki korrad kolanud. Ma olengi omal alal edukas, aga sellel on hind ja tavapäraselt seda osa elust inimesed ei taha näha. Nii nagu ei taheta näha rikka mehe armutult pikkasid tööpäevi või eduka sportlase veremaitse suus tehtud treeninguid. Me tihti imetleme kellegi hästi kasvatatud lapsi, mõistmata, et nende laste vanemad on ka näinud vaeva, et kombeid, väärtushinnanguid ja teadmisi oma lastele edasi anda.
Kõige selle valguses olen õppinud väärtustama seda, mis mul on. Eeskätt väärtustan ma elu ennast, seejärel kogemusi ja lõpuks kõik neid klassikalisi või vahel esialgu ebaolulisena tunduvaid elemente – töö, leivaraha, sõbrad, pere, armastus, kodu, tervis jne. Miski pole iseenesestmõistetav, aga ükskõik mis ühel hetkel ära võib kaduda, fakt on see, et elu läheb ikka edasi ja meil tuleb muutustes kohanduda. See ongi tänapäeva inimese kõige suurem väljakutse – õppida toime tulema ka siis, kui kõik on muutumises, kui kõik väline tuleb ja läheb. Olla sõltumatu materiaalsusest, inimsuhetest, see ei ole lihtne, aga me peame seda õppima, sest meil reaalsuses puudub kontroll. Sinu saatus on paika pandud, küsimus on selles, kui targalt Sa suudad kätte antud situatsioonides hakkama saada. Võidavad need, kes õpivad elumerelainetes surfama.
Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas ja kui kiiresti kõik meie umber muutub. Transpordifirma tegevdirektorist saab palgatöölisest autojuht ja edukast sportlasest töötu eluheidik. Need on lood elust enesest.
Noor õnnelik naine, kes on saanud äsja emaks ja uskunud, et nüüd algab tõeline elu, saabki tõelist elu maitsta – üleöö on saanud temast üksikema. Olgu siis põhjuseks kaasa traagiline hukk või teine naine. Põhjuseid on erinevaid, kuid tagajärgedega tuleb meil siiski kõigil tegeleda.
Ühel hetkel ma taipasin, et kõik on nii kaduv, nii etteaimamatu, nii muutuv. See, kes täna supleb rahas võib homme olla püksinööp, see, kes täna on elujõuline, võib homme olla vaid vari.
Inimesed unistavad ja teevad plaane, ostavad suuri krunte, kuid tihti ei jõua vundamentigi ära valada, sest enne kaob töö või tervis või hoopis see, kellega koos unistati.
Jah, ma tean, see kõlab nii muserdavalt, aga see on elu. Ma olen kohanud viimasel ajal väga palju inimesi, kes eile olid veel kuulsad, edukad, terved, rikkad, mõjuvõimsad ja täna … Täna pole enam miski endine. Loomulikult on ka neid, kes eile olid heidikud koolinurgas, kuid täna populaarsed ja säravad, edukad ettevõtjad või pereinimesed. Lugusid on igasuguseid, kuid üht olen õppinud – mitte milleski siin elus ei saa kindel olla ning miski pole igavene või jääv.
Olles olnud terve elu kontrollfriigi kiiksuga oli selle tõe mõistmine ja sellega leppimine mulle esialgu kontimurdev. Ideaalide poole püüdlejana uskusin alati, et ainult paremaks saab minna. Tegelikult ju nii pole, lihtsalt mugavam on endale näkku valetada ja elada selles roosas maailmas, kus me usumegi, et rikkus kasvab, suhted kestavad igavesti ja edukas iiial ei komista.
Me kõik teame edulugusid, me näeme neid säravaid hetki, sest just neil hetkedel lülitatakse sisse prozektorid, aga kogu selle edu taha jäävad valusad kukkumised, marraskil põlved ja hingepiin.
Mu enese elu on elav näide päris elust. Enamik on tunnistajaks loorberite lõikamisele, aga keegi kunagi ei küsi, et mis on saavutuste või edu hind. Paljud tahaksid välja anda raamatuid, aga kui paljud oleksid valmis läbi tegema kogu selle kadalipu, et nende teadmisteni jõuda, milleni ma olen jõudnud? Minu looming on minu kannatuste vili. Iga kord, kui midagi on väga hästi läinud või õnnestunud, on sellega kaasnenud ka lõiv.
Jah, ma teangi inimhingedest ja suhetest päris palju, sest ma olen koperdanud kõik ämbrid ise läbi. Ma teangi valgusest nii mõndagi, sest ma olen seal kõiksuses nii mõnedki korrad kolanud. Ma olengi omal alal edukas, aga sellel on hind ja tavapäraselt seda osa elust inimesed ei taha näha. Nii nagu ei taheta näha rikka mehe armutult pikkasid tööpäevi või eduka sportlase veremaitse suus tehtud treeninguid. Me tihti imetleme kellegi hästi kasvatatud lapsi, mõistmata, et nende laste vanemad on ka näinud vaeva, et kombeid, väärtushinnanguid ja teadmisi oma lastele edasi anda.
Kõige selle valguses olen õppinud väärtustama seda, mis mul on. Eeskätt väärtustan ma elu ennast, seejärel kogemusi ja lõpuks kõik neid klassikalisi või vahel esialgu ebaolulisena tunduvaid elemente – töö, leivaraha, sõbrad, pere, armastus, kodu, tervis jne. Miski pole iseenesestmõistetav, aga ükskõik mis ühel hetkel ära võib kaduda, fakt on see, et elu läheb ikka edasi ja meil tuleb muutustes kohanduda. See ongi tänapäeva inimese kõige suurem väljakutse – õppida toime tulema ka siis, kui kõik on muutumises, kui kõik väline tuleb ja läheb. Olla sõltumatu materiaalsusest, inimsuhetest, see ei ole lihtne, aga me peame seda õppima, sest meil reaalsuses puudub kontroll. Sinu saatus on paika pandud, küsimus on selles, kui targalt Sa suudad kätte antud situatsioonides hakkama saada. Võidavad need, kes õpivad elumerelainetes surfama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar