Vahel ma mõtlen, et mida Jumal mulle andnud on – mida väärtuslikku. Kuigi ilmselt kõik Jumala kingitu on hindamatu. Aga ühel päeval ma mõtlesin oma südamele, sellele väiksele organile, mis on nii mitmetähenduslik. Mida kurja me oleme oma südamele teinud, mõtlemata, et sellel väiksel käkil meie rinnus on nii oluline roll.
Süda, see on meie elu alus, kui süda vaikib, siis kustub elu. Oma südamele ei tee me liiga mitte ainult viinaga red bulli sisse tõmmates või rasvast sealiha süües, me teeme seda ka tehes valesid valikuid inimsuhetes.
Miks me ei hoia end? Miks me inimesed käitume tihti nii ennast hävitavalt? Me käitume halvasti millegagi, mille Jumal on meile andnud ? Meile on antud süda milles tuksub elu ja meie töö on ainult seda hoida ja kaitsta.
Mõni aeg tagasi arutasin lähedase inimesega teemal palve jõud ja vajalikkus. Ta on oma elus jõudnud kaugele ja võib öelda, et paljud tema unistused on täitunud. See inimene mõjub väga lootust süstivalt. Ta tunnistas, et teda on aidanud usk ja palved, igapäev kujutas ta endale ette kõike seda, mis tänasel päeval on tema reaalsus. Aga paljudel tekib kindlasti küsimus, et kui Jumal teab meie südamesoove, siis miks on vaja meeleheitlikult palvetada ja anuda – see on tihti inimese jaoks alandav. Palud päeva, palud kaks ja siis mõtled, et Jumal on sadist, kuna muutusi pole toimunud.
Minu teooria on, et palvetamine pole tarvilik mitte Jumalale, vaid meile endile. Selleks, et me ise ka mõistaksime, mida meie süda kõige enam soovib, järjepidev palve aga näitab selle soovi sisu ja sügavust. Pealegi, kui Jumal viskaks kõik head asjad meile nina alla, siis me ei oskaks seda hinnata, väärtustada ja selle eest tänulik olla. Kui aga miski on olnud pikalt meie südamesoov, siis selle saavutamisel oskame näha ka Jumala rolli ja abi selles küsimuses. Nende asjadega mida me alguses kirglikult soovime on tihtilugu nõnda, et mõne aja möödudes see tahtmine vaibub ja südamesoov kustub. Aga tõelised unistused ei kustu, tõelised eesmärgid ei kao ja tõeline südamesoov elab ka siis, kui usk ja lootus on kadunud ja ma usun, et Jumal näeb neid soove ja aitab neid täita.
Jumal andis meile südame, püüdkem seda siis hinnata. Ärgem valutagem südant selle pärast, mida meil pole, või selle pärast, kes soovib seda kildudeks murda. Tõstkem väike süda vati sisse, hoidkem teda soojas ja kastkem teda lootuste ja unistustega, sest siis ta tuksub…Mida tugevamini ta tuksub, seda rohkem ta jõuab…Seda kiiremini saab soovidest reaalsus.
neljapäev, aprill 29, 2010
teisipäev, aprill 27, 2010
Kellega Sina oma lapsed teed?
Kohtusin hiljuti vana tuttavaga, keda polnud tükk aega näinud. „Olen otsustanud emaks saada,” teatas ta teadlikult. "Ohoo, oled leidnud mehe," uurisin vastu. „Ei, teen lapse abielumehega ja hakkan üksikemaks!” Jäin sõnatuks. Mõtlesin sekundi ja alustasin monoloogi teemal, et Sa oled ju noor ja terve naine, milleks kiirustada, ehk leiad veel eluarmastuse ja siis kahetsed seda sammu. Pealegi on lapsega märksa raskem meest leida. Teda ei paistnud minu jutt huvitavat, ta oli teinud otsuse. „Kas see pole veidike egoistlik,” pärisin edasi. Teha laps, kes peab elama isata on ju pisut egoistlik või mis, vähemalt mulle kui isata kasvanud inimesele tundub küll nõnda. Aga seepeale kostis noor naine vaid, et tal on isa, aga see ei tähenda, et tal oleks ISA – mõistate? Nojah, tundub, et raske on panna mõistust pähe kellelegi, kes on juba otsuse tuleviku suhtes vastu võtnud.
Aga kodus järgi mõeldes, üks osa minust isegi mõistab teda. Ma ei poolda küll lapse tegemist, et enda egoistliku soovi emaks saada täita, samuti ei poolda ma otsust jätta laps ilma võimalusest kasvada isaga ja tunda isaarmastust, aga …Ma saan aru selles mõttes, et meil, tänapäeva naistel on tõesti keeruline leida seda õiget. Olen seda ise ju näinud ja tundnud. Lugesin täna artiklit Beatrice´ist ja Priidust ning nende lastest, kes muideks näevad lihtsalt imearmsad välja. Mindki tabas tappev titeisu, aga kui pole seda printsi, kes oleks ka ideaalne isa minu lastele? Kas ma peaksin siis jääma lastetuks? No muidugi, 23 aastaselt selliseid mõtteid mõelda on natuke vara, aga aeg lendab linnutiivul ja nagu kirjutas Janek Mäggi, siis 30a naistel on rong läinud. Ja ma ei taha lapsi saada 40selt, ma tahan neid nüüd, kui ma olen veel võimeline ilma karguta titevankrit lükkama ja mu lapse lasteaia kaaslased ei arva, et ma võiksin olla hoopis vanaema oma võsukesele.
Äkki pole rumal mitte minu tuttav, vaid ma ise. Äkki olen ma naiivitar ja tema realist. Keda või mida ma ootan? Elan roosas mullis lootuses, et tuleb see haritud, hea huumorisoonega, kena, laia silmaringiga ja südamlik meeskodanik ja 35selt avastan, et sellist meest pole olemaski. Siis on ju hilja.
Kevad on armumiste aeg, aga suur osa minu tutvusringkonna naistest on mustas masenduses. Lisaks sellele, et kedagi pole kaissu võtta, puudub isegi keegi, kellest unistada. Ega liha tahakski nii väga, saaks no jahtidagi, aga mida Sa jahid? Abielumehi pole ilus sihikule võtta ja vallaliste seas on põud.
Araabias ringi tuustides rääkisin paljude meestega ja uurisin nende suhtumist euroopa naistesse. Üks mees ütles midagi, mis kõlas täiesti loogiliselt. Euroopa naisi kardetakse, sest naised tulevad, abielluvad kohalikuga, teevad lapsed, aga siis kaovad - koos lastega muidugi mõista ja araabia mehele onn järeltulija väga oluline. Seda juba sellepärast, et Egiptuses nt on olematu pension ja vanaduspõlves peavad üleval just järeltulijad. Siit koorubki see saladus miks räägitakse meestest, kes naisi koos lastega seal kinni hoiavad. Kui ikka nii kaugel suhet luua, siis peab olema paganama kindel, et ka seal oma elu jätkata soovid.
Samuti kohtasin tänaval tüüpi, kel Eestist pärit tüdruk. „Teil on seal ikka keerulised naised,” turtsatas noormees. „Aga ma armastan teda!” Nii siiras oli nooruke poiss, kes tunnistas, et kuigi ta harva teda näeb, ootab ta ära ja sõidab ehk ühel päeval Eestisse talle järgi. Ilus ja siiras on see noor armastus. Lausa ülendav oli näha kedagi sellist, kes kohe polnud tilli püksist välja ajanud, vaid lubas oma noorukest naist oodata – seda igas mõttes …Kas see nooruke naine siin Eestis ka teda ootab, seda teab vaid Jumal ise. Võib-olla saab kutt oma vitsad ja murtud südame ning temastki saab samasugune riistarüütel , petis ja jobu nagu paljud teised turiste ärakasutavad araablased, kellest Pullerits oma kunagises artiklis rääkis.
Aga kodus järgi mõeldes, üks osa minust isegi mõistab teda. Ma ei poolda küll lapse tegemist, et enda egoistliku soovi emaks saada täita, samuti ei poolda ma otsust jätta laps ilma võimalusest kasvada isaga ja tunda isaarmastust, aga …Ma saan aru selles mõttes, et meil, tänapäeva naistel on tõesti keeruline leida seda õiget. Olen seda ise ju näinud ja tundnud. Lugesin täna artiklit Beatrice´ist ja Priidust ning nende lastest, kes muideks näevad lihtsalt imearmsad välja. Mindki tabas tappev titeisu, aga kui pole seda printsi, kes oleks ka ideaalne isa minu lastele? Kas ma peaksin siis jääma lastetuks? No muidugi, 23 aastaselt selliseid mõtteid mõelda on natuke vara, aga aeg lendab linnutiivul ja nagu kirjutas Janek Mäggi, siis 30a naistel on rong läinud. Ja ma ei taha lapsi saada 40selt, ma tahan neid nüüd, kui ma olen veel võimeline ilma karguta titevankrit lükkama ja mu lapse lasteaia kaaslased ei arva, et ma võiksin olla hoopis vanaema oma võsukesele.
Äkki pole rumal mitte minu tuttav, vaid ma ise. Äkki olen ma naiivitar ja tema realist. Keda või mida ma ootan? Elan roosas mullis lootuses, et tuleb see haritud, hea huumorisoonega, kena, laia silmaringiga ja südamlik meeskodanik ja 35selt avastan, et sellist meest pole olemaski. Siis on ju hilja.
Kevad on armumiste aeg, aga suur osa minu tutvusringkonna naistest on mustas masenduses. Lisaks sellele, et kedagi pole kaissu võtta, puudub isegi keegi, kellest unistada. Ega liha tahakski nii väga, saaks no jahtidagi, aga mida Sa jahid? Abielumehi pole ilus sihikule võtta ja vallaliste seas on põud.
Araabias ringi tuustides rääkisin paljude meestega ja uurisin nende suhtumist euroopa naistesse. Üks mees ütles midagi, mis kõlas täiesti loogiliselt. Euroopa naisi kardetakse, sest naised tulevad, abielluvad kohalikuga, teevad lapsed, aga siis kaovad - koos lastega muidugi mõista ja araabia mehele onn järeltulija väga oluline. Seda juba sellepärast, et Egiptuses nt on olematu pension ja vanaduspõlves peavad üleval just järeltulijad. Siit koorubki see saladus miks räägitakse meestest, kes naisi koos lastega seal kinni hoiavad. Kui ikka nii kaugel suhet luua, siis peab olema paganama kindel, et ka seal oma elu jätkata soovid.
Samuti kohtasin tänaval tüüpi, kel Eestist pärit tüdruk. „Teil on seal ikka keerulised naised,” turtsatas noormees. „Aga ma armastan teda!” Nii siiras oli nooruke poiss, kes tunnistas, et kuigi ta harva teda näeb, ootab ta ära ja sõidab ehk ühel päeval Eestisse talle järgi. Ilus ja siiras on see noor armastus. Lausa ülendav oli näha kedagi sellist, kes kohe polnud tilli püksist välja ajanud, vaid lubas oma noorukest naist oodata – seda igas mõttes …Kas see nooruke naine siin Eestis ka teda ootab, seda teab vaid Jumal ise. Võib-olla saab kutt oma vitsad ja murtud südame ning temastki saab samasugune riistarüütel , petis ja jobu nagu paljud teised turiste ärakasutavad araablased, kellest Pullerits oma kunagises artiklis rääkis.
laupäev, aprill 24, 2010
Mõttetera eestlastest ajas
Ma loen 88a Loominguliste Liitude Ühispleenumi kõnesid ja mõtlen, et see oli ikka põnev aeg. Inimestel oli ühine eesmärk, mille nimel vaeva nähti. Kõnedes on powerit, inimsuhetes on kokkuhoidmist. Kes oleks uskunud, et 20a hiljem puuduvad eestlastel ühised eesmärgid, on vaid personaalsed sihid. Inimkett hakkab lagunema, inimesed ei taha enam hoida kinni teise eestlase käest, vaid vastupidi joosta ikka kaugemale ja ette, sest teisele eestlasele on ju vaja ära teha. Enam ei unistata koos banaanist, nüüd saab banaani see, kes on rohkem mammonat kokku kraapinud. Rahvuslik ühtsus on kadunud, jäänud on materiaalne maailm koos oma sihitult tööd rabavate eestlastega.
reede, aprill 23, 2010
Riskides läbi elu
Kas ma olen konn? Seda küsimust küsin ma eneselt viimasel ajal rohkem kui peaks. Aga ma tunnen end konnana. Seda igakord kui ma bussis Tartust Põlvasse sõidan v kui ma jälle kohvrit pakin. Ma ei ole kunagi lõplikult rahul siin ega seal. Viimane kord lennukis rääkisin oma Kõrgema võimuga ja ütlesin:” Kui Sul pole mulle kohta, siis las see lennuk kukub alla, mul poleks selle vastu midagi”. Isegi ei raputanud. Näh, järeldus – mul on veel mingi roll siin maapeal täita. Ma ei karda surma, ma vist ei karda midagi, no kui rotid välja jätta. Mulle isegi meeldivad olukorrad, kus surm on käega katsutav, aga miskipärast tunnen ma end alati väga kindlalt. Ma olen olnud mitmes õnnetuses, mis alati on lõppenud kriimudeta. Mitte, et ma tahaks ratastoolis vurada taastusravi osakonnas, vaid ma lihtsalt olen mõtisklenud, et kes või mis põhjusel mind nõnda hoiab? Mind, kes ma ise alati ronin ohtlikesse situatsioonidesse, mind, kes ma ei karda surma ja võiksin vabalt elada ka üleval pool pilvi.
Nt aastaid tagasi oli avarii, kus meie pere sõiduautole sõitis sisse rekka, siin ma olen, elus ja terve. Sel talvel sõitis üks tuttav kraavi, mul polnud isegi rihma peal – jälle ei ühtki kriimu. Aastaid tagasi hääletades juhtusin Eesti ühe kurikuulsama kinni istunud vägistaja autosse – kõik läks hästi. Olen töötanud mehe alluvuses, kes oli aastaid vangis mõrvakatse eest. Sadu olukordi, kus teistel on palju kehvemini läinud. Viimasel Egiptuse reisil kukkus minust paar meetrit eemal sisse ühe kaupluse varikatus. Jällegi olin ma vaid pealtnägija.
Jah, saatust pole kena narrida ja ma ei teegi seda, ega siis tahakski olla sellistes jubedates olukordades ohvrirollis, kuid kuidas saatus oma valikuid teeb?
Ma vahel mõtlen oma varalahkunud kursaõe peale, kes oli liiga noor, et surra ja seda nii piinaval moel, kui seda on verevähk. Kes ja miks ta välja valis?
Ma käisin jälle Egiptuses. Sihtkoht jäi samaks, sest ma tundsin, et paar kuud tagasi jäi tutvumisperiood üürikeseks – nädal hotellis ei näita mitte midagi. Seekord otsustasin ma tutvuda eluga tänaval, elada üürikorteris, käia ise toidujahil ja heita pilk ka ööellu. Toidujaht selles mõttes, et sealne elu ei ole nagu meil, et lähed supermarketisse ja ostad mida tahad. No ok, peatänaval ehk küll, aga kui Su elukoht on keskusest ca 5 km väljas, siis on juba märksa keerulisem endale hommikusöögi materjali leida. Ma kõmpisin läbi u 3 km ja 5 väikest poodi, et saada kokku munad, piim, kartul ja mingi vorsti sarnane asi. Viimane jäigi leidmata, tuli leppida konservpurgis olevate hallikat tooni viineritega, mille kuupäev oli teadmata kuna see oli kirjas araabia keeles. Munad olid nagu ennemuiste kilekotis ja nendegi värskust tuli kodus katsetada, no üldiselt kui nad veel poes pole halvaks läinud, siis 45 kraadises kuumuses tund aega jalutades võid olla 50% kindel, et omletti tehes sattub ka mõni tibupoja alge söögi sisse. Piimast ma ei hakka rääkimagi seda ei hoita isegi külmkapis (ainult eksklusiivsetes poodides). Igaks juhuks ei hakanud proovima, kohvi sees aga keris küll. Mind paneb ikka imestama kuidas sellistes toredates kohtades ei ole mitte mingit tervisekaitset. Sealiha (mida seal küll üldiselt haruharva tarbitakse) ripub nt väljas päikse käes ja kärbsed lasevad rõõmsalt heal maitsta. Ma ei taha teada mis võib inimesega juhtuda, kui seda süüa – no ilmselt ei miskit, sest araablased ise ju elavad veel.
Mis liikluskultuuri puutub, siis isegi mina, kes ma olen sõitnud aasta Inglismaal ja seda veel ekstreemses maapiirkonnas, ei läheks ma Egiptuses kunagi rooli, nii, et unustage ära oma „Rendime auto” jutt. Kui ikka liikluseeskirjad puuduvad, tänaval sõidetakse 100km/h ja inimesed kargavad teele, seal kus Jumal juhatab, siis veab ikka sajaga kui kedagi surnuks ei sõida, rääkimata sellest, et seal on purjuspäi sõitmine lubatud(Purjus on nad seal harva, aga hashishi pilves pidevalt). 2 realine tee muutub märkamatult 4 realiseks ja on ainult juhuse küsimus kes pääseb eluga, kes mitte. Olin ka ise tunnistajaks, kui üks väike poiss auto alla jäi.Ise ka imestan, et see oli ainuke kord. Ühe kohaliku tuttava autos sõites nägin, kuidas ta pressis mingist kaubikust niimoodi mööda, et peegel oli kõver ja ainus kommentaar oli:” U have to drive like this here or dont drive at all”. Okei… ma eelistaks siis üldse mitte rooli minna.
Hotelli jõudes ootas meid ka muidugi paras üllatus, mind ja minu reisikaaslasi oli pandud – pange tähele, mitte ühte hotellituppa, vaid ühte voodisse. Väga meeldiv ikka. Admin küsis, et kas ma siis pole selle härrasmehe abikaasa. Ei! Ja kui ka oleks, siis kes see kolmas meile on, et ta meie voodisse on paigutatud? Igatahes läks lõpuks ikka kitsaks ja otsustasin hotellist lahkuda. Kohaliku juurde! Haah! Täiesti võõras inimene, korra elus näinud, aga riskima peab. Minu meestuttav oli muidugi ahastuse äärel, et nüüd lähen ma vabasurma ja mind vägistatakse ära ja viiakse kuskile keldrisse jne. Aga teate ju mind, kangekaelne nagu ma olen, ma olin võtnud eesmärgi sukelduda kohalikku ellu ja selleks oli tarvis hotellist pääseda. Läksime siis peole, mees kes pidi mulle öömaja pakkuma teatas, et enne kella 4 hommikul tema korterisse ei pääse. Et ta paigutab mind turvalisse kohta seniks. Minu reisikaaslane tõmbus näost valgeks ja hakkas paluma, et kulla Kadri ära ikka mine, see kõlab kahtlaselt. Mina aga ikka ajasin oma joru, et kes ei riski, see shampust ei joo. Ma olen alati unistanud ohtlikust olukorrast, kus oma läbirääkimisvõimed proovile panna. Korteriomanik teatas oma alamale, et viidagu mind hotelli, kuhu ta mulle öösel kell 4 ise järgi tuleb. Ronisin autosse, ise mõeldes, et äkki olen ma ikka liiga hull ja jumal teab mis nüüd edasi saab. Hotelli jõudes olin ma juba parasjagu närvis. Admin teatas, et teda on minu tulekust informeeritud ja järgnegu ma talle. Ronisin trepist üles, ise nii purjus, et jalad enam ei kandnud. Mulle oli valmis pandud viimase korruse tuba. Astusin sisse… Voodi, kapp ja imepisike aken. Heitsin pikali. Kuulda oli vaid vene naiste karjeid ja mingit räiget saagimist ja kopsimist. Hirm hakkas süvenema. Süda peksis ja und ei tulnud. Püüdsin paar tundi tukastada, aga asjatult. 15 min enne 4 helises telefon – korteriomanik. „Soovid Sa jääda hotelli või tuled minuga ära korterisse!?” Eem… tulen ära! Vibasin alla ja uurisin adminilt palju ma võlgnen. „Ärge muretsege, teie eest on juba tasutud.” Välja jõudes ootas mind korteriomanik, kes teatas, et täna ööseks tulevad tema juurde ka 2 sõpra. Ai vana, mõtlesin mina ja trükkisin juba valmis sõnumit tekstiga : „ APPPI”! 3 meest ja väike mina – persse, kas mul on vaja koguaeg lollusi teha. Jõudsime pimeda kõrvaltänavani. Lonkisin autost välja ja pidasin Jumalaga dialoogi, et saagu ta aru, et ma olen küll uljaspea, aga ka seekord võiks ta mind kaitsta. Jõudsime korterisse. Istusin. Järsku tõmbas üks kuttidest selga spidermani pidžaama ja korteri omanik uuris millises toas või voodis soovin ööbida. Huuh – olin pääsenud! Tuli välja, et üks meestest on restoranipidaja ja alustab just uue avamisega Prahas, korteriomanik ise, keda ma põgusalt teadsin on samuti restoraniäris ja neil oli vaja enne lihtsalt äriasju arutada. Ma olin pääsenud! Öö möödus rahulikult. Ja minu usaldus inimeste vastu taastus. Korteriomanikust sai minu tõeline abimees terve reisi jooksul.
Niimoodi riskides ja sisetunnet kuulates olen ma ennegi leidnud toredaid inimesi. Mitte alati ja mitte kõigil ei pruugi nii vedada, aga minu elukogemus on näidanud, et kõige enam tuleb karta tõelisi lipitsejaid, kes üritavad väevõimuga endast üliusaldusväärset muljet jätta.
Reis oli meeldejääv ja tõi minu argiellu jälle pisut põnevust. Minust sai ju tuhapilve Kadri. Päris põnev kui ETV ootab Sind lennukis. Lend sujus ja Eestisse tagasi jõudes tabas mind muremõte – mis mind siin siis õigupoolest ootab – kuhjaga koolikohustust, mis on minult võtnud viimsegi motivatsiooni kirjatööga tegeleda. Hulk arveid mis tänu tuhapilvele tekkisid. Volikogutöö, milles ma pole üldse enam väga motiveeritud, sest hing ihkab seiklust…
Vees on käidud, olen tagasi maismaal, aga kauaks, vot seda ei tea.
Mõned pildid ka:
Korteriomanik
Liiklus
Nt aastaid tagasi oli avarii, kus meie pere sõiduautole sõitis sisse rekka, siin ma olen, elus ja terve. Sel talvel sõitis üks tuttav kraavi, mul polnud isegi rihma peal – jälle ei ühtki kriimu. Aastaid tagasi hääletades juhtusin Eesti ühe kurikuulsama kinni istunud vägistaja autosse – kõik läks hästi. Olen töötanud mehe alluvuses, kes oli aastaid vangis mõrvakatse eest. Sadu olukordi, kus teistel on palju kehvemini läinud. Viimasel Egiptuse reisil kukkus minust paar meetrit eemal sisse ühe kaupluse varikatus. Jällegi olin ma vaid pealtnägija.
Jah, saatust pole kena narrida ja ma ei teegi seda, ega siis tahakski olla sellistes jubedates olukordades ohvrirollis, kuid kuidas saatus oma valikuid teeb?
Ma vahel mõtlen oma varalahkunud kursaõe peale, kes oli liiga noor, et surra ja seda nii piinaval moel, kui seda on verevähk. Kes ja miks ta välja valis?
Ma käisin jälle Egiptuses. Sihtkoht jäi samaks, sest ma tundsin, et paar kuud tagasi jäi tutvumisperiood üürikeseks – nädal hotellis ei näita mitte midagi. Seekord otsustasin ma tutvuda eluga tänaval, elada üürikorteris, käia ise toidujahil ja heita pilk ka ööellu. Toidujaht selles mõttes, et sealne elu ei ole nagu meil, et lähed supermarketisse ja ostad mida tahad. No ok, peatänaval ehk küll, aga kui Su elukoht on keskusest ca 5 km väljas, siis on juba märksa keerulisem endale hommikusöögi materjali leida. Ma kõmpisin läbi u 3 km ja 5 väikest poodi, et saada kokku munad, piim, kartul ja mingi vorsti sarnane asi. Viimane jäigi leidmata, tuli leppida konservpurgis olevate hallikat tooni viineritega, mille kuupäev oli teadmata kuna see oli kirjas araabia keeles. Munad olid nagu ennemuiste kilekotis ja nendegi värskust tuli kodus katsetada, no üldiselt kui nad veel poes pole halvaks läinud, siis 45 kraadises kuumuses tund aega jalutades võid olla 50% kindel, et omletti tehes sattub ka mõni tibupoja alge söögi sisse. Piimast ma ei hakka rääkimagi seda ei hoita isegi külmkapis (ainult eksklusiivsetes poodides). Igaks juhuks ei hakanud proovima, kohvi sees aga keris küll. Mind paneb ikka imestama kuidas sellistes toredates kohtades ei ole mitte mingit tervisekaitset. Sealiha (mida seal küll üldiselt haruharva tarbitakse) ripub nt väljas päikse käes ja kärbsed lasevad rõõmsalt heal maitsta. Ma ei taha teada mis võib inimesega juhtuda, kui seda süüa – no ilmselt ei miskit, sest araablased ise ju elavad veel.
Mis liikluskultuuri puutub, siis isegi mina, kes ma olen sõitnud aasta Inglismaal ja seda veel ekstreemses maapiirkonnas, ei läheks ma Egiptuses kunagi rooli, nii, et unustage ära oma „Rendime auto” jutt. Kui ikka liikluseeskirjad puuduvad, tänaval sõidetakse 100km/h ja inimesed kargavad teele, seal kus Jumal juhatab, siis veab ikka sajaga kui kedagi surnuks ei sõida, rääkimata sellest, et seal on purjuspäi sõitmine lubatud(Purjus on nad seal harva, aga hashishi pilves pidevalt). 2 realine tee muutub märkamatult 4 realiseks ja on ainult juhuse küsimus kes pääseb eluga, kes mitte. Olin ka ise tunnistajaks, kui üks väike poiss auto alla jäi.Ise ka imestan, et see oli ainuke kord. Ühe kohaliku tuttava autos sõites nägin, kuidas ta pressis mingist kaubikust niimoodi mööda, et peegel oli kõver ja ainus kommentaar oli:” U have to drive like this here or dont drive at all”. Okei… ma eelistaks siis üldse mitte rooli minna.
Hotelli jõudes ootas meid ka muidugi paras üllatus, mind ja minu reisikaaslasi oli pandud – pange tähele, mitte ühte hotellituppa, vaid ühte voodisse. Väga meeldiv ikka. Admin küsis, et kas ma siis pole selle härrasmehe abikaasa. Ei! Ja kui ka oleks, siis kes see kolmas meile on, et ta meie voodisse on paigutatud? Igatahes läks lõpuks ikka kitsaks ja otsustasin hotellist lahkuda. Kohaliku juurde! Haah! Täiesti võõras inimene, korra elus näinud, aga riskima peab. Minu meestuttav oli muidugi ahastuse äärel, et nüüd lähen ma vabasurma ja mind vägistatakse ära ja viiakse kuskile keldrisse jne. Aga teate ju mind, kangekaelne nagu ma olen, ma olin võtnud eesmärgi sukelduda kohalikku ellu ja selleks oli tarvis hotellist pääseda. Läksime siis peole, mees kes pidi mulle öömaja pakkuma teatas, et enne kella 4 hommikul tema korterisse ei pääse. Et ta paigutab mind turvalisse kohta seniks. Minu reisikaaslane tõmbus näost valgeks ja hakkas paluma, et kulla Kadri ära ikka mine, see kõlab kahtlaselt. Mina aga ikka ajasin oma joru, et kes ei riski, see shampust ei joo. Ma olen alati unistanud ohtlikust olukorrast, kus oma läbirääkimisvõimed proovile panna. Korteriomanik teatas oma alamale, et viidagu mind hotelli, kuhu ta mulle öösel kell 4 ise järgi tuleb. Ronisin autosse, ise mõeldes, et äkki olen ma ikka liiga hull ja jumal teab mis nüüd edasi saab. Hotelli jõudes olin ma juba parasjagu närvis. Admin teatas, et teda on minu tulekust informeeritud ja järgnegu ma talle. Ronisin trepist üles, ise nii purjus, et jalad enam ei kandnud. Mulle oli valmis pandud viimase korruse tuba. Astusin sisse… Voodi, kapp ja imepisike aken. Heitsin pikali. Kuulda oli vaid vene naiste karjeid ja mingit räiget saagimist ja kopsimist. Hirm hakkas süvenema. Süda peksis ja und ei tulnud. Püüdsin paar tundi tukastada, aga asjatult. 15 min enne 4 helises telefon – korteriomanik. „Soovid Sa jääda hotelli või tuled minuga ära korterisse!?” Eem… tulen ära! Vibasin alla ja uurisin adminilt palju ma võlgnen. „Ärge muretsege, teie eest on juba tasutud.” Välja jõudes ootas mind korteriomanik, kes teatas, et täna ööseks tulevad tema juurde ka 2 sõpra. Ai vana, mõtlesin mina ja trükkisin juba valmis sõnumit tekstiga : „ APPPI”! 3 meest ja väike mina – persse, kas mul on vaja koguaeg lollusi teha. Jõudsime pimeda kõrvaltänavani. Lonkisin autost välja ja pidasin Jumalaga dialoogi, et saagu ta aru, et ma olen küll uljaspea, aga ka seekord võiks ta mind kaitsta. Jõudsime korterisse. Istusin. Järsku tõmbas üks kuttidest selga spidermani pidžaama ja korteri omanik uuris millises toas või voodis soovin ööbida. Huuh – olin pääsenud! Tuli välja, et üks meestest on restoranipidaja ja alustab just uue avamisega Prahas, korteriomanik ise, keda ma põgusalt teadsin on samuti restoraniäris ja neil oli vaja enne lihtsalt äriasju arutada. Ma olin pääsenud! Öö möödus rahulikult. Ja minu usaldus inimeste vastu taastus. Korteriomanikust sai minu tõeline abimees terve reisi jooksul.
Niimoodi riskides ja sisetunnet kuulates olen ma ennegi leidnud toredaid inimesi. Mitte alati ja mitte kõigil ei pruugi nii vedada, aga minu elukogemus on näidanud, et kõige enam tuleb karta tõelisi lipitsejaid, kes üritavad väevõimuga endast üliusaldusväärset muljet jätta.
Reis oli meeldejääv ja tõi minu argiellu jälle pisut põnevust. Minust sai ju tuhapilve Kadri. Päris põnev kui ETV ootab Sind lennukis. Lend sujus ja Eestisse tagasi jõudes tabas mind muremõte – mis mind siin siis õigupoolest ootab – kuhjaga koolikohustust, mis on minult võtnud viimsegi motivatsiooni kirjatööga tegeleda. Hulk arveid mis tänu tuhapilvele tekkisid. Volikogutöö, milles ma pole üldse enam väga motiveeritud, sest hing ihkab seiklust…
Vees on käidud, olen tagasi maismaal, aga kauaks, vot seda ei tea.
Mõned pildid ka:
Korteriomanik
Liiklus
Tellimine:
Postitused (Atom)