Lähme mehele(seenele) !

Kuldset tsitaati:"Võta ükskord normaalne mees!" kuulen ma ilmselt korra päevas ikka. Jääb mulje, nagu tegemist oleks seenelkäiguga, et sõbranna annab juhiseid, kus metsas ja mis piirkonnas hea seenil käia on ja muudkui lähed ja lükkad korvi täis.

Mehe võtmisega pole aga seenel käigul muud ühist, kui see, et sarnaselt seentele on ka meestega nii,et mõni on kärbseseen(ilus, aga mürgine) ja mõni ussitanud puravik ja mõni ammu purki pistetud pilvik. Kukeseeni, mida kastmeks pole tehtud leiab paganama harva. Ja needki võivad juhuslikult teele sattuda - alati pole ju korvi ja seenenuga kaasas.

Seni aga kuni mõni mürgiseen pole saatuslikuks saanud luban, et jalutan metsas lahtiste silmadega :)

Vead,mis teevad õnnelikuks

Mul tärkas täna üks mõte - osad vead teevad meid õnnelikumaks, kui kümmekond õieti tehtud otsust...

Nägin eile üht filmi, mis mind liigutas ja teatud asjadele teisiti vaatama pani. See rääkis 23a noormehest, kel arenes suhe 37a lahutatud ja märksa elukogenuma naisega. Nende suhte takistuseks polnud kindlasti vaid vanusevahe, vaid ka usuerinevus. Mehe vanemad olid alati lootnud, et noorhärra võtab juudi ja kindlasti ei loodetud, et kodus tutvustatakse 14a vanemat ateisti. See film rääkis armastusest, takistustest, probleemidest mis kaasnevad iga suhtega, aga võimenduvad kui tegemist on kahe nii erineva inimesega.

Mul meenus erinevaid seiku nii mu enda, kui mu tuttavate elust. Kellele keelatud armastus võõras oleks - ükskõik kui väga me ei taha, ikka me kohtame elus nn. valesid mehi/naisi. Ja kui kahe inimese vahel on säde, siis on seda raske takistada nii asjaosalistel enesetel, kui kõrvalseisjatel.

Aastaid tagasi oli ühel mu hea tuttaval suhe abielunaisega. Mehe sõbrad olid skeptilised, vanematel polnud toimunust õrna aimugi. Mina küll nägin, et asjast asja ei saa ja see ei lõppe hästi, aga mida ma teha sain? Ma võisin lugeda moraali ja Nastja kombel tulevikku ennustada, aga see ei muuda inimese tundeid, see ei tee tema koormat kergemaks. Ühel päeval saatsin ma talle sõnumi, et ma ei kadesta olukorda millesse ta end mässinud on, aga ma kadestan seda, et ta elab, et ta tunneb, et ta on mässitud armastuse valusasse, kuid ilusasse piina ja isegi kui see ühel hetkel lõppeb siis on talle jäänud ehk sügavad haavad, aga ka kustumatud mälestused, mida aastaid hiljemgi meenutada. Haavad tõesti tulid ja mitte kriimud, vaid sügavad ja verised haavad. Aga ma ei kõndinud ka sel hetkel minema ja korrutanud, et ma ju ütlesin Sulle. Keda see aidanud oleks? Piltlikult öeldes võtsin riideräbala surusin selle haavale ja olin õlaks millel nutta. See oli valus õppetund, aga armastus pole kunagi okasteta roos. Iga magusalt lõhnav roos kannab enesega kaasas ka valu ja ohtu.

Mul oli endal aastaid tagasi üks suhe, kus minugi sõbrad ütlesid, et Sa näed ju, et see kuhugi ei vii. Jah, ma teadsin seda, ma teasin, et need hetked on vaid oleviku tarvis ja pole mõeldud tulevikku. Aga see ei takistanud mind, sest see ei muutnud mu tundeid. Ma läksin kaasa tundega, mis mind enesesse mässis ja ma ei tahtnud ega osanudki seda voolu peatada. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et ma ei kahetse olnut. Kuidas ma saan kahetseda midagi, mis tegi mind õnnelikuks, mis muutis mu elu tol hetkel paremaks, mis pani mind särama ja tekitas tunde, et ma polegi tunneteta tühi kest. Mõni asi ongi mõeldud vaid olevikku, mõni hetk elabki tulevikuta, mõni suhe, inimene, tunne ongi viga, aga kui see viga meid õnnelikuks teeb, siis kes saab meile vigu keelata?

Nagu ütles mu hea sõber ja nagu ma ise armastan päevast päeva korrutada - elatakse vaid korra ja vigade parandust ei tule. Uusi võimalusi ka mitte. Me peame elama nii nagu oskame. Ja alati vb ei oskagi, aga kas meie kõrval seisvad inimesed on veatud? Kindlasti mitte!

Meil on lihtne panna end kohtumõistja rolli, aga märksa keerulisem sättida end lähedase inimese olukorda. Lihtne on öelda, et see on viga, see inimene on viga, see suhe on vale, kõik on vale, aga kui Sa oleksid ise selles samas olukorras, kui Sind paneks see nn. viga särama ja tundma elusana, kas Sa keelaksid enesele elu?

Ma pole valinud kunagi kergeid teid siin elus, magnetina kisub mind sinna, kus on alati takistused ja okalised keelatud viljade rägastikud. Alati ma lähen sinna, kuhu teised manitsevad mitte minema ja minu ümber on tohutul hulgal neid, kes teevad päevast päeva sama. Nende seas minu sõbrad. Igakord kui ma kipun hukka mõistma, küsin ma eneselt, et mida ma õigupoolest hukka mõistan?

Nii nagu selles filmis, sõbrad kartsid, et naine on mehe jaoks liiga vana ja lisaks sellele, et üks tahab nintendot ja teine last, läheb naine varsti kortsu ja mees kindlasti pole valmis end pühendama jms. Kõik see võib ju tõsi olla, aga kes ei riski, see shampust ei joo. Ja mis te arvate, et n-ö. normaalsed suhted ei kanna endas raskusi? Kui kohtuvad kaks ühe vana,ühe usuga inimest, armuvad ja on koos, kas siis annab armastus garantiisid? Ka siis vb naine vastu puud surnuks sõita ja kogu see ilus lugu traagilise lõpu leida. Mitte miski pole siin elus garanteeritud!

Ma tegin vigu eile, teen tänagi ja kindlasti ka homme. Ma olen inimene, Sina oled ka! Me ei saa kahetseda tehtud, saame kahetseda vaid seda, et me ei elanud siis, kui selleks õige aeg oli.

Kui terve maailm seisab Sulle vastu, kui Sa tunned end üksiku, vastiku ja ainult vigades elava inimesena, siis ära unusta seda - kui see viga teeb Sind õnnelikumaks, kui kõik need õieti elatud hetked, siis naudi, võta elult, mis võtta annab! Elatakse vaid korra...

Unistage valjult!

Ma ei pea enam ammu ennast normaalseks inimeseks. Kella 2ni öösel kirjutasin bakatööd ja nüüd mõtlesin, et kurat tuleb üks sutsakas ka siin ära anda, muidu ei tule und :)

Meenutasin täna seda, kuidas ma kohalikus lehes keskkooli aegadel mingit haridusteemat lahkasin ja lõppu ka ära märkisin, et vaatamata sellele, et ma pole reaalainetes teab mis käpp unistan ma siiski TÜs õppimisest. Nagu ma oma eelevateski postitustes maininud olen, siis mitte kõik sellesse ettevõtmisesse ei uskunud. Nad ju ei kahelnud tegelikult minu kirjutamisoskuses, vaid selles, et ma polnud olnud parim igal alal.

Siit ka küsimus? Kas me saame olla igal alal tipus? Kas me üldse peame kõike oskama? Minu isiklik kogemus on näidanud, et läbi ei löö need, kes kõike oskavad, suudavad ja tahavad teha, vaid ikkagi need, kes spetsialiseeruvad kitsale valdkonnale ja püüavad end just seal kõige enam areneda ja läbi lüüa.

Kuna ma olin kõva häälega välja öelnud, et lähen ajakirjandusosakonda katsetele, siis polnud mul erilist pääsu. Sel päeval ma kukkusin peahoone ees oma põlved siniseks - peale seda olin ma veendunud, et see päev teab mis hästi lõppeda ei saa. Võtsin siis oma avaldatud tööde kausta kaenlasse(no 3 aastaga oli sinna ikka kogunenud seda kraami) ja suundusin vestlusele. Selgus, et minu komisjonis on ka Marju Lauristin. See nimi kõlas kuidagi eriti kurjakuulutavalt. Närvid olid juba piisavalt pingul, kui oli aeg siseneda. Ees ootas mind päris mitu õppejõudu, sh ka Mart Raudsaar, kes minuga põhiliselt vestleski.

Põhiasjad olid juba ära uuritud ja lõpetuseks küsis Raudsaar:"Oled Sa mõelnud, mis saab siis, kui Sa tasuta kohale ei saa?"

Vastasin veidi üllatunud moel:"Ma pole sellele mitte kunagi mõelnud, olen vaid mõelnud, et mis saab siis, kui ma sisse ei saa."

"Mis siis saab", küsis Mart omakorda.

"Siis saab minust vabakutseline ajakirjanik.Kui ma sisse ei saa ja seda paberit ei saa, siis minu elus ei muutu midagi, see on mu kutsumus ja selle juurde ma jään!"

Õppejõud naeratasid ja Lauristin ütles:" Usun, et kohtume sügisel!"

Lahkusin rõõmsal meelel ja peahoone ees helises telefon. See oli minu ema. "No kuidas läks?" "99% kindlusega julgen väita, et olen sees, Lauristini sõnadest lugesin välja." Jaa nii läkski - me kohtusime tõesti juba sügisel, kui mina koos teiste rebastega tema akna all laulsime :)

Jah, mul olid oma nõrgad kohad, mis oleks võinud saada sisseastumisel saatuslikuks. Ja akadeemiline test sisaldab endas ka kõike muud, sh matemaatikat ja füüsikat, kui kirjatööd. Aga polnud päevagi, mil ma poleks uskunud, et ma ei saa ja ma ei saavuta.

Mul oli a) usk iseendasse b) usk kõige väelisemasse, et kui ta on andnud mulle ande, siis annab ta ka võimaluse seda arendada ja rahva hüvanguks kasutada c) mul oli kius, et tõestada neile, kes minusse ei uskunud, et nad alahindasid mind d) mul oli tahe end proovile panna ja näidata, et kõik on võimalik, kui ise tahta e) Mul oli ropult tehtud tööd, ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin, et nad kõik näeksid, et ma tõesti olen valmis pingutama, et mind tõesti huvitab ja et mul on juba kogemustepagas, mis aitab mul seda teekonda läbida.

Ma pean seda väga oluliseks, et inimesel oleks siht selgelt sõnastatud. Ja julgelt tuleb oma unistused välja öelda, siis saavad need oma moodi poweri. Pluss Sa tunned, et pead rohkem pingutama, et mitte kõigi ees feilida.

Unistage, tehke tööd ja mis kõige tähtsam säilitage enesekindlus ja eneseusk!

Keegi ei usu teisse, kui te ise seda ei tee.Keegi ei too teile kandikul kätte võimalusi. Töö, töö ja ainult töö viib Teid sihile!

They didint believe in me!

Kirjutan parasjagu oma bakatööd ja see on selline emotsionaalne tegevus. Tegemist on väga olulise kirjatööga ja teisalt kui see kord tehtud saab, siis on jälle võimalus tähistada ühe etapi lõppu elus. Minu bakalaureuseõpe venis mitmetel põhjustel päris pikale. Üks põhjus oli sisemine vajadus Eestist ajutiselt jalga lasta ja teine põhjus oli vajadus uute väljakutsete järele, milleks sai tol hetkel poliitika. Ma pole harjunud, kui mind raamidesse suratakse. A´la kõigepealt lõpetad keska, siis kohe ülikooli, siis istud seal doktorikraadini, siis lähed tööle, siis abiellu, siis teed lapsed - get real! Üks mu vanaema sõbranna oli kurjustanud, et miks Kadril oli vaja Inglismaale ronida. Hallo mammi, see, et Sinu elus käib kõiki mingit viisaastaku plaani pidi, ei tähenda, et mina oma elu elamata jätan. Asju tuleb teha, siis, kui süda kutsub, mitte siis kui keegi teine seda õigeks peab.

Juhtusin nägema täna videot, kus räägiti elus kaugele jõudnud inimestest, kellesse omal ajal ei usutud ja kes on elus sajaga feilinud. Ma ei julgeks väita, et olen kuskil täiega ebaõnnestunud, aga kindlasti olen kohanud elus inimesi, kes püüavad teha kõik, et näha minus nõrka, rumalat ja mitte kuhugi jõudvat keskpärast halli hiirt. Minu kunstiõpetaja küsis veel mõni aasta tagasi, et kas mind ei visatudki veel ülikoolist välja... Milline armas suhtumine ühe pedagoogi poolt, kas pole?

Mis seal salata ma ei olnud keskkooli aegadel õpetajate poolt just kõige tulisemalt armasatum õpilane. Üldiselt olin ma siiski kirjanduse ja muusikaõpetaja lemmik, sest need olid vähesed asjad, mis mind huvitasid. Mingis klassis tabas mind must masendus ja ma ei harrastanud väga koolipinki jõudagi. Sellest ajast on mul arvuti failidesse jäänud üks kiri... Kiri õpetajale, kes astus minu eest välja, kui mind sooviti välja visata. Jagan seda ajaloolist kirja Teiegagi.

Kallis ...

Tegelikult pole viisakas üht õpetajat nõnda eesnime järgi kutsuda, aga loodan, et sel korral annate andeks. Ma olen ammu juba tahtnud midagi öelda, aga pole olnud sobivat momenti, nii mõtlesingi, et jõulud on paras aeg oma mõtteid väljendada ja „ajakirjanik“ nagu ma olen, eelistan seda teha kirjutades. Mitte, et ma oleks nii nõrk tüdruk, et silmast silma teha ei julge, vaid lihtsalt. minu meelest oleks lahe istuda vaiksel talveõhtul tugitoolis, juua kuuma kakaod ja lugeda ühe õpilase kirja.

Te pole kunagi olnud minu õpetaja, seega ei oska Teid ka hinnata pedagoogina, aga tean, et inimesena olete küll ära teeninud medali. Ma tahan Teid tänada selle eest mida tegite selle aasta kevadel, et astusite minu eest välja ja usun, et just tänu Teile anti mulle uus võimalus. See tähendas mulle väga palju… Tol hetkel tundsin ise, et kõik on kaotanud usu minusse, ka mina ise… Mul oli olnud väga raske aasta, kadunud oli naeratus ja sõbradki ei osanud mind kuidagi aidata. Ja uskuge või mitte, ma ei olnud kooli ajal kuskil tänavatel jõlkumas, ma tõesti enamjaolt magasin kodus, sest nii tundus aeg kiiremini minevat ja valu väiksem ning reaalsus kaugemal või tegin asju, kus tundsin, et mul oli veel lootust kuhugi jõuda. Ma olen alati teadnud, kui tähtis on keskkooli tunnistus, aga tundsin, et jaks on otsas ja see paber jääbki saamata – vähemalt meie koolis. Teadsin, et ei suuda koolile anda midagi oma teadmistega, püüdsin seda korvata nii laulmise, kirjutamise kui ka ära teha midagi teiste õpilaste heaks. Aga tuli hetk, kus keegi võttis vastu otsuse, et kõik mida teen on mõttetu ja ma andsingi jäädavalt alla. Tahtsin minna… Ja kui kevadel kuulsin, mis oli õppenõukogus toimunud, sain aru, et ma ei saa lähtuda sellest mida arvab üks inimene, ma ei saa alt vedada sõpru, kes küll ei osanud mind väga aidata, aga ometigi üritasid need vähesed päevad mil koolis olin teha meeldivateks. Pean tunnistama, et kuigi mu hinded olid 9-nda lõpus kehvad, siis tegelikult ma ei tahtnud siit koolist ära minna ka paljudel teistel põhjustel. Siin leidub inimesi, kes omavad suurt südant, teadmisi ja paljut muudki. Mind panigi imestama, et tegelikult te ju mind ei tunne, kuid siiski te ei kuulunud nende sekka, kes oleks öelnud: „ Lootusetu plika, viskame välja“ .

Aitäh kõige selle eest! Mul on unistus – ma ei tea kas saan TÜ-sse ajakirjandust õppima, aga ühel paberil polegi ehk niivõrd tähtsust. Armastan kirjutamist ja Keskkoolis on antud mulle see võimalus. Mul on olnud siin palju häid juhendajaid ja palju tuge. See kool poleks see mis ta on, kui poleks Teid ja palju teisi, kes teavad, et tähtis on see, mis on südames – ARMASTUS, MÕISTMINE ja HOOLIVUS.


Ääremärkusena võib lisada, et ülikooli ma sain, samuti olin ma mõni aeg hiljem juba meediavaldkonnas tööl ja nüüd seisab ees ka lõpetamine...

Ma ei tea, kas see kõik oli tänu neile vähestele inimestele, kes minusse uskusid või oli see kõik tänu minu sisemisele tahtele, aga üht ma ütlen, ärge kunagi kartke unistada ja alati uskuge iseendasse!

Üks mees ütles kord midagi sarnast: " Surivoodil me ei kahetse tehtut, vaid tegemata jätmisi, aga siis on juba liiga hilja, et tagantjärgigi teha."

Sõbrad, maailmal on palju pakkuda, sh raskeid aegu, karme väljakutseid ja tohutul hulgal inimesi, kes teisse ei usu. Saatke nad perse! Elage nii, nagu Teie unistate, tehke seda, mida te teate end suutvat ja olge Teie ise!

Feimi ja sulli, täna teeme pulli!

Mind kutsuti hiljuti ühele koosviibimisele, mis pidi endas sisaldama natukest rummi ja rohkelt loomeinimesi. Kuna mul pea juba tossas kirjutamisest, otsustasin härjal sarvist haarata ja vaadata, et kuidas siis muusikud pidu panevad. Seda enam, et reaalsuses lootsin ühe ürituse tarvis mõned kokkulepped sel õhtul sõlmida.

Haarasin "julgestustiimi" kaasa ja suundusin hotelli, kus kokkusaamine kokku lepitud oli. Jõudsime kohale lubatust varem ja otsustasime seltskonnaga fuajees oodata. Ca 10 minutit hiljem saabus bändi ninamees - maika seljas ja päikseprillid ninal, käed korralikult täis tätoveeritud. Samm oli muidugi juba suhteliselt sassis, nii, et oli ilmselge, et kokkulepete sõlmimiseks võib küll täna minna, aga iseasi, kas neist ka kinni peetakse. Muusikute taga maandusid hotelli siresäärsed blondiinid. Üks paistis sõjakam, teine pisut leebem. Esmulje petlik! Järsku tekkis mingi räige sagimine ja hakati ajama, et tuleb hotelli vahetada. Meie keegi ei saanud midagi aru, et mis toimub ja naersime, et no fck, anna siin allkirjad ära, pärast maksad ise kogu selle kupatuse kinni, et no meie jaoks suhteliselt võõrad inimesed kõik. Mis peale üks blondiinidest teatas:" Te vist ei tunne neid mehi, 60 000 ühe õhtuga pole nende jaoks mingi probleem!" Mida iganes! Seltskond liikus, liikusime meiegi.

Oleme keset õhtust liiklust ja ilmselt sponsorite poolt sebitud auto rooli suratud blondiin vajutas ilmselt korraga pidurit ja gaasi, sest no pidurituled olid pidevalt helkimas, kui järsku hakkas ta eriti eriskummalisi sõiduvõtteid katsetama. Kuna meie pidime lihtsalt järgi sõitma, siis oli päris kummaline vasakule pööravast sõidureast otse kupatada ja signaalitavate kaassõitjate viha alla sattuda. Mingi hetk otsustas tibi eirata kõiki liiklusmärke ja muid takistusi. Ma vaatasin, et OK, blond pöördes ja kasutasin sihtpunkti jõudmiseks siiski ettenähtud teid.

Jõudsime siis hotelli, ninad võtsid toad ja ülejäänud punt vajus n-ö. tagauksest sisse. Joogid toodi lagedale. Miskipärast meie seltskonnast ei suutnud keegi ära otsustada, et kas siis manustada või mitte. Kõigile vist tundus, et turvalisem oleks jääda kaineks, et vajadusel kiirkorras lahkuda. Eriti kui räägiti lugusid, kuidas üks vendadest pidi oma korteri maha müüma, et kinni maksta mingeid kahjusid, mille nad ühes hotellis tekitanud olid. Ja oli tunda, et ilmselt kui ikka keegi palju piniseb, siis saab vastu hambaid ära kah. Ümberringi toimuv oli suhteliselt kaootiline - suitsetati nii, et tuhka oli vaip ja voodi täis, jooki voolas ojadena ja räägiti storysid lavalaudadelt.

Aga parim pala selgus siis, kui üks blond koos bändimehega lahkus. Nimelt selgus, et tüüp oli luuale valetanud, et on räige millikas. See seletab nii mõndagi, miks neiuke mehe pärast seal kukerpalle valmis oli tegema ja sellist kahtlast juttu mingitest summadest rääkis. Võib-olla oli tegemist nõiaga, igatahes vars mille otsas ta istub pole küll nii palju väärt, kui ta ise arvanud oli. Kahju kohe sellistest!

Õhtu võttis tuure, kes tegid maadlusvõistlust, kes rebid eurosid ribadeks - ilmselt pole nad kuulnud midagi Aafrika nälgivatest lastest või Tallinna kodututest.


Õhtu parimaks palaks oli muidugi see, et kõigil bändimeestel on keelatud suhete loomine, sest see segavat tippu jõudmist ja töötegemist (ilmselt jah, töö, mida tehakse pidevas joobes, pole just naiste unistuste elustiil). Olgem ausad, milline ajudega naine tahakski mingi rockariga koos elada, kes tuuritab ringi ööd ja päevad ja viibib ilmselt rohkem oma groupie´de ja bändi pällide,kui Sinuga ühes voodis.

Samas oli see kõik kuidagi trööstitu ja kurb - tegelikult ju andekad inimesed, kes kirjutab fantastilisi lugusid, kes mängib hästi mõnda instrumenti, aga kui tühine tundub see elu ühest linnast ja hotellist teise,vahetuvad ainult voodilinad ja naised. Ilmselt muidugi alkoholivines tundub kõik see maailm palju kirkam ja ilusam.

Aga siiski, ühel päeval tõusevad nemadki, avavad silmad ja mõistavad, et on juba 40 aastased. Neil pole naist, lapsi, kodu, halvimal juhul ka mitte enam tervist. Kui hästi läheb, siis on mõne maltsa mõju all kirjutatud lugu, mida veel 20a hiljemgi raadiotes mängitakse.

Minu jaoks on olnud muusika ja lava see koht, kus ma saan olla keegi teine, ma saan lasta rihma l]dvaks. Laval peabki olema artist, aga Sa ei saa olla 24/7 ulmeäge pilves rockstaar. Inimesel peab olema oskus vahetada rolle.

Ühel hetkel ei lasta neid enam ühestki hotelliuksest sisse, ühel hetkel ei kasva papp enam puu otsas ja ühel hetkel ei kannata organism enam välja lõpmatuid rummipudeleid. Ja sel hetkel oled sa siin maailmas üksi. Vb mõni truu groupie on veel jäänud Sinu kõrvale, kes on end koos Sinuga põhja joonud või seisab seal sellepärast, et Sa oled talle rahakoti eest. Su sõbrad on Su hüljanud, sest sinu attitude on nad ammu lämmatanud. Klienditeenindajad pagevad leti alla, sest nad on väsinud küsimusest:"Kas Sa üldse tead, kes ma olen, rsk!?" Sa vaatad peeglisse, Sa oled vana ja koltunud ja kogu maailmal on Sinust pohhui!

Meenutades ühe tegelase tookordseid sõnu, et:"Mulle ei meeldi, kui mingi naine mind käsutab või keelab mul bändi teha,kui keegi liiga lähedale tuleb, jooksen minema", siis lubage ma arvan, et see mees jääbki jooksma. Mitte naiste eest, vaid iseenda eest. Mitte ükski naine ei võta mehelt tema hobi ja armastust. Mitte keegi ei saa meilt võtta meie vabadust. Põgeneda saab vaid enese nõrkuse ja hirmude eest. Võib-olla tõesti oled Sa oma kiitlemisega kukkunud sinna auku, kus naised Sinus vaid rahapakki näevadki, võib-olla tõesti Sa ei oska olla korraga nii edukas muusik kui normaalne pereinimene, võib-olla tõesti oled kaotanud oskuse armastada, aga kulla mees, feim ja sull ei asenda Sulle kunagi seda, mida inimesed tegelikult eluks vajavad.

"Glamuurne" elu suitsupilves ja klirisevad aknaklaasid, hämardunud silmavaat ja veriseks löödud nukid, kallid autod ja odavad naised... Kas see on elu, kas see on õnn? Võib-olla mõnele on...

PS! Loomulikult lahkusime me õigel ajal - see polnud päris meie pidu :)

Mida naised tahavad?

See iidne küsimus hakkas täna mindki vaevama. Tõsi, olen ju ise naissoost ja peaks enda ja oma suguõdede mõttemaailma laksama päris edukalt, aga kui mõne teise naise käigud v mõtted veel näen ette, siis enda alateadvuse sügavustesse pole ma veel ust leidnud.

Toon tüüpilise näite, mida kõigil naistel ette tuleb. On mees - täitsa arvestatav isane, aga mõistuse hääl ikka koputab uksele, et:"Hallo, maa kutsub, mõttetu tühikargaja, egomaniakk ja naistemees, leave it, leave it!" Ja sa mõtledki, et ah, muidugi, pole muidu ka midagi erilist, ei viitsi aega raisata. Et, kui mees nagu ise ei raba sajaga ja ise ka just patja ei nuta, siis las see case jääb. Diil!

Ja siis näed seda vastikut meest, keda Sa ju silmaotsaski ei kannata. Ja mingil põhjusel haarad esimese läheduses oleva mehe ja kukud mängima. Hr. Arvestatav vaatab pika pilguga, Sina saad hoogu juurde - järelikult läheb ju korda. Valad õli tulle... Üks hetk maandub mees teise naise juures. OHUMÄRK!!! Paanikaosakond! MIs toimub? Kes see naine on? Miks ta temaga on? Mida kuradit nad mõtlevad???

"Oot,oot", sosistab mõistusehääl."Sul oli ju kama sellest arrogantsest mehest, kellega nagunii poleks Teil pikemas perspektiivis midagi peale hakata!"

Alles see oli, kui see ülbik Sinuga ei rääkinud, Sa olid solvunud ja süüdistasid teda kõigis maailma pattudes ja pidasid kõiki mehi sigadeks.

Nüüd kui ta Sind viisakalt tänaval tervitab ja lausa pikemalt mõnel päevakajalisel teemal räägib, tunned Sa, et midagi on mäda:"Miks järsku nii sõbralik ja üldse, äkki ta polegi siga ja maailma kõige hullem sitapea!?" Ega see pole ka hea, kui liialt sõbralik olla, siis vb see vimm ära kaduda ... OHUMÄRK! Eriti hirmus on, kui ta Sulle järsku jälle silma julgeb vaadata ja sinna otsa veel naeratab, sees läheb sõjaks. Mõistusehääl:" Silmad kinni, silmad kinni tüdruk, kõnni kohe minema, kohe!!!" Ja siis mingi hädine tegelane kuskilt mujalt organist:"Awwww... millised võrratud kurrud, nii armas!"

Mida kuradit me naised tahame? Ise nagu ei taha, aga teisega ka ei kannata vaadata. Üks osa nagu tahaks, aga teine pool välistab sootuks. Sõbralikkus tekitab paranoiat ja hirmu tunnete tekkimise ees, ülbus ja ignoreerimine ajab vihale ja tundub solvanguna.

Kurat, kas te saate aru, et pole midagi hullemat, kui olla NAINE!