Kas te olete vahel tundnud, et Teie elus on mingid inimesed või mingid suhted, mis on jäänud kuidagi segaseks või seletamatuks? Mõned nädalad tagasi kohtasin juhuslikult üht inimest oma kaugest mineviksut. Meie suhted olid omal ajal olnud alati pisut salapärased ning müstilised ja selles jätkus igat sorti emotsioone. Ühel hetkel oli see suhe nagu avariisse sattunud noore naise süda, mis pm enam ei löönud, aga toimusid veel viimased võpatused, nagu te filmidest olete näinud. Nagu see tunne oleks tahtnud elada, aga ta oli juba tegelikult määratud minema. Toimusid viimased hingetõmbed, need olid ühteaegu rasked ja valusad, aga samas täis müstilist ja kõige siiramat tunnet... Ja läbi see saigi. Igaüks läks oma teed.
Nüüd nädala päevi tagasi uuesti kohtudes valdas mind väga veider tunne - siiras rõõm, et inimesel nii hästi läheb ja ta õnnelik on, teisalt aga kerkis ülesse mingi rahutus. Vaadake, kui keegi traagiliselt ja äkitselt hukkub, siis jäävad ka ju ülesse alati lahendamata küsimused ja saamata vastused. Tundsin, et selle inimesrega oli sama tunne, nagu see suhe oleks surnud ja maha maetud, aga tahaks ikka küsida, et mis Sa mõtlesid, mis Sa tundsid, miks sa nii või naa tegid jne.
Mulle ei meeldi minevikus surkida, seda enam, et kui mõlemal on juba oma elu, siis tundub see veider hakata vanu haavu ja võib-olla veel kuskil süte all hõõguvaid tunnete jäänuseid üles soojendama. Milleks, kellele? Minu jaoks on tähtis hoida fookus tulevikul, mitte enam klammerduda mineviku külge, aga kuradima keeruline on minna püstpäi ka eluga edasi, kui Sa tunned, et pole leidnud seda hingerahu ...
See kummaline "suhe" mitmetele inimestele erinevatel põhjustel ei meeldinud ja mulle on öelnud ka üks bioenergeetik, et minu paljud jamad said alguse just selle inimesega suhtlema hakkamisel. Väidetavbalt pandi mulle lausa needusi peale.... Mis teeb selle asja nagu eriti huvitavaks. Ja veel on sellega seotud üks traagiliselt hukkunud inimene - mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et mind lausa saadeti selle inimese ellu...edastama mingit sõnumit või teadet teispooluselt. Meie kohtumise ajal oli see inimene kuidagi täiesti lukus, keeldus kategooriliselt mingist punktist oma elus edasi minemast. Hiljem see muutus... Kas ma olin sõnumitooja? Või olin ma see inimene, kes andis võimaluse lõpetamata teemad lõpetada? Või olin ma proovikivi kellelegi? Või oli see minu õppetund, kuidas mõttejõul vb teise inimese lausa ära tappa? See väidetav needus, mis mulle peale oli pandud oligi see, mis viis kohutavate sündmusteni minu elus. Kas mind kasutati ära, kas sel taga olid siirad tunded või oli see olnu kõik võlts ja vale?
Täna ma ei tea, aga ma saan need vastused - need tulevad minuni ...ühel päeval kindlasti!
Nüüd nädala päevi tagasi uuesti kohtudes valdas mind väga veider tunne - siiras rõõm, et inimesel nii hästi läheb ja ta õnnelik on, teisalt aga kerkis ülesse mingi rahutus. Vaadake, kui keegi traagiliselt ja äkitselt hukkub, siis jäävad ka ju ülesse alati lahendamata küsimused ja saamata vastused. Tundsin, et selle inimesrega oli sama tunne, nagu see suhe oleks surnud ja maha maetud, aga tahaks ikka küsida, et mis Sa mõtlesid, mis Sa tundsid, miks sa nii või naa tegid jne.
Mulle ei meeldi minevikus surkida, seda enam, et kui mõlemal on juba oma elu, siis tundub see veider hakata vanu haavu ja võib-olla veel kuskil süte all hõõguvaid tunnete jäänuseid üles soojendama. Milleks, kellele? Minu jaoks on tähtis hoida fookus tulevikul, mitte enam klammerduda mineviku külge, aga kuradima keeruline on minna püstpäi ka eluga edasi, kui Sa tunned, et pole leidnud seda hingerahu ...
See kummaline "suhe" mitmetele inimestele erinevatel põhjustel ei meeldinud ja mulle on öelnud ka üks bioenergeetik, et minu paljud jamad said alguse just selle inimesega suhtlema hakkamisel. Väidetavbalt pandi mulle lausa needusi peale.... Mis teeb selle asja nagu eriti huvitavaks. Ja veel on sellega seotud üks traagiliselt hukkunud inimene - mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et mind lausa saadeti selle inimese ellu...edastama mingit sõnumit või teadet teispooluselt. Meie kohtumise ajal oli see inimene kuidagi täiesti lukus, keeldus kategooriliselt mingist punktist oma elus edasi minemast. Hiljem see muutus... Kas ma olin sõnumitooja? Või olin ma see inimene, kes andis võimaluse lõpetamata teemad lõpetada? Või olin ma proovikivi kellelegi? Või oli see minu õppetund, kuidas mõttejõul vb teise inimese lausa ära tappa? See väidetav needus, mis mulle peale oli pandud oligi see, mis viis kohutavate sündmusteni minu elus. Kas mind kasutati ära, kas sel taga olid siirad tunded või oli see olnu kõik võlts ja vale?
Täna ma ei tea, aga ma saan need vastused - need tulevad minuni ...ühel päeval kindlasti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar