Ma pole ammu kirjutanud, ilmselt on aeg vaatlusteks ...Teate küll, see on see aeg, kus mõtted kogunevad ja ei oska ega taha neid veel toorelt paberile panna.
Olen viimased nädalad lihtsalt olnud - lasknud elul end vooluga kaasa vedada, keelamata endale ühtki emotsiooni. See on päris mõnus tunne, see on luba olla inimlik, tunda valu, teadmatust, keelatud viljade kaasakiskuvat kiusatust. Ma ei keela endale midagi, mistõttu ei tule üles ega jää pinnale ka midagi virvendama. Kui ma tekitan igast kergest tuuleiilist tormi oma peas, siis saavutan vaid seda, et varsti puudub mul olukorra üle sootuks kontroll. Kui ma lähen saabunud vaikusest ja teadmatusest paanikasse, siis ei jõua ma kunagi kiiremini lahendusteni jne.
Ma olen eluvaatleja ja isegi kui ma üritan mitte analüüsida ja kaasa mõelda ümberringi toimuvale, siis on see enesepettus. Minu alateadvus fikseerib info mis läbi pikkade protsesside kinnistub mingiks teadmiseks või õppetunniks.
Nt juhtusin mõni aeg tagasi seltskonda, kus oli üks abielupaar. Nad meeldisid mulle esimesest silmapilgust, nende suhtes oli harmoonia, mida oli kaugele tunda. Mulle meeldis, kuidas sellest suhtest õhkas tasakaalu, austust ja kiindumust, ka peale seda, kui koos oldud 15 pikka aastat. Naine ei näägutanud, usaldus oli nii suur, et mõlemal oli säilinud teatud vabadus ja teineteisest räägiti siira austusega. Oli ka põhjust, sest mõlemad osapooled olid väga võrratud indiviidid. Öeldakse, et Sa saad täpselt seda, mida Sa väärid ja You dont get what You want, You get what You are. Nemad olid täpselt paras paar ja seda selle kõige paremas tähenduses. Jäin meespoolega pisut pikemalt vestlema ja mulle meeldis tema üks mõte selle kohta, et Sa võid käia erinevaid radu, elada siin ja seal, otsida ja leida, aga lõpuks viib ikkagi elu ise Sind õigete inimestega kokku. Teed ristuvad sõltumata sellest, kuidas Sina oled asju mõelnud või planeerinud või ette näinud... Ja ristuvad alati põhjusega. Kusjuures, tegemist oli paariga, kes olid aastaid käinud ühes koolis ja ka enestele üllatuseks, viis elu neid kokku alles peale kooli lõpetamist. Kas pole irooniline? Sa võid aastaid seista selle Härra v Proua Õige kõrval, mööduda temast iga päev ja teda mitte märgata. Sa võid otsida maailma lõpust ja avastada, et tegelikult asub ta Sinu kõrval. Romantiline, kas pole?
Vahel ma kohtan kohe hulgim igasugu paare ja nii mõnigi kord küsin eneselt, et kas see kõik on tõeline või ainult näib nii kaunis? Hiljuti kurtis minu tuttav, et nende ringkonna eliitpaar on lahku läinud... Seltskonnas olid nad alati olnud nagu sukk ja saabas, musid ja kallid ees ja taga, aga tegelikkuses ussitas see suhe juba aastaid. Ma tean selliseid paare päris palju ja ausalt öeldes on see hale. Keda Sa tegelikult petad seda näitemängu tehes? Teisi? Vb tõesti, aga ennekõike iseennast... Sa võid ju seda naeratust näol kramplikult hoida, aga kui hing nutab, siis see on ainult Sinu enese traagika.
Aastaid tagasi tundsin ma üht naist, kes üle 10 aasta elas pealt näha ideaalset elu, tal oli mees, kes küll tööreiside tõttu palju eelmal viibis, aga neil tundus kõik siiski toimivat - koos oli ostetud korter, koos käidi poes ja avalikel üritustel, reisimas jne. Hiljem aga selgus väga karm tõsiasi - mees oli abielus! Teises riigis asus lisaks tema lastele ka täieõiguslik abikaasa. Armastus on pime, kas pole? See polnud mäng, mis oleks kestnud aasta või kaks, see oli reaalne elu, reaalne valedevõrk, kus mees suutis 2le naisele mängida meest üle 10a ja kordagi vahele jäämata. Me ikka tahame näha alati kõike läbi roosade prillide, uskuda, et kõik inimesed on nii ilusad ja head. Tihti eiratakse kõiki märke, mis tegelikult valedele viitavad, aga see tahe uskuda, tahe olla armastatud ja armastada sunnib meid enestele valetama. Ei teagi, kumb siis hullem on, kas teada, et asjad ei toimi ja valetada kõigile teistele või elada enese teadmata ise suures vales?
Need on lood elust enesest, me ei räägi Mehhiko seebiseriaali järjekordsest osast ega kirjuta siin valmis järgmist menuromaani. See on elu! Ja elus on kõik nii ettearvamatu.
Kohtasin kunagi üht meest. Ääretult sümpaatne, töökas ja tore pereinimene. Meie vahel oli tunda keemiat. Ma üritasin oma mõtteid eemal hoida, aga pole midagi hullemat, kui üritada iseendaga võidelda, kui asi puudutab emotsioone, mis ettehoiatamata inimeste vahel tärkavad. Loomulikult ei läheks ma kunagi kellegi pereelu kallale ja loomulikult ei hakka üks korralik pereisa oma peret hülgama, aga see ei tähenda, et inimesed tegelikult oma peas poleks petmiseks võimelised või nad seda ei teeks. Kumb siis on hullem, kas mees, kes süüdimatult mõne näitsikuga linade vahel hullab või mees, kes truult oma pere kõrval seisab, naisele igal õhtul armastust avaldab, aga kelle jalad alati nõrgaks lähevad ja nägu naerule kisub, kui ta poes või tanklas kohtab seda inimest, kes teda niimoodi tundma paneb? Sa võid elada ükskõik kui kõrgete põhimõtete ja moraalikoodeksi järgi, aga inimene on inimene, on asju, millega ta võidelda ei suuda. Inimeste vaheline keemia on kahjuks kontrollimatu.
Ma olen aastatega õppinud, et keelatud vili on ikka magusam ja seetõttu luban endale, et võin kõike tunda. Las ma siis imetlen seda Jürit või Karli või Tiitu, see möödub kiiremini, kui ma ei lasku sügavasse konflikti iseendaga, et ma ei tohi nii tunda või mõelda, sest ka keelatud tunded on tunded ja mõtted liiguvad siis seda kauem selle Jüri v Karli v Tiidu juures ja see asi muutubki sellisel juhul aina sügavamaks soomülkaks.
Mida vanemaks ma saan, seda ma enam ma ei diferentseeri inimesi enda jaokas. Ei ole naisi ja mehi, abielumehi ja vallalisi mehi, noori ja vanu mehi, vaid minu jaoks on inimesed - inimesed, kes mind inspireerivad ja tekitavad häid emotsioone. Ma luban endale seda, et mind vb köita ka abielumehe mõistus või erutada kaunis naine.See voolab minust läbi ja kõik. Ma ei mõtle oma elu keeruliseks, ma ei ela oma elu keeruliseks.
Maailm on täis võrratuid inimesi ja neid on nii palju, et ma jõuangi paljusid imetleda ja ma võingi kõiki armastada. Ja see on nii võimas tunne!
Mõni aeg tagasi juhtusin seltskonda, kus mulle tundus kummaline, et kuidas saavad kõik selles seltskonnas viibivad inimesed nii toredad, ilusad ja haritud olla. Üks jobu ikka peaks leiduma. Ja saate aru, siis ma mõistsin, mis oli juhtunud. Mäletate, võtsin vastu otsuse, et hakkan inimestes märkama positiivset, leian igaühes midagi positiivset ning keskendun sellele. Ja seda tehes hakkad sa mõtlema koguaeg erilistest inimestest ja elu hakkabki Sulle neid juurde tooma. Mõttejõuga võid Sa kogu oma maailma muuta! Alati olin ma kurtnud, et küll ma komistan pessimistide ja selgrootute otsa ja üldse mingi kahtlane kaader tahab minu ellu end süüa ja asju niimoodi vaadates ainult tootsin seda jama juurde. Sain seda, millest mõtlesin ja kuidas asju nägin. Tegelikult on kõik inimesed erilised ja kõigilt on midagi õppida.
Mina õpin iga päev ja mida avatum ja tolerantsem ise olen, seda suurepärasem ja värvilisem on minu maailm. Ma ei imetle inimesi mõne seltskonnaajakirja kaanel, vaid päev päevalt imetlen just neid inimesi, kellega elu mind kokku on viinud või kes mulle kaasa on antud - ma imetlen oma perekonda, ma imetlen oma parimaid sõpru... Ma vaatan oma parimat sõbrannat, kes sai hiljuti emaks - see on lihtsalt võrratu, kuidas ta on pühendunud oma perele, kuidas see laps on täidetud armastusega, kuidas see laps seda edasi kiirgab nagu päikene keset kuuma suvepäeva. Ma imetlen oma teist lapsepõlve sõbrannat, kes on oma sihikindluse ja tahtejõuga suutnud end üles töötada ja kes on end materiaalselt kindlustanud ning õppinud higi palgel ja loonud kindla vundamendi oma elule. Ilusad inimesed on minu ümber ja au on neid tunda, au on neid armastada ja au on olla nende poolt armastatud. Vaadake ometi enda ümber, nii palju ilusat on seal, millele keskenduda ja uskuge, seda hakkab juurde voolama, nii lootegi oma maailma.
Ma tean üht noort naist, kellel on kõik - võrratud vanemad, super toetav ja töökas mees, oma kodu, imearmas laps, võimalus end harida parimas kõrgkoolis. Ta on noor, kaunis ja andekas, aga ometigi ma tihtilugu näen, kuidas ta oma nooruses ja ambitsioonikuses aina rühib ja rühib, lootes jõuda kõrgemale ja kaugemale, aga eemaldudes oma allikast, oma kõrgemast minast - eemaldusest väärtustest, mis on tegelikult kõige olulisemad. Nüüd ma mõistan, mida mõtles mu kuldsete mõtetega sugulane, kui ta mulle ütles, et Sa oled liialt ambitsioonikas, hakka ometi elu nautima, ära sea pidevalt eesmärke ja rühi jälle kuhugi. Tal oli õigus...Niimoodi pimesi rühkides jõuame vaid surmale lähemale, aga võime elu sootuks maha magada ja veel hullem jätta märkamata selle, mis meil juba on ...Tihti on meil tegelikult nõnda palju, tuleb vaid õppida seda kõike väärtustama.
Ma olen läbi aastate oma elus näinud nii mõndagi ja ma võin Teile käsi südamel öelda - minu suurim vara on minu inimesed! Ja nagu ütles selle toreda naise, tore mees:" Teed ristuvad täpselt nii ja täpselt siis, kui nad ristuma peavad."
Olen viimased nädalad lihtsalt olnud - lasknud elul end vooluga kaasa vedada, keelamata endale ühtki emotsiooni. See on päris mõnus tunne, see on luba olla inimlik, tunda valu, teadmatust, keelatud viljade kaasakiskuvat kiusatust. Ma ei keela endale midagi, mistõttu ei tule üles ega jää pinnale ka midagi virvendama. Kui ma tekitan igast kergest tuuleiilist tormi oma peas, siis saavutan vaid seda, et varsti puudub mul olukorra üle sootuks kontroll. Kui ma lähen saabunud vaikusest ja teadmatusest paanikasse, siis ei jõua ma kunagi kiiremini lahendusteni jne.
Ma olen eluvaatleja ja isegi kui ma üritan mitte analüüsida ja kaasa mõelda ümberringi toimuvale, siis on see enesepettus. Minu alateadvus fikseerib info mis läbi pikkade protsesside kinnistub mingiks teadmiseks või õppetunniks.
Nt juhtusin mõni aeg tagasi seltskonda, kus oli üks abielupaar. Nad meeldisid mulle esimesest silmapilgust, nende suhtes oli harmoonia, mida oli kaugele tunda. Mulle meeldis, kuidas sellest suhtest õhkas tasakaalu, austust ja kiindumust, ka peale seda, kui koos oldud 15 pikka aastat. Naine ei näägutanud, usaldus oli nii suur, et mõlemal oli säilinud teatud vabadus ja teineteisest räägiti siira austusega. Oli ka põhjust, sest mõlemad osapooled olid väga võrratud indiviidid. Öeldakse, et Sa saad täpselt seda, mida Sa väärid ja You dont get what You want, You get what You are. Nemad olid täpselt paras paar ja seda selle kõige paremas tähenduses. Jäin meespoolega pisut pikemalt vestlema ja mulle meeldis tema üks mõte selle kohta, et Sa võid käia erinevaid radu, elada siin ja seal, otsida ja leida, aga lõpuks viib ikkagi elu ise Sind õigete inimestega kokku. Teed ristuvad sõltumata sellest, kuidas Sina oled asju mõelnud või planeerinud või ette näinud... Ja ristuvad alati põhjusega. Kusjuures, tegemist oli paariga, kes olid aastaid käinud ühes koolis ja ka enestele üllatuseks, viis elu neid kokku alles peale kooli lõpetamist. Kas pole irooniline? Sa võid aastaid seista selle Härra v Proua Õige kõrval, mööduda temast iga päev ja teda mitte märgata. Sa võid otsida maailma lõpust ja avastada, et tegelikult asub ta Sinu kõrval. Romantiline, kas pole?
Vahel ma kohtan kohe hulgim igasugu paare ja nii mõnigi kord küsin eneselt, et kas see kõik on tõeline või ainult näib nii kaunis? Hiljuti kurtis minu tuttav, et nende ringkonna eliitpaar on lahku läinud... Seltskonnas olid nad alati olnud nagu sukk ja saabas, musid ja kallid ees ja taga, aga tegelikkuses ussitas see suhe juba aastaid. Ma tean selliseid paare päris palju ja ausalt öeldes on see hale. Keda Sa tegelikult petad seda näitemängu tehes? Teisi? Vb tõesti, aga ennekõike iseennast... Sa võid ju seda naeratust näol kramplikult hoida, aga kui hing nutab, siis see on ainult Sinu enese traagika.
Aastaid tagasi tundsin ma üht naist, kes üle 10 aasta elas pealt näha ideaalset elu, tal oli mees, kes küll tööreiside tõttu palju eelmal viibis, aga neil tundus kõik siiski toimivat - koos oli ostetud korter, koos käidi poes ja avalikel üritustel, reisimas jne. Hiljem aga selgus väga karm tõsiasi - mees oli abielus! Teises riigis asus lisaks tema lastele ka täieõiguslik abikaasa. Armastus on pime, kas pole? See polnud mäng, mis oleks kestnud aasta või kaks, see oli reaalne elu, reaalne valedevõrk, kus mees suutis 2le naisele mängida meest üle 10a ja kordagi vahele jäämata. Me ikka tahame näha alati kõike läbi roosade prillide, uskuda, et kõik inimesed on nii ilusad ja head. Tihti eiratakse kõiki märke, mis tegelikult valedele viitavad, aga see tahe uskuda, tahe olla armastatud ja armastada sunnib meid enestele valetama. Ei teagi, kumb siis hullem on, kas teada, et asjad ei toimi ja valetada kõigile teistele või elada enese teadmata ise suures vales?
Need on lood elust enesest, me ei räägi Mehhiko seebiseriaali järjekordsest osast ega kirjuta siin valmis järgmist menuromaani. See on elu! Ja elus on kõik nii ettearvamatu.
Kohtasin kunagi üht meest. Ääretult sümpaatne, töökas ja tore pereinimene. Meie vahel oli tunda keemiat. Ma üritasin oma mõtteid eemal hoida, aga pole midagi hullemat, kui üritada iseendaga võidelda, kui asi puudutab emotsioone, mis ettehoiatamata inimeste vahel tärkavad. Loomulikult ei läheks ma kunagi kellegi pereelu kallale ja loomulikult ei hakka üks korralik pereisa oma peret hülgama, aga see ei tähenda, et inimesed tegelikult oma peas poleks petmiseks võimelised või nad seda ei teeks. Kumb siis on hullem, kas mees, kes süüdimatult mõne näitsikuga linade vahel hullab või mees, kes truult oma pere kõrval seisab, naisele igal õhtul armastust avaldab, aga kelle jalad alati nõrgaks lähevad ja nägu naerule kisub, kui ta poes või tanklas kohtab seda inimest, kes teda niimoodi tundma paneb? Sa võid elada ükskõik kui kõrgete põhimõtete ja moraalikoodeksi järgi, aga inimene on inimene, on asju, millega ta võidelda ei suuda. Inimeste vaheline keemia on kahjuks kontrollimatu.
Ma olen aastatega õppinud, et keelatud vili on ikka magusam ja seetõttu luban endale, et võin kõike tunda. Las ma siis imetlen seda Jürit või Karli või Tiitu, see möödub kiiremini, kui ma ei lasku sügavasse konflikti iseendaga, et ma ei tohi nii tunda või mõelda, sest ka keelatud tunded on tunded ja mõtted liiguvad siis seda kauem selle Jüri v Karli v Tiidu juures ja see asi muutubki sellisel juhul aina sügavamaks soomülkaks.
Mida vanemaks ma saan, seda ma enam ma ei diferentseeri inimesi enda jaokas. Ei ole naisi ja mehi, abielumehi ja vallalisi mehi, noori ja vanu mehi, vaid minu jaoks on inimesed - inimesed, kes mind inspireerivad ja tekitavad häid emotsioone. Ma luban endale seda, et mind vb köita ka abielumehe mõistus või erutada kaunis naine.See voolab minust läbi ja kõik. Ma ei mõtle oma elu keeruliseks, ma ei ela oma elu keeruliseks.
Maailm on täis võrratuid inimesi ja neid on nii palju, et ma jõuangi paljusid imetleda ja ma võingi kõiki armastada. Ja see on nii võimas tunne!
Mõni aeg tagasi juhtusin seltskonda, kus mulle tundus kummaline, et kuidas saavad kõik selles seltskonnas viibivad inimesed nii toredad, ilusad ja haritud olla. Üks jobu ikka peaks leiduma. Ja saate aru, siis ma mõistsin, mis oli juhtunud. Mäletate, võtsin vastu otsuse, et hakkan inimestes märkama positiivset, leian igaühes midagi positiivset ning keskendun sellele. Ja seda tehes hakkad sa mõtlema koguaeg erilistest inimestest ja elu hakkabki Sulle neid juurde tooma. Mõttejõuga võid Sa kogu oma maailma muuta! Alati olin ma kurtnud, et küll ma komistan pessimistide ja selgrootute otsa ja üldse mingi kahtlane kaader tahab minu ellu end süüa ja asju niimoodi vaadates ainult tootsin seda jama juurde. Sain seda, millest mõtlesin ja kuidas asju nägin. Tegelikult on kõik inimesed erilised ja kõigilt on midagi õppida.
Mina õpin iga päev ja mida avatum ja tolerantsem ise olen, seda suurepärasem ja värvilisem on minu maailm. Ma ei imetle inimesi mõne seltskonnaajakirja kaanel, vaid päev päevalt imetlen just neid inimesi, kellega elu mind kokku on viinud või kes mulle kaasa on antud - ma imetlen oma perekonda, ma imetlen oma parimaid sõpru... Ma vaatan oma parimat sõbrannat, kes sai hiljuti emaks - see on lihtsalt võrratu, kuidas ta on pühendunud oma perele, kuidas see laps on täidetud armastusega, kuidas see laps seda edasi kiirgab nagu päikene keset kuuma suvepäeva. Ma imetlen oma teist lapsepõlve sõbrannat, kes on oma sihikindluse ja tahtejõuga suutnud end üles töötada ja kes on end materiaalselt kindlustanud ning õppinud higi palgel ja loonud kindla vundamendi oma elule. Ilusad inimesed on minu ümber ja au on neid tunda, au on neid armastada ja au on olla nende poolt armastatud. Vaadake ometi enda ümber, nii palju ilusat on seal, millele keskenduda ja uskuge, seda hakkab juurde voolama, nii lootegi oma maailma.
Ma tean üht noort naist, kellel on kõik - võrratud vanemad, super toetav ja töökas mees, oma kodu, imearmas laps, võimalus end harida parimas kõrgkoolis. Ta on noor, kaunis ja andekas, aga ometigi ma tihtilugu näen, kuidas ta oma nooruses ja ambitsioonikuses aina rühib ja rühib, lootes jõuda kõrgemale ja kaugemale, aga eemaldudes oma allikast, oma kõrgemast minast - eemaldusest väärtustest, mis on tegelikult kõige olulisemad. Nüüd ma mõistan, mida mõtles mu kuldsete mõtetega sugulane, kui ta mulle ütles, et Sa oled liialt ambitsioonikas, hakka ometi elu nautima, ära sea pidevalt eesmärke ja rühi jälle kuhugi. Tal oli õigus...Niimoodi pimesi rühkides jõuame vaid surmale lähemale, aga võime elu sootuks maha magada ja veel hullem jätta märkamata selle, mis meil juba on ...Tihti on meil tegelikult nõnda palju, tuleb vaid õppida seda kõike väärtustama.
Ma olen läbi aastate oma elus näinud nii mõndagi ja ma võin Teile käsi südamel öelda - minu suurim vara on minu inimesed! Ja nagu ütles selle toreda naise, tore mees:" Teed ristuvad täpselt nii ja täpselt siis, kui nad ristuma peavad."
