Mis meist saab?

Mis meist saab? See on igati õigustatud küsimus iga eestlase huulil. Juba kuulus selgeltnägija Vanga rääkis, et õige pea valitsevad Euroopat moslemid. Kõik näibki sinna suunas liikumas ja seda peadpööritava kiirusega. 13nda novembri sündmused Pariisis on lõpuks ometi hakanud avama inimeste silmi. Me seisame sõja lävel – õigemini on sõda juba alanud. Mitte väga ammu ei olnud see päev, kui läbi Helsingi kesklinna marssis hirmuäratav mass,  araabiakeelsed laulukesed huulil ja võidurõõmus nägu peas. Helsingis! 80 km kaugusel Tallinnast! Mõistate?

https://www.youtube.com/watch?v=h4-BXs3_fPM


Kellele me valetame? On ilmselge, et on alanud Euroopa vallutamine ning pole ka saladus, et Euroopa ise, eesotsas Saksamaa ja maailmapäästja Merkeliga on selleks loa andnud. See on väga armas, et meie riigijuhid kutsuvad üles olema abivalmid, sallivad ja tolerantsed, aga suur abivalmidus läheb meile varsti maksma kodumaa. Kõrv puhkab aatelisi hüüdlauseid kuuldes stiilis:”Let’s make love, not war”, aga kiskja vastu hea sõnaga on umbes sama, kui metsas kurja hunti kohates oleks Punamütsike naeratanud ja öelnud:”Tule minu juurde, ma pakun Sulle moosisaia.” Hallo!!! Ärgake seltsimehed! See sama puder, mida pagulased koeratoiduks nimetasid on tänane moosisai ja meie oleme need punamütsikesed, kes varsti nahka pistetakse. Kas te olete vaadanud mõnda videot, kus ISISe vennad küma närviga süütud inimesed rivvi sätivad ja maha lasevad? Kas te saate aru, et need pole inimesed, kelle juurde Sa lähed oma lillelapse jutuga ja kes selle peale kalashnikovi nurka viskab ja koos teiega teed tuleb jooma.

Siin on üks stiilinäide hea ja kurja võitlusest. Kes teist tahaks minna selle venna juurde jutuga, et:”Ole mees, ära tee nii!Teeme kalli.” 

https://www.dailymotion.com/video/x25fbpn_%D0%BC%D0%B0%D1%81%D1%81%D0%BE%D0%B2%D1%8B%D0%B9-%D1%80%D0%B0%D1%81%D1%81%D1%82%D1%80%D0%B5%D0%BB-%D0%BE%D0%BA%D1%80%D0%B5%D1%81%D1%82%D0%BD%D0%BE%D1%81%D1%82%D0%B8-%D0%B0%D1%8D%D1%80%D0%BE%D0%B4%D1%80%D0%BEm%D0%B0-%D1%81%D0%BF%D0%B0%D0%B9%D0%BA%D0%B5%D1%80-%D0%B8%D1%80%D0%B0%D0%BA_news

Kuna olukord maailmas on väga kriitiline olnud juba pikemat aega, lihtsalt tavakodanikud on silma kinni pigistanud, siis mina olen juba varakult end teemaga kurssi viinud. Ma olen viimasel ajal lugenud sel teemal palju, vaadanud kõiksugu dokumentaalne, arutlenud seda teemat asjatundjatega ja riigikaitse küsimustes pädevate inimestega ja kui varem oleks ma olen shokeeritud Trumpi väljaütlemisest, et Pariisis oleks saanud ehk midagi ära hoida, kui inimesed oleksid relvastatud, siis täna ma mõistan, et tegelikult on härral õigus. Ka eestlane peaks kaaluma relvaloa tegemist ning relva soetamist. Ma saan aru, et see kõlab hirmuäratavlt ja enamikele seostub relv mingite Lasnamäe pättidega, kes sellega tanklaid ja kullapoode röövimas käivad, aga relv rumala inimese käes on sama ohtlik nagu kööginuga kurja inimese käes. Kes tahab kedagi tappa või röövida, siis teeb ta seda nagunii – vahendeid valimata. Miks aga relv võiks olla kasulik, on see, et kui toimub samasugune rünnak nagu nt Pariisis, siis oskajal inimesel, kes tõesti oskab relva käsitleda oleks võimalik ründajat tulistada ja seeläbi ehk päästa sadade inimeste elu. Relvaluba ei väljastata mingitele suvalistele inimestele – see eeldab meditsiinilist taustakontrolli, koolitust, eksamit jne. See Lasnamäe kriminaal vaevalt on relvaloa ja ametlikult registreeritud relva omanik. Ei tohi ajada segamini kahte asja  - turvalisuse tagamine ning  enesekaitse ja kuritegevus ning kriminaalid. See on sama, et on  nuga – üks kasutab seda gurmee toitude tegemiseks, teine naabrimehe pussitamiseks. Mida rohkem on relvasid kasutusel inimeste käes, kes tahvad seista meie kõigi turvalisuse eest, seda turvalisem meil kõigil on.

Mind paneb isiklikult imestama, et eestlased on hetkel kogu pagulasteemaga viidud viimse piirini ja valitsuse suhtes ollakase väga tõrksalt meelestatud. Osati on see ka õigustatud, sest tõepoolest ka mina ootan juba laupäeva varahmmikust saadik peaministri avalikku pöördumist, mis oleks konkreetne ja hõlmaks endas plaani, et mis meist siis õigupoolest saab? Kuna jõuab kohale, et liigliberaalne poliitika ning lillelapse mentaliteet ei ole praegu meie rahvale sobilik. See on hukatus! Ma ülearu ei muretse ainult sellepärast, et ma tean, et meie riigikaitsesfäärides on väga pädevad inimesed, aga see ei tähenda, et riigijuhid ei peaks rahvaga olema kontaktis, neid julgustama ja kuulama, mida rahvas arvab. Hetkel näen ma ainult pea liiva alla peitmist ja roosat mulli. “Tunneme prantslastele kaasa, terrorism on paha-paha.” No shit, Sherlock! Mis edasi? Kuhu edasi? Kuidas edasi? Millised on reaalsed sammud meie rahva ja riigi turvalisuse tagamiseks? Ma ei ole kindlasti rassist, minu tutvusringkond on piisavalt  lai ja sisaldab endas ka moslemeid jt veidratest või vähem veidratest usulahkudest ja religioonidest inimesi, aga hetkel tuleb mõelada mitte niimoodi, et me oleme kole pahad, kui me põgenikke ei aita, vaid me peame seisma hetkel oma rahva ja rahva turvalisuse eest ja see ei tee meid halvemateks inimesteks, kui me soovime säilitada oma kodumaal rahu ja mitte lubada siia inimesi,  kellega paraku kaasneb kõrgendatud oht meie turvalisusele. Õppigem teiste vigadest,  soomlased, rootslased – kõik nad olid sallivad, head ja tolerantsed, aga on nad nüüd õnnelikud ja tunnevad end jube hästi oma headuse pärast? Ei, nad on hirmul, sest “külalised” otsustasid, et tulen justkui külla, aga tegelikult võtan majapidamise üle. 

Paankaks pole põhjust. On asju, mida me ei saa muuta ja kontrollida, aga kindlasti saab iga eestlane midagi ära teha nii iseenda turvalisuse, kui meie kodumaa heaks. Ja meie poliitikutelt ootan endiselt otsusekindlust, selget sõnumit ning visiooni ja kommunikatsiooni rahvaga. Ma saan aru, et meil on kohustused liitlasriikide ees, ma saan aru, et kõigil on kahju sõjapõgenikest, aga prioriteedid on tarvis paika panna. Kas me lohiseme kelguna suuremate järel või julgeme lõpuks ka ise mõleda, öelda ja otsustada? Ma ei ole mingi Euroopaliidu vastane ja ma väga toetan koostööd USAga jne, aga vabandae, kui ikka Merkeli sugune  oma lauslollusega meid kõiki hukatusse viib, siis võiks ju olla keegi, kes julgeb midagi öelda!!!??? Ma tahan ka hea inimene olla, ma tahan ka salliv olla, aga ma ei taha nii salliv olla, et lõpuks oma kaasmaalasi pean matma või oma kodumaalt jalga laskma. 

Vanakooli munapuder

Kuna ma aeg-ajalt saan oma sõpradelt kõnesid, kuidas ühte või teist toitu tehakse, siis otsustasin, et panen üles selle kõige kuulsama retsepti, mis on lihtsaimast lihtsaim, aga mida enamik minu tuttavaid korrektselt teha ei oska. Isegi mu oma ema hakkab viilima, kui külla minnes mainin, et kas ta vana head munaputru ei viitsi teha.

Nii siis...

Tarvis läheb:

Munad

Sink või vorst 

Õli

Nisujahu

Piim

Sool/Pipar

Kuidas valmistada?

Pane õli pannile (õli peab olema ohtralt). Pruunista singi või vorsti kuubikud. Lisa u 2 spl nisujahu ja sega see pannil korralikult ära. Vala pannile eelnevalt kokku segatud piim ja munad. Nüüd lisa veel omakorda segades külma piima, kuni punapuder on täpselt nii vedel või paks, kui Sulle parasjagu meeldib. Maitsesta. Serveeri murtud leiva palade ja rohelise sibula või tilliga. 

Imeline minipuhkus Vihulas :)

Veetsin hiljuti imelise minipuhkuse imelises Vihula mõisas. Vihulast rääkis mulle sinna tööle suundunud sõber Joel Bezzaborkin, kes on öelnud, et Vihula on  ilusale ja intelligentsele daamile kohaselt natuke uhke, pirtsakas, aga oma olemuselt väga võluv.

Vihula mõis on vana, väga vana (kui ma ei eksi, siis tegutseti seal juba 500 aastat tagasi)  seega olin veendunud, et seal raudselt kummitab. “Ei meil siin üldse ei kummita.” Kes seda usub, ei taha teadagi mitu rüütlit seal sussid on visanud. Minul polnud muidugi au ühtegi vaimu isiklikult kohata, aga hiljem selgus, et kuskil kõrvaltoas olla kunagi keegi armukadedushoos ära kägistatud, mille tagajärjel üks rahutu hing siia ilma kooserdama olla jäänud.  Kedagi silmaga seletamatut on seal ka mõned korrad väidetavalt kohatud. Nice to know! Hea, et ma seda siis kuulsin, kui ma juba lahkumas olin. Eniveis, kui keegi seal ka elab, siis peab see paganama sõbralik kummitus olema või siis olen mina piisavalt skeeri et isegi kummitused kardavad mind. Ma arvan, et mu blogi lugejaskond kasvaks hüppeliselt, kui oleksin siia lisanud ka intervjuu Tagamõisa Vaimuga.

Hea, et ma sinna mõisasse muidugi üldse kohale jõudsin, sest orienteerumisega ma just ei hiilga ja loomulikult suutsin ma enne tiiru tervele Rakverele peale teha, kui lõpuks õige teeotsa üles leidsin. Väga vähe jäi puudu, et oleks Sagadi mõisasse sisse marssinud ja oma tuba nõudma kukkunud. Ma ei saa aru, milleks üldse peened nutiseadmed loodud on, mind juhatavad nad pea alati kuskile metsa. Ja metsa ei ole Vihulas väga tark eksida, seal võib karu kohata, ausõna!

Tuba oli mul muidugi väga lux! Elasin Tagamõisa ZEN sviidis. Kirjanikupreilele vägagi asjakohane - segi vann oli olemas. Vann on minu püha paik, ainuke koht siin maamunal, kus ma täielikult lõõgastun. Ma õhtuti ikka mõtisklesin, et küll on hea, et ma eelmisel sajandil ei elanud. Praegu tuli  kraanist täitsa voolav soe vesi, aga kujutage ette, kui keegi kuskil köögist mingi kannuga käiks Teile koguaeg kuuma vett juurde valamas.

Räägitakse, et Tagamõisa ühes tiivas elas proua ja teises tiivas härra. Härra jättis oma peakatte trepile. Kui proua selle katte tuppa ära lohistas, siis tähendas see, et härra võib ka järgi minna, kui müts trepil edasi vedeles, pidi kuival istuma. Paraku ma ei tea, kas peale vaimu kedagi seal maja teises tiivas siis minuga samal ajal elas, mingit mütsi ma igal juhul öösel koju vaarudes ei märganud.

 Avastasin, et minu kõrval mõisahoones elab üks vana tuttav, keda ma polnud 10 aastat näinud, seega otsustasime ühel ööl, et istume maha, ajame juttu ja teeme mõned moijtod. Helistame siis adminile ja uurime, et kas lobby on veel lahti ja kas moijtot ka saaks. “No kui ma aias ära käin, siis ikka vast saab”, vastas sõbralik meeshääl. Suurepärane, milline teenindus, kell 1 öösel organiseeritakse kõik, mis vaja! Ajasime siis jalad alla ja läksime peahoonesse. Roheline malts juba kohal ja läks jääpurustamiseks. Joome ja joome ja varsti vaatame, et kurat, midagi on valesti. “Maitse seda “münti”, ütleb tuttav. Meliss, mis meliss! Aga noh, vaene adminipoiss seal pimedas aias ilmselt hästi ei näinud, mida ta korjab. Mis seal ikka, rahustav melissikokteil  kuluski enne magamaheitmist ära. 

Mulle on alati meeldinud varahommikul ujumas käia.  Õnneks on Vihulas ka bassein olemas, kus polnud peale minu varajasel hommikutunnil mitte ühtegi hingelist. Hiljem tuli üks mõisa oma töötaja, kes tundis muret, et mis kummastava tegevusega ma tegelen, et see ei meenutavat ujumist. “Ma sukeldun!” Teinekord võtan ballooni kaasa, et kellelegi ülearuseid küsimusi ei tekiks. Vihula on piisavalt fancy koht, võib-olla leiab isegi kulda basseini põhjast.

See fancy muidugi ei tähenda, et Vihulasse puhkama minnes nüüd kindlasti miljonär peaks olema. Pealegi ei pea ju alati sinna ööbima minema. Vihula mõisa aias korraldatakse pidevalt väga häid kontserte, mina nt käisin Jarekit ja Tõnist kuulamas. Kõrtsis on vägagi taskukohased hinnad, samuti Lobbys saab süüa ja kes on juba tulnud viisakamalt õhtut veetma, siis ka restoranihinnad olid nagu restoranis kka, ei midagi sellist, et peaks nüüd rinnust kinni haarama. Ja ega ei pea ju kohe seda hobusefileed tellima. Mulle endale meeldis Lobbys ja väljas süüa, sest mulle meeldib inimesi jälgida, mis ma ikka seal restoranis üksinda klõbistan. Muidugi see üksi puhkamas käimine on mul mingi eriline kiiks, eestlased seda vist väga tihti ei tee, mistõttu mõeldi ilmselt igasugu versioone, kes ma olen või miks ma seal olen - küll peeti mind kellegi töötaja armukeseks, kes arvas, et olen mingi test-klient ja mõni vaatas lihtsalt kaastundliku pilguga, et istub mingi üksik naisterahvas siin. Restoranide arvustusi kirjutavad inimesed käivad ka ju üksi einestamas, seega pole ime, et mind testijaks peeti. Ise tundsin ma ennast kohati nagu FBI agent - ajalehel olid ainult augud puudu. Ma märkasin ja kuulsin ju kõike, mis ümberringi toimus.  Aga noh,  ega siis sellepärast pea mehele minema, et saaks Vihulasse puhkama. Mul suva, mida keegi arvab, kui ma tahan puhata, siis seda ma ka teen.  Seda nimetatakse kvaliteetajaks iseendaga ja Vihula on iseendaga olemiseks küll suurepärane valik. Isegi kui mõis on kliente täis, siis territoorium on nii suur, et keegi ei jää Sulle ette.  Käin tihti ka välisreisidel  üksi ja olen just sel moel väga palju uusi tuttavaid leidnud ja mul on hea meel, et järjest enam on neid inimesi, kes ei vaja mingit käehoidmist ja on elule avatud. Naised, selleks et elu nautida, kogeda ägedaid asju, ei pea ootama kuni prints tuleb ja Teid õnnelikuks teeb. Nautige juba täna ja küll see prints ka jõuab, kui ta jõudma peab, ega seni ei pea kodus nelja seina vahel passima. Maailm on inimesi täis - suhelge nendega! Kui mul igav hakkas. siis kutsusin endale külalisi mõisasse, ega seal vangla pole.

Lisaks kõigele oli mõisakompleksis ka väga hubane Öko-Spa ja Viinavabrik, vesiveski ja tall, kus elavad mingid eriliselt suured jänesed. Kahtlustasin juba, et olen end Alice’iks imedemaale joonud.

Vihula üks suurimaid plusse ja vaatamisväärsusi on ürgne loodus. Jalutad mõisapargis ja tunned kuidas elu voolab tagasi sisse, ükski mõte ei liigu, lihtsalt lülitad end maailmast välja. Mõisapargis jalutades leidsin ühe ägeda tornikese, kust avanes maaliline vaade – aken loodusesse, nagu mina seda nimetasin.

Viimasel päeval tegi Joel mulle veel väikese tuuri ja viis mind mingit kahtlast puud kallistama – see pidavat kõik soovid täitma. Igatahes tunnike hiljem leidsin mõisast ca 5 km kaugusel olevast imelissest rannast valge luige sule ja juba samal õhtul täitus ka üks minu väga kauaaegne soov, seega kurat seda teab, võib olla seal Vihulas juhtuvadki maagilised asjad. 

Vaim on mul nüüd puhanud ja müügidirektori käest on juba järgi uuritud, palju säärases kohas abiellumine maksta võiks. Kurat, mees tuleb ka enne leida, aga vähemalt on koht olemas. Täitsa mõistan, miks seal nii ohtralt pulmi peetakse. Kes ei tahaks abielluda kuskil, kus maagia toimib.

AITÄH Vihula perele ääretult meeldiva puhkuseelamuse eest! Peale hoolitsusi  Öko-Spa's  nägin miinus viis aastat noorem välja küll! :D

Miks Eesti naine eelistab Arno asemel Jose Enriquet?

Ja siit tuleb postitus, pärast mille ilmumist pean ilmselt hakkama kandma kuulivesti või Eestist sootuks põgenema. Kujutan ette, et Selveri juurvilja letis tahab nii mõnigi Eesti mees mind nüüd tomatiga surnuks loopida. Rahu! 

Minu tekstid ei kehti kunagi iga inimese kohta, samuti pole eesmärk hukkamõista, vaid panna asjade üle mõtlemna ja kasvõi väikeste sammudena tuua mingeid muutusi. Kui Sa tunned end puudutuna, siis Sa ei pea mind ründama, vaid kui Sulle sobib nii, nagu on, siis pane see kirjutis ristist kinni, kui tahaksid ka ise midagi muuta, siis loe uuesti läbi ja võta seda kui konstruktiivset kriitikat. 

Kordan veel, inimesi on erinevaid ja rahvus pole alati määrav, aga siiski mingid eripärad ju ometigi on. Ühesõnaga … 

Mind  need hallid varjundid  nüüd kummitavad, seda ilmselt minu elukutse tõttu. Esiteks ma analüüsisin  sisu risti-rästi läbi, teiseks ma püüan mõista, mida see kirjanik sellist tegi, et ta suutis kirjutada teose, mis on vallutanud kogu maailma. Ma suutsin välja mõelda kaks põhielementi just filmist, mis viib naised teise dimensiooni või kuskile roosasse maailma, mida nad tavaelus ei koge. 

Esiteks see lennustseen. Naised ikka arutavad ju, et nooh, lähed deidile, jälle see kohvik ja "loomaaed". Ma olen purilennukiga lendamas käinud, see ei ole mingi ulmehinnaga ettevõtmine. Ma ju ei eelda, et mees peab seda lennukit ise omama. See on täpselt selline väljaminek, et kui mõned nädalavahetuse klubitiirud vahele jätta ja suitsetamisest ka loobuda, siis korra elus jõuad ikka naise lendama viia.  Iga naine tahab kordki elus olla midagi enamat, kui mingi järjekordne kohvikaaslane. Sa viid iga teise naise oma Lavazzat jooma, keegi ei taha olla nagu iga teine naine. Naistele meeldib see: "Sa oled esimene, kelle ma..." See pushib meie ego, rääkimata sellest, et ääretult muljetavaldav on, kui mees on tsipa rohkem pingutanud deidi nimel, kui, et töölt kingiks saadud tasuta teatripiletitega Sind üllatab. Mitte, et teatris midagi halba oleks või, et tasuta piletid ei kõlbaks, aga see onju nii lihtne. Boss annab piletid ja Sina teed näo, nagu Sa oleks tohutu organiseermistöö ära teinud. Jah,  arusaadav, et Sa iga naise tarvis ei pingutagi üleliia, aga sellepärast meile meeldibki, kui Sa tead, mis Sa tahad, tunned ära selle, keda Sa ihaldad ja PÜHENDUD, You know!? Mitte ei hoora ringi ja osta igale ühele kohvi (thats not cool), vaid valid välja  ühe ja teed temast printsessi! No arusaadav, et Sa vahel ei tea ju ja pole endas kindel jne, aga siis pole mõtet ka ringi joosta nagu peata kana … Võta hoog maha ja tee endale selgeks, mida Sa üldse tahad, enne seda pole sa mehena lihtsalt tõsiseltvõetav. 

Teine asi. See, kuidas Mr. Grey seda naist võtab (vabandust väljenduse pärast). Ma ei ole kõigi Eesti paaride magamistoas toimuvaga kursis, aga mulle siiski tundub, et kohalikud on üsna  kiretud isendid. Eestlase jaoks on seks nagu töö või kohustus,  nagu plaanimajandus - viis päeva peab soovist ette teatama ja siis käib ka kõik reeglite järgi ja steriilses keskkonnas. Need, kes on vähe julgemad, lähenevad mingil neandertaallase moel, olles sealjuures mats:"Keppi saab v?" Dream on! Kas selliseid hästi kasvatatud, sisuga mehi, kes igal tasandil teavad, mida nad tahavad ja julgevad seda ka võtta, üldse on tänapäeval või ongi järgi jäänud sellised "Appi, naine, jookseme" isendid? Jõulisus, kirglikkus ning enesekindlus on ilmselt need märksõnad, mis töötavad iga teise naise puhul. Nagu ma mõned päevad tagasi kirjutasin: OTSUSEKINDLUS. Isegi, kui Sa nõuad naiselt voodis, et ta ennast piitsutada laseks, aga oled seda nõudes iseteadlik, järjekindel ning austav, siis see naine teeb kõik Sinu heaks. Ma saan aru, miks Eesti mees tihtilugu  selliseid naiivseid verinoori  kiisusid vaatab -  sest tal puudub selgroog ja teadmised, kuidas pesuehtsa naisega toime tulla. Kurb muidugi... Nii need Jose Enriqued  tulevadki ja viivad kõik vinged eesti naised Maarjamaalt minema. Ei nad ei meelitanud teda rahaga, nagu arvab kibestunud Eesti mees,  ilmselt oli ta lihtsalt voodis pisut enamat, kui tuim ja kiretu pohhuist, kes pärast seksi selja pöörab. 

Eesti mehel oleks viimane aeg hakata oma mehelikkusega tööd tegema (reaalsuses ei puuduta see vaid Eesti meest). Just selle enesekindlusega. Eesti mees on tark, töökas, hea väljanägemisega, aga tohutult ebakindel. Ja see muudab ta ka seksuaalselt ebaatraktiivseks. Eks siin on parasjagu süüd ka naistel ja eks see mehelikkuse/naisellikuse kreeni vajumine ongi toimunud mõlema soo süül. Kurb on vaadata, kuidas Eesti mees julgeb ligineda ainult siis, kui pits juba hinge all on ja siis muutub kogu see protsess naeruväärseks. Ka seks täis peaga pole mingi Jumalik nauding. Mõni räägib, et lõdvestub sel moel. Lõtv võib Sul lõpuks sõber püksis olla ja see pole äge! Meeled muutuvad nüriks, Sa ei suudagi tajuda nüansse, mis seksi eriti erutavaks teeb. 

Ma saan aru, et seda enesekindlust jääb suuremal osal puudu. Tõtt-öelda, ega mees olla pole vist sugugi lihtne. Naistel on üsna kõrgendatud ootused, pluss kaasavara ei saanud Sa ka teps mitte ise valida. Kui naisel on väike partii, siis aitab ikka silikon hädast välja, aga mehena pole Sul suurt midagi ette võtta, kui Jumal Sind õnnistanud pole, vaid peadki oma oskuseid lihvima, aga kelle peal Sa harjutad? Ma inimlikul tasandil saan tegelikult meestest, nende komlpleksidest ja hirmudest aru. See on koht, kus ka naised võiksid oma inimlikumat poolt üles näidata  ja mitte naeruvääristada kedagi. 

Iga mees võiks ka aru saada, et naised ei hinda enamjaolt meest mitte tema biitsepsi järgi, vaid just attituud on see, mis loeb ja sealjuures mitte see macholik mask, mida paljud mehed üritavad kanda, vaid just see siiras enesekindlus, mis kiirgab mehest, kes on leidnud iseenda, õppinud end armastama, teinud selgeks, mida ta elult soovib, millist partnerit enese kõrval näha tahab jne. 

Küsimus pole rahas või selles, kui suur või väike on Sinu “Väike Ott” , küsimus on selles, kui palju Sa ise end väärtustad. Aja selg sirgu. Eesti mees on hea mees, aga eneseusku napib! 

PS! Kui Sa tahad head naist, siis see hea naine ootab Sind ammu, aga vahel tuleb püksid püülist puhtaks pühkida, rehetare taha pikniku tekk maha panna ja rukililled ka korjata, et see Tiiutalu Tütrekene ikka päriselt endale võita. Ta tahab tunda, et on ERILINE ja, et Sina ütleksid, et ta on ESIMENE, kelle pärast Sa ise lilli korjamas käisid. 

Kui kaob lootus ...

Kui inimesed mulle vanasti rääkisid, et nad kardavad üksindust, siis ma ei saanud sellest väga aru. Minu meelest tundus üksi elamine vägagi chill, ikkagi vabadus. Aga ühel hetkel muutub see vabadus üsna rusuvaks. Ja kui ma räägin erinevate inimestega enda ümber, siis see üksinduse tunne on väga paljudel. Maailm on inimesi täis, aga Sa tunned end üksikuna. See oli hetk, kus ma tajusin ära, et armastuse defitsiit on tõepoolest tohutu ning kõik need “armasta iseennast” stiilis eneseabiraamatud ju ei tööta. Keegi ei taha üksi olla, see, et seda olude sunnil ollakse ja sinna juurde head nägu tehakse on lihtsalt seetõttu, et kui halama hakkaks, oleks veel hullem. 

Üksikuna võib end muidugi tunda ka vale inimesega koos elades. Päris mitmetel naistel minu tutvusringkonnas on olnud dilemma, et kas jääda kellegi kõrvale, kellega koos oled hingelt ikka üksi ja tihilugu on soe kehagi juba teises voodis ja seina taga või vaadata oma hirmudele otsa ja olla ja eladagi päris ihuüksi. Kumbki variant ei tundu just ülearu ahvatlev. 

Üks minu tuttav ütles, et ta ei oskagi üksi elada, ta läheb lihtsalt hulluks ja sestap ongi tema kõrval mees, kes parasjagu saadaval oli – tubli ja töökas, mitte just unistuste prints, aga parem kui õhtul iseendaga teed juua. Kõlab kuidagi nii halvasti, kes see tahaks meest mehe pärast? Mina ei tahaks. 

Samal ajal näen ma ka enda pealt, et kui see üksi elamise periood liiga pikaks venib, siis see hakkab ka kuidagi depressiivselt mõjuma ja ma olen  näinud  seda ka päris mitmete sõprade pealt . Just üksi elevate inimeste jutust kumab kõige enam läbi mustavõitu noote. See üksi eksisteerimine pole loomupärane. Võib-olla kui Sa oled mingi valgustunud vaimne guru, siis Sa suudad oma koopas omaette viis aastat järjest palvetada, aga tavaline inimene nagu mina või Sina, meie vajame inimlikku lähedust. 

Üleüldse on mingi väga kummaline ajastu  praegu, ma näen palju inimesi, kes on segaduses, mitte mingit selgust pole, inimesed on tohutult rahulolematud. Üksikud ihaldavad meeleheitlikult lähedust ning paaris olevad inimesed tunnevad aheldatust, tajutakse selgelt, kui ümbritsev elu on võlts, aga samal ajal igapäeva reaalsus hoiab kinni ja tagasi, et oma unistuses liialt lendu ei läheks. Unistatakse printsist, aga elatakse ikka selle Vello või Toomasega, kes iga nädalavahetus vastu lõugu virutab, sest kui ta parasjagu viina ei võta, on ta ju päris normaalne mees. Unistatakse oma ettevõttest ja väiksest pagariärist, aga hirm selle ees, et äkki homme polegi võimalik millegagi üüri maksta sunnib ikka sinna Rimi kassasse  või Soome koristajaks minema, mis pole ju üldse halvad töökohad, aga mopiga vehkimisel ja kringli küpsetamisel on siiski märkimisväärne vahe – üks on Sinu kirg, teine vahend elama jääda ja väärikalt elust läbi minna. 

Minu sõber ütles kuldsed sõnad:”Inimesed kulutavad raha kõigele, mis annab neile usku ja lootust.” Miks muidu ostetakse kokku mitmesaja euroseid “siirupeid”, mis lubavad teid kiiresti terveks teha, raamatuid, kus räägitakse kuidas leida oma unistuste prints ja see edukalt ära kodustada, toitumiskavasid, mille järgimisel peaks teist järgmine miss Universum saama. Inimesed maksavad selle eest, et keegi neile näpuga ette näitaks ja puust ja punaseks teeks, et kui Sa tahad olla sale, söö salatit ja väherasvast liha. Pole just tuumateadus. Ka ei tunne ma isiklikult ühtegi inimest, kes on mõne suhtenõustaja näpunäidete abil järsku Selveri poejärjekorras oma unistuste meest kohanud ja siis õnnelikult elu lõpuni ilma ühegi probleemita koos püsinud. 

Me oleme rahvana kaotamas kolme üliolulist komponenti siin elus – usk, lootus ja armastus. Mina näen, et see just ongi meie ohtrate suitsiidide, perevägivalla, sõltuvushäirete, terviseprobleemide  jms algpõhjus. Inimesed on nii katki, et nad isegi ei julge enam unistada, proovitakse kuidagigi toime tulla, inimesed on nii tühjad, et isegi paariline ei suuda seda tühjust ka kõige suurema tahtmise korral täita. Ja ega sest nõustajast või metsanõiastki  suurt tolku pole. 

Mõned ööd tagasi mind valdas tohutu äng ning kurvameelsus ja see polnud seotud minu enese elu või probleemidega, ma tajusin kogu ühiskonnas levivat hirmutunnet, valu, paanikat. Ma mõtlesin neile süütutele ohvritele Ukrainas, hirmus elavatele egiptlastele, väsinud eestlastele ja sellele, kui abitud me tegelikult kõiges selles oleme. 

Mina usun, et palvel on jõud, sestap olen igal õhtul palunud, et me saaksime elada hirmuvabalt, et me ei peaks muretsema, kas homme on meil kodumaa ja rahu, et me ei peaks muretsema, et kas meil jätkub toidu ja üüri jaoks  vahendeid, et me meie sees poleks nõnda suurt segadust, vaid oleks selgus ning teadmine, et me taipaksime tõde. Ma palun selle eest, et igal inimesel oleks keegi, kellele raskel hetkel toetuda ning kellega jagada oma rõõme ja selle eest, et iga laps tunneks end turvaliselt ning armastatuna, et ta ka täiskasvanu eas suudaks ja oskaks seda vastu võtta ning pakkuda. Ma palun selle eest, et valel baseeruv laguneks, et saaks sündida aus ning siiras. Ma palun  hingerahu ning rõõmu iga inimese südamesse. Ma palun selle eest, et meil kõigil oleks taas usk, lootus ning armastus. 

Tinderi ajastu

Tinderist rääkis mulle umbes pool aastat tagasi üks tuttav, kes kiitis, et nii palju naisi polevat tal veel elus olnud. Tõepoolest, atraktiivse isasena tõmbas ta naisi magnetina ligi ja nautis sestap lausa igapäevaselt erinevate näitsikute seltskonda. “Mõni päev on mul neid isegi kaks, aga siis tuleb targalt aega planeerida”, kiitis Nipernaadi. Minu eesmärk polnud just mitut meest päevas voodisse saada, aga siiski tundus ahvatlevana võimalus tutvuda uute, huvitavate  ning eripalgeliste  inimestega ja muuhulgas ka mõnusalt aega veeta. Kui Sa oled agar tinderdaja, siis on lootust kõik uued filmid ja teatritükid ära näha, samuti ekstreemsust nautida ning erinevate  restoranide menüüdki läbi katsetada. Mis omakorda tekitab muidugi küsimuse, et kas säärane Rootsi laua laadne meeste tarbimine on ikka eesmärgiga leida armastust või mitte. 

Armastustst pole sinna muidugi paljud otsima tulnud, mida näitab ka asjaolu, et tinderis leidub väga palju suhtes olevaid inimesi. Samuti pole mingi saladus, et suur osa sealseid tegelasi tahavad lihtsalt skoorida ja natuke kätt harjutada erinevat tüüpi kehade peal. Mind see ei häirinud, kuna otsekohese naisolevusena tegin esimese kolme minuti jooksul kindlaks, mida vastassoo esindaja otsima on tulnud. Sellega kaasneb ainult üks probleem – kui aus on Sinu vastne match?

Ka oma sõpradega rääkides olen avastanud, et just ausus on see, millest tänapäeval ikka pisut vajaka jääb. Minu meelest skoorivad ka need mehed päris hästi, kes ausalt tunnistavad, et nad just laste ema ja tulevast kaasat ei otsi, aga enamik mehi näib siiski veel endiselt uskuvat, et  naise voodisse saamiseks on tarvis kiirelt  õhulosse  ehitama asuda. Eks teatud printsi otsijate puhul see ka töötab, aga ainuke häda on see, et pärast tuleb elada teadmisega, et kellegi süda on miljoniks killuks murtud. Vahel ma mõtlen, et kas meestel üldse süda seetõttu valutab? Enamikel vist siiski mitte. Usutakse, et kui naine kätte annab, siis küllap tahtiski vaid seksi või siis arvatakse, et mis sellest südamest, ma olen ju naisele andnud ohtralt naudingut, olgu nüüd tänulik. Ega jah, tänapäeval on seks tõesti säärane defitsiit, et laskuks või tänutundest põlvili ja suudleks Don Juani varbaid, et nõnda abivalmilt ja omakasupüüdmatult oma väikest  sõpra laenas. 


Mina olen ikkagi aru saanud, et naised ja mehed on erinevad ja kui tahta ausat äri ajada, siis tuleb ka läbinisti aus olla. Pole ju saladus, et tänapäeva näitsikud suhtuvad üheöösuhetesse märksa vabameelsemalt, kui sada aastat tagasi, aga probleem tekib siiski siis, kui kohtumisele minnakse totaalselt eri ootustega. Üks otsib eluarmastust, teine kiiret keppi. Loomulikult see naine tunneb end hiljem ärakasutatuna. Tema ootused olid ju teised, seda enam, kui mees annab mõista, et temagi otsib oma preili Õiget. Teine asi, millele olen mõelnud on see, et ühseöösuhtel ja üheöösuhtel  on suur vahe. Enamik naisi väärtustab seksi juures  ka hellust, emotsionaalset  lähedust ja turvatunnet, samal ajal, kui paljude meeste jaoks on seks pelgalt füüsiline akt. Kui mees suudab naisele ka pisukest hellust pakkuda ja naine annab vastu oma keha, siis on see nagu vorst vorsti vastu tehing ning jätab positiivse emotsiooni ka naisele. Kui aga mees pärast seksi tuimalt selja pöörab, siis loomulikult tunneb naine, et teda on petetud või lihtsalt ärakasutatud. Ja just seetõttu ongi palju ka neid naisi, kes üheöösuhteid alandavaks ning odavaks peavad. Loomulikult ei taha sa kogeda ju seda ärakasutatu tunnet ja seda tekitavad just nn ilusad valed või siis mehe poolne ükskõiksus ning pealiskaudsus. 

Minu jaoks on tinderist aga saanud ajaviite vorm. Tavaliselt pillun ma riste ja südameid kas kuskil kedagi oodates või mõne tüütu sugulasega  telefonis rääkides. Seega, Sa otsid justkui midagi või kedagi ka siis, kui Sa midagi ega kedagi tegelikult ei vaja. Ja no neid karvaseid ja sulelisi ikka tuleb uksest ja aknast. Veider, et tegelikult me ju säärastes kohtades lähtumegi vaid inimese välimusest. Nagu Kinder Surprise – kõik munad seal resti peal on ühtemoodi ilusad ja värvilised, aga mänguasi seal sees võib-vahel ikka puhta pahn olla. Teisalt ei tea Sa iial, millega elu Sind üllatada võib -  võib-olla kohtad oma eluarmastust just uue ajastu lihaturul. 

MARGUS VAHER "Unleashed"

See ei ole saladus, et ma pole ilmselt kõige objektiivsem inimene selle plaadi arvustust kirjutama, kuid usun, et kõige paremate sõprade puhul ongi väärtus see, et nad julgevad Sulle öelda kõike otse näkku. Sest nad soovivad ju näha Sinu  kõrget lendu, mis saabki sündida vaid läbi arengu, millele aitab kaasa kas konstruktiivne kriitika või hea ning toetav sõna.

Tunnen Vaherit ca kümme aastat, seega ajast, mil ta Eesti muusikataevasse just särava uustulnukana tõusma hakkas ja märkasin kohe, et tegu on fantastilise rockitämbriga. Minu kurvastuseks hakkas mees aga hoopis luuletusi laulma. Loomulikult läksid lüürilised lembelaulud peale minust pisut vanematele prouadele ja Margus Vaheri nimi ei jäänud tundmatuks, aga mina olin ikkagi pettunud. Pettunud, sest Eesti vajas ju midagi pisut karmi ning kähedat, midagi, mida oleks suutnud pakkuda just Margus. Nii ma ootasin, ootasin ja trampisin jagu, et no kuna ometi võin ma plaadipoest osta sellise kauamängiva, kus sõnum ei pärine mõnelt ammuilma surnud luuletajalt, vaid kannaks edasi Marguse enda mõtteid ja tunda oleks ka pesuehtsa rock’n’rolli hõngu. Kaheksa aastat ootsin, aga ära ootasin, raisk!

Möödunud aasta detsembris ilmuski Vaheri esimene autoriplaat “Unleashed”. Olles kuulnud materjali ka juba enne plaadi ilmumist, sain kohe aru, et see ongi see! Vähemalt paari loo puhul uurisin, et kas need on tõesti tema enese kirjutatud, sest nõnda raske tundus uskuda, et inimene, keda ma arvasin üpris hästi tundvat – tundvat ka tema võimeid, kirjutab järsku muusikat, mida võiks esitada mõni Ameerika superstaar.

Uus plaat on nagu kvaliteetmees – Sul ei saa temast kunagi villand, Sa avastad alati uusi nüansse, Sa armud iga päev uuesti, ta erutab Su meeli ja ta sobib Sind saatma kõikjale, kaaslaseks erinevatele hingerännakutele.

Kui tavapäraselt kuulan ma väärt plaadid ribadeks, siis Marguse plaadist ei jää vist isegi ribasid alles, nõnda hea on kogu see kompott. Üks väheseid Eesti autori kauamängivaid, mis tõesti mängibki kaua. See leierdab mu autos, mu magamistoas, kell 10 hommikul, kell seitse õhtul. Mängib ja mängib, aga villand ikka ei saa, ikka leiad midagi, mis on uus, ikka on see tunne, et kurat, see pole võimalik, nii hea on see koht siin või seal.

Albumi esimene lugu “Fast and Wild” on ehk kõige üllatuslikum – oled harjunud, et malbe Vaher teeb malbeid lugusid ja siis paned plaadi peale ja nagu tormituul niidaks Su jalust. Saad pesuehtsa rockiga vastu pead. Mulle see muidugi meeldib. Kuigi kaasas võiks olla ka hoiatus – “Autoroolis mitte tarbida”. Paratamatult  jalg muutub raskeks.

Edasi tulevad paar lugu, mis mind esmakuulamisel suurt ei kõnetanud, aga sellega on nagu armumisega, kui kellelegi päev läbi silma vaadata, pidavat inimene kellesse iganes ära armuma, no kui Marguse plaat oli juba 200 korda mänginud, siis hakkasid mulle isegi “High Stakes Games” ja “Crash and Burn” meeldima. Ometigi minu hinnangul ja maitset arvestades, ühed plaadi kõige nõrgemad lood.

See eest “Pandora’s Box” köitis mu kõrva esimesest hetkest ja ketras mu peas vist nädal aega. Selles loos on mingi eriline siirus, mehelik hellus, mida reaalses elus nii harva kohtab. Kõik need ilusad sõnad ning oma nõrgema poole näitamine, mis meestel tavapäraselt sugugi välja ei taha tulla. Kui üldjuhul sarnase sõnumiga lood tunduvad kuidagi võltsid ning punnitatud, siis selle loo puhul on näha, et selle taga on päris tunne. Ilus!

“Only a Game” on nagu heeringas maasikamoosiga. Ei saagi nagu täpselt aru, mida parasjagu sööd. Aga vähemalt on sinna soolase-magusa vahele põimitud üks köitev kitarrisoolo – see annab võimaluse korraks hinge tõmmata, et see vahelduv pilvisusega lugu üle elada ja mõistuse juurde jääda. Lugu ise hea, aga mitte just kõige selgem ja stabiilsem ülesehitus.

“Vampire Queen” on täpselt sellise rütmiga, et ma kujutan ette, kuidas 3-4 aastased lasteaias  selle saatel agaralt tantsu lööks ja käsi plaksutaks. Iga kord kui see lugu algab, tulevad mulle need tantsu vihuvad tited silme ette. Mingi lapsemeelsus ning lihtsus on siia peidetud.


“Joy and Sorrow” aga rabas mind oma imeilusa refrääniga, mis justkui sisaldas endas mingit tohutut hingevalu. See on lugu, mille sõnumi edasi andmiseks ning võimsuse näitamiseks tuleks siia veel koor ja orkester taustaks lisada.  Ilmselt ei andnud “Hooandjad” piisavalt hoogu, et oleks saanud ERSO kaasata, aga mõne laivi võiks Vaher küll “pisut” suurema koosseisuga teha.

Järgmine lugu, mis mind puudutas, oli “All that Matters”. Intro on nii võimas, et kutsub kohe kuulama, samal ajal mis iganes pill see soolo osa esitab ajab mu lihtsalt närvi, mina oleks eelistanud mõnd keelpilli, aga Margus ise arvas, et see lugu peab just nii välja nägema.  Mõnus kuulamine, aga natuke justkui poolik, on tunda kiirustamise märke.

“Dance” – ilmselt plaadi kõige teistsugusem pala. Siinkohal annan plusspunktid suurepärase kidrasoundi eest, mis tõesti kõrva paitas.

Ja nüüd ilmselt üks selle albumi kõige kõvemaid lugusid “Bulletproof”. Väga ilmekalt edasi antud sõnum, Meeliköitev meloodia, suurepärased taustavokaalid. Kujutan ette, et igaüks suudab samastuda, igaüks tunneb end ära selles loos, selle loo kandev emotsioon on ääretult  tugev ja see kumab läbi igas noodis. Kitarrisoolo viib veel omakorda rännakule.

Alati on  plaadil  ka lugu, mis Sind igal hetkel kaasa laulma paneb “Call me a Fool” on täpselt seda sorti pala. Lihtne, kaasakiskuv, Selle loo ajal hakkasin ma juba tõsiselt huvi tundma, kes siin plaadil kitarri mängib. Jaan Jaanson on see mees.

Plaadi viimase loo nimi ei peaks olema teps mitte “Swan Song”, vaid “Sex Soundtrack”. Ma kipun arvama, et Vaher on selle kirjutanud mingis kahtlases meelteseisundis. See on nagu John Mayeri “Slow dancing in a burning room” – nii kui selle loo mängima paned, viib see Sind kuskile teise dimensiooni või äärmisel juhul pesupoodi uut komplekti ostma, et siis kodus mehele väike striptiis teha. “Swan song” on selle plaadi kõige seksapiilsem lugu, no doubt!

Mulle näib, et terve “Unleashed” ongi üks emotsionaalne rännak ühe mehe hingemaailma, kus leidub kõike – agressiivsust, kirge, seksapiili, kurbust, lapsemeelsust, salakavalust, lihtsameelsust, hingevalu  ning  siirast armastust. On aru saada, et siia albumisse on põimitud Marguse hing ja süda ja sestap see album  ka nii hinge ja südamesse läheb ning kõrva köidab. Aitäh, et julgesid näidata, kes Sa päriselt oled, see oli lummav kuulamine!

Helinäited: https://soundcloud.com/margusvaher/helinaited-detsembris-2014-ilmuvalt-albumilt-margus-vaher-unleashed#t=0:00

Kadri Luik