Seda, et ma olen lapsest saati tahtnud raamatut kirjutada teab ilmselt igaüks. Minu ema ikka meenutab aeg-ajalt, kuidas ma vanasti vihiku ette võtsin, sinna pildi peale kleeoisin, nime panin ja siis mõne lühiromaani kirjutasin :) Käies seda rada, mida ma praegu käin, olen ikka mõelnud, et tahaksin oma mõtted ja kogemused kaante vahele saada. Väga paljud asjad on minu jaoks selgeks saanud ja usun, et minu kogemusest võiks olla kasu paljudele. Minu peast on käinud läbi pealkirjad nagu "Julgus mõelda, julgus öelda", "7 sammu iseendani", "Naer läbi pisarate", "Kuidas sünnivad säravad isiksused?" jne.
Sain hiljuti aru, et selleks, et tõepoolest iseendani jõuda, on tarvis minna juurteni. Ma olen päris palju rääkinud oma emast, oma vnaisast, oma võrratust vanaemast, aga on keegi, keda ma pole kunagi maininud - see on minu isa.
Minu jaoks polnud see teema lapsepõlves kunagi aktuaalne, sest mees oli majas ja vanaisa täitis suurepäraselt seda rolli. Mul oli eeskuju, tugi, autoriteet ja mees, kelle sõna maksis, kelle sõna ma kuulasin ja kes oli mulle mehelikuks nõuandjaks. Ma ei tundnud, et olen millestki ilma jäänud või, et mu lapsepõlv oleks kuidagi õnnetu olnud, sest mul polnud isa. Seda enam, et tihti nägin oma sõpru, kelle isad olid joodikud või töönarkomaanid või muidu luuserid. Loomulikult oli ka erandeid, oli ka neid isasid, kellele ma vaatasin alt üles ja mõtlesin, et ka minul võiks selline isa olla, aga õnneks olid need alati seda sorti mehed, kes oma laste kõrval hoidsid ka väga laste sõpru ja nendes peredes tundsin end alati teretulnuna ja ma ei muretsenudki, et üks selline nüüd ilmtingimata ka kodus peaks olema.
Aastad möödusid ja tegelikult ma hakkasin taipama, et vaatamata sellele, et ma pole kunagi õnnetu olnud, olen siiski omal moel poolik. Ma kohtusin inimestega, kes tundsid mu isa ja alati öeldi, et Oi Sa räägid nagu Su isa või Sa oled sama musikaalne jne. Nad rääkisid mulle inimesest, kellega ma ise mitte kunagi ühtki sõna rääkinud polnud. Minu soontes voolas kellegi veri, keda ma tegelikult ei tundnud ja see oli suht kummastav.
Minu ema ei rääkinud isast mitte iialgi mitte midagi halba ja see oli aluseks ka elutervele suhtumisele temasse. Teda lihtsalt polnud minu elus ja see oli nagu fakt, millega tuli leppida. Mitte ühtki kõnet ega postkaarti, ei mingeid rahaküsimisi. Minu emaga sai see inimene väga kenasti läbi, aga minuga ta iial kontakti ei otsinud, ma ei tea, kas ta ei tahtnud, või ei julgenud...ma ei osanud talle seda ka ette heita.
Pubekaeas otsisin üles oma poolõe, mis tundus päris kummaline. Ma usun, et tal võis olla päris imelik, kui keegi võõras blond tütarlaps tema juurde sajab uhke sünnipäevakaardiga, millel on alla kirjutanud keegi võõras, kes nimetab end tema õeks. Ainult minusugune hull oli selliseks asjaks võimeline...
Ma teadsin, et minu isa on olnud muusik, aga ma olin selle enda jaoks alati kuidagi kõrvale tõstnud. Ma ise olen lapsest saati laulnud kõigis koorides ja ansamblites, olnud solist, esinenud siin ja sealpool piiri ja igakord kui minult küsiti, et kellelt Sa küll oma kauni lauluhääle oled pärinud, vastasin, et oma vanaemalt. Tegelikult oli mu vanaema kõigest keskpärane koorilaulja ja minu sarnaselt poleks ta iial unistannud rockbändiga laval kargamisest. Emale oli üldse elevant kõrva peale astunud, seega ... Ma ju teadsin, et armastus lava ja muusika vastu pärineb ilmselgelt minu isalt, kellega ma polnud päevagi oma elust koos elanud.
Ma olen küll äravahetamiseni sarnane oma emaga, aga erinevalt temast polnud ma kunagi kunsti ega numbrite inimene. Kui mu ema joonistas pidevalt, siis minu kunstiõpetaja oli alati südari äärepeal kui mu töid nägi. Mul polnud võimalust uurida, et äkki minu kirjaanne on hoopis pärit isapoolsest suguvõsast, mul ei olnud võimalust end tegelikult avastada - kes ma ikkagi olen ja kust ma tulen?
Ma nägin hiljuti und, et õpin kitarri mängima ja minu jaoks oli see justkui sign. Märk sellest, et on aeg oma juurteni minna, on aeg ennast täielikult avastada. Minu suhted emaga on märkimisvärselt paranenud peale seda, kui hakkasin sellega teadlikult tegelema. Oma vanemad oleme me ise valinud ja seda mingil kindlal põhjusel, meil on midagi õppida, meil on midagi anda, midagi kogeda...
Ma tunnen, et nüüd on see aeg, kus soovin oma isaga silmast silma kohtuda - kohtuda enne, kui on hilja... Ma ei taha elada juurteta ja vb hiljem pole mul enam võimalust neid juuri tundma õppida. Ma ei kanna viha, ega pole kibestunud, mul pole mingeid soove või nõudmisi, rääkimata etteheidetest, minu süda on tulvil armastust, soovin vaid teada saada, kes ma olen, kelle moodi ma siis kõnnin ja räägin, mis kõla on sel häälel ja milline näeb välja see kirg, mis on verega mullegi kaasa antud?
Sain hiljuti aru, et selleks, et tõepoolest iseendani jõuda, on tarvis minna juurteni. Ma olen päris palju rääkinud oma emast, oma vnaisast, oma võrratust vanaemast, aga on keegi, keda ma pole kunagi maininud - see on minu isa.
Minu jaoks polnud see teema lapsepõlves kunagi aktuaalne, sest mees oli majas ja vanaisa täitis suurepäraselt seda rolli. Mul oli eeskuju, tugi, autoriteet ja mees, kelle sõna maksis, kelle sõna ma kuulasin ja kes oli mulle mehelikuks nõuandjaks. Ma ei tundnud, et olen millestki ilma jäänud või, et mu lapsepõlv oleks kuidagi õnnetu olnud, sest mul polnud isa. Seda enam, et tihti nägin oma sõpru, kelle isad olid joodikud või töönarkomaanid või muidu luuserid. Loomulikult oli ka erandeid, oli ka neid isasid, kellele ma vaatasin alt üles ja mõtlesin, et ka minul võiks selline isa olla, aga õnneks olid need alati seda sorti mehed, kes oma laste kõrval hoidsid ka väga laste sõpru ja nendes peredes tundsin end alati teretulnuna ja ma ei muretsenudki, et üks selline nüüd ilmtingimata ka kodus peaks olema.
Aastad möödusid ja tegelikult ma hakkasin taipama, et vaatamata sellele, et ma pole kunagi õnnetu olnud, olen siiski omal moel poolik. Ma kohtusin inimestega, kes tundsid mu isa ja alati öeldi, et Oi Sa räägid nagu Su isa või Sa oled sama musikaalne jne. Nad rääkisid mulle inimesest, kellega ma ise mitte kunagi ühtki sõna rääkinud polnud. Minu soontes voolas kellegi veri, keda ma tegelikult ei tundnud ja see oli suht kummastav.
Minu ema ei rääkinud isast mitte iialgi mitte midagi halba ja see oli aluseks ka elutervele suhtumisele temasse. Teda lihtsalt polnud minu elus ja see oli nagu fakt, millega tuli leppida. Mitte ühtki kõnet ega postkaarti, ei mingeid rahaküsimisi. Minu emaga sai see inimene väga kenasti läbi, aga minuga ta iial kontakti ei otsinud, ma ei tea, kas ta ei tahtnud, või ei julgenud...ma ei osanud talle seda ka ette heita.
Pubekaeas otsisin üles oma poolõe, mis tundus päris kummaline. Ma usun, et tal võis olla päris imelik, kui keegi võõras blond tütarlaps tema juurde sajab uhke sünnipäevakaardiga, millel on alla kirjutanud keegi võõras, kes nimetab end tema õeks. Ainult minusugune hull oli selliseks asjaks võimeline...
Ma teadsin, et minu isa on olnud muusik, aga ma olin selle enda jaoks alati kuidagi kõrvale tõstnud. Ma ise olen lapsest saati laulnud kõigis koorides ja ansamblites, olnud solist, esinenud siin ja sealpool piiri ja igakord kui minult küsiti, et kellelt Sa küll oma kauni lauluhääle oled pärinud, vastasin, et oma vanaemalt. Tegelikult oli mu vanaema kõigest keskpärane koorilaulja ja minu sarnaselt poleks ta iial unistannud rockbändiga laval kargamisest. Emale oli üldse elevant kõrva peale astunud, seega ... Ma ju teadsin, et armastus lava ja muusika vastu pärineb ilmselgelt minu isalt, kellega ma polnud päevagi oma elust koos elanud.
Ma olen küll äravahetamiseni sarnane oma emaga, aga erinevalt temast polnud ma kunagi kunsti ega numbrite inimene. Kui mu ema joonistas pidevalt, siis minu kunstiõpetaja oli alati südari äärepeal kui mu töid nägi. Mul polnud võimalust uurida, et äkki minu kirjaanne on hoopis pärit isapoolsest suguvõsast, mul ei olnud võimalust end tegelikult avastada - kes ma ikkagi olen ja kust ma tulen?
Ma nägin hiljuti und, et õpin kitarri mängima ja minu jaoks oli see justkui sign. Märk sellest, et on aeg oma juurteni minna, on aeg ennast täielikult avastada. Minu suhted emaga on märkimisvärselt paranenud peale seda, kui hakkasin sellega teadlikult tegelema. Oma vanemad oleme me ise valinud ja seda mingil kindlal põhjusel, meil on midagi õppida, meil on midagi anda, midagi kogeda...
Ma tunnen, et nüüd on see aeg, kus soovin oma isaga silmast silma kohtuda - kohtuda enne, kui on hilja... Ma ei taha elada juurteta ja vb hiljem pole mul enam võimalust neid juuri tundma õppida. Ma ei kanna viha, ega pole kibestunud, mul pole mingeid soove või nõudmisi, rääkimata etteheidetest, minu süda on tulvil armastust, soovin vaid teada saada, kes ma olen, kelle moodi ma siis kõnnin ja räägin, mis kõla on sel häälel ja milline näeb välja see kirg, mis on verega mullegi kaasa antud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar