Ma ple nii ammu luuletusi kirjutanud... Lõpuks ometi!
Sina kunstnik, mina muusa,
Seda hetke keegi eal ei muuda
Kunstiteos see väärtuslik ja õrn,
Hetkest mälestus jääb ka siis,
kui meist järele vaid põrm.
Headus peidetud on paberile
Häbitunne varjatud on sügavale
Värvid kirkad – soojad
Emotsioon kui vesi – voolav
Kas sa kuuled, kas sa kuuled?
See ongi see meloodia, mis ühte meid viib…
See ongi see viis , mille taustal olen kui magus piin…
Jäänud on koos olla vaid üks viiv…
Sest Ingel ma olen ja kaon pea…
Sind armastasin seda tea…
Kuid alles jään su paberile…
Hinge, südamesse jääb ka viisivile…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar