Midagi nii kaunist pole ammu lugenud...

Tunne ära tuul - milles tulen taas mille sosinais jään sind valvama. Läbi läikiva merevee - üle puude ja katuste on üks silm - jälgimas sind ja üks hääl läbi taevaste unistuste ja unede sulle siis sõnumi viib. Üks inglitiib ta katab ja kaitseb sind kui seisma sa rännul ei jää. Ja tea et õnn võib lennata nagu lind sinu eest kui lased ta käest...

T.Mägi

looja hoia hiiepuid...

Oi kurjam, kui poleks muusikat...

Seda ei saa sõnadesse panna, see on midagi nii sügavat, nii võrratut, nii-nii head!!!

ootan huviga "Valge gospli" kontsertit - jumaldan mustade muusikat, mis on loodud Jumalale...
Praegu kuulan EStuudio esituses Tõnis Mäe loomingut " Palve" - superlugu, see sõnum ja see jõud millega seda lauldakse - milline emotsioon...

Pean tunnistama, et muusika on alati hea, kui see on tehtud südamega ja nõutud eneselt vere hinda...

Viimasel ajal olen leidnud järjest enam hääli ( solist/koor ) ja meloodiaid, mis liigutavad mind nii palju, et võin minuti pealt nutma hakata v vastupidi toovad muige mu näole...

Hea uudis on veel see, et taaskord same lavale :P Noorte Meeste Kooril on sünnipäev ja loomulikult ei puudu sealt meie :D 12aastat olen tüdrukutega koos laulnud, tööd teinud, vaeva näinud ja ma võin öelda, et tulemus on see mida ootasime: harmooniline kooskõla (A) Love You Girls! Aga mida nad ei oska on see, et mulle laulusõnu pähe saada :D Solist on ikka nõme olla, kui sõnad jälle meelest lähevad, peab improviseerima, oi kuidas ma olen laulnud paistvatest kuudest ja rohul söövatest muudest... Peaasi, et riimi läheks :D Õnneks pole publik väga kriitiline olnud :D Sest parem hea riim, kui vaikus ;)

Üks on kindel: MUUSIKAT ma oma elust kaotada ei taha, see on mu kirg ja armastus...

tahan sirutada tiivad ja lennata, täita oma unistused, saada selliseks ajakirjanikuks, kelle kohta saab öelda, et ta armastab oma tööd, ta on aus, ta on hea, saada selliseks emaks, kelle lapsed iial ei pea uinuma teadmisega, et ema ei hooli, tahan olla selline naine, kes suudab peale pannkookide ka veel midagi teha ( aga seda pean ma veel õppima :D ) , ei ihka olla KÕIGE ilusam, targem ja andekam, aga hoolitsetud, haritud ja oma andeid lihviv naisterahvas poleks küll patt olla. Tahan omada väärtushinnanguid, mis mind elus hätta ei jäta... Ja mis peamine: TAHAN ARMASTADA, tahan, et teaksite, Teil kõigil on minu südames koht...

Olgu kiidetud Jumal...

Looja, hoia Maarjamaadja andesta meile me vead.Looja, kaitse Eestimaad,peod selleks palveks nüüd sean.Looja, hoia hiiepuid,sest ladvad neil längus on maas,Looja, kaitse kodutuid,kord nad ehk tulevad taas.Kirjas on Aegade Raamatus,õndsad on need, kes ei näe,uskudes on see on saamatus,kui keegi läeb.Looja, hoia Maarjamaad,Looja loodab, sest teab.Milleks need ladvad on kaarjamad, peod, mille palveks ma sean...Et Looja, hoiaks Maarjamaad

Mõtlik

Olete Te kunagi lugenud Artur Alliksaare luuletusi? Mõned luuletajad lihtsalt on sügavamad kui teised... toon näite ühe tema luuletuse näol:

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba,
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel,
et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.


Alati kui seda luletust loen, leian sealt enese jaoks midagi uut...
nt see rida: Saan haavu unelmate sõjatandril.Ei taha ja ei oskagi neid katta.

Veider, kuid vahel on tunne, et kõik me käime unistustemaal, meil on oma lootused ja ootused ja kuigi me saame haavu, st komistame, kukume ja kildudeks klirisevad ka meie unistused, ei takista see meil edasi unistamast... Tunnen ennastki justkui laev, laev millele on ette nähtud sadam, kuid, mis pole veel merest kerkinud...

Võrdluseks Alliksaarele tooksin näite ühe reaga enda loomingust:
Unistan surmast, et võtta elult veel viimast...

Tihti ei sunni inimesi mitte miski muu, kui surmahirm ise... Tihti näevad inimesed enda sisse vaid enne surma, sest siis tuleb tahtmine kõik seni teostamata jäänud unistused täide viia... Sadam kerkib siis, kui õige aeg on tulnud, siis, kui laev on oma käigud teinud...


Veel pole minu aeg minna, veel pole sadama kerkimise aeg... Minu aeg on unistada, minu aeg on trotsida valu ja minu aeg on haavatuna, kuid siiski tuge otsides oma unistused täita...

Helsingi - Tallinn

Hahaaa .... Ei no neiud on mind listi lisanud - milline au (A)
Aga staarielust onasi kaugel - hetkel olin lihttöölisena Soome ori. Iga hommik tõusin ja asusin sama ajuvaba tööd tegema - masendav. Aga olgem ausad palk on muidugi sama, mis Eestis olles saaksin ehk mõnes kõrgelt hinnatud ajakirjas peatoimetaja tööd tehes.

Koju tulles avastasin, et laev on superkoht inimeste jälgimiseks - 70a paarikesed, nagu äsja armunud, kurvad lesestunud vanainimesed, väiksed lapsed, noored armunud, kokkuhoidvad pered... Kellel silmis kurbus, kellel rõõm... Siis mõistsingi : Elu seisneb armastuses - selles kes on Sinu kõrval,kes armastavad Sind ja keda armastad Sina. Kas me kõik ei otsi enda kõrvale inimest, kellega oleks hea nii 20 aastaselt, kui ka 50a hiljem kuldpulmi pidades ja ehk laevaga kruiisitades. Kes meist ei tahaks olla hea ema , naine või tütar. Ja kui kurb võib olla ühel päeval, kui oled oma elu elanud mitukümmend aastat ühe inimesega ja kui äkitselt ta sinu kõrvalt kaob - kui tühi see võib olla.

Kui ma Soome läksin, siis igal hommikul ma mõtlesin, et miks inimesed kõrge palga nimel on valmis nii ajuvaba tööd tegema, raha eest orjata, et pigem teeksin Eestis väiksema palga eest aga meeldivamat tööd, kuid siis kui õppisin tundma neid inimesi enda ümber sain aru, et enamik neist pingutavad, et tulla välja vaesusest, et koolitada oma lapsi... Sellist tööd teevad need, kes mitte ei aja egoistlikust soovist hilpe saada raha taga, vaid enamik on end orjastanud teise inimese nimel. Kurb :(

Soome muutis mu rockihinge veel rockilikumaks, ostsin plaate kokku ja ka neete ja nahka. Hea on olla eemalö ja leida iseend... Ja hea on teada, et kuhu iganes ma ei lähe, olen ikka oodatud :)

Armastan!

Läbi said katsed ja latiinorütmid :P

Huuh - kui nüün homne ka üle elada ongi jälle mõned väiksemat sorti takistused siin elus jälle ületatud ;)
Teid kindlasti huvitab, kuidas mul Tln-s läks...ma ei tea, sest kõigiga lubati ise ühendust võtta. Vähemalt usun, et enesekindlust mul puudu ei tulnud... Mulle meeldib lava ja viimasel ajal meeldib see ka, kui on vaatajaid... :P

Laupäeval käisime väljas, mina roolis - no dziisas linnas 80-ga, maanteel 110ga ja Võrus põrutasin mentidest mööda, aga mida nad siis uimerdavad mu teel:@ Unistan uuest bemmist ja Saksa kiirteedest - see oleks elu :P

Aga asun nüüd kähku oma kaitseküne juurde - cia!!!

Ärevus...

Hmm... Ma pole päris tükk aega seda tundnud - ärevust. Miski ütleb, et elu on saamas uued pöörded...Ma mitte ei arva seda, vaid ma tean. Ainus mis on veel ebaselge on, see, et mis laadi muutused need on...

Imelik tunne on ikka tõesti, isegi söök ei lähe enam sisse... Muusika tundub kõlavat palju erksamalt, kitarrisoolod on meeliköitvamad ja trummilöögid läbivad südant, aga äkki on asi hoopis Soome rocki tasemes :P Nad on oma kirgliku rockiga mind alati rõõmsaks teinud :)

Vaatasin praegu aknast välja ja mis ma näen päike pilvetupsudes - juhuuuu!!!!

"Sest siin mu sees on süttind leek ja kustutada seda ma ei saa" - praegu kõllidest tulid sellised sõnad :P

Ma vist põen seda homset Tln-sse minekut, mulle pole kunagi meeldinud üksi acapellas laulda, nagu seisaks alasti laval or smt.

Kaks võimalust üldse on - kas põrun sajaga v näete mind varsti Kroonikas:P Mitte et see mul omaette eesmärk oleks...

Tegelikult ma tahaks üldse elada tiigi ääres väikses saunas ja igapäev muusikas elada - veider, aga ma tahan vist kitarri hakata õppima, kuigi klaeveriga läksin haledalt alt :D Aga nii kurb on, kui pole kedagi, kes kitarri õhtuti mängiks, seega pean ise ära õppima :P

Ahjaa, täna on mu türekese Mia-Maria sünnipäev (A) Palju õnne talle! Kuigi näeme harva on ta mulle siiski meeletult armas :) Nagu väike kunstiteos...

Kui uudiseid on siis jälle kirjutan Teile, kes te seda kõike siin loete :P

Aga enne ülehomset ple mind saadaval :P Latiinorütmid - mäletate? ;)

Luules...

Ma ple nii ammu luuletusi kirjutanud... Lõpuks ometi!

Sina kunstnik, mina muusa,
Seda hetke keegi eal ei muuda
Kunstiteos see väärtuslik ja õrn,
Hetkest mälestus jääb ka siis,
kui meist järele vaid põrm.

Headus peidetud on paberile
Häbitunne varjatud on sügavale
Värvid kirkad – soojad
Emotsioon kui vesi – voolav


Kas sa kuuled, kas sa kuuled?
See ongi see meloodia, mis ühte meid viib…
See ongi see viis , mille taustal olen kui magus piin…
Jäänud on koos olla vaid üks viiv…

Sest Ingel ma olen ja kaon pea…
Sind armastasin seda tea…
Kuid alles jään su paberile…
Hinge, südamesse jääb ka viisivile…

Hullumaja...

Üks pidev kiire elu käib ... Kõigepealt palus võõras noormees minult abi...Mis laadi, seda ei saa öelda - VEEL... Homme ootab mind lõputöö kaitsekõne kirjutamine, ülehomme vaatan, kas minu lauluoskus on piisav, et pääseda suurtele lavadele, laupäeva õhtul on Liisu latiinostiilis sünnib :P Juba ootan, vastavad kostüümid, joogid/söögid ja palju latiinorütme :P

Praegu peesitabki Liis Tuneesias - milline vedamine (A)

Juba ongi lõpupäev käeulatuses, kui nüüd ometi kõik eksamid hästi läksid... Peale lõpetamist on kohe vaja sisseastumiseksamid teha ja seejärel Eestist minema - juhuu... Või noh, füüsiline rabamine pole just minu rida, aga mis seal salata raha on ju vaja, eriti kuna algamas on uus etapp.... Nõme on see, et elu on nagu laulus: " Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib..." Päris julm on elada nii...

Mis rahasse puutub, siin ühe fono tegemine on miljon korda kallim, kui oskasin arvata, aga noh...Eks tulemus ole näha... Vähemalt sain öösel ühe vana sõbraga rääkida, meil tõesti mõtted langevad kokku... Vähemalt tean, et pole ainuke, kes igatseb vanamoodsat romantikat (A)

Elu ilma kireta on ikka mage... Ma loodan, et oskan oma elu nii elada, et selles on kirge, armastust, headust ja väljakutseid...

Samas tegi eilse öö huvitavaks ka minu uus tuttav: Hr. Sarkasm :D Maailmas on ikka palju lahedaid tegelasi ja mul on hea meel, et ma neid elus ikka jätkuvalt leian...

Kuigi elu on vahel raske, olen siiski rahul ja õnnelik :)


Ma loodan, et mu kallis sõber ei pahanda, aga ma tooksin meie vestlusest välja ühe osa, mis minu meelest väljendab suuresti seda, mis on kadunud, aga inimesed endiselt otsivad:

Hr X says:
Tänapäeva inimeste jaoks on seks võtnud uue tähenduse - ainult sisse välja, lups ja lõpusõnadeks küsitakse: "oot, mis su nimi oligi?"
Kadri says:
:(
Hr X says:
saksss, Kurat, heast romantikast jms. mõnusast ja meeldejäävast ei hooli enam keegi,
ainult vähesed
Kadri says:
väga nõme tõesti... Ma ei ütlegi, et olgem noored süütud jne, aga olgem targad, igaüks ei vääri tükikest sinu kehast, aust ja väärikusest...
Hr X says:
Just. Keha ja tükikene Sinu kehast tuleb välja teenida armastusega ja tunnetega, õrnusega........võluga!

Veri, valu ja pisarad...

Pühapäeval öeldi kirikus, et Jumal armastab teid kõiki... See on vist ainus asi, mida siin maailmas uskuda võib... Sest inimeste sõna taga "ARMASTAN" võib peituda palju muud... Prahti ja saata, rämpsu, mida esmapilgul me ei märkagi...

Tehtu võime andestada, aga kui tehtut ei julgeta tunnistada, siis...

Kui võlts see kõik oli, algusest peale...

Ja kui mõnus oli see tunne, mis meenus... See kui valedel polnud ruumi ja sõnadel oli reaalne tähendus...

Kas hea naine annab kõik andeks?

Kas hea naine kannatab kõik välja? Või hea naine võitleb oma väärikuse nimel?

Värdjas!

Hmm... Mehed on sead! Vähemalt enamik neist... Ja miks ma ei tohi seda avalikult öelda... Sest see on ju nii... Enamik mõtlevad riistaga... Aga õige mehe tunnedki selle järgi ära, et vähe räägib, palju näitab muid omadusi ja hiljem on lihtsalt Sinugi üllatuseks tegija - tegija vaid sulle! Mitte ei karga kõike, mis teele ette jääb...

Muusika...

Ma pidin mingi teksti kuhugi raamatusse kirjutama- baah!
"Las Kadri kirjutab, tema on ju see ajakirjanik", lausus Kurusk ja Liloson haaras sõnast...
Ja ma ei oska kunagi ei öelda...Enivei: Txt tuli selline...

Põlva Keskkool on andnud lisaks haridusele mulle ka väga põnevad ja edasiviivad huvid. Lisaks kirjutamisepisikule, sain arendada muusikalisi andeid. Algkoolis tegeles pisikeste lauljatega Mare Urban, 5-st klassist altes moodustus tütarlaste ansambel, mille juhendajaks sai Ülle Kurusk. Alguses oli seltskond päris kirju ja õpetajal oli parasjagu tegemist, et meid ohjata, iga oli ka selline, et konflikte ikka tekkis, kuid hiljem kujunes kindel seltskond, kes ei kartnud rasket tööd ja armastasid just muusikat. Alates viiendast klassist on ansamblis laulnud mina ( Kadri Luik ) , Triin Teresk, Liis Helme, Kerstin Kütt ja Margis Sulaoja. Kuuendas klassis liitus meiega Liis Varkki. Pikka aega kuulus ansambli koosseisu ka Mairit Vikat, kes nüüd õpib Põlva Ühisgümnaasiumis.

Meie esinemisi on nähtud peamiselt kõigil aktustel ja jõulupidudel, viimastel aastatel oleme astunud üles ka Põlva Päevade raames. Samuti oleme üles astunud matustel. Sest nii nagu elus ikka, tuleb vahel ette ka raskeid aegu ja just muusika on see, mis meid kõiki on neist aegadest läbi viinud.

Meie pikaajalise koostöö saladuseks peame häid suhteid ja oskust leida kompromisse, edu trumbiks häälte sobivust, viimast on kõikjal kus esinenud oleme ka mainitud. Seda nimetatakse vist harmoonikaks - lisaks häältele on harmoonilises kooskõlas hinged.

Oleme koostööd teinud ka Võru-Põlva Noorte Meeste Kooriga ja sel kevadel sai tehtud ühiskontsert Põlva Muusikakooli orkestriga. Suurimaks kordaminekuks on olnud 3. koht Jõgeval toimunud Alo Mattiiseni lauluvõistlusel.

Need aastad on kandnud endas rõõmu ja raskust, solvumist ja leppimist, kuid ometigi on see kõik jätnud meile kustumatu mälestuse. Kõik need koos selgeks õpitud laulud. Seda tunnet ei saa kirjeldada, kui laval sõnad meelest lähevad ja sul piisab vaid pilgust teise suule ja kõik on jälle korras. Me läksime alati lavale rõõmuga, sest muusika oli meile nauding. Vahel oli raske, kuid see kõik vääris vaeva. Kord mainis Ülle, et mida ta küll ilma meieta peale hakkab, sama küsiksin mina, mida meie temata teeme, kes meile nüüd viisid selgeks teeb ja imelise kerglusega keerukaid klaverikäike mängib.

Läbi...

Baah - mida ma siin teen, nagu veel vähe teataks mu elust ja asjadest... Samas, kõik ju teavad, et olen nö. kirjaneitsi, ma vajan kohta, kus mõtteid avaldada... Ma ei kirjuta kunagi tegelikult niivõrd teistele, kui iseendale, sest see aitab asju läbi mõelda...

Käisin täna oma uurimustööd viimas, kui järgmise nädala kaitsmine välja jätta on minu jaoks kool läbi - kui on... Eksamitulemused on ju veel tulemata...

Kooli poole lonkides mõistsin ahastusega, et see maja isegi ei tõmba mind enam...Juba tahaks uusi väljakutseid, uusi valikuid... TÜ-suhtekorraldus ja ajakirjandus v EHI - filosoofia v sotsioloogia...

Tean, tean, filosoofiat õppides jääksin nälga... Aga ega ma raha pärast õpigi, tahan end harida ja usun, et kes tunneb oma kohta ise maailmas, saab ka teiste poolt tunnustatud... Nälga ikka ei sure!