Avaldasin täna FB’s ühe postituse, millele tahaksin nüüd lisada väikese mõtiskluse. Lisan siia meeldetuletuseks veel oma päevase mõtte:
“Ühel hiljutisel kohtumisõhtul lugejatega küsis üks noor naine, et miks ma musta kannan. Vastasin, et põhipõhjus on see, et olen 3 kg juurde võtnud. Paar päeva hiljem tegid paar meeskodanikku mulle komplimendi ja kiitsid, kui hea ma välja näen. Iga kord kui seda keegi teeb, mõtlen ma kohe mõne piltilusa sõbranna või kaanestaari peale ja tõden kahetsusega, et vastaksid need komplimendid vaid tõele, aga ei ole ju mul ikka ilusale inimesele vastav lõuajoon või talje.
Ja siis mulle jõudis kohale, et ma põen iga jumala kord oma 3 kg pärast, mis tuleb ja läheb ja see on aastaid nii olnud ja ma ikka veel mõtlen sellele - ehk oleks aeg üle saada? Ükskord libistad teksad jalga, teinekord vägistad, aga seda teame vaid meie ise, sest enamik meie sõbrannasid ei suuda aru saada, kui oleme alla või juurde võtnud ja seda isegi siis, kui kõikumine on olnud rohkem kui 3 kg siia või sinna suunas. Vähmalt minul on nii.. Samuti pole ma täheldanud, et mehed teeks vähem komplimente, kui ma nüüd numbrivõrra suuremad teksad jalga olen ajanud.
Ja siis ma hakkasin ümberringi vaatama, et maailmas on igas suuruses naisi ja nii mõnigi näeb võrratu välja ka siis, kui ta on XL või XXL suurus. Ja ma püüdsin aru saada, et mis see saladus on. Aga naine on täpselt nii ilus, kui enesekindlalt ta oma head ja vead välja suudab kanda. Ja nii ongi. Sa void olla piitspeenike ja täiesti märkamatu, samal ajal void olla tavamõistes lausa paks ja austajte rodu Sinu uksetaga on lõputu. Neid naisi eristabki enesekindlus. Ilus saad sa olla vaid siis, kui Sa ise ka usud, et seda oled.”
Selle mõttekäigu ning hilisemate kommentaaride valguses hakkasin mõtlema, et kust see ikkagi tuleb, et teatud asju me endas näeme ning usume neid olemas olevat, aga teisi asju mitte. Kui keegi ütleb mulle, et olen intelligentne, pole ma selles kunagi kahelnud. Ma tean seda ise ka – tean ja olen uhke. Aga kui keegi viitab minu välimusele ja teeb selle osas komplimendi jään altkulmu vaatama ja näen enda ees valevorsti, kes üritab kindlasti mingi kurja tagamõttga pugeda või lihtsalt mu tuju tõsta. Milleks selline kiidulaul, tean ju isegi, et ma pole mingi kaunitar ja olen enda meelest jube objektiivne seda väites.
Miks ma ikkagi usun, et ma olen tark, aga ilusaks end ei pea? Võib-olla pole ma tegelikult üldse intelligentne ka, aga ometigi pole ma oma intelligentsis iialgi kahelnud - isegi mitte siis, kui keegi on mind tõesti lolliks nimetanud.
Ajas tagasi mines siis mitte ükski minu mees pole mulle iialgi öelnud, et oleksin liiga paks või inetu. Mitte keegi! Pigem vastupidi – kõik minu partnered on mind taevani kiitnud ja ma olen ikka mõelnud, et kurat maailmas on miljon ilusat naist, eriti Eestis, huvitav mis nad minus ikkagi näevad. Ja sellele on järgnenud mõttekäik, et ju ikka on asi minus teistes omadustes – suur süda või avatud mõttemaailm, sest neid omadusi uskusin enesel olevat. Olen ju ise ka armunud olnud ja mitte alati pole tegu olnud piltilusate meestega, ometigi on nad olnud sel ajahetkel kõige ilusamad ja paremad minu jaoks. Loogiline, et ka mehed võisid näha mind ilusana… Aga näe, jällegi ma kahtlen, arvates, et asi on armumisest tekkinud roosades prillides, mitte, et ma päriselt võiksin ka ilus olla. Mida ilusam oli minu austaja, seda enam leidsin end ikka mõttelt, et ma ei vääri sellist meest, kindlasti ta tegelikult pole ikka huvitatud. Mul ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et mõni atraktiivne mees on mulle selja pööranud, aga ma ise uskusin, et ma olen kehv partii mehele, kes on igas mõttes tasemel.
Ja kui ma juhtumisi mõnele mehele ei meeldinud (mis on ju täiesti normaalne), siis panin selle taaskord oma välimuse arvele. Kui totter! Miks? Sest minu meelest ilusad naised said tihti andeks ka sita iseloomu või ajude puudumise. Vähemalt mina paistsin seda uskuvat. Kui ma vaatasin oma sõprade naisi, siis ükskõik kui õnnetuks nad mehi ei teinud, nad olid alati ilusad ... vähemalt minu silmis.
Ja nüüd ma küsin endalt, et kuhu on koer on maetud? Miks mul on nii raske uskuda, et olen ilus inimene, seda ka väliselt. Miks on nii, et kui näen endast fotosid siis anun fotofraafi, et ta oma töö ja vaeva sahtlinurka peidaks. Mulle väga meeldib fotosessioonidel osaleda ja fotograafidele paistan ma meeldivat, aga hiljem pilte sorteerides meeldib mulle tuhandest ehk üks jäädvustus ja selle ma ka töötlen tundmatuseni ära. Küll on jalad liiga lühikesed, käsivars liiga paks vms.
Kes siis on minu iluideaal? Või miks minus on tekkinud uskumused, millest ma ei suuda vabaneda? Kas asi võis olla selles sõbrannas, kes oli mul algkoolis ja kes nimetas mind paksuks ka siis, kui olin alakaaluline või on asi minu sugulases, kes kunagi mainimata ei jätnud kui kilokese juurde võtsin või minu pereliikmes, kes vihjas alati, et :”Kui Sa selle või tolle korda saaksid, siis oleksid päris ilus.”
Igatahes mis iganes on selle taga, hetkel kui suudan sellega silmitsi seista ja selle koodi lahti murda, olen ilmselt teinud enesele suure teene ja kukun oma ideaalkaalu, sest enam ei pea enesega võitlema, enam ei kummita hirm ning uskumus, et praeguses kehas või hetkes ma pole ilus. Keegi meist pole ideaalne ja ei peagi olema, sest täiuslikkus peitub ebatäiuses, pealegi olla ilu vaataja silmades ja kõigile ei saa ju meeldida nagunii, aga iseendale siiski võiks ju.
“Ühel hiljutisel kohtumisõhtul lugejatega küsis üks noor naine, et miks ma musta kannan. Vastasin, et põhipõhjus on see, et olen 3 kg juurde võtnud. Paar päeva hiljem tegid paar meeskodanikku mulle komplimendi ja kiitsid, kui hea ma välja näen. Iga kord kui seda keegi teeb, mõtlen ma kohe mõne piltilusa sõbranna või kaanestaari peale ja tõden kahetsusega, et vastaksid need komplimendid vaid tõele, aga ei ole ju mul ikka ilusale inimesele vastav lõuajoon või talje.
Ja siis mulle jõudis kohale, et ma põen iga jumala kord oma 3 kg pärast, mis tuleb ja läheb ja see on aastaid nii olnud ja ma ikka veel mõtlen sellele - ehk oleks aeg üle saada? Ükskord libistad teksad jalga, teinekord vägistad, aga seda teame vaid meie ise, sest enamik meie sõbrannasid ei suuda aru saada, kui oleme alla või juurde võtnud ja seda isegi siis, kui kõikumine on olnud rohkem kui 3 kg siia või sinna suunas. Vähmalt minul on nii.. Samuti pole ma täheldanud, et mehed teeks vähem komplimente, kui ma nüüd numbrivõrra suuremad teksad jalga olen ajanud.
Ja siis ma hakkasin ümberringi vaatama, et maailmas on igas suuruses naisi ja nii mõnigi näeb võrratu välja ka siis, kui ta on XL või XXL suurus. Ja ma püüdsin aru saada, et mis see saladus on. Aga naine on täpselt nii ilus, kui enesekindlalt ta oma head ja vead välja suudab kanda. Ja nii ongi. Sa void olla piitspeenike ja täiesti märkamatu, samal ajal void olla tavamõistes lausa paks ja austajte rodu Sinu uksetaga on lõputu. Neid naisi eristabki enesekindlus. Ilus saad sa olla vaid siis, kui Sa ise ka usud, et seda oled.”
Selle mõttekäigu ning hilisemate kommentaaride valguses hakkasin mõtlema, et kust see ikkagi tuleb, et teatud asju me endas näeme ning usume neid olemas olevat, aga teisi asju mitte. Kui keegi ütleb mulle, et olen intelligentne, pole ma selles kunagi kahelnud. Ma tean seda ise ka – tean ja olen uhke. Aga kui keegi viitab minu välimusele ja teeb selle osas komplimendi jään altkulmu vaatama ja näen enda ees valevorsti, kes üritab kindlasti mingi kurja tagamõttga pugeda või lihtsalt mu tuju tõsta. Milleks selline kiidulaul, tean ju isegi, et ma pole mingi kaunitar ja olen enda meelest jube objektiivne seda väites.
Miks ma ikkagi usun, et ma olen tark, aga ilusaks end ei pea? Võib-olla pole ma tegelikult üldse intelligentne ka, aga ometigi pole ma oma intelligentsis iialgi kahelnud - isegi mitte siis, kui keegi on mind tõesti lolliks nimetanud.
Ajas tagasi mines siis mitte ükski minu mees pole mulle iialgi öelnud, et oleksin liiga paks või inetu. Mitte keegi! Pigem vastupidi – kõik minu partnered on mind taevani kiitnud ja ma olen ikka mõelnud, et kurat maailmas on miljon ilusat naist, eriti Eestis, huvitav mis nad minus ikkagi näevad. Ja sellele on järgnenud mõttekäik, et ju ikka on asi minus teistes omadustes – suur süda või avatud mõttemaailm, sest neid omadusi uskusin enesel olevat. Olen ju ise ka armunud olnud ja mitte alati pole tegu olnud piltilusate meestega, ometigi on nad olnud sel ajahetkel kõige ilusamad ja paremad minu jaoks. Loogiline, et ka mehed võisid näha mind ilusana… Aga näe, jällegi ma kahtlen, arvates, et asi on armumisest tekkinud roosades prillides, mitte, et ma päriselt võiksin ka ilus olla. Mida ilusam oli minu austaja, seda enam leidsin end ikka mõttelt, et ma ei vääri sellist meest, kindlasti ta tegelikult pole ikka huvitatud. Mul ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et mõni atraktiivne mees on mulle selja pööranud, aga ma ise uskusin, et ma olen kehv partii mehele, kes on igas mõttes tasemel.
Ja kui ma juhtumisi mõnele mehele ei meeldinud (mis on ju täiesti normaalne), siis panin selle taaskord oma välimuse arvele. Kui totter! Miks? Sest minu meelest ilusad naised said tihti andeks ka sita iseloomu või ajude puudumise. Vähemalt mina paistsin seda uskuvat. Kui ma vaatasin oma sõprade naisi, siis ükskõik kui õnnetuks nad mehi ei teinud, nad olid alati ilusad ... vähemalt minu silmis.
Ja nüüd ma küsin endalt, et kuhu on koer on maetud? Miks mul on nii raske uskuda, et olen ilus inimene, seda ka väliselt. Miks on nii, et kui näen endast fotosid siis anun fotofraafi, et ta oma töö ja vaeva sahtlinurka peidaks. Mulle väga meeldib fotosessioonidel osaleda ja fotograafidele paistan ma meeldivat, aga hiljem pilte sorteerides meeldib mulle tuhandest ehk üks jäädvustus ja selle ma ka töötlen tundmatuseni ära. Küll on jalad liiga lühikesed, käsivars liiga paks vms.
Kes siis on minu iluideaal? Või miks minus on tekkinud uskumused, millest ma ei suuda vabaneda? Kas asi võis olla selles sõbrannas, kes oli mul algkoolis ja kes nimetas mind paksuks ka siis, kui olin alakaaluline või on asi minu sugulases, kes kunagi mainimata ei jätnud kui kilokese juurde võtsin või minu pereliikmes, kes vihjas alati, et :”Kui Sa selle või tolle korda saaksid, siis oleksid päris ilus.”
Igatahes mis iganes on selle taga, hetkel kui suudan sellega silmitsi seista ja selle koodi lahti murda, olen ilmselt teinud enesele suure teene ja kukun oma ideaalkaalu, sest enam ei pea enesega võitlema, enam ei kummita hirm ning uskumus, et praeguses kehas või hetkes ma pole ilus. Keegi meist pole ideaalne ja ei peagi olema, sest täiuslikkus peitub ebatäiuses, pealegi olla ilu vaataja silmades ja kõigile ei saa ju meeldida nagunii, aga iseendale siiski võiks ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar