Ma olen seda siin ja seal ja üpris korduvalt rääkinud, et minu vaimseks eesmärgiks on tingimusteta armastus. Jah, ma tean, et see ei ole lihtne valik, see ei ole kerge teekond, aga see on punkt kuhu ma jõuda soovin.
Enamike inimeste jaoks on see midagi täiesti utoopilist ja sellest saab üpris lihtsalt aru. Kui me näeme tänaval kodutut kassi ja soovime talle miskit süüa anda, siis me ei eelda ju, et ta tuleb ronib meile sülle ja on kohe meie suur sõber, me ei eelda, et ta tänutundest tunde nurruks, vaid meil on kassist kahju ja me soovime teda tingimusteta aidata. Me anname talle süüa ka siis, kui ta palukese sekundiga alla kugistab ja kiirelt igaveseks kaob.
Inimsuhetes aga me ei oska nii mõelda. Enamik ütlevad, et ma pakun ja pakun, annan kogu südamest, aga teinepool on tänamatu. Loomulikult on tänutunne äärmiselt oluline aspekt inimsuhetes, aga olete te kunagi endalt küsinud, kas te tõesti alandlikult ning lahkelt pakute? On see Teie pakutav omakasupüüdmatu? See, et mina kedagi jäägitult armastan, ei tähenda seda, et automaatselt saab või suudab teine mulle sama vastu pakkuda ning see ei tohikski olla eelduseks või tingimuseks, sest järelikult pole minu pakutav läbinisti siiras.
Loomulikult me otsime kõik oma elus vastuarmastust, aga tegelikult pole need ühepoolsed asjad mitte kunagi külgi mööda maha jooksnud. Selleks, et õppida midagi väärtustama, näiteks siis vastastikust ja väga sügavat armastust, peame kogema ka elu ilma armastuseta, kogema elu armastades, kogema, kui Sind armastatakse. Tänu sellele, et olen oma elus ennastsalgavalt armastanud, tean kui sügav ma olla suudan, see, et mind on armastatud on näidanud kuidas on mees võimeline armastama ja tänu nendele kogemustele oskan ma eriliselt hinnata seda, kui osaks saab kahepoolne tunne ehk andmise ning võtmise tasakaal.
Ma ei ole kunagi sülitanud olnu peale, pidanud seda väärtusetuks, ega olnud tänamatu. Ma tänan igat inimest oma elus – ka neid on teinud haiget, neid kes on andnud enesest kõik, neid keda olen armastanud ja neid, kes on mind armastanud. See kõik on juhtinud mind tänasesse päeva, kujundanud mind selliseks inimeseks nagu olen. Kes õpetas kannatlikust, kes kasvatanud minus selgroogu, kes õpetanud humaansust ning tolerantsust, kes naiselikku hellust ja naiseks olemise kunsti.
Minu elu on elav näide sellest, et kõigepealt pead Sa põhjas ära käima, et õppida teatud asju hindama. Õigemini ei pea, aga mina enne ei õppinud. Ehk nagu ütleb üks minu arstist sõbranna – Sa oled raske pähkel ja ei õpi väga kiiresti. Ei õpi jah, mind on alati tulnud kõvasti raputada, et oma kangekaelsusest loobuksin. Selleks, et mõista kui oluline on elu ja tervis, pidin sellest elust äärepealt ilma jääma, selleks, et mõista, et kangekaelsuse ning jõumängudega suhet ei loo ega säilita, pidin ma mõned suhted täiesti tuksi keerama. Teisalt ma ei heida endale minevikku ette, ma ei ela minevikus, ega kahetse, vaid ma võtan oma kogemused, õppetunnid ja astun sirge seljaga edasi. Loeb ju tulevik, mitte minevik.
Ehk siis minu tänase hommiku mõte on see, et lubage elul ringelda. Jagage kõike, mis Teil on, olgu selleks aeg, raha, armastus, teadmised. Ja kõik, mida te jagate, olgu jagatud tingimusteta, sest siis on see südamest, sest ainult siis, on sel väärtus. Ja nagu te jälle minu enda elu põhjal teate, siis ühel hetkel, kui olete õppinud andma ja õppinud ka vastu võtma, sest olete aru saanud, et see ongi tasakaal, hakkavad imed Teie elus juhtuma.