Olles ise tegev poliitikas ja nähes kuidas teatud süsteemid toimivad, siis püüan ka Teie silmi pisut avada. Ma ei ütle, et kõik otsused on alati 100% õiged, et poliitikud on eksimatud või, et kõik on korras nagu Norras, aga palun mõelge minuga veidi kaasa ja püüdke asju näha ka teise mätta otsast.
Mind ründas mõniaeg tagasi vihane erakonnakaaslane, et riigikogu liikmete palka olevat tõstetud ja mis see siis olgu!? Miks see mind ei häiri? Sest isegi kui nad kõik teeniksid vaid 100€ kuus, siis ega mina seda ülejäänud raha oma taskusse ei saaks - seda lihtsalt ei jätku.Ja näidake mulle seda inimest, kes oleks nt 300€ nõus iga päev tööd tegema ja selle eest piltlikult öeldes poolte eestlaste käest peksa saama? Teine asi, kui nt teie naaber töötab Soomes koristajana ja saab umbes sama palka, mis meie riigikogu liikmed, siis keegi ei kaaguta ajalehes, et no küll ikka teenib palju lihtlabase harjaliigutamise eest. Kas Sa ikka tead, kui lihtsalt Soomes töötavatel eestlastel see raha tuleb? Või kas sa pead normaalseks oma naabri palga kallal ilkumist, sest Sinu meelest tundub see ebaõiglane - mis Sa vingud, mine ka koristajaks, töö on ju lihtne ja palk hea! Miks te arvate, et poliitiku elu on meelakkumine? Enamik neist inimestest on läinud sinna selleks, et midagi paremaks muuta. Loomulikult on igas kollektiivis ju erandeid, mõni Soomes resideeruv koristaja ainult magab luua otsas ja mõni parlamendiliige näeb ka enamikel istungitel vaid und, aga erand ei ole enamus!
Täna juhtusin lugema järgmist postitust FB´s:
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete
leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane
mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele
sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300
grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga
kallis minu jaoks...", vastas mutike. See äratas minu
tähelepanu.... Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva
grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi
keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused
kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud
sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas
mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja
20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin
temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles
järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu
olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks,
kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis
arve metallrahas. Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust
selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina
- 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab.
Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P....E, ORAVAD!!!" Lugesin seda
ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
Väga emotsionaalne tekst, aga milliseid nõuandeid jagab Härra autor, kel ei jätku niipalju lugupidamistki vanema generatsiooni vastu, et ei nimetaks hädas olnud pensionäri mutikeseks.Ka mina olen poes pisaraid valanud vaest pensionäri nähes, aga ma valan pisaraid ka nälginud Aafrika laste pärast,aga samas, kas ma olen ise läinud nt vabatahtlikuna Aafrikasse? EI! Kas Sina oled läinud poliitikasse, et midagi muuta? Vaevalt! Aga olukord saab paraneda vaid seal, kuuhu me ise panustame!
Minu vasusõna teksti autorile kõlaks nii:
Ma siiralt loodan, et tänu sellele solidaarsusele ja selle laenu
intressidele saavad ka meie pensionärid parema elu :) Mõistan
täielikult inimeste emotsioone, aga kui tausta analüüsida, siis isegi
kui me tõstaks pensioneid KOHE ja võtaks selleks laenu, siis oleksime
ise Kreeka - riik, mida ähvardab pankrot. Ja kui mõne teise
valitsemise ajal peaks nii minema (KE´s on ju vanad laenuvõtjad),
siis meile näidataks ka fucki... Nagu meie tahame praegu teha. Kreeka
kaotus, et neil pole selliseid juhte nagu meil. Jah, nad elasid korra
hästi, aga mis tulemus on? Olukord on neil sitt! Ja kannatavad ka
nende lapsed...Meie laste tulevik on helgem, sest meil on just nimelt need säästvad esivanemad. Ka meie riigiisad on säästupoliitikat
õppinud nendelt samadelt esivanematelt.Kui mul pole söögiraha, siis ma ei lähe panka ega võta laenu, vaid üritan säästlikult palgapäevani vastu pidada. Miks peaks riik teisiti talitama? Võtma laenu, et korra kalamarja süüa ja hiljem võlgades vireleda. Tänased rumalad otsused mõjutavad meid ja meie järeltulijaid aastaid. Täna võetud laenude eest Teie lapsed Teile tulevikus AITÄH ei ütle, seevastu arukate investeeringute eest võite lausa pai saada :)
Mõistkem, et poliitikud pole mustkunstnikud, nad ei trüki keldris eurosid, vaid üritavad olemasolevat õiglaselt jagada ja targalt investeerida, et seda raha juurde toota. Palun, astuge poliitikasse, nähke vaeva, kandideerige ja muutke maailma :)) Lihtne on kritiseerida, aga minge ja vaadake,kui lihtne on miljardeid jagada, kui KÕIK tahavad saada - pensionärid, üksikemad, töötud, ettevõtjad. Kõik ju väärivad, aga RAHA EI KASVA PUU OTSAS! Valikud, mida need inimesd päevast päeva tegema peavad EI OLE lihtsad. Kui Su haige vanaema ja töötu ema mõlemad tahavad su viimasest 15 € osa saada, siis jaga seda, seda enam, et enam, et talv vb osutuda külmaks ja natuke oleks tarvis tallele panna...Ikka püüad ju mõelda, et kõigile saaks natuke ja samas mingi osa ka kuskule kasvama panna - vähemalt arukas teeks nii...Mitte arukas ainult kulutab ja just sellepärast paljud meist ei olegi riigikogus!
Sa ei suuda oma 300€ palgaga ära majandada, riik ei oska oma eelarvet ka ideaalselt jagada - nad on inimesed nagu meie, aga neid on mitu ja koondatud on helgemad pead. Mina ei kahtle, et Jürgen Ligi on maailma parim rahandusminister.Mina ei kahtle ka, et Urve Palol pole ilusad mõtted ja soovid. Aga kui Ligi ei ürita säästa ja investeerida, ei saa Urve mõtted kunagi teoks.
Olgem tolerantsemad! Teie ju valisite need inimesed parlamenti, usaldagem neid siis ometi!
esmaspäev, oktoober 31, 2011
teisipäev, oktoober 25, 2011
Armunud?
Mõni aeg tagasi ma arvasin endal lasuvat seda jubedat diagnoosi: ARMUNUD! Minu jaoks kõlab see nagu oleks mulle just öeldud, et põen ajuvähki. Palju erinevausi ma nende 2 diagnoosi vahel ei näe - peast soojaks ajavad mõlemad.
Tavaliselt on nii, et minu kahtlast hõljumist märkavad enne teised ja alles siis hakkan ise seda teadvustama. Eriti kummaliseks tegi olukorra see, et subjekt ise hõiskas rõõmsal toonil:" Keegi on vist armunud", arvates ilmselgelt, et saab nüüd kuulda mõnda minu imalalt nõretavat armulugu. Sest nagu mehed ikka, aju on kohati hernetera suurune ja Jumal ise teab, keda tema silmas pidas. Umbes nagu sihiks parasjagu põtra ja see ullike arvaks, et püüan tabada temast 100m kaugusel olevat jänest. Oh Sind, ma hoian relva su laubal ja vibunoolt rinnakorvil, võid 3 korda arvata, kes ohver on.
Ja ma ei tea, kas ma valisin ohvriks mingi Jan Uuspõllu geeniga mehe, aga kui olin oma kahtlused ausalt üles tunnistanud, et tal tõepoolest vb õigus olla ja tundub, et me peaksime distantsi hoidma lajatas ta huvitava repliigi" Misasja, ma ei saa millestki aru!?" Ma arvasin, et mulle on eluaeeg meeldinud nupukad intelligendid, nüüd tuleb välja, et täiesti arengupeetusega. Millest siin veel aru saada, Sa oled põder!
Päevad möödusid ja õnneks härra ei hakanud eemale hoidma, sest lubasin pühalikult nagu nunn altaril, et ega see veider emotsioon, mida mõni nimetab armumiseks ei tohi rikkuda sõprussuhteid. Selleks, et asi eriti kindel oleks, soovitasin veel soojalt ühele kohalikule meestemagnetile küüned taha ajada. Jumala eest, et vend ei töllerdaks minu silme all ja mina kiiresti kogu pinnale tekkinud tundekaose alla suruks. Naised muideks teevad selliseid ebaloogilisi samme koguaeg...
Sain kõik välja öeldud ja siis hakkaski see tore tunne hääbuma... Millest on muidugi kahju, sest mulle meeldib see väike särin, mis päevad natuke kirkamaks muutis.
Lõpuks jõudsingi järelduseni, et ma olen nagu Kia, mida talvel püütakse käivitada. Palvetad ja ootad, et see klõps tuleks, juba on nagu paljulubav ja siis jälle mootor vaikib. Siis lähed viskad eetrit kapoti alla ja üritad uuesti eelsüüdet anda, ei miskit. Lõpuks vahetad eelsüüte küünlad ära ja nagu toimibki, aga tegelikult on teada, et see õnn kestab ainult järgmise jäise hommikuni.
Ja kui ma nüüd küsin endalt, kas ma tapsin armastuse eos või pole ma tegelikult iial armunud olnudki, siis seda vastust ma ei tea.
Võib-olla olen ma end aastatega nii lukku pannud, et mind on raske lahti muukida, võib-olla olen ma elus nii palju kõrvestada saanud, et ei julge enam riskida, võib-olla oli ohver siiski alla minu lati ja suutuiski minu tähelepanu ainult 3 päevaks võita.
Kui oleks olemas laavloog, siis teda ma just külastaksin, sest ma olen segaduses, sümptomid tulevad ja lähevad, ega kõrgvererõhutõbisel ka koguaeg silme ees ei virvenda eksole... Äkki armunutel ka põlved pole 24/7 nõrgad ja koguaeg ei hõljugi kuskil avarustes?
Mulle tundub, et justkui süda on vaba, AGA... kas ma näen subjekti tihti unes? Jah!Kas ma räägin subjektiga rohkem kui 3h päevas?Jah!Kas ma olen loominguliselt aktiivsem?Jah!Kas ma imetlen subjekti teatud osksui?Jah!Kas tema väärtushinnangud kattuvad minu oamdega?Jah!Kas subjektil on minu üle tearud sorti võim? Jah... Mulle üldiselt väga ei meeldi, kui keegi arvab teisiti, kui mina või kui keegi püüab mind paika panna, aga tema puhul...
Noh, nagu armunud või mis?Oleks laavimeeter kodus - mõõdaks ära, saaks ise ka teada :)
Tavaliselt on nii, et minu kahtlast hõljumist märkavad enne teised ja alles siis hakkan ise seda teadvustama. Eriti kummaliseks tegi olukorra see, et subjekt ise hõiskas rõõmsal toonil:" Keegi on vist armunud", arvates ilmselgelt, et saab nüüd kuulda mõnda minu imalalt nõretavat armulugu. Sest nagu mehed ikka, aju on kohati hernetera suurune ja Jumal ise teab, keda tema silmas pidas. Umbes nagu sihiks parasjagu põtra ja see ullike arvaks, et püüan tabada temast 100m kaugusel olevat jänest. Oh Sind, ma hoian relva su laubal ja vibunoolt rinnakorvil, võid 3 korda arvata, kes ohver on.
Ja ma ei tea, kas ma valisin ohvriks mingi Jan Uuspõllu geeniga mehe, aga kui olin oma kahtlused ausalt üles tunnistanud, et tal tõepoolest vb õigus olla ja tundub, et me peaksime distantsi hoidma lajatas ta huvitava repliigi" Misasja, ma ei saa millestki aru!?" Ma arvasin, et mulle on eluaeeg meeldinud nupukad intelligendid, nüüd tuleb välja, et täiesti arengupeetusega. Millest siin veel aru saada, Sa oled põder!
Päevad möödusid ja õnneks härra ei hakanud eemale hoidma, sest lubasin pühalikult nagu nunn altaril, et ega see veider emotsioon, mida mõni nimetab armumiseks ei tohi rikkuda sõprussuhteid. Selleks, et asi eriti kindel oleks, soovitasin veel soojalt ühele kohalikule meestemagnetile küüned taha ajada. Jumala eest, et vend ei töllerdaks minu silme all ja mina kiiresti kogu pinnale tekkinud tundekaose alla suruks. Naised muideks teevad selliseid ebaloogilisi samme koguaeg...
Sain kõik välja öeldud ja siis hakkaski see tore tunne hääbuma... Millest on muidugi kahju, sest mulle meeldib see väike särin, mis päevad natuke kirkamaks muutis.
Lõpuks jõudsingi järelduseni, et ma olen nagu Kia, mida talvel püütakse käivitada. Palvetad ja ootad, et see klõps tuleks, juba on nagu paljulubav ja siis jälle mootor vaikib. Siis lähed viskad eetrit kapoti alla ja üritad uuesti eelsüüdet anda, ei miskit. Lõpuks vahetad eelsüüte küünlad ära ja nagu toimibki, aga tegelikult on teada, et see õnn kestab ainult järgmise jäise hommikuni.
Ja kui ma nüüd küsin endalt, kas ma tapsin armastuse eos või pole ma tegelikult iial armunud olnudki, siis seda vastust ma ei tea.
Võib-olla olen ma end aastatega nii lukku pannud, et mind on raske lahti muukida, võib-olla olen ma elus nii palju kõrvestada saanud, et ei julge enam riskida, võib-olla oli ohver siiski alla minu lati ja suutuiski minu tähelepanu ainult 3 päevaks võita.
Kui oleks olemas laavloog, siis teda ma just külastaksin, sest ma olen segaduses, sümptomid tulevad ja lähevad, ega kõrgvererõhutõbisel ka koguaeg silme ees ei virvenda eksole... Äkki armunutel ka põlved pole 24/7 nõrgad ja koguaeg ei hõljugi kuskil avarustes?
Mulle tundub, et justkui süda on vaba, AGA... kas ma näen subjekti tihti unes? Jah!Kas ma räägin subjektiga rohkem kui 3h päevas?Jah!Kas ma olen loominguliselt aktiivsem?Jah!Kas ma imetlen subjekti teatud osksui?Jah!Kas tema väärtushinnangud kattuvad minu oamdega?Jah!Kas subjektil on minu üle tearud sorti võim? Jah... Mulle üldiselt väga ei meeldi, kui keegi arvab teisiti, kui mina või kui keegi püüab mind paika panna, aga tema puhul...
Noh, nagu armunud või mis?Oleks laavimeeter kodus - mõõdaks ära, saaks ise ka teada :)
pühapäev, oktoober 16, 2011
"See"
See ei murra nagu tormituul,
vaid õõtsutab nagu leebe tuuleiil.
See pole võlts, nagu mehhiko seebeseriaal,
ega imal nagu Hollywoodi draama.
See on siiras dokumentaal täis tõde –
valusat otsekohesust, siirast naeru.
See on kahtluste meri ja kindluse kalju,
see on hirmude ookean ja aarete saar.
See on see,mida sa alati ootad ja igavesti kardad.
See on veider illusioon ja kummaline reaalsus,
see on seletamatu müstika ja arvestatav loogika.
See on etteaimatav ootamatus -
ennustatav, kuid vältimatu paratamatus.
See murrab siis, kui Sa ei oota,
See annab tiivad, kui sa ei looda.
vaid õõtsutab nagu leebe tuuleiil.
See pole võlts, nagu mehhiko seebeseriaal,
ega imal nagu Hollywoodi draama.
See on siiras dokumentaal täis tõde –
valusat otsekohesust, siirast naeru.
See on kahtluste meri ja kindluse kalju,
see on hirmude ookean ja aarete saar.
See on see,mida sa alati ootad ja igavesti kardad.
See on veider illusioon ja kummaline reaalsus,
see on seletamatu müstika ja arvestatav loogika.
See on etteaimatav ootamatus -
ennustatav, kuid vältimatu paratamatus.
See murrab siis, kui Sa ei oota,
See annab tiivad, kui sa ei looda.
teisipäev, oktoober 11, 2011
Kui unistused surevad...
Arutasime eile sõbraga ootusi/lootusi tuleviku suhtes. Sedasorti vestlusi on olnud minu elus sadu. Juba algklassides ma istusin maja ees ja rääkisin mängukaaslastele, mis ülikooli ma lähen ja mis lehed mul tellitud on.
Ma olen alati teadnud millist meest ma täpselt tahan, mis ma oma lapasele nimeks paneks, milline peaks olema minu kodu, mis autoga ma sõita tahaks ja kui kõrgele karjääriredelil jõudma. Ambitsioonikus ja unistused on käinud käsikäes.
Eile ma mõistsin, et miski pol enam endine - mina pole enam endine. Elus tuleb kahjuks mängida kaartidega, mis Sulle kätte antud on. Enam ma ei unista, et ma saaksin armastada homme või kuni oma elupäevade lõpuni, nüüd ma unistan, et mul oleks see võimalus täna. Enam ma ei unista kõrgetest ametikohtadest, ma unistan, et saaksin anda parima kohe, teha asju nii, et jälg jääks maha, elada nii, et see poleks raisatud aeg.
Mõni aeg tagasi kuulsin lauset:"Me ei saa Sinu heaks enam midagi teha", mis tõlkes tähendab, et minu saatus on ainult ja ainult Jumala enda kätes. Kui tema tahab, siis võin ma elada ja hingata päris kaua. Kas see sama Jumal mind ka niipalju armastab, et säilitada minginegi elukvaliteet, seda teab vaid tema ise.
Kuuldes arsti kommentaari hoidsin pisaraid tagasi, sest talle olen ju lihtsalt järgnev patsient, kelle halamist küll tarvis pole. Ma jõudsin uksest välja ja pisarad voolasid ja voolasid ja voolasid kogu kodutee...Neil ei näinudki lõppu tulevat. Ma olen 24a, ma ei põe aidsi, vähkli ega ühtki teist taolist surmahaigust, ma tunnen end imehästi, aga mulle öeldakse, et asjalood on kehvad ja ole valmis, et homme võib minna nii, et miski pole enam endine. Umbes nagu ole valmis, et homme saad kuuli või keegi paneb panuseid, et Sul on 95% suurem võimalus tellisega pähe saada, kui Su naabril...
Ma olen vahel nii väsinud - väsinud kuulamast halbu uudiseid, väsinud sellest kaastundlikust pilgust, mis järjekordse spetsialisti näole ilmub. Ma ei vaja kaastunnet, ma vajan tükikest lootust, ma vajan oma unistusi, ma vajan häid uudiseid, et pinnal püsida.
Ma ei taha saada järjekordset retspti, sest ma pole rumal, ma olen raamatuid lugenud, ma tean kui palju inimesi sureb maailmas mitte haiguse küüsi, vaid ravimite kõrvamõjuna tekkinud haigustesse. Ma ei taha, et nad mind oma keemiaga ära mürgitavad. Sest kogu see cräpp pole mind aidanud.
See mis minu sees toimub, pole mind veel maha murnud. Aga igakord kui kuulen mida mõnel meedikul jälle öelda on, suren üks suur osa minust. Minust on saamas hirmude vang. Üks osa tahaks olla ikka mina ise, seada uusi eesmärke, unistada helgest tulevikust, aga kui Sa ei tea, kas tulevikku üldse on või kas Sina selles tulevikus oled endine, siis on seda paganama raske teha.
Ma tean mida ütleks mu elus kaigele ja kõrgele jõudnud sõber, ilmselt midagi säärast:"Mida Sa räägid sellistest asjadest avalikult, peletad oma kosilased eemale ja mõtle kui Su tulevane ülemus seda loeb, Sind ei palgatagi!" Kuule mees, mul on pohhui, mida keegi arvab või mõtleb, tulgu elagu see inimene 2 päeva minu nahas. Mul pole enam vahet, kas ma töötan Kalle v Raivo alluvuses, mul on oluline, et ma elan!
Ja suht totter oleks ka oma härra õigega helget tulevikku planeerida, kui ma ise tean, et midagi helget seal küll oodata pole.
Ma ei taha homset, ma tahan tänast päeva,ma tahan nautida seda, mis mul on - vaatamata kõigele olen ma ju õnnelik inimene. Mul on fantastiline pere, sõbrad ja anne...
Ma usun, et elul on mulle vaid üks sõnum - ela täna! Armasta, kui Sulle on antud tunne, tantsi, kui Su käed ja jalad liiguvad, naudi seda aega, mis on Sinu jaoks määratud.
Kšš!... ma kuulsin midagi...ma kuulsin seda tüdrukut, kes kunagi unistas... Elu vist polegi teda veel päris maha murdnud :) Ma ei tulnud põhjuseta ja seni kuni on antud, seni ma veel muudan maailma, watch me!
Armastan!
Ma olen alati teadnud millist meest ma täpselt tahan, mis ma oma lapasele nimeks paneks, milline peaks olema minu kodu, mis autoga ma sõita tahaks ja kui kõrgele karjääriredelil jõudma. Ambitsioonikus ja unistused on käinud käsikäes.
Eile ma mõistsin, et miski pol enam endine - mina pole enam endine. Elus tuleb kahjuks mängida kaartidega, mis Sulle kätte antud on. Enam ma ei unista, et ma saaksin armastada homme või kuni oma elupäevade lõpuni, nüüd ma unistan, et mul oleks see võimalus täna. Enam ma ei unista kõrgetest ametikohtadest, ma unistan, et saaksin anda parima kohe, teha asju nii, et jälg jääks maha, elada nii, et see poleks raisatud aeg.
Mõni aeg tagasi kuulsin lauset:"Me ei saa Sinu heaks enam midagi teha", mis tõlkes tähendab, et minu saatus on ainult ja ainult Jumala enda kätes. Kui tema tahab, siis võin ma elada ja hingata päris kaua. Kas see sama Jumal mind ka niipalju armastab, et säilitada minginegi elukvaliteet, seda teab vaid tema ise.
Kuuldes arsti kommentaari hoidsin pisaraid tagasi, sest talle olen ju lihtsalt järgnev patsient, kelle halamist küll tarvis pole. Ma jõudsin uksest välja ja pisarad voolasid ja voolasid ja voolasid kogu kodutee...Neil ei näinudki lõppu tulevat. Ma olen 24a, ma ei põe aidsi, vähkli ega ühtki teist taolist surmahaigust, ma tunnen end imehästi, aga mulle öeldakse, et asjalood on kehvad ja ole valmis, et homme võib minna nii, et miski pole enam endine. Umbes nagu ole valmis, et homme saad kuuli või keegi paneb panuseid, et Sul on 95% suurem võimalus tellisega pähe saada, kui Su naabril...
Ma olen vahel nii väsinud - väsinud kuulamast halbu uudiseid, väsinud sellest kaastundlikust pilgust, mis järjekordse spetsialisti näole ilmub. Ma ei vaja kaastunnet, ma vajan tükikest lootust, ma vajan oma unistusi, ma vajan häid uudiseid, et pinnal püsida.
Ma ei taha saada järjekordset retspti, sest ma pole rumal, ma olen raamatuid lugenud, ma tean kui palju inimesi sureb maailmas mitte haiguse küüsi, vaid ravimite kõrvamõjuna tekkinud haigustesse. Ma ei taha, et nad mind oma keemiaga ära mürgitavad. Sest kogu see cräpp pole mind aidanud.
See mis minu sees toimub, pole mind veel maha murnud. Aga igakord kui kuulen mida mõnel meedikul jälle öelda on, suren üks suur osa minust. Minust on saamas hirmude vang. Üks osa tahaks olla ikka mina ise, seada uusi eesmärke, unistada helgest tulevikust, aga kui Sa ei tea, kas tulevikku üldse on või kas Sina selles tulevikus oled endine, siis on seda paganama raske teha.
Ma tean mida ütleks mu elus kaigele ja kõrgele jõudnud sõber, ilmselt midagi säärast:"Mida Sa räägid sellistest asjadest avalikult, peletad oma kosilased eemale ja mõtle kui Su tulevane ülemus seda loeb, Sind ei palgatagi!" Kuule mees, mul on pohhui, mida keegi arvab või mõtleb, tulgu elagu see inimene 2 päeva minu nahas. Mul pole enam vahet, kas ma töötan Kalle v Raivo alluvuses, mul on oluline, et ma elan!
Ja suht totter oleks ka oma härra õigega helget tulevikku planeerida, kui ma ise tean, et midagi helget seal küll oodata pole.
Ma ei taha homset, ma tahan tänast päeva,ma tahan nautida seda, mis mul on - vaatamata kõigele olen ma ju õnnelik inimene. Mul on fantastiline pere, sõbrad ja anne...
Ma usun, et elul on mulle vaid üks sõnum - ela täna! Armasta, kui Sulle on antud tunne, tantsi, kui Su käed ja jalad liiguvad, naudi seda aega, mis on Sinu jaoks määratud.
Kšš!... ma kuulsin midagi...ma kuulsin seda tüdrukut, kes kunagi unistas... Elu vist polegi teda veel päris maha murdnud :) Ma ei tulnud põhjuseta ja seni kuni on antud, seni ma veel muudan maailma, watch me!
Armastan!
If there is a will,there is a way :)
https://www.facebook.com/#!/event.php?eid=239496732768809
Teretulemast!
Ja ärgem unustagem 2te elutõde: "Kui seal on tahe, on ka võimalus" ning "Ela nii, nagu täna oleks Sinu viimane päev"...
laupäev, oktoober 08, 2011
Aitäh Sulle, sõber!
Armas sõber,
sa ei pruugi end sellest postitusest ära tunda, võib-olla ehk aimad, et jutt käib Sinust...Tegelikult ma ei tea, kas Sa seda blogi üldse kunagi lugenud oled, kui siis ainult salaja ja teki all nagu mõnda vanakooli erootikaajakirja...
Ma tahan Sind tänada - tänada selle eest, et olemas oled. Oma siiruses, lihtsuses ja erilisuses. Sa oled mind viimastel aegadel palju inspireerinud ning motiveerinud, olles ise eeskujuks oma metsiku pühendumuse, töökuse ja teotahtega. Sa pole iial oodanud, et elu Sulle miskit kuldkandikul kätte toob, kõik mis Sul on, oled saavutanud kuldsete käte ja terava mõistuse koostööna. Päev päevalt imetlen Sind aina rohkem. See, kuidas Sa nii fokuseeritult oma eesmärkide poole rühid. Vahel olen Sinu pärast mures, et saad Sa ikka piisavalt magada või ega Sul jälle lõuna söömata ei jäänud. Sel ajal kui mina mõnest asjast üle libisen ja seda oluliseks ei pea, töötad Sina kõik läbi ja muutud oma alal aina täiuslikumaks.
Mulle meeldib, et vaatamata auahnusele on Sinus tohutult humaansust. Sa oled alati raskel hetkel õlaks, kuid ei muutu sealjuures läägeks haletsejaks, vaid püüad süstida positiivsust. Sa helistad, et küsida, kuidas läheb, Sa hoolid, aga see pole kunagi koormav või pinda käiv ülihoolitsus ja see kõne ei lõppe kunagi igivana lausega:"Noh, küll kõik korda saab!" Sest Sina tead, et mina tean, et korda saab nagunii, aga iga inimene vajab teadmist ja mõistmist, et temast hoolitakse ja talle mõeldakse raskel hetkel...
Kui meil kõigil oleks selline sõber, nagu Sina, oleks maailm märksa parem koht. Kõik tööd oleks tehtud, kõik pisarad pühitud ja alati saaks palju nalja.
Mina pole ju ainus, keda Sa elus mõjutanud ja aidanud oled - neid inimesi on mitmeid...Imetlen ja hindan Sinu tahet muuta oma lähedaste elu paremaks, värvilisemaks, anda nende elule mõte, aidata neil leida iseend...
Elus on oluline omada sõpru, kellele saab igas olukorras loota, sõpru, kes meid innustavad, sõpru, kes on meile eeskujuks...Aitäh, et Sa olemas oled!
sa ei pruugi end sellest postitusest ära tunda, võib-olla ehk aimad, et jutt käib Sinust...Tegelikult ma ei tea, kas Sa seda blogi üldse kunagi lugenud oled, kui siis ainult salaja ja teki all nagu mõnda vanakooli erootikaajakirja...
Ma tahan Sind tänada - tänada selle eest, et olemas oled. Oma siiruses, lihtsuses ja erilisuses. Sa oled mind viimastel aegadel palju inspireerinud ning motiveerinud, olles ise eeskujuks oma metsiku pühendumuse, töökuse ja teotahtega. Sa pole iial oodanud, et elu Sulle miskit kuldkandikul kätte toob, kõik mis Sul on, oled saavutanud kuldsete käte ja terava mõistuse koostööna. Päev päevalt imetlen Sind aina rohkem. See, kuidas Sa nii fokuseeritult oma eesmärkide poole rühid. Vahel olen Sinu pärast mures, et saad Sa ikka piisavalt magada või ega Sul jälle lõuna söömata ei jäänud. Sel ajal kui mina mõnest asjast üle libisen ja seda oluliseks ei pea, töötad Sina kõik läbi ja muutud oma alal aina täiuslikumaks.
Mulle meeldib, et vaatamata auahnusele on Sinus tohutult humaansust. Sa oled alati raskel hetkel õlaks, kuid ei muutu sealjuures läägeks haletsejaks, vaid püüad süstida positiivsust. Sa helistad, et küsida, kuidas läheb, Sa hoolid, aga see pole kunagi koormav või pinda käiv ülihoolitsus ja see kõne ei lõppe kunagi igivana lausega:"Noh, küll kõik korda saab!" Sest Sina tead, et mina tean, et korda saab nagunii, aga iga inimene vajab teadmist ja mõistmist, et temast hoolitakse ja talle mõeldakse raskel hetkel...
Kui meil kõigil oleks selline sõber, nagu Sina, oleks maailm märksa parem koht. Kõik tööd oleks tehtud, kõik pisarad pühitud ja alati saaks palju nalja.
Mina pole ju ainus, keda Sa elus mõjutanud ja aidanud oled - neid inimesi on mitmeid...Imetlen ja hindan Sinu tahet muuta oma lähedaste elu paremaks, värvilisemaks, anda nende elule mõte, aidata neil leida iseend...
Elus on oluline omada sõpru, kellele saab igas olukorras loota, sõpru, kes meid innustavad, sõpru, kes on meile eeskujuks...Aitäh, et Sa olemas oled!
Tellimine:
Postitused (Atom)