Kõik muutused, sh vaimsed toovad enesega kaasa pisukese ebamugavustunde. Imelik on lihtsalt vahel tõusta hommikul ja taibata, et olen nagu teine inimene või see, mida eile uskusin on tänaseks möödanik. Ka peeglisse vaadates vaatab vastu vahel täiesti uus Kadri. Kas nüüd halvem või parem, aga täiesti teistmoodi.
Ühel ajahetkel avastasin, et see mina, kes otsis meeleheitlikult armastust ja klammerdus iga rohukõrre külge on kuskile ära kadunud. See metsik nälg armastuse järele oli ühtäkki haihtunud. Ilmselt olin jõudnud faasi, kus suutsin iseennast nii palju armastada, et ei vajanud enam, et keegi teine mu veeklaasi täidaks. Olin õnnelik ka ihuüksi.
Aga oh üllatust. Kuigi vana mina oli kuskile kadunud, vaatas peeglist vastu mingi täiesti uus ja harjumatu nägu – nimetagem teda degusteerijaks. See vana mina oli olnud seda tüüpi, kes läks poodi nägi seal ilusat kleiti ja tormas sellega siis kohe kassasse, et see endale päriseks saada. Ei mingit pikemat analüüsimist ega isegi selgaproovimist. Hirm oli nii suur, et keegi teine saab selle endale ja pealtnäha paistis ju kleit istuvat. Tühja siis sest, et kodus selgus, et siit ja sealt pigistab ja tuleb ikka kalli raha eest ümber teha ja tulemus ikka perfektne ei saanud. Kõik need ostud olid tehtud emotsioonide ajel.
Uus mina aga oli seda tüüpi, kes tahtis sada kleiti proovikabiini tarida ja neid siis rahulikult klaasikese veini kõrvale selga sobitada ja sättida. Keerutada ikka nii ja naa peegli ees. Tuleme nüüd kleidimaailmast suhete juurde. Loomulikult käib jutt meestest. Ehk siis kui muidu olin ma tormanud pea ees suhetesse ja iga vähegi kena kleidi enesele selga vägistanud, siis nüüd olin mõistnud, et mehed on nagu vein – isegi kallis vein, ei pruugi siiski olla Sinu maitsele ja enne, kui terve pudeli lauda lased tuua, tuleks ikka maitsta, nuusutada, loksutada, uurida ja tunnetada. Ma tahtsin võrrelda ja tajuda seda mõnusat meesenergiat, tajuda mis minuga tegelikult haakub, mis mulle päriselt sobib. Enne olin seda vaid teoreetiliselt kalkuleerinud (ja alati ämbrisee astunud).
Kui vana mina leidis meestes vaid vigu, siis uus mina oli hakanud mehi armastama – kõiki korraga! Alguses tundus see ka mulle endale võõras ja imelik, kuid tänu ühele sõbrale mõistsin, et olen hakanud tervenema. Ma ei ole enam kibestunud, ma ei mõtle enam sellele, mida keegi arvab või mõtleb, vaid ma tunnen end vabalt ja suudan lõpuks ometi mehi usaldada, armastada, imetleda ning nautida ilma, et sinna juurde kuuluks vajadus klammerduda, omada, analüüsida või häbeneda.
Kui varem oli nii, et mõne vahva isendiga tutvudes oli esimene mõte, et huvitav kuidas meie nimed klapiksid passis, siis nüüd ühtäkki ma ei mõelnud midagi, vaid püsisin antud ajahetkes. Ja kohe, kui kontrollist loobusin, hakkasin nägema põhjuseid, miks erinevad inimesed üldse minu ellu saabunud on. Kõigiga ei peagi sobiba ja mehed ei arenda ning muuda meid vaid läbi suhete, vaid palju on õppida ka lihtsalt suhtlusest.
Teine asi, mida ma täheldasin oli see, et kui ma ei eeldanud, lootnud ja oodanud midagi, siis oli iga päev üks magus üllatus. Ma ei tundnud kunagi end enam üksikuna, ma ei tundnud enam, et mind ei imetleta või ma pole armastatud. Õppides armastama tervet meessugu, olin saanud ka topelt lugupidamise, hoolitsuse ja mõistmise osaliseks. Mul puudus vajadus klammerduda, sest ma tundsin end niigi turvaliselt ja niigi armastatuna.
Kui ma seda mõttekäiku oma sõbraga jagasin, arvas tema, et olen jõudnud faasi, kus armastus väljub raamidest, see ongi uus dimensioon. Ma olevat liikumas absoluutse armastuse ruumi.
Meie, naised, tihti ei taha lubada mehi oma ellu, me liialt valime ja lähtume valikut tehes sellest, et mida me arvame, kellega meil just suhtetasandil klapiks. Tegelikult on inimsuhteid miljonis eri versioonis ja mehi saab õppida austama ning armastama ka väljaspool klassikalist paarisuhet. Armastus ei vaja vormi valamist ja armastus ei tähenda automaatselt seda, et meil on üks kindel ning konkreetne objekt.
Lisaks olen saanud täiesti “maavälise” kogemuse selle näol, et on ka veel kõrgemaid tundmusi, kui on armastus. See on midagi, millele on veel raske nimetust anda. On maailm milles elame näiliselt ja kuskil on veel üks maailm, mida me silmaga ei näe. Selles teises maailmas on sõlmitud ka nii mõnedki hinged, kuid sealne armastus on teistmoodi. See ei vaja isegi füüsilist kontakti, et tunda, see ei vaja omandit, et armastada, see ei vaja sõnu, et mõista.
Aga kui tulla nüüd tagasi maapeale, siis viibin rõõmuga edasi meeste kaubamajas, kus käin suu ammuli ringi ja imetlen imelisi isendeid, igaüks omamoodi ja imeline. Aga enam emotsiooni pinnalt ostu ei tee ja proovimata kleidiga kassasse ei jookse … See mis on riidepuul jube kaunis võib Sinu seljas lausa eemalepeletavalt mõjuda.
Ühel ajahetkel avastasin, et see mina, kes otsis meeleheitlikult armastust ja klammerdus iga rohukõrre külge on kuskile ära kadunud. See metsik nälg armastuse järele oli ühtäkki haihtunud. Ilmselt olin jõudnud faasi, kus suutsin iseennast nii palju armastada, et ei vajanud enam, et keegi teine mu veeklaasi täidaks. Olin õnnelik ka ihuüksi.
Aga oh üllatust. Kuigi vana mina oli kuskile kadunud, vaatas peeglist vastu mingi täiesti uus ja harjumatu nägu – nimetagem teda degusteerijaks. See vana mina oli olnud seda tüüpi, kes läks poodi nägi seal ilusat kleiti ja tormas sellega siis kohe kassasse, et see endale päriseks saada. Ei mingit pikemat analüüsimist ega isegi selgaproovimist. Hirm oli nii suur, et keegi teine saab selle endale ja pealtnäha paistis ju kleit istuvat. Tühja siis sest, et kodus selgus, et siit ja sealt pigistab ja tuleb ikka kalli raha eest ümber teha ja tulemus ikka perfektne ei saanud. Kõik need ostud olid tehtud emotsioonide ajel.
Uus mina aga oli seda tüüpi, kes tahtis sada kleiti proovikabiini tarida ja neid siis rahulikult klaasikese veini kõrvale selga sobitada ja sättida. Keerutada ikka nii ja naa peegli ees. Tuleme nüüd kleidimaailmast suhete juurde. Loomulikult käib jutt meestest. Ehk siis kui muidu olin ma tormanud pea ees suhetesse ja iga vähegi kena kleidi enesele selga vägistanud, siis nüüd olin mõistnud, et mehed on nagu vein – isegi kallis vein, ei pruugi siiski olla Sinu maitsele ja enne, kui terve pudeli lauda lased tuua, tuleks ikka maitsta, nuusutada, loksutada, uurida ja tunnetada. Ma tahtsin võrrelda ja tajuda seda mõnusat meesenergiat, tajuda mis minuga tegelikult haakub, mis mulle päriselt sobib. Enne olin seda vaid teoreetiliselt kalkuleerinud (ja alati ämbrisee astunud).
Kui vana mina leidis meestes vaid vigu, siis uus mina oli hakanud mehi armastama – kõiki korraga! Alguses tundus see ka mulle endale võõras ja imelik, kuid tänu ühele sõbrale mõistsin, et olen hakanud tervenema. Ma ei ole enam kibestunud, ma ei mõtle enam sellele, mida keegi arvab või mõtleb, vaid ma tunnen end vabalt ja suudan lõpuks ometi mehi usaldada, armastada, imetleda ning nautida ilma, et sinna juurde kuuluks vajadus klammerduda, omada, analüüsida või häbeneda.
Kui varem oli nii, et mõne vahva isendiga tutvudes oli esimene mõte, et huvitav kuidas meie nimed klapiksid passis, siis nüüd ühtäkki ma ei mõelnud midagi, vaid püsisin antud ajahetkes. Ja kohe, kui kontrollist loobusin, hakkasin nägema põhjuseid, miks erinevad inimesed üldse minu ellu saabunud on. Kõigiga ei peagi sobiba ja mehed ei arenda ning muuda meid vaid läbi suhete, vaid palju on õppida ka lihtsalt suhtlusest.
Teine asi, mida ma täheldasin oli see, et kui ma ei eeldanud, lootnud ja oodanud midagi, siis oli iga päev üks magus üllatus. Ma ei tundnud kunagi end enam üksikuna, ma ei tundnud enam, et mind ei imetleta või ma pole armastatud. Õppides armastama tervet meessugu, olin saanud ka topelt lugupidamise, hoolitsuse ja mõistmise osaliseks. Mul puudus vajadus klammerduda, sest ma tundsin end niigi turvaliselt ja niigi armastatuna.
Kui ma seda mõttekäiku oma sõbraga jagasin, arvas tema, et olen jõudnud faasi, kus armastus väljub raamidest, see ongi uus dimensioon. Ma olevat liikumas absoluutse armastuse ruumi.
Meie, naised, tihti ei taha lubada mehi oma ellu, me liialt valime ja lähtume valikut tehes sellest, et mida me arvame, kellega meil just suhtetasandil klapiks. Tegelikult on inimsuhteid miljonis eri versioonis ja mehi saab õppida austama ning armastama ka väljaspool klassikalist paarisuhet. Armastus ei vaja vormi valamist ja armastus ei tähenda automaatselt seda, et meil on üks kindel ning konkreetne objekt.
Lisaks olen saanud täiesti “maavälise” kogemuse selle näol, et on ka veel kõrgemaid tundmusi, kui on armastus. See on midagi, millele on veel raske nimetust anda. On maailm milles elame näiliselt ja kuskil on veel üks maailm, mida me silmaga ei näe. Selles teises maailmas on sõlmitud ka nii mõnedki hinged, kuid sealne armastus on teistmoodi. See ei vaja isegi füüsilist kontakti, et tunda, see ei vaja omandit, et armastada, see ei vaja sõnu, et mõista.
Aga kui tulla nüüd tagasi maapeale, siis viibin rõõmuga edasi meeste kaubamajas, kus käin suu ammuli ringi ja imetlen imelisi isendeid, igaüks omamoodi ja imeline. Aga enam emotsiooni pinnalt ostu ei tee ja proovimata kleidiga kassasse ei jookse … See mis on riidepuul jube kaunis võib Sinu seljas lausa eemalepeletavalt mõjuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar