Maailm on muutumises. Kõik toimub praegu nii kiiresti, et peapööritus on kerge tekkima. Tõttöeldes iiveldub mul päris tihti. Ei, ma pole rase, vaid põhjuseks on see, et teatud emotsioonid, kui need kokku klopsida tekitavad väga imeliku tunde. Nimetan seda vaimseks puhastumiseks, kus kõik vana justkui tahakski Sinu seest välja voolata.
Nt väljend “armastus”. Nii püha, kas pole? Aga armastatakse ju lilli ja liblikaid isamaad ja ema tehtud makarone. Mis see armastus siis on ja kuidas see saab defineerida paarisuhet? Avastasin, et ehk peaks kasutama väljendit PÜHENDUMINE? Sest vaimselt arenedes õpid armastama kõiki inimesi, aga kõigiga sa ju ei ela korraga kokku ja kõigiga sa ei võta majalaenu.
Kui on pühendumine, siis kas see peaks olema ilmtingimata igavene? Minu meelest mitte. Pühenduda tuleks seni, kuni teenitakse üksteise kõrgemaid eesmärke, kuni toimub areng. Nii ehk naa, kui areng lõppeb ja üksteisele enam midagi pakkuda ei suudeta, toimub suhete lagunemine, milleks seda siis hambad ristis koos hoida?
Minu kinnisideeks oli aastaid see, et leida see üks ja õige. Kõik seebiseriaalid ja ümbritsev maskitrall oli mind pannud uskuma, et see ongi õnn. Mõni aeg tagasi tutvusin ühe tuntud inimesega, kes aastaid kaunistanud seltskonnaajakirjade krõbisevaid kollaseid lehekülgi. Alati räägiti nende igikestvast armastusest ja imelisest suhtest. Just selliseid paare ma klantsajakirjadest vaatasin ja imetlesin, teadmata, et selle taga oli suhe, kus austusest polnud juttugi, oli palju ahastust, petmist, alkoholi,
Üks mees küsis minult hiljuti, et miks ma tahan teenida ning armastada üht, kui olen võimeline armastama tervet meessugu, kui minu südameruum on lõputu. Ma polnud sellele kunagi varem mõelnud, sest minu jaoks oli see ju kinnisidee, et ainuke õnn seisneb igikestvas paarisuhtes. Ma otsisin täiuslikku inimest, andmata aru, et tõeline armastus armastab tingimusteta, objekti omamata, armastus lihtsalt on.
Ma tean, et paljude jaoks tundub see kõik utoopia ja hullumeelsus, aastaid tagasi vaatasin sama juttu ajavaid inimesi ilmselt kõõrdi ja pidasin end endiselt kõige suuremaks asjatundjaks suhete alal. Täna ma saan aru, et inimesed on erinevad, suhted on erinevad, arengutempo on erinev. Ja tegelikult olen mõistnud sedagi, et elus on justkui tsüklid – on aeg pühenduda, on aeg degusteerida, on aeg olla üksi, on aeg olla kaksi. Me areneme läbi kogemise ning kogemuste.
Ma olen hakanud elama täielikult hetkes. Ja sellega kaasnes üks veider nähtus, mida on raske selgitada. Kui midagi sellist räägib mulle meeldiv mees, siis isegi mina, kes ma endaga tohutult tööd teen, ikka veel veidi ärritun. Sest mu ego saab riivatud. Nimelt ma elan nii hetkes, et ma suudangi nautida erinevaid inimesi. Kui ma räägin nt Peetriga Paunverest ja tema hääl on justkui muusika, siis ma naudin seda, ma olen armunud, ma olen lõputus armastuse ruumis. Ja samal ajal ma ei mõtle kellestki teisest, vaid olengi hetkes ja temaga. Kaks päeva hiljem võin ma juua kohvi Rauliga Rakverest ja ma tunnen jälle seda sama – teistmoodi, kuid emotsioon on sama. Mul on hea ja mõnus, ma naudin. Ja sel hetkel ma mõistsin, et mida rohkem Sa valgustud, seda enam tõmbad ligi endataolisi inimesi ja Sul ongi nende kõigiga hea. Sa oledki ise armastus, sa oled koguaeg tänulik ja õnnelik. See, kas Sa otsustad pühenduda on juba kahe inimese vaba valik. Armastus on vaba! Sa tunned seda kõikjal, igal hetkel ja kõigi inimesega. See on väga võimas, mida praegu kogen ja taipan.
Ma näen kuidas minu omandihimu veel tõstab kohati pead, kuidas armukadedus veel aeg-ajalt mind halvab,aga see möödub nii kiiresti. Nagu tark Ingel koputab mu õlale ja ütleb: ”Rahu, armasta, lihtsalt armasta, aktsepteeri teist nii nagu ta on, armastus on vaba. Armastus on läbipaistev ning aus. Lase tal olla ja luba enesel olla, lihtsalt ole ise armastus.”
Nt väljend “armastus”. Nii püha, kas pole? Aga armastatakse ju lilli ja liblikaid isamaad ja ema tehtud makarone. Mis see armastus siis on ja kuidas see saab defineerida paarisuhet? Avastasin, et ehk peaks kasutama väljendit PÜHENDUMINE? Sest vaimselt arenedes õpid armastama kõiki inimesi, aga kõigiga sa ju ei ela korraga kokku ja kõigiga sa ei võta majalaenu.
Kui on pühendumine, siis kas see peaks olema ilmtingimata igavene? Minu meelest mitte. Pühenduda tuleks seni, kuni teenitakse üksteise kõrgemaid eesmärke, kuni toimub areng. Nii ehk naa, kui areng lõppeb ja üksteisele enam midagi pakkuda ei suudeta, toimub suhete lagunemine, milleks seda siis hambad ristis koos hoida?
Minu kinnisideeks oli aastaid see, et leida see üks ja õige. Kõik seebiseriaalid ja ümbritsev maskitrall oli mind pannud uskuma, et see ongi õnn. Mõni aeg tagasi tutvusin ühe tuntud inimesega, kes aastaid kaunistanud seltskonnaajakirjade krõbisevaid kollaseid lehekülgi. Alati räägiti nende igikestvast armastusest ja imelisest suhtest. Just selliseid paare ma klantsajakirjadest vaatasin ja imetlesin, teadmata, et selle taga oli suhe, kus austusest polnud juttugi, oli palju ahastust, petmist, alkoholi,
Üks mees küsis minult hiljuti, et miks ma tahan teenida ning armastada üht, kui olen võimeline armastama tervet meessugu, kui minu südameruum on lõputu. Ma polnud sellele kunagi varem mõelnud, sest minu jaoks oli see ju kinnisidee, et ainuke õnn seisneb igikestvas paarisuhtes. Ma otsisin täiuslikku inimest, andmata aru, et tõeline armastus armastab tingimusteta, objekti omamata, armastus lihtsalt on.
Ma tean, et paljude jaoks tundub see kõik utoopia ja hullumeelsus, aastaid tagasi vaatasin sama juttu ajavaid inimesi ilmselt kõõrdi ja pidasin end endiselt kõige suuremaks asjatundjaks suhete alal. Täna ma saan aru, et inimesed on erinevad, suhted on erinevad, arengutempo on erinev. Ja tegelikult olen mõistnud sedagi, et elus on justkui tsüklid – on aeg pühenduda, on aeg degusteerida, on aeg olla üksi, on aeg olla kaksi. Me areneme läbi kogemise ning kogemuste.
Ma olen hakanud elama täielikult hetkes. Ja sellega kaasnes üks veider nähtus, mida on raske selgitada. Kui midagi sellist räägib mulle meeldiv mees, siis isegi mina, kes ma endaga tohutult tööd teen, ikka veel veidi ärritun. Sest mu ego saab riivatud. Nimelt ma elan nii hetkes, et ma suudangi nautida erinevaid inimesi. Kui ma räägin nt Peetriga Paunverest ja tema hääl on justkui muusika, siis ma naudin seda, ma olen armunud, ma olen lõputus armastuse ruumis. Ja samal ajal ma ei mõtle kellestki teisest, vaid olengi hetkes ja temaga. Kaks päeva hiljem võin ma juua kohvi Rauliga Rakverest ja ma tunnen jälle seda sama – teistmoodi, kuid emotsioon on sama. Mul on hea ja mõnus, ma naudin. Ja sel hetkel ma mõistsin, et mida rohkem Sa valgustud, seda enam tõmbad ligi endataolisi inimesi ja Sul ongi nende kõigiga hea. Sa oledki ise armastus, sa oled koguaeg tänulik ja õnnelik. See, kas Sa otsustad pühenduda on juba kahe inimese vaba valik. Armastus on vaba! Sa tunned seda kõikjal, igal hetkel ja kõigi inimesega. See on väga võimas, mida praegu kogen ja taipan.
Ma näen kuidas minu omandihimu veel tõstab kohati pead, kuidas armukadedus veel aeg-ajalt mind halvab,aga see möödub nii kiiresti. Nagu tark Ingel koputab mu õlale ja ütleb: ”Rahu, armasta, lihtsalt armasta, aktsepteeri teist nii nagu ta on, armastus on vaba. Armastus on läbipaistev ning aus. Lase tal olla ja luba enesel olla, lihtsalt ole ise armastus.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar