Mu tuttav rääkis mõni aeg tagasi, kuidas ta tahtis mehele korraldada sushipikniku kamina ääres. Plaan kukkus muidugi läbi, sest mees nagu Eesti mees ikka kukkus sõpradega õlut libistama ja naine ununes sootuks. Saavad väiksed kalapoisid rahus edasi ujuda Rimi kirkas akvaariumis.
Ja kui Sa tahad mehele korraldada romantilist massaaži õhtut, siis algab sada häda alates sellest, et mis asjad need siin haisevad – need on aroomiküünlad kallis! Või siis häirib teda Sinu hoolega valitud muusika, mis ei lase tal magada. Magada? Aga kuhu jääb tasu? Eesti mees ei taha enam seksi ka!? Kusjuures seda probleemi kuulen ma viimasel ajal aina tihedamini (amatöörpsühholoog nagu ma olen). Päris kõle hakkab, mõtle, võtad koju mehe ja siis see vana tolgus peesitab telku ees ja vahib jalkat ja sina vaene naine ukerda oma lilla dildoga omaette teises toas. Mõni on muidugi nii julgegi, et ronib oma mänguasja kastiga mehe ette, et ehk õnnestub midagi tõusma panna, aga siis saad veel sõimata kah, et mida Sa moor endast mõtled, ma ei näe ju!
Ok, seksist võid unistada ja nüüd siis jõuame romantikani, nagu ma eelpool mainisin ei jaga mehed sellest midagi, heal juhul kingivad nad Sulle piraka kuldketi ja ütlevad:” Kallis, ma ju armastan Sind niiiii väga!” Mis ajast armastuse mõõtühikuks raha on?
Eesti mehe kahjuks räägivad ka faktid, et kui vene mees tuleb, lükkab Su vastu seina ja suudleb kirglikult, hoolimata sellest, et kogu uulitsa lapsed seda pealt vaatavad ja naeravad Sind kui sa pärast oma sassiaetud soenguga vene mehe käte vahelt vabaned, siis eesti mees ütleb Sulle virisedes:” Kallis, kas me peame niimoodi avalikult siin miilustama, piinlik on!”
Aga Eesti mehel on ka plusse, nt kui neil on vaja pugeda, siis nad toovad Sulle ikka kimbukese lilli või kommikarbi, et Sa ikka piisavalt paks oleksid ja ükski teine mees Sind ka ei tahaks, kui sa juba kuival olemisest seinu mööda ronid. Isiklikust kogemusest võin öelda, et „erilise romantilisusega” paistavad selle kõrval veel silma UK mehed, kus ka küpsemas eas härrasmees otsustas mulle sünnipäevaks lillekimbu asemel saata hoopis kasti minu lemmiksiidrit!
Veider on ikka see, et veel 3-4 aastat tagasi kurtsid mu meessõbrad, et naised ei viitsi voodieluga tegeleda ja kui nad seda teevad, siis kah on lemmikpoos „Surnud kiisu”. Nüüd aga käivad minu jutul hoopis naised, kes nurruvad ja kräunuvad, aga meestel ei valuta isegi pea – nad on lihtsalt väsinud!
reede, oktoober 30, 2009
pühapäev, oktoober 25, 2009
Brändikultus Eestis
Mul tuli ühe aine raames kirjutada essee, mis rääkis Eesti tarbijast, kuna mulle tundus, et tekst kukkus välja mahlane ja suht mõtlemapanev, riputan selle ka siia üles :)
Kas te olete kunagi kedagi kuskil ootama pidanud ja kui aega on nt kena 15 minutit, siis jäänud lihtsalt pargipingile istuma ning pilk on peatunud möödakäijatel? Eestis pole vaatepilt kindlasti nii kirev ja mitmekesine kui nt Londonis metroojaamas möödujaid piideldes, kuid ometigi hakkavad nii mõnedki asjad silma.
Kõik oleneb vaatevinklist – mõne meelest on tänapäeva noored erinevad karvased ja sulelised. Küll tulevad tänaval vastu rohepead ja roosapead, tanksaapa vennad ja tikk-kontsa beibed, valikut igale maitsele. Kui mina olen jäänud kuskile inimesi jälgima, siis ma pean tunnistama, et sellist boheemlaslikku stiilitunnetust jääb suhteliselt väheks, peamiselt hakkavad silma ikka silmipimestavalt erksad Dolce&Gabbana ja Guessi vööd ja Armani särgikesed, mis maksavad originaalis tuhandeid kroone ja reeglina originaalil puudub mingi brändimärk rinnal, mis silmad peast välja kiiritab.
Kui ma oma kodulinnas tean, kus töötavad selle noore neiu või noormehe vanemad, siis ma kipun arvama, et tema müüjannast ema, ei paneks tervet oma kuupalka ühe õhtuks kandmisele kuuluva peosärgi ostmisele. Järelikult on paljudel juhtudel tegemist võltsinguga. Milleks end niimoodi alandada?
Kui tulla mõne väliskülalisega Eestisse, siis enamik räägivad sellest kui kaunid ja hoolitsetud naised meil siin on ja kui nad siis kuulevad, et see sama CK pesu, mis maksab nt Londonis 10 naela , maksab siin 800 eeku, siis nad ilmselgelt arvavad, et meil on siin inimesed kerge kiiksuga. Kuna meie naistele ei kõlba ju kaks korda sama pluusi või seelikuga väljas käia, siis reaalselt ostetaksegi igal nädalavahetusel vähemalt paari tuhande krooni eest firmariideid. Ma küsin: kuhu me niimoodi jõuame? Eestlased on ise ka ikka natukene imelikud, et nad lähevad brändi õnge. Ma tunnistan, ma kannan ka disel´i ja hilfiger´i teksasid, aga ma teen seda puhtalt kvaliteedi tõttu. Aga kui ma mõtlen, mis see teksapaar maksab mujal maailmas, siis hakkab ikka rahast kahju küll. Tarbija määrab hinna. Niikaua kui me oleme nõus käima välja utoopilisi summasid oma garderoobi uuendamise eest, on kaubitsejatel alati ka kaup käepärast.
Mul on hea meel, et MASU on meid tabanud, ainult selline asi võib veel päästa seda tarbimisehullust, kui muidu pidi mõni loobuma kalamarja võileivast, et uus saapapaar saada, siis nüüd juba hakkab isegi leivaraha väheseks jääma. Järjest enam on hakanud tööle inimeste loomingulisus, kombineeritakse erinevaid asju, tehakse riideid ümber, korraldatakse sõpruskonnas riidetäikasid, isegi kaltsukaubitsejate kasumid on märgatavalt suurenenud. Mina pean seda vaid positiivseks nähtuseks, sest kurb on vaadata kuidas juba imikutel on brändid rinnas ja millegi arvelt ju see laste moodsaks kõpitsemine käib, kui just raha puu otsas ei kasva.
Brändikultusest on meedias rääkinud päris tabavalt Urmas Väljaots, kes Areenis sõna võttis: „Maksiimist "Rõivad teevad mehe", on Eestis tänini tuntum vanasõna “Riie ei riku meest”. Masstootmise saabudes sai igaüks endale võimaluse ülikond selga ajada. Inimloomusest tulenevalt on aga eristumisvajadus endiselt säilinud. Nüüd aitavad ülikondadel (ja nende kandjatel) vahet teha nimesildid. Millegipärast peetakse ühel riideesemel olevat tunnust väärtuslikumaks kui teise oma, nimetatakse seda toodet brändiks ja ollakse nõus selle saamiseks tunduvalt rohkem raha ning energiat kulutama. Kui moekus ja luksusbränd omavahel kombineerida, aitab see omanikul end veel paremini tunda ja teistele signaliseerida, kui võimas tegija ta on. „
Fakt on see, et rõivabrändidest räägitakse rohkem, kuna see aitab suuresti kujundada inimese identiteeti. Võib-olla mõne inimese silmis võid sa kvalifitseeruda kirikurotiks kui sa tuled vastu Säästumarketi kilekotiga ja võib-olla peetakse sind gurmaaniks, kui sa käid wc- paberit ostmas Stockmannis, kuid selliste pisiasjadega siiski enamik ei viitsi kaaskodanikke hinnata, seda enam, et Selveri kilekotiga võin ma ka ju otse turult tulla. Aga märk Sinu püksitaskul või rinnal räägib sinu maitseeelistustest ja rahakoti paksusest palju enam. Eesti tarbija tahab läbi brändide näidata end parema, rikka ja moeteadlikumana. Kes meist poleks elus kohanud neid toredaid Mercedese või BMW vendasid, kel on istmiku alla pool miljonit maksev sõiduvahend, aga suuremat sorti raskusi tekib kütte ostmise ja kaskomaksetega.
„Mõned spetsialistid soovitavad isegi igal inimesel iseendast bränd kujundada.” Väljaotsa arvamuslugu kandis endast ka eelnevalt tsiteeritud lauset. Kuidas siis võiks see enese brändimine välja näha? Rinnale tätoveeritud nimi ja alati meiega kaasaskäiv soeng või riietumisstiil? Me ei saa tuua brändimist isikutasandile, sest mina usun, et brändi müüb usaldusväärsus, seega ei saa see olla ajas väga palju muutuv. Kuigi kui me võtame nt mobiilsidefirmad, kus läbi brändi tuuakse turule uuendused, mille inimesed peavad omaks võtma, siis tegelikult peab olema firma kui selline tasakaalukas ja muutuma vaikselt vastavalt kliendi soovile. Meie inimestena peaksime jääma siiski sellisteks nagu ise soovime. Me võime endale lubada muutusi ilma seda kellegagi läbirääkimata. Võime muuta oma soengut, ilma, et meid sellepärast hüljataks, võime muuta stiili, ilma, et kasum sellest väheneks.
Seda, et eestlane on brändiohver tunnetame me tegelikult ju igapäev. Viimane kord juuksuris käies uuris salongi tipptegija, et:” Mis šampooni te kasutate, Shamatut?” Ma nagu kohkusin natuke ära ja kokutades ütlesin, et: ”Seda mille ma teie soovitusel viimane kord ostsin siit salongist.” „Hmm, mulle tundub, et see kulutab liigselt teie juuksevärvi”, lausus juuksur seepeale. Kas tõesti, kas tõesti polegi siin kõva reklaami saanud salongišampoon mulle sobilik? Kas mul puudub juuksehoolduse osas bränd, mida ma saaksin usaldada? Ja nii me otsimegi mööda poelette ja salonge oma uut lemmikut, lähtudes ikka reklaamist ja brändi kuulsusest. Sest meie eestlased ju valiksime iga kell kõrgelt hinnatud tigi toote, mis juuksed pulsti jätab, kui et katsetaksime vanaema kodukootud nõgesešampooni, sest isegi kui see jätab juuksed siidiseks, siis naabri Maie võib ju infarkti saada.
Ma tahan oma jutuga jõuda ikkagi selleni, et väga suur hulk Eesti inimesi lähtub tarbimisel brändist. Meile ei pruugi need asjad sobida, olgu siis tegemist disaineri rõiva või hirmkalli kreemipotsikuga. Tule taevas appi – kui palju ma olen näinud, kuidas ümaramad naiskodanikud pitsitavad selga disainerimoebrändi, kole on vaadata, aga märk maksab. Kuna essee teemaks oli Eesti tarbija mitu nägu, siis ma võin lohutuseks tõdeda, et mitte kõiki meie väikses riigis pole tabanud brändikultus. Eriti tore on vahel Tartus jalutada ja märgata roheliselt mõtlevaid noori, kes liiguvad jalgrattaga, kannavad Humanast ostetud puuvillasärki ja ise heegeldatud mütsikest, millel pole mingit märki. Neil on kaasas termosega kodus valmis keedetud oakohv ja neid ei huvitagi, et enesest heal arvamusel olevad inimesed ostavad kohvi Costa´st. Ma olen ka kehv kokk ja käin tihti väljas söömas, aga ma leian, et kui inimene teeb midagi, kannab midagi ainult selleks, et midagi tõestada või näidata, siis pole see päris õige asi. Eestlastel on veel palju õppida – eriti tarbimise osas, eriti ületarbimise osas. See kõik on ilmselt Nõukogude Eesti pärand – ahoi, defitsiidiajastu on läbi, enam pole tarvis joosta uue teksapaari peale kaubanduskeskusesse – vaata parem riidekappi, kaupa jagub ilmselt viimse elupäevani.
Kas te olete kunagi kedagi kuskil ootama pidanud ja kui aega on nt kena 15 minutit, siis jäänud lihtsalt pargipingile istuma ning pilk on peatunud möödakäijatel? Eestis pole vaatepilt kindlasti nii kirev ja mitmekesine kui nt Londonis metroojaamas möödujaid piideldes, kuid ometigi hakkavad nii mõnedki asjad silma.
Kõik oleneb vaatevinklist – mõne meelest on tänapäeva noored erinevad karvased ja sulelised. Küll tulevad tänaval vastu rohepead ja roosapead, tanksaapa vennad ja tikk-kontsa beibed, valikut igale maitsele. Kui mina olen jäänud kuskile inimesi jälgima, siis ma pean tunnistama, et sellist boheemlaslikku stiilitunnetust jääb suhteliselt väheks, peamiselt hakkavad silma ikka silmipimestavalt erksad Dolce&Gabbana ja Guessi vööd ja Armani särgikesed, mis maksavad originaalis tuhandeid kroone ja reeglina originaalil puudub mingi brändimärk rinnal, mis silmad peast välja kiiritab.
Kui ma oma kodulinnas tean, kus töötavad selle noore neiu või noormehe vanemad, siis ma kipun arvama, et tema müüjannast ema, ei paneks tervet oma kuupalka ühe õhtuks kandmisele kuuluva peosärgi ostmisele. Järelikult on paljudel juhtudel tegemist võltsinguga. Milleks end niimoodi alandada?
Kui tulla mõne väliskülalisega Eestisse, siis enamik räägivad sellest kui kaunid ja hoolitsetud naised meil siin on ja kui nad siis kuulevad, et see sama CK pesu, mis maksab nt Londonis 10 naela , maksab siin 800 eeku, siis nad ilmselgelt arvavad, et meil on siin inimesed kerge kiiksuga. Kuna meie naistele ei kõlba ju kaks korda sama pluusi või seelikuga väljas käia, siis reaalselt ostetaksegi igal nädalavahetusel vähemalt paari tuhande krooni eest firmariideid. Ma küsin: kuhu me niimoodi jõuame? Eestlased on ise ka ikka natukene imelikud, et nad lähevad brändi õnge. Ma tunnistan, ma kannan ka disel´i ja hilfiger´i teksasid, aga ma teen seda puhtalt kvaliteedi tõttu. Aga kui ma mõtlen, mis see teksapaar maksab mujal maailmas, siis hakkab ikka rahast kahju küll. Tarbija määrab hinna. Niikaua kui me oleme nõus käima välja utoopilisi summasid oma garderoobi uuendamise eest, on kaubitsejatel alati ka kaup käepärast.
Mul on hea meel, et MASU on meid tabanud, ainult selline asi võib veel päästa seda tarbimisehullust, kui muidu pidi mõni loobuma kalamarja võileivast, et uus saapapaar saada, siis nüüd juba hakkab isegi leivaraha väheseks jääma. Järjest enam on hakanud tööle inimeste loomingulisus, kombineeritakse erinevaid asju, tehakse riideid ümber, korraldatakse sõpruskonnas riidetäikasid, isegi kaltsukaubitsejate kasumid on märgatavalt suurenenud. Mina pean seda vaid positiivseks nähtuseks, sest kurb on vaadata kuidas juba imikutel on brändid rinnas ja millegi arvelt ju see laste moodsaks kõpitsemine käib, kui just raha puu otsas ei kasva.
Brändikultusest on meedias rääkinud päris tabavalt Urmas Väljaots, kes Areenis sõna võttis: „Maksiimist "Rõivad teevad mehe", on Eestis tänini tuntum vanasõna “Riie ei riku meest”. Masstootmise saabudes sai igaüks endale võimaluse ülikond selga ajada. Inimloomusest tulenevalt on aga eristumisvajadus endiselt säilinud. Nüüd aitavad ülikondadel (ja nende kandjatel) vahet teha nimesildid. Millegipärast peetakse ühel riideesemel olevat tunnust väärtuslikumaks kui teise oma, nimetatakse seda toodet brändiks ja ollakse nõus selle saamiseks tunduvalt rohkem raha ning energiat kulutama. Kui moekus ja luksusbränd omavahel kombineerida, aitab see omanikul end veel paremini tunda ja teistele signaliseerida, kui võimas tegija ta on. „
Fakt on see, et rõivabrändidest räägitakse rohkem, kuna see aitab suuresti kujundada inimese identiteeti. Võib-olla mõne inimese silmis võid sa kvalifitseeruda kirikurotiks kui sa tuled vastu Säästumarketi kilekotiga ja võib-olla peetakse sind gurmaaniks, kui sa käid wc- paberit ostmas Stockmannis, kuid selliste pisiasjadega siiski enamik ei viitsi kaaskodanikke hinnata, seda enam, et Selveri kilekotiga võin ma ka ju otse turult tulla. Aga märk Sinu püksitaskul või rinnal räägib sinu maitseeelistustest ja rahakoti paksusest palju enam. Eesti tarbija tahab läbi brändide näidata end parema, rikka ja moeteadlikumana. Kes meist poleks elus kohanud neid toredaid Mercedese või BMW vendasid, kel on istmiku alla pool miljonit maksev sõiduvahend, aga suuremat sorti raskusi tekib kütte ostmise ja kaskomaksetega.
„Mõned spetsialistid soovitavad isegi igal inimesel iseendast bränd kujundada.” Väljaotsa arvamuslugu kandis endast ka eelnevalt tsiteeritud lauset. Kuidas siis võiks see enese brändimine välja näha? Rinnale tätoveeritud nimi ja alati meiega kaasaskäiv soeng või riietumisstiil? Me ei saa tuua brändimist isikutasandile, sest mina usun, et brändi müüb usaldusväärsus, seega ei saa see olla ajas väga palju muutuv. Kuigi kui me võtame nt mobiilsidefirmad, kus läbi brändi tuuakse turule uuendused, mille inimesed peavad omaks võtma, siis tegelikult peab olema firma kui selline tasakaalukas ja muutuma vaikselt vastavalt kliendi soovile. Meie inimestena peaksime jääma siiski sellisteks nagu ise soovime. Me võime endale lubada muutusi ilma seda kellegagi läbirääkimata. Võime muuta oma soengut, ilma, et meid sellepärast hüljataks, võime muuta stiili, ilma, et kasum sellest väheneks.
Seda, et eestlane on brändiohver tunnetame me tegelikult ju igapäev. Viimane kord juuksuris käies uuris salongi tipptegija, et:” Mis šampooni te kasutate, Shamatut?” Ma nagu kohkusin natuke ära ja kokutades ütlesin, et: ”Seda mille ma teie soovitusel viimane kord ostsin siit salongist.” „Hmm, mulle tundub, et see kulutab liigselt teie juuksevärvi”, lausus juuksur seepeale. Kas tõesti, kas tõesti polegi siin kõva reklaami saanud salongišampoon mulle sobilik? Kas mul puudub juuksehoolduse osas bränd, mida ma saaksin usaldada? Ja nii me otsimegi mööda poelette ja salonge oma uut lemmikut, lähtudes ikka reklaamist ja brändi kuulsusest. Sest meie eestlased ju valiksime iga kell kõrgelt hinnatud tigi toote, mis juuksed pulsti jätab, kui et katsetaksime vanaema kodukootud nõgesešampooni, sest isegi kui see jätab juuksed siidiseks, siis naabri Maie võib ju infarkti saada.
Ma tahan oma jutuga jõuda ikkagi selleni, et väga suur hulk Eesti inimesi lähtub tarbimisel brändist. Meile ei pruugi need asjad sobida, olgu siis tegemist disaineri rõiva või hirmkalli kreemipotsikuga. Tule taevas appi – kui palju ma olen näinud, kuidas ümaramad naiskodanikud pitsitavad selga disainerimoebrändi, kole on vaadata, aga märk maksab. Kuna essee teemaks oli Eesti tarbija mitu nägu, siis ma võin lohutuseks tõdeda, et mitte kõiki meie väikses riigis pole tabanud brändikultus. Eriti tore on vahel Tartus jalutada ja märgata roheliselt mõtlevaid noori, kes liiguvad jalgrattaga, kannavad Humanast ostetud puuvillasärki ja ise heegeldatud mütsikest, millel pole mingit märki. Neil on kaasas termosega kodus valmis keedetud oakohv ja neid ei huvitagi, et enesest heal arvamusel olevad inimesed ostavad kohvi Costa´st. Ma olen ka kehv kokk ja käin tihti väljas söömas, aga ma leian, et kui inimene teeb midagi, kannab midagi ainult selleks, et midagi tõestada või näidata, siis pole see päris õige asi. Eestlastel on veel palju õppida – eriti tarbimise osas, eriti ületarbimise osas. See kõik on ilmselt Nõukogude Eesti pärand – ahoi, defitsiidiajastu on läbi, enam pole tarvis joosta uue teksapaari peale kaubanduskeskusesse – vaata parem riidekappi, kaupa jagub ilmselt viimse elupäevani.
kolmapäev, oktoober 21, 2009
Kuidas kirjutada romantilist kirja
Ma lamasin täna diivanil ja lugesin raamatut, hetkekes tõstsin pilgu ja jäin mõttesse. Ma mõtlesin loetud sõnade üle ja järsku meenusid mulle Sina ... Mulle meeldib kui Sa mu lähedal oled...Ma ei pea silmas seda tunnet, et tsölibaat sööb ajusid ja iga mees 5m raadiuses ajab kiima. Mitte et Sa ebaerutav oleks, vaid ma ei oska Sind näha objektina, pigem ma tunnetan Sind millegi ebareaalse ja lummavana, millegi saladuslikult köitvana. Mulle meeldib kui Sa mu lähedal oled, kui sa istud mu kõrval ja ma kuulen Sinu südamelööke või kui Sa vallatult minu juukseid sasid. Ja mulle meeldib kui Sa käed ümber minu paned ja ma võiksin vanduda, et tunnen end juskui vati sisse mässituna. Nojah, mulle meeldib seegi, kui Sa mind enda vastu surud ja kõvasti kinni hoiad, ma justkui sulaksin Sinu sisse...
Ja see pilk, vahel lausa pealetükkiv, vahel siivutu, vahel lihtsalt armas - kui tihti see piinlikkust on tekitanud ja ometigi tekib tahtmine aina rohkem ja rohkem lõputusse silmasärasse uppuda...
Mulle tõesti meeldib, kui mu lähedal oled...
Ja see pilk, vahel lausa pealetükkiv, vahel siivutu, vahel lihtsalt armas - kui tihti see piinlikkust on tekitanud ja ometigi tekib tahtmine aina rohkem ja rohkem lõputusse silmasärasse uppuda...
Mulle tõesti meeldib, kui mu lähedal oled...
teisipäev, oktoober 20, 2009
Emotsioonid! Elu on väljakutse!
Minu elus on hakanud toimuma imelised muutused, ma ei tea mis see on, aga kõik lihtsalt sujub. Üle nelja aasta on mul taas tekkinud siht, nagu oli siis kui õppisin veel keskkoolis ja tahtsin hirmsasti sisse saada ülikooli. Kui see sai saavutatud, jäin kuidagi tahaplaanile, ei osanud nagu millestki rõõmu tunda. Kindlasti oli oma osa ka minu tollasel suhtel, mis mind tühjaks pigistas, aga teisest küljest vaadatuna õppisin ma siiski paar väga olulist asja 1) Ära ela teiste elu 2) Ja inimese põhiloomust ei muuda. Oma rahulolematuses võtsin kätte ja lendasin UK-sse ja sain annuse värsket energiat, uut kogemust ja loomulikult milline vaimne kasv.
Aga siiski tundsin, et mu mootor ei tööta täiel võimsusel, ma ju suudan veel rohkem oli minu mõte. Augusti lõpul tuli pakkumine kandideerida linna volikokku – kas see on just täpselt see mida ma soovin parasjagu – ma polnud kindel. Aga veidral moel olid sinna kokku sattunud inimesed, kes moodustasid terviku, midagi erilist oli nendes inimestes, nii erinevad ja ometigi milline imeline kooslus mis meist moodustus. Ma tunnistan ausalt, et ma ei osanud midagi oodata – no hullumeelne Andre ja ülbe Martti – need olid eelarvamused mis olid mul enne nende 2 noormehega tutvumist, siis sinna otsa veel keegi Janis, keda sõbranna soovitas ära sebida, siis muidugi Meelis, kes tahtvat tulla ka Põlvasse elu tuksi keerama jne. Ritat ei teadnud ma üldse, ometigi vedasin ma ta enda kõrvale magama kiiremini, kui mõni mees mu voodid soojendama saaks – hingesugulus. Ja loomulikult kõik teised, keda ma vähemal või rohkemal määral teadsin, tundsin. Vaieldamatuteks lemmikuteks on muidugi kujunenud mul Rein ja Endel – ma lihtsalt imetlen neid, seda täiesti siiralt. Ma ei jõua siin kõiki välja tuua, aga meeskonnas pole kedagi, kes poleks suutnud nende kuude jooksul südamesse pugeda – me olime tiim ja me tegime tiimina tööd ja kõige raskem selle juures ongi see, et poliitikas ei saa kõik võita, aga ma arvan, et elus pole kaotajaid, sest mulle anti võimalus neid inimesi tundma õppida, nendega koos töötada ja see on olnud au. Ma õppisin oma eelarvamustest taganema, ma õppisin paremini hindama inimeste erinevusi, ma nägin poliitikute taga inimesi, kel on omad argimured ja sisemised heitlused, kuid kes sellegipoolest leiavad aega ja energiat, et midagi siin ühiskonnas muuta. Võlgnen neile palju… Ja mul on hea meel, et südamelihast on taaskord treenitud ja kamp kifte inimesi on pugenud minu paremasse ja vasakusse vatsakesse
Igatahes suutis see meeskond mind nii palju inspireerida, et hakkasin poliitikat nautima. Üheskoos millegi nimel võidelda on kuidagi eesmärgipärane tegevus, üksi on tihtilugu midagi raske ära teha. Mida rohkem me koos käisime, mida rohkem sellele käe andsin seda põnevamaks kõik muutus. Suhtlema sai hakatud valijatega, inimeste mured liigutasid mind ja enam ja enam tabasid mind ideed, kuidas saaks neid aidata. Kes veel ei tea, siis osutusingi 55 häälega valituks linna volikokku. Suured tänud siinkohal valijatele, mul on au :)
Aga poliitika hakkas mõjutama ka minu muud elu, ma justkui andsin käe Põlvale ja sellega seoses tabas mind ideede tulv, mida ma hetkel hakkan ära kasutama oma kooliasjades, täpsemini lõputöös. Sellest ideest haaratuna, aga suutsin veenda Rotary klubi, et olen just nende jaoks õige stipendiumi saaja, nii, et jällegi võin Jumalale ja headele inimestele tänulik olla.
Poliitika tõi tagasi ka minu suurima armastuse – muusika. Toimus minu esimene täispikk kontsert Eestis, selle taolisi oli mul olnud ainult UK-s. Milline rõõm oli jälle laulda – kirjeldamatu!
Ja no kirsiks tordis oli tasu minu hea huumorisoone ja kirjaoskuse eest – auhind Cosmopolitanilt :)
Lähedased ütlevad, et ma olen särama hakanud, ma ise tunnen, et minus on taas ürgne jõud, mille abil võiksin ma mägesid paigalt tõsta. Ma olen taas kätte võtnud väärtkirjanduse, ma suudan ammutada jälle teadmisi, mille abil inimesi aidata sh iseennast, et olla veel parem inimene.
Kadri suhtekool
Täna lugesin ma Nekrassovi uhiuut väljalaset, mis peaasjalikult räägib armukolmnurkadest, mees ja mitu naist, naine ja mitu meest, naine, lapsed ja mees, mees, naine ja töö jne. Aga üks parimaid osasid oli üks koht meile, kui täiesti tavalistele inimestele, kes tihti seisavad kiusatustega silmitsi. Kuidas kiusatusest teha õppetund, kuidas kiusatuses teha head ja kuidas kiusatuses otsida tõde, tsiteerin(ja topin oma kommentaarid vahele)
„Sageli võib kuulda sõnu: ”Ma ei taha ta perekonda lõhkuda.”( näidake naist, kes vb käsi südamel öelda, et tema elus pole sellist olukorda olnud, kus seisate oma südame ja moraalikoodeksi piiril) Esiteks pole seal perekond, vaid praak.(Minu mõte! Paar kuhu on kellelgi võimalus vahele tulla, pole piisavalt tugev) Muidu poleks kohtumine aset leidnud. Teiseks, te kohtusite selleks, et areneda, kui te arenete(iga inimene õpetab siin elus midagi – uskuge mind), siis võidavad kõik! Esimene variant – te aitate mehel uues kvaliteedis sündida ja ta ehitab oma peres üles uued, palju kvaliteetsemad suhted. Ütlete: „Aga mina?” Teile annab saatus hoopis teise inimese. Teine variant – teie suhted muutuvad perekonnaks. Siis võtke endale vastutus õnneliku perekonna loomise eest! Teil ei ole õigust praaki korrata. Ja endine naine peab tegema oma targad sammud. Siis on kõik võitnud! „
Sellised situatsioonid on elus õpetlikud - kallid sõbrad, ärge kartke elus komistada valede inimeste otsa või teha valesid otsuseid – kui Te olete targad ja otsite asjadele vaimseid lahendusi, siis olete te võitja nagunii. Per aspera ad astra! Kõik ilus on veel ees või tegelikult KÕIK ILUS ON JUBA TÄNA SIIN!
Armastan!
Aga siiski tundsin, et mu mootor ei tööta täiel võimsusel, ma ju suudan veel rohkem oli minu mõte. Augusti lõpul tuli pakkumine kandideerida linna volikokku – kas see on just täpselt see mida ma soovin parasjagu – ma polnud kindel. Aga veidral moel olid sinna kokku sattunud inimesed, kes moodustasid terviku, midagi erilist oli nendes inimestes, nii erinevad ja ometigi milline imeline kooslus mis meist moodustus. Ma tunnistan ausalt, et ma ei osanud midagi oodata – no hullumeelne Andre ja ülbe Martti – need olid eelarvamused mis olid mul enne nende 2 noormehega tutvumist, siis sinna otsa veel keegi Janis, keda sõbranna soovitas ära sebida, siis muidugi Meelis, kes tahtvat tulla ka Põlvasse elu tuksi keerama jne. Ritat ei teadnud ma üldse, ometigi vedasin ma ta enda kõrvale magama kiiremini, kui mõni mees mu voodid soojendama saaks – hingesugulus. Ja loomulikult kõik teised, keda ma vähemal või rohkemal määral teadsin, tundsin. Vaieldamatuteks lemmikuteks on muidugi kujunenud mul Rein ja Endel – ma lihtsalt imetlen neid, seda täiesti siiralt. Ma ei jõua siin kõiki välja tuua, aga meeskonnas pole kedagi, kes poleks suutnud nende kuude jooksul südamesse pugeda – me olime tiim ja me tegime tiimina tööd ja kõige raskem selle juures ongi see, et poliitikas ei saa kõik võita, aga ma arvan, et elus pole kaotajaid, sest mulle anti võimalus neid inimesi tundma õppida, nendega koos töötada ja see on olnud au. Ma õppisin oma eelarvamustest taganema, ma õppisin paremini hindama inimeste erinevusi, ma nägin poliitikute taga inimesi, kel on omad argimured ja sisemised heitlused, kuid kes sellegipoolest leiavad aega ja energiat, et midagi siin ühiskonnas muuta. Võlgnen neile palju… Ja mul on hea meel, et südamelihast on taaskord treenitud ja kamp kifte inimesi on pugenud minu paremasse ja vasakusse vatsakesse
Igatahes suutis see meeskond mind nii palju inspireerida, et hakkasin poliitikat nautima. Üheskoos millegi nimel võidelda on kuidagi eesmärgipärane tegevus, üksi on tihtilugu midagi raske ära teha. Mida rohkem me koos käisime, mida rohkem sellele käe andsin seda põnevamaks kõik muutus. Suhtlema sai hakatud valijatega, inimeste mured liigutasid mind ja enam ja enam tabasid mind ideed, kuidas saaks neid aidata. Kes veel ei tea, siis osutusingi 55 häälega valituks linna volikokku. Suured tänud siinkohal valijatele, mul on au :)
Aga poliitika hakkas mõjutama ka minu muud elu, ma justkui andsin käe Põlvale ja sellega seoses tabas mind ideede tulv, mida ma hetkel hakkan ära kasutama oma kooliasjades, täpsemini lõputöös. Sellest ideest haaratuna, aga suutsin veenda Rotary klubi, et olen just nende jaoks õige stipendiumi saaja, nii, et jällegi võin Jumalale ja headele inimestele tänulik olla.
Poliitika tõi tagasi ka minu suurima armastuse – muusika. Toimus minu esimene täispikk kontsert Eestis, selle taolisi oli mul olnud ainult UK-s. Milline rõõm oli jälle laulda – kirjeldamatu!
Ja no kirsiks tordis oli tasu minu hea huumorisoone ja kirjaoskuse eest – auhind Cosmopolitanilt :)
Lähedased ütlevad, et ma olen särama hakanud, ma ise tunnen, et minus on taas ürgne jõud, mille abil võiksin ma mägesid paigalt tõsta. Ma olen taas kätte võtnud väärtkirjanduse, ma suudan ammutada jälle teadmisi, mille abil inimesi aidata sh iseennast, et olla veel parem inimene.
Kadri suhtekool
Täna lugesin ma Nekrassovi uhiuut väljalaset, mis peaasjalikult räägib armukolmnurkadest, mees ja mitu naist, naine ja mitu meest, naine, lapsed ja mees, mees, naine ja töö jne. Aga üks parimaid osasid oli üks koht meile, kui täiesti tavalistele inimestele, kes tihti seisavad kiusatustega silmitsi. Kuidas kiusatusest teha õppetund, kuidas kiusatuses teha head ja kuidas kiusatuses otsida tõde, tsiteerin(ja topin oma kommentaarid vahele)
„Sageli võib kuulda sõnu: ”Ma ei taha ta perekonda lõhkuda.”( näidake naist, kes vb käsi südamel öelda, et tema elus pole sellist olukorda olnud, kus seisate oma südame ja moraalikoodeksi piiril) Esiteks pole seal perekond, vaid praak.(Minu mõte! Paar kuhu on kellelgi võimalus vahele tulla, pole piisavalt tugev) Muidu poleks kohtumine aset leidnud. Teiseks, te kohtusite selleks, et areneda, kui te arenete(iga inimene õpetab siin elus midagi – uskuge mind), siis võidavad kõik! Esimene variant – te aitate mehel uues kvaliteedis sündida ja ta ehitab oma peres üles uued, palju kvaliteetsemad suhted. Ütlete: „Aga mina?” Teile annab saatus hoopis teise inimese. Teine variant – teie suhted muutuvad perekonnaks. Siis võtke endale vastutus õnneliku perekonna loomise eest! Teil ei ole õigust praaki korrata. Ja endine naine peab tegema oma targad sammud. Siis on kõik võitnud! „
Sellised situatsioonid on elus õpetlikud - kallid sõbrad, ärge kartke elus komistada valede inimeste otsa või teha valesid otsuseid – kui Te olete targad ja otsite asjadele vaimseid lahendusi, siis olete te võitja nagunii. Per aspera ad astra! Kõik ilus on veel ees või tegelikult KÕIK ILUS ON JUBA TÄNA SIIN!
Armastan!
teisipäev, oktoober 06, 2009
Õhtuluule
Vaikuse lõputa luule
Kui vaikuses peituksid sõnad,
kas kuuleksid karjumas neid?
Kas ridade vahelt Sa tajud,
et vaikuses peitubki leid?
On peitnud end vaikuse rüppe
üks pulbitsev sõnade mäng.
Kas kardad Sa lugeda märke,
sest vaikuses peidab end kellegi äng.
On lõputult pikaks venind see vaikus,
Sa sellesse eksida võid.
Kui jooksed nüüd vaikuse rüppest,
siis mõistad - see polegi ...
Kui vaikuses peituksid sõnad,
kas kuuleksid karjumas neid?
Kas ridade vahelt Sa tajud,
et vaikuses peitubki leid?
On peitnud end vaikuse rüppe
üks pulbitsev sõnade mäng.
Kas kardad Sa lugeda märke,
sest vaikuses peidab end kellegi äng.
On lõputult pikaks venind see vaikus,
Sa sellesse eksida võid.
Kui jooksed nüüd vaikuse rüppest,
siis mõistad - see polegi ...
Tellimine:
Postitused (Atom)