Rihm ei kasvata, rihm karistab

Juhtusin ühe oma sõbra FB seinal hiljuti lugema vestlust teemal, et kuidas tänapäeva väänikuid ikka kasvatama peaks. Eks teema oli muutunud aktuaalseks tänu sellele, mis toimub tänapäeva koolides. Kes arvas, et lapsed vajavad korralikult vitsa ja nõuka korda, kes leidis, et tänapäeva vanemad oma lapsed just nõuka aegsete kasvatusmeetoditega tuksi keeravadki. 


Olen sellele teemale viimastel aegadel palju mõelnud, sest juhtusin hiljuti seltskonda, kus üks ema kurtis, kuidas tema jõud ei käi üle oma paari aastasest lapsest, kes on kodus nagu pisike terrorist. Kui lapsele ütled, et kui Sa kohe ei lõpeta, võtan Su mänguasja ära, siis laps teatavat seepeale, et:”Võta!” Nii ongi selle pere garaaž juba ammu pilgeni täis konfiskeeritud mänguasju. Keelamine ei paista mõjuvat. Kui põnnile miski enam ei meeldi või ema talle liiga närvidele käib, siis ta lihtsalt sülitavat näkku. Kah asi, et päev aega välja ei lubata. Ka pole väänikule  võõrad vägisõnad, mille abil oma üleolekut näidata.


Kuulasin seda juttu ja mul ihukarvad tõusid püsti. Kujutasin selgelt ette, mis oleks minuga tehtud, kui oleksin julenud oma esivanemaid perse saata, neile näkku sülitada või sõnakuulmatu olla. Ja vähem hirmutavam ei tundunud ka mõte, kui minu enda lapsed minuga nii käituks Tundes ennast, siis ma keeks ilmselt niimoodi üle, et mu laps ei julgeks enam 30 aastat toast välja tulla. Ka seal peres aitavat ainult üks asi – rihm! “Rihma saad!” “Eiiii, rihma ei taha!” 


Mina sain elus vitsa vist ainult korra või paar. Sellest piisas. Aga ma näen kõrvalvaatajana mitut olulist viga, mida lapsevanemad teevad. Vits on tagajärgedega tegelemine. Aga miks need lapsed ikkagi on sellised metsalised? 


Minu vanaisa ütles kunagi kord väga õieti. Miks peaks laps kuulama lapsevanemat, kelle teod ning sõnad ei klapi? Toon näite. Isa on keelanud tütrel suitsetamise  ja karistab tütart vahelejäämise korral. Isa ise on aga suitsetaja. Me ei saa oma lapsi kasvatada pelgalt sõnadega, vaid vanematena peame olema ise eeskujuks. Kui mina petan, valetan ja taplen poe õue peal, siis ma võin ju rääkida küll oma lastele, et tuleb aus ja heatahtlik olla, aga see ei tööta. Mis suitsetamisse puutub, siis mina isegi ei tahtnud konitamist kunagi proovida, vaatamata sellele, et sõbrad murdeeas seda kõik kole popiks pidasid. Miks? Sest minu peres oli see tabu. Ja tabu mitte lihtsalt jutumullis, vaid reaalselt mitte keegi ei suitsetanudki. Mulle oli see eeskujuks, ma ei tahtnud olla kehvem. Tahtsin ka näidata, et julgen eristuda massist, julgen öelda EI. Aga kui kodus on suitsetamine on IN , siis laps paratamatult võtab seda suhtumist ka üle, kopeerib oma vanemaid. 


Teisisõnu, ma leian, et paljude laste puhul me ei saa neile pahaks panna nende käitumismustreid, asi on lihtsalt selles, et neil puuduvad positiivsed eeskujud. Tänapäeva lapsed kasvavad ju isepäi - vanaemad on pikki päevi tööl, närvilised ning väsinud. Selleks, et lapses kasvaks austus ning armastus, selleks on talle seda vaja anda. Meie lapsed läbi oma käitumise tegelikult otsivad tähelepanu. Kui vaikselt istudes ja hea laps olles ei panda sind tähele, siis mürgeldajal on tähelepanu märksa lihtsam saada. 


Üheks probleemiks, mida ka meie näiteperekonna juures täheldasin, on lapsevanemate kas kujunemata või eri suunas väljakujunenud kasvatuspõhimõtted. Kui vanemad väga oluliselt eristuvad ning ei suuda omavahel kokku leppida, kuidas lapsi kasvatama peaks, siis väiksed väänikud oskavad seda imehästi ära kasutada. Näiteks minu endagi puhul on see, et mul on väga selge visioon kuidas ma tahan, et minu lapsed oleksid kasvatatud ja ausalt öeldes ma tõsiselt mõtlen alati, et kes on see isik, kellega lapsi saada. Tore küll, kui on vahva partner, aga kui tema näiteks on laste kasvatamises seda meelt, et poes ostame nõudmise peale kommi ja reaalse kasvatamine käib läbi selle, et pistan lapsele eurod pihku ja olengi hea lapsevanem, siis sorry, ma parem kasvataksin oma lapsi üksi. Mulle pole seda vaja, et emme on paha, emme nõuab, keelab, palub ja issi on siis see hea, kes ainult mänguasju koju toob. Mul ei ole vaja, et issi oskab rihma pükste pealt maha võtta, aga seda ei ole, et viin lapse parki, õpetan, suunan ning KASVATAN temast inimese ehk pakun väärt eeskuju ja isa armastust. Ma ei taha oma lastele isa, kes on nii uhke, et ei suuda öelda, et ma armastan Sind, ma ei taha lastele isa, kes ei suuda olla tasakaalukas kuulaja ja nõuandja. Minu meelest on see nii oluline, et lapsel on ema ja isa ja need ema ja isa pole nagu siga ja kägu või paha ment ja hea ment, vaid tehakse koostööd ja lapsel on piirid selged. Ei ole nii, et emme lubab, issi ei luba, vaid emme ja issi räägivad omavahel asjad kokku ja laps saab selge signaali, mis on OK ja mis pole. Lapsed vajavad stabiilsust, konkreetsust, positiivset tähelepanu ja mõistmist. Tihti, me lapsevanematena oskame märgata, kui miski on halvasti, aga kuhu jääb tunnustus? Iga laps vajab, et tema kasvõi pisikesi edusammegi märgatakse, et teda tunnustatakse, et vanem näitab, et talle läheb korda. Märgakem oma lapsi! 


Mul on kahju tegelikult, et meie ühiskonnas on nii palju lapsi, keda peabki rihmaga piitsutama, paraku ei pea minagi seda õigeks kasvatuseks. Teisalt ma leian, et täielik vabakasvatus pole ka lahendus. Lapsed ei saa ega peagi ise kasvama, vaid nad vajavad hoolt ja armastust, pühendumist, suunamist ja reaalseid EESKUJUSID, mitte teoreetilisi targutajaid. 


Kui Sina lööd last, õpib ta vaid lööma, kui Sina kasutad omavahelises vestluses sobimatut sõnavara, võtab selle üle ka laps, kui Sul pole aega, et selgitada lapsele, mis on hea ja halb, siis hiljem seda selgitustööd rihmaga teha on ka pisut ülekohtune. Koni hambus lapsele pidada moraali suitsetamise kahjulikkusest on lame. Loota, et laps Sinusse hästi suhtub, kui Sul pole olnud aega tema muret kuulata või teda kallistada on naiivne. Asjata ei öelda KASVATUSMEETODID. Lapsi tulebki kasvatada, paraku on lapsevanemad selle vist ära unustanud ja arvavad ekslikult, et lapsed peaksidki ise kasvama. Rihmaga ei kasvata, rihmaga saab karistada. Aga tihti vääriksid seda rihma lapsevanemad ise, et meelde tuletada – HOOLI, MÄRKA, SUUNA, AITA, RÄÄGI, KALLISTA, ARMASTA. Ole olemas! 

Eestlase hukutav kangus

”Kangus viib meid olulistest asjadest eemale”- Jaan Tammsalu 

Mul on üüratult lai tutvusringkond ja tripin tihti mööda Eestit, et ikka kontakti hoida ja ja eludega end kursis hoida. Tassike teed ja mõnus vestlusõhtu on ikka midagi muud, kui facebooki chatis kiirülevaateid teha. 

Mured ja rõõmud on kõikjal sarnased. Üks teema millest on juttu olnud nii minu enda kodu köögilaua taga, kui ka paljude tuttavate ning sõpradega siin ja seal Eesti otsas on kangus. Eestlase kangus. See sama kangus, mis sunnib meid uskuma, et on ainult üks tõde – minu tõde, et on ainult üks õige arvamus – minu arvamus. See sama kangus, mis ei luba meil kallist inimest emmata ega öelda talle lihtsad sõnad “Ma armastan Sind”. See sama kangus, mis paneb meid ühel hetkel kibedaid pisaraid valama, sest keegi on meie seast lahkunud ja ilusad sõnad jäidki ütlemata või on keegi meie kõrvalt lahkunud, sest olete oma “õige arvamusega” lämmatanud teise inimese elujõu või jätnud ta ilma inimlikust hellusest ja hoolest ja ta on suundunud seda mujalt otsima. 


Ma tean väga paljusid peresid, säärane on olnud ka minu enese oma, kus on väljakujunenud väga kindel liider. Vanasti nimetati seda perepeaks. Veel varem oli kombeks, et see on mees, tänapäeval kannavad pükse ka naised. Aga need perekonnad on kuidagi õnnetud. Sellisest perekonnast väljakasvanud lastel on ülikeeruline kasvada isiksuseks, sest nende kodus pole olnud tarvis midagi mõelda või otsustada. Neilt pole küsitudki, mida nemad mõtlevad, tunnevad või arvavad. Mis juhtub inimesega, kellelt võtta vabadus olla inimene? Koguneb viha, pettumus, toimub kibestumine. Väljaspool kodu asub ta kasutama samu käitumismalle. Mina ja minu arvamus. Mis viib konfliktideni. Konfliktid, aga lahutavad meid teistest inimestest, löövad meie vahele lõhe. Mis selle tagajärjel juhtub? Tekib üksindusetunne. Taaskord kibestumine. Need lapsed pole saanud tunda mõistmist ja nad ei oska seda ka ise siis pakkuda. 


Õnneks tänapäeva noored on juba seda tüüpi, et nad teevad enesega teadlikult tööd ja suudavad end väljamurda mustritest, mis on nende perekonnas varasemalt domineerinud. Nad tajuvad intuitiivselt, mis viib neid oma allikast ja õnnetundest eemale ja mis töötab nende kasuks. Nad julgevad aina enam astuda enda eest välja. Tänapäeva noored on väga julged, intuitiivsed ning põhjuseid ning tagajärgi nägevad. 


Ka minu perekonnas on kanged eestlased. Ja ma olen seetõttu palju pisaraid valanud. On neid kangeid, kelle arvamus peaks olema absoluutne tõde, on neid kangeid kelle jaoks tunnete avaldamine käib täielikult üle jõu. Ja paratamatult võtsin minagi seda mustrit alateadlikult üle. Selle hetkeni, kuni hakkasin end jälgima ja analüüsima, miks mingid asjad minu elus ei tööta. Ma taipasin, et ma ei tohi kopeerida minevikku, vaid ma pean jõudma tõeni, mis on minu sees. 


Toon näite. Oletame, et keegi ütleb mulle mingi väite, millega ma sugugi ei nõustu. Veel aasta tagasi, oleksin seda väidet kuuldes asunud end kaitsma, õigustama ja lõputult selgitama, aga nüüd olen jõudnud siia punkti, kus usun siiralt, et tähtis pole, et Sul on õigus, vaid tähtis on, et oled õnnelik. Meie definitsioonid eri mõistetest on juba nii erinevad, et ka parima tahtmise juures ei saa me teatud asju näha samamoodi, mõista samamoodi. Ja enamikel juhtudel pole meil iialgi nii palju aega, et jõuda läbi sõnade ühisele arusaamale. Vähemalt mitte selle inimesega, kelle arusaamad elust teie omadega mitte grammigi ei ühti. Tähtis on, et südamed mõistavad, tähtis on, et suudame olla nii tolerantsed, et austada ning hinnata teise inimese seisukohta, näha temas indiviidi, kel on vabadus mõelda, tunda ja arvata täpselt seda, mida tema soovib. Uskuge, see vabastab meid nii paljust stressist, see hoiab kokku tohutut aega, mille oleksime võinud kulutada tühisele konfliktile. Nüüd saame seda kasutada mõistmiseks ja läbi mõistmise oma maailmapildi avardamiseks. Iga inimene on ju tänulik, kui teda hukkamõistu asemel mõistad. 


Me peame kaotama selle hierarhia inimsuhetes, see viib meid Allikast kaugemale, see lahutab meid, see ehitab müürid ja kaevab kraavid meie inimhingede vahele. Milleks meil seda vaja on? Ma ei räägi sellest, et meil ei tohiks olla oma arvamust, vastupidi, meil peab see olema, meil peab olema oma nägemus maailmaasjadest, aga minu tõde ei pea olema Sinu tõde. Ja nii nagu mina ei saa valitseda Sinu üle, ei saa Sina valitseda mind. Mina pole parem kui Sina ja Sina pole parem kui mina. Mina olen mina, Sina oled Sina ja meil on aeg seda austada. Aeg on armastada teist sellena, kes ta on. 


Ma olen kindlasti ka varasemates postitustes rääkinud, et vahel on kole tahtmine teist ümberkasvatada. See pole meie roll, see pole meie kohustus ja tagatipuks ka mitte võimalik. Mina pole kellegi südametunnistus, kellegi õpetaja, kasvataja või  järelvalveametnik. Kogu maailma tarkus on inimese sees olemas, aga selle tähtsa raamatu enda sees saab avada vaid inimene ise. Me ei saa sundida kedagi õppima, kui tal puudub selleks soov või motivatsioon. Iga asja jaoks on oma aeg. Õiga õppetunniga, iga peatükiga sellest raamatust  käib kaasas oma kogemus, mille elu just õigel ajal vastava inimese eluteele veeretab. See pole keskkool ega ülikool, kus on pandud paika kui kiiresti kraad omandada tuleb, eluülikoolis käib kõik vastavalt võimetele. 


Kui te õpite leppima tõsiasjaga, et päris ühtemoodi ei saa me olema ega mõtlema mitte kunagi, mõistate ka, et tegelikult oleme me kõik ühesugused – ühesugused ja võrdsed indiviidid. Ja me ei vaja enam kaste ja lahtreid – sõber, vaenlane, mõttekaaslane, jobu. Vaid kõik on lihtsalt inimesed ja nende kõigiga on huvitav ja hea, kõigilt on miskit õppida, kõigiga on midagi sarnast, midagi ühist ja ühendavat ja miskit, mis meid eristab. See ju loobki selle kireva maailma. 


Meil on tutvusringkonnas olnud ikka teemaks, et kuidas siis suhetes on, kas tõmbuvad vastandid või pigem sobivad ikka sarnase mõttemaailmaga inimesed. Kui nüüd läheneda selle nurga alt, et kõik me oleme erinevad, aga suudame aktsepteerida igat inimest, siis kaob see küsimus ju üldse ära. Pole olemas sarnaseid ja erinevaid, sest me kõik oleme üks ja ometigi nii erinev, sest igas koosluses jääme me ju lõppude lõpuks indiviidiks. Suhtes loeb vaid üks – kas meid liidab armastus, kas me suudame armastada, mõista ja austada teist täpselt sellena, kes ta on. Sarnast võib olla lihtsam mõista, erinevat, aga huvitavam uurida. Armastust ei koti, kas on lihtsam või huvitavam, armastus lihtsalt on. 

Imed ja imelised inimesed

Olen ikka öelnud, et see, kes unistada ei julge, ei saa  kunagi nautida ka oma unistuste elu. Mina olen lapsest saadik julgelt unistanud ja ka omajagu riskinud, ise samal ajal veendunult uskudes, et kõik läheb nii, nagu minema peab. Ma pole astunud suvalisse suhtesse, uskudes, et saan kord kogeda, mida tähendab kohtumine tõelise hingesugulasega, ma pole võtnud vastu palgatööd, uskudes, et löön kirjanikuna kord läbi ja ma olen paljudel hommikutel hõljunud peadpidi pilvedes ja mõelnud, et ükskord saan seda, teist ja kolmandat kogeda või omada – olgu see siis kohtumine mõne mind inspireerinud isikuga, mõni konkreetne automudel või mõni muu vahva elamus või kogemus.

Eelmise aasta lõpus kirjutas mulle üks fotograaf, kes teatas, et sooviks mulle kinkida fotosessiooni. Tegelikult on neid fotograafe olnud lausa mitmeid. Edev nagu ma olen, siis muidugi see rõõmustas mind, aga olin veendunud, et ju see ikka jutuks jääbki. Üks fotograafidest veel ütles, et hetkel kiired ajad, võtab uuel aastal uuesti ühendust. "Nojah, ehk järgmiste jõulude ajal kuuleb midagi, kui hästi läheb," mõtlesin mina.


Uus aasta saabuski... Algas mingi tohutu vaimse stressiga ja ausalt öeldes tundus, et see aasta küll enesega midagi head kaasa ei too. Ka tuttavad kurtsid, et aastavahetusel keerati kas partneriga tülli, juhtus mõni õnnetus või suri mõni lähedane. Ka mina tundsin, et midagi on valesti ja läksin kolmeks  päevaks pagulusse. Lülitasin telefoni välja ja olin täiesti inimtühjas kohas, kus ainult linnud laulsid ja internetti võis unes näha. See oli nagu õnnistus. Mõte sai nii selgeks ja hing kergeks – aeg iseendale.


Tagasi tsivilisatsiooni naastes ootas mind närveldav kohtumine onkoloogiga ja ühesõnaga endiselt tundus, nagu aasta on hukule määratud. Nagu te teate, siis arstilt sain siiski positiivsed uudised. Särasin!

Siis saabus kiri sellelt samalt fotograafilt, Merikeselt, kes uuris, et kuidas mulle kuupäev sobib, et tal on kõik valmis ehk siis mind ootab fotosessioon Palmses koos mõisaproua kleitide, meigi ja soenguga. Isegi sefiirikorvid ja transpordi oli Merike organiseerinud. Milline naine ei unistaks sellisest võimalusest? Mina olen küll unistanud ! Lisaks sellele osutus Merike ise imeilusaks inimeseks nii seest kui väljast. Ta oli kõik organiseerinud, pluss kogu päev toimus tema kulul – ta lihtsalt soovis mulle sellist kingitust teha. Merikesega oli veel kaasas üliäge Maia, kes pika päeva vältel mind õues pildistades kinnaste ja šokolaadiga varustas, prožektorit hoidis, minu kleite sättis jne. Meil oli super meeskond ja see päev oli lihtsalt üliarmas ja tore! Aitäh! 

Aga imed polnud selleks korraks veel läbi. Juba järgmisel päeval ootas mind kohtumine Lainega.  Laine Randjärv on taaskord üks hiigelsuure südamega naine, kelle puhul tunnen, nagu mul oleks teine ema, kes mul silma peal hoiab ja jõu ning nõuga aitab. Veel enne, kui Lauriga lähemalt tutvusin ja raamatuplaan tuli, oli just Laine see, kes mind julgustas hoolega kirjutama, tunnistades, et tahaks väga näha minu raamatut enda öökapil. Endise kultuuriministri suust midagi säärast kuulda oli loomulikult kompliment ja suur rõõm.

Edasi viis tee mind ja Laurit  kirjastaja, Tiina Ristimetsa jutule, kel jätkus ka vaid häid uudiseid – Testament ilmub juba märtsis!!! Tiina on kõik juba läbimõelnud ja meile jääb puhas loomerõõm. Juba oodatakse minu uut raamatut, mis tegelikult poole peal on, lihtsalt vahepeal tuli Testament valmis kirjutada. Mulle jätkub tööd, lugejale ootusärevust. Aitäh Tiinale, kes on üks tõeline südamega tegija, siiras ning otsekohene inimhing! 

Ja loomulikult aitäh veel kord Laurile, kes algusest peale uskus minusse ja oli valmis selle suure töö koos minuga ära tegema, kes usub sellesse, et maailma saab paremaks kohaks muuta. Vähe on missioonitundega mehi siin väikses Eestis, mul on siiras rõõm, et ühe sellisega sain luua miskit, mis toob rõõmu ja hingerahu põlvest põlve.  

Kõik on lihtsalt super! Inimesed minu ümber on võrratud, minu unistused lihtsalt täituvad ja hirmud, negatiivsus ja viltuvedamised on minu mõtetest kadunud ja seetõttu ka minu elust peaaegu haihtunud. 


Sõbrad, Teie loote oma maailma. Olge julged, unistage julgelt, lubage elul pakkuda endale parimat, sest just parim on Teile valmis pandud, et õigel ajal Teieni toimetada. Ja ärge unustage neid Dyeri sõnu: “You dont get what You want, You get what You are!” 


PS! Minu laupäeva hommiku tegi eriliselt eriliseks üks noor naine, keda kohates taastus minu usk armastusse täielikult. Kujutlege ette miljoni dollari naeratust ja selle naeratuse tõi tema näole võimalus üle pika aja tõusta inimese kõrval, keda ta kogu oma südamest armastab. See on lihtsalt nii ilus, kui teineteist on leidnud kaks inimest, kes elavad selle nimel, et teisel oleks hea, kel pole kahju ühestki sendist ega minutist ja see on nii ilus!   Kui lihtne on tegelikult ühte naist õnnelikuks teha - lihtsalt kohtle teda kui kuningannat, austa teda, armasta teda ning Sinust saab tema kuningas, kelle heaks pole tal iial millestki kahju. Armastus elab! Ma soovin Teile kõigile neid inimesi, kes panevad Teid siiralt särama. Kelle jaoks on Sinu unistus ka tema unistus, kes toetab Sind nii raskel hetkel, kui elab kaasa rõõmujoovastuses. Need samad inimesed olid kord unistajad, nüüd on see nende reaalsus. Sina lood oma maailma! 

Kuidas peatada kaasaja katk?

 See, et minu FB lehel olnud vähiteemaline  postitus nii palju tähelapeanu sai on ühteaegu nii kurbust tekitav, kui rõõmu valmistav. Rõõmsaks teeb mind see, et ilmselt väga paljud tegid väikese kontrolli või panid kahtluse korral vähemalt aja arsti juures kinni. Rõõmu teeb ka see, et Eestis on nii palju imetoredaid inimesi ja vahel ma mõtlen, et kuidas nad küll kõik siia kokku on saanud, aga see ongi see sama asi, et me hoiame siin seda mentaliteeti, et inimesele meie kõrvale pakume alati siirast armastust ning austame teda kogu tema olemuses. Aga mis mind siis kurvaks teeb? Kurvaks teeb see, et ma näen tänu sellele olukorrale, kui paljusid Eesti inimesi see teema tegelikult puudutab. See on hingelaastav! See näitab mulle taas, kui palju usku, lootust ja armastust on vaja siia maailma juurde toota. Kui paljud inimesed tegelikult vajavad seda, et keegi lihtsalt ütleks:”Ma hoolin!” Kuhu me omadega jõudnud oleme? Me ei võta enne aega maha, me ei lähe enne arsti juurde, me ei hakka enne hoolima ega enesega tööd tegema, kui olukord on juba selline, et laguned lihtsalt miljoniks killuks. Mu sisetunne ütleb, et minuga on kõik korras, kuidas saakski miskit halvasti olla, kui minu ümber on sellised võrratud inimesed, aga ma näen siin õppetundi, ma näen siin väljakutset meile kõigile. Võta aeg maha! Kuhu me tormame? Mida me oma eludega õigupoolest korraldame? Millised on meie suhted? Milline on meie suhtumine? Kuidas me oma päevi kulutame? Mille nimel me üldse elame? 


Kõige olulisem siin elus oled Sina ise! Kui Sina kannad hoolt iseenda eest, siis on Sul võimalus olla ka toetav lapsevanem, järeltulija, vanaema, lapselaps, kolleeg, naaber või sõber. Tihti me tahame aidata teisi, aga unustame iseenda. Kui Sa tunned, et oled pinges ja väsinud, siis võta aeg maha ja küsi endalt, mis on valesti, mis on see, mis imeb minust välja kogu elurõõmu. Mida ma saan ise muuta? Kas minu ümber on need inimesed, kes mind innustavad ja kannustavad või olen ümbritsetud inimestega, kes mindki pidurdavad. Kas ma teen igapäevaselt seda, mis annab mulle hingejõudu, mis paneb minu silmad särama või ma lihtsalt teen midagi, et see päev saaks kiirelt õhtusse ja kuu lõpus ka mõni kopikas arvele kukuks. Miks, kuidas ja mida ma söön ja tarbin? Kas see sõõrik kompenseerib miskit, kas see teeb mind rõõmsamaks? Kas see pudel veini või kolm pitsi viina on selleks, et midagi unustada, midagi minu sees toimuvat eirata? Kuidas Sa maailma igapäevaselt näed, kas  Sa otsid alati negatiivset või keskendud positiivsele? 


Me kõik saame midagi enda heaks teha ja see heategu endale tähendab heategu kõigile meid ümbritsevatele inimestele. Õnnelikud inimesed loovad aga õnnelikuma, tervema ja parema maailma! Palju tööd on teha, sõbrad! Usk, lootus ja armastus on juba defitsiit… Tee täna üks ilus tegu iseendale, tee midagi, mis toob naeratuse Sinu näole ja vaata, kuidas maailm koos Sinuga naeratama hakkab. Sinu õnn ja rõõm on meie kõigi õnn.