Kui inimesed mulle vanasti rääkisid, et nad kardavad üksindust, siis ma ei saanud sellest väga aru. Minu meelest tundus üksi elamine vägagi chill, ikkagi vabadus. Aga ühel hetkel muutub see vabadus üsna rusuvaks. Ja kui ma räägin erinevate inimestega enda ümber, siis see üksinduse tunne on väga paljudel. Maailm on inimesi täis, aga Sa tunned end üksikuna. See oli hetk, kus ma tajusin ära, et armastuse defitsiit on tõepoolest tohutu ning kõik need “armasta iseennast” stiilis eneseabiraamatud ju ei tööta. Keegi ei taha üksi olla, see, et seda olude sunnil ollakse ja sinna juurde head nägu tehakse on lihtsalt seetõttu, et kui halama hakkaks, oleks veel hullem.
Üksikuna võib end muidugi tunda ka vale inimesega koos elades. Päris mitmetel naistel minu tutvusringkonnas on olnud dilemma, et kas jääda kellegi kõrvale, kellega koos oled hingelt ikka üksi ja tihilugu on soe kehagi juba teises voodis ja seina taga või vaadata oma hirmudele otsa ja olla ja eladagi päris ihuüksi. Kumbki variant ei tundu just ülearu ahvatlev.
Üks minu tuttav ütles, et ta ei oskagi üksi elada, ta läheb lihtsalt hulluks ja sestap ongi tema kõrval mees, kes parasjagu saadaval oli – tubli ja töökas, mitte just unistuste prints, aga parem kui õhtul iseendaga teed juua. Kõlab kuidagi nii halvasti, kes see tahaks meest mehe pärast? Mina ei tahaks.
Samal ajal näen ma ka enda pealt, et kui see üksi elamise periood liiga pikaks venib, siis see hakkab ka kuidagi depressiivselt mõjuma ja ma olen näinud seda ka päris mitmete sõprade pealt . Just üksi elevate inimeste jutust kumab kõige enam läbi mustavõitu noote. See üksi eksisteerimine pole loomupärane. Võib-olla kui Sa oled mingi valgustunud vaimne guru, siis Sa suudad oma koopas omaette viis aastat järjest palvetada, aga tavaline inimene nagu mina või Sina, meie vajame inimlikku lähedust.
Üleüldse on mingi väga kummaline ajastu praegu, ma näen palju inimesi, kes on segaduses, mitte mingit selgust pole, inimesed on tohutult rahulolematud. Üksikud ihaldavad meeleheitlikult lähedust ning paaris olevad inimesed tunnevad aheldatust, tajutakse selgelt, kui ümbritsev elu on võlts, aga samal ajal igapäeva reaalsus hoiab kinni ja tagasi, et oma unistuses liialt lendu ei läheks. Unistatakse printsist, aga elatakse ikka selle Vello või Toomasega, kes iga nädalavahetus vastu lõugu virutab, sest kui ta parasjagu viina ei võta, on ta ju päris normaalne mees. Unistatakse oma ettevõttest ja väiksest pagariärist, aga hirm selle ees, et äkki homme polegi võimalik millegagi üüri maksta sunnib ikka sinna Rimi kassasse või Soome koristajaks minema, mis pole ju üldse halvad töökohad, aga mopiga vehkimisel ja kringli küpsetamisel on siiski märkimisväärne vahe – üks on Sinu kirg, teine vahend elama jääda ja väärikalt elust läbi minna.
Minu sõber ütles kuldsed sõnad:”Inimesed kulutavad raha kõigele, mis annab neile usku ja lootust.” Miks muidu ostetakse kokku mitmesaja euroseid “siirupeid”, mis lubavad teid kiiresti terveks teha, raamatuid, kus räägitakse kuidas leida oma unistuste prints ja see edukalt ära kodustada, toitumiskavasid, mille järgimisel peaks teist järgmine miss Universum saama. Inimesed maksavad selle eest, et keegi neile näpuga ette näitaks ja puust ja punaseks teeks, et kui Sa tahad olla sale, söö salatit ja väherasvast liha. Pole just tuumateadus. Ka ei tunne ma isiklikult ühtegi inimest, kes on mõne suhtenõustaja näpunäidete abil järsku Selveri poejärjekorras oma unistuste meest kohanud ja siis õnnelikult elu lõpuni ilma ühegi probleemita koos püsinud.
Me oleme rahvana kaotamas kolme üliolulist komponenti siin elus – usk, lootus ja armastus. Mina näen, et see just ongi meie ohtrate suitsiidide, perevägivalla, sõltuvushäirete, terviseprobleemide jms algpõhjus. Inimesed on nii katki, et nad isegi ei julge enam unistada, proovitakse kuidagigi toime tulla, inimesed on nii tühjad, et isegi paariline ei suuda seda tühjust ka kõige suurema tahtmise korral täita. Ja ega sest nõustajast või metsanõiastki suurt tolku pole.
Mõned ööd tagasi mind valdas tohutu äng ning kurvameelsus ja see polnud seotud minu enese elu või probleemidega, ma tajusin kogu ühiskonnas levivat hirmutunnet, valu, paanikat. Ma mõtlesin neile süütutele ohvritele Ukrainas, hirmus elavatele egiptlastele, väsinud eestlastele ja sellele, kui abitud me tegelikult kõiges selles oleme.
Mina usun, et palvel on jõud, sestap olen igal õhtul palunud, et me saaksime elada hirmuvabalt, et me ei peaks muretsema, kas homme on meil kodumaa ja rahu, et me ei peaks muretsema, et kas meil jätkub toidu ja üüri jaoks vahendeid, et me meie sees poleks nõnda suurt segadust, vaid oleks selgus ning teadmine, et me taipaksime tõde. Ma palun selle eest, et igal inimesel oleks keegi, kellele raskel hetkel toetuda ning kellega jagada oma rõõme ja selle eest, et iga laps tunneks end turvaliselt ning armastatuna, et ta ka täiskasvanu eas suudaks ja oskaks seda vastu võtta ning pakkuda. Ma palun selle eest, et valel baseeruv laguneks, et saaks sündida aus ning siiras. Ma palun hingerahu ning rõõmu iga inimese südamesse. Ma palun selle eest, et meil kõigil oleks taas usk, lootus ning armastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar