Esimene kohting :)

Üks briti deitimisekspert pani kord naistele südamele, et mehe väärtushinnangud ning suhtumine  kerkivad esile juba esimesel kohtingul, aga enamik naisi ei taha nendega silmitsi seista, mistõttu investeeritaksegi aega meestesse, kellega suhe on juba ammu enne hukule määratud, kui see alata jõuab.

Seda lugedes jäin mõtlema oma esimestele kohtingutele ja tõepoolest, täpselt nii, nagu mees käitus esimesel kohtingul, käitus ta ka mõne puhul siis aastaid hiljem või mõne puhul järgmistel deitidel, sõltuvalt siis kui pikaks see suhe arenes.

Kas Teie nt jälgite, kuidas Teie esimese deidi kaaslane kohtleb teenindajat? Käitub liikluses? Kõnetab Teid? 

Mul meenus esimesena kohe üks väga koomiline kohting, kus mees teatas, et tal jäi rahakott koju, et äkki saan seekord mina maksta. Sinisilmne nagu ma olen, ei osanud esimese hooga kohe nagu taibatagi, et tegu on mingi Kännu-Jaani jutuga. Tegin härrale isegi veini välja. Hiljem selgus, et tüüp armastabki keelt märjaks kasta ja kui seda saab veel kellegi teise kulul teha, on eriti hästi. Mul niigi vedas,  põlved ei läinud nii nõrgaks, et oleks  vinnanud  teda oma kulu ja kirjadega kuhugi hotelli, nagu olid teinud mõned minu eelkäijad. 

Siis meenus mulle üks minu esimesi boyfriende, kes saabus esimesele deidile lillekesed peos ja olgem ausad – kaks järgnevat aastat, olid lilled mul alati vaasis. Oligi mees, kes armastas naist pisikeste, kuid oluliste zestidega rõõmustada.

Siis meenus mulle mees, kes jättis mind esimesel deidil ootama. Oli selge, et tegu on kroonilise hilinejaga ja tõepoolest ka järgmistel deitidel see mees ei suutnud õigeks ajaks end kohale vedada ja paistis silma eriliselt ükskõike suhtumisega. Aga kas Sa naisena tahad ükskõikset meest, kes ei pea lugu isegi Sinu ajast? 

Samuti  meenub mulle mees, kes esimestel deitidel juba armastas kõiki hädasolijaid aidata, a’la kui keegi naine oli kraavi sõitnud, siis me istusime kraavipervel, kuni treila tuli või kui mõni laps oli midagi ära kaotanud, siis tuli seni otsida, kuna kaotatu leitud. Ühest küljest oli see nagu viide väga suurele südamele, teisalt vahel viskasid need päästeoperatsioonid kopa ette, sest kogu maailma probleeme ei jaksa ju ka ära lahendada. Kusjuures lõpuks ta heitiski paari ühe preilga, kelle super-heroks ta raskes olukorras osutus. Lõpp hea, kõik hea.

Kui mees juba esimesel kohtingul hakkab sente lugema ja vinguma, kui kallis ikka tänapäeval tassike kohvi on, siis võite ette kujutada, et ega see koonerlus üleöö kuhugi kao ja ilmselt viriseb ta tulevikus ka siis, kui tahate räime asemel poest heeringat osta või turutrussikute asemel korragi elus osta kvaliteetpesu – tema Teid ilmselgelt selles ettevõtmises ei toeta ja hea on, kui kooselu saab olema korralikus korteris, mitte pappkastis. Isegi kui teie oleksite nõus asju pooleks maksma, siis kooner räägib ikka Teile, et pappkast tuleb odavam. 

Ja mida tasub siiski veel jälgida on see, et mida mees teiega esimesel kohtingul üldse peale hakkab. Kui te ise olete ikka paduekstremist ja siis saate kuskil keldrikohvikus teed juua, ega pole väga suurt lootust, et see sama mees teid tulevikus järsku ringrajale või salsat tantsima viib. Enamik mehi vabandavad end välja sellega, et nad ei soovi naist mingi ekstreemsusega ära hirmutada. No ma ei ütlegi, et tuleb langevarju hüpet minna tegema, aga suur vahe on juba selles, kas kohtuda hämaras keldrinurgas või minna mereranda piknikule. Väike originaalsusemoment siiski annab lootust, et ka tulevikus ei oota meid tappev rutiin ja hallid argipäevad. 

Eriti “huvitav” oli mul ükskord ühe tüübiga, kes pärast pudeli veini ärajoomist teatas mulle, et tal on sõpradega kokkulepe, et kell 10 lähevad nad kossu vaatama, et nüüd võin ma rooli minna ja lahkuda. Esiteks muidugi üsna mõistmatu, miks Sa üldse kellegagi veini jood, kui Sul on hiljem plaanid, aga isegi kui tegemist oli korviga, siis no hallo, Sa ei ütle naisele, et see svipsis peaga rooli istuks, vaid tellid härrasmehena takso. Kui ma viisakalt vihjasin, et asi pole mitte selles, et ma temaga nüüd siin jube hirmsasti tahaks veel aega veeta, vaid küsimus on selles, et ma ei istu täis peaga rooli, vastas tema:”Sa ei ole ju purjus, sa jõid kõigest pool pudelit veini ära!” See oli küll see hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd on vist kõik normaalsed mehed maamunalt otsa lõppenud. 

Ma pean tunnistama, et minu lemmikdeidid on olnud läbi aegade need, kus mees esimesel kohtingul avab end juba sel määral, et tutvustab nt oma mingit kirge või hobi. Tegelikult on see hästi vajalik, kuna siis Sa näed ära, kas mehe elustiil üldse sobib Sulle. Võib-olla see tundub kummaline, kui mees veab Su nt kalale kaasa, aga see võib-olla üks kõige romantilisemaid kohtinguid, pealegi viitab see tema soovile  Sind lubada enda maailma. Ja kui on kalamees, siis ta ju selleks ka jääb, seega on hea, kui oled kalamaailmaga veidi kursis, las ta siis kiitleb oma oskuste ning teadmistega, mees ju ikkagi. Muusikud on mind nt kutsunud oma kontsertitele, tantsuinimesed on mind viinud tantsima, lumelaudurid jt spordisõbrad  on mind mäele või skateparki kaasa võtnud jne. See asi ei peagi mulle meeldima hakkama, aga see annab inimesest väga selge ülevaate ja kiired vastused, kas meie elustiilid sobivad. Kui mees kutsub teid rattamatkale ja teie tegelikult nagu vihkate jalgrattasõitu, siis on üsna selge, et ühine tulevik võib ka komplitseeritud olla. Parem siis tõele kohe alguses otsa vaadata. Aga võib-olla siiski  lähed ja proovid  ja hakkabki meeldima!?  Tihtilugu hakkavad meile meeldiva inimese kõrval meeldima asjad, mis senini külmaks jätsid. Peaasi, et selles osas endale lihtsalt ei valeta. 

Üks asi mis veel on kogemusega tulnud, on ikkagi see, et ära hinda raamatut kaane järgi. Ma olen käinud väljas ka selliste meestega, kelle kohta nii mõnigi sõbranna on öelnud, et:”Hull oled peast või?” Ja hiljem on selgunud, et tegemist oligi kas eelarvamuse või kellegi teise kogemusega. Ükskord ma nimelt läksin välja mingi kurikuulsa kriminaaliga ja mind hämmastas, kuidas ta kohtles mind, kuidas ta kohtles teenindajat, kuidas ta end üleval pidas ja kui huvitav inimene ta tegelikult oli. Mind polnud tükk aega ükski nn eliitmees ka sellise austusega kohelnud, nagu see nn kriminaal. 

See sama kutt, kes minu deidile hilines, võib mõne teise naisega olla kuninga täpsusega, see, et mulle ei sobinud maailmaparandajaga kasse puuotsast päästa, ei tähenda, et keegi teine ei võiks temaga maailma paremaks muuta. Suurim viga, mida teha saab, on oma  valikutes lähtuda kellegi teise kogemusest. Maksab Teie enda kogemus ja tavaliselt see esimene või esimesed deidid panevad asjad paika, see annab Teile juba korraliku ülevaate, iseasi, kas te tahate seda tõde näha või mitte. 

Selline naine, tahan kord olla!

Keegi tark on kord öelnud midagi säärast, et see, mille pärast me kord kellesegi armume, on kord põhjuseks, miks teda vihkama hakkame. Täna saan ma sellest mõttest aru. Täna ma mõistan, et paljud abielud  ning suhted leiavad oma lõpu just sellel samal põhjusel, miks kord kokku tuldi. Ja kõige hullem on see, et selle vastu ei saagi midagi tegelikult teha.

Mäletate, kirjutasin surfarist, kelle naine polnudki hiljem enam nii õnnelik, kui mees andunult tuule järgi jooksis? Ja teate ju küll muusikuid, kes on võitnud oma heliseva  häälega oma kaasa südame, kuid kelle kuldne kõla võlub hilistel öötundidel ka paljude teiste  naiste südameid ja seda aastakümneid järjest. Aga mis kõige hullem, kui teie mees poleks see, kes ta on – vapper, julge, flirtiv, siis ilmselt ei kuuluks Teie süda talle.

Meid võlub see hulljulgus, kuid elada pidevas surmahirmus, et kas teie armastatu elusana õhtul koju saabub, on piin. Aga mida siis teha? Keelata kedagi? Kuidas Sa elad inimesega, kellelt on võetud luba tunda, kogeda, nautida? Kuidas ma vaatan naisena peeglisse, teades, et mina olen aee paha inimene, kes teise puuri pistis? Kuidas ma panen teist inimest dilemma ette, kas ma ise tahaksin selliseid valikuid teha? 

Mõistsin täna, et ka mina elan üsna ohtlikku elu, ka minu sõbrad ja pere on pisar silmil istunud minu haiglavoodi äärel ning vaikides anunud, et ma lõpetaksin tulega mängimise. Just nimelt vaikides on nad seda palunud. Keegi ei julge seda iialgi välja öelda, sest nad teavad, et kui minu tiivad  maha raiuda, kärbub mu hing. Ma mõistan nende ahastust ning hirmu, kuid ma ei suudaks olla tüdruk pehme vati sees, kes elul mööda laseb voolata. Kas see teeb minust egoistliku inimese?

Ma mõistsin täna sedagi, et kui Sa päriselt armastad, pead olema valmis ka päriselt vabaks laskma. Sul on valida, kas Sa seisad uksel ja ta läheb kibe tunne rinnus, süütunne painamas või Sa aitad tal pakkida kohvri ja saadad ta teele armastusega silmis, teadmisega südames, et ta on hoitud ning armastatud. Iga mees tahab võtta riske, tõestada iseendale, et ta on suuteline end ületama, et temas on sitkust ning ürgmehelikku julgust, sõdalase vaprust. Keelud vaid tapavad mehe. Ja lõpuks ei pea Sa ka ise enam sellest diivanikaunistusest päriselt lugu. 

Alati, kui ma tahaksin öelda, et ära mine, ära tee, ma ju kardan, ma ju igatsen, annan endale aru, et kui mees kaotab elu sõjas või tehes seda, mida ta armastab, siis sureb ta vähemalt kangelasena ja iga mees ju soovib olla kangelane. Kui minu mees on surres õnnelik, siis midagi enamat ma ei soovigi. Sest ega surm pole ka veel lõpp. Ja kui minu aeg on kord lahkuda, siis eelistan ka lahkuda naeratus näol, tehes seda, mida ma armastanud olen. 

Pole ju vahet, kuidas me sureme, vaid oluline on, kuidas me elanud oleme. Ma olen mõelnud ka sellele, et ega siis surm pole ainuke traagika siin maailmas. Kas Sa oled valmis lükkama ka kellegi ratastooli? Kas Sa päriselt armastad seda inimest ja teed seda ka siis, kui ta ongi pidevalt tuulte lummuses või saabub sõjast kord haavatuna?

Need on küsimused, mida mina esitaksin igale tulevasele abielunaisele või mehele. Mida ja mis ulatuses oled Sa valmis aktsepteerima, mis küsimustes Sa oled valmis jõudma kompromissideni? Sa ei saa kedagi muuta ega keelata, Sinu armastus peab olema vaba ning tingimusteta. Või kas Sa soovid oma lähedastele tekitada pidevat hirmu ning stressi või oled valmis millestki siin elus ka pereõnne ning hingerahu nimel loobuma? Need on need küsimused, mida inimesed enda sees peavad suutma selgeks mõelda.

Ma siiralt loodan, et minus on nii palju naist – tõelist naist, et suudan ka siis armastada, kui tarvis on pakkida moonakotikest ja ukselävel lehvitada, et minus on nõnda palju naist, et armastada nii jäägitult, et teine end vabana tunneb, et minus on nii palju naist, et lubada olla mehel mees ja olla kaljukindel seljatagune, kes alati usub oma sõdalase vaprusesse, mitte ei külva hirmu ning süütunnet. Ja loodan sedagi, et minu armastus kestab ja säilib ka siis, kui kui vapper sõdalane haavatuna koju naaseb. See naine, kes mina olla tahan, ei kuku siis tänitama, vaid tohterdab ja aitab oma sõdalase jalule ja jääb tema kõrvale ka kõige hallimatel päevadel. Selline naine, tahan kord olla! 

Kui Sinu Ise läheb suhtes kaduma

Ma olen mõistnud, et areng ning muutused saavad alguse just teavustamisest. Olgu selleks mingit sorti mustri teadvustamine või mõne kriisi teadvustamine või hoopis enese jaoks allasurutud tõe teadvustamine.

Maailmas on miljoneid eneseabiõpikuid, aga ma ikka näen nii enda, kui oma tutvusringkonna inimeste puhul pidevat takerdumist konkreetsetes  küsimustes või situatsioonides  ja eks see olegi see arenguteekond. Mitte kõiki teadmisi pole alati kõige lihtsam omandada. Mäletate, ka kooli ajal oli ju nii, et mis ühele oli selge juba põhikoolis,  sai teine selgeks alles heal juhul keskkooli viimases klassis.

Ja elus on täpselt samamoodi, et Universum pritsib infot, mis on kättesaadav kõigile, mõistetav vaid edasijõudnutele ning reaalsus vaid valgustunutele. Mina nt väga selgelt tunnen, et ma küll mõistan, millest väga paljud raamatud räägivad, ma mõistan seda infot, mis minuni ka otsekanalitest tuleb, aga mitte alati ei suuda ma oma teadmisi praktikas kasutada. Ja mulle tundubki, et minu roll antud hetkel on liikuda ihaldatud valgustumise suunas, aga enne tuleb paljusid asju kogeda ning mõistma õppida, et tekiks taipamine. Ja nagu varemgi öelnud olen, siis tõde on taipamise kaugusel.

Ma näen ja adun, et minust on märksa targemaid inimesi ja nad võivad ka oma kogemusi jagada, aga paraku mitte keegi ei saa minu eest elada minu elu, läbida minu õppetunde, kogeda minu kogemusi. See, mis mõnele sai selgeks 80 aastaselt, võis olla minul selge juba 20selt ja paljugi, mida teavad ning tajuvad paljud minuealised on mulle veel siin elus paras kadalipp.

Üks asi, mida ma olen hakanud teadvustama inimsuhetes on see, et nüüd ma reaalselt tajun seda punkti, kus suhete algusfaasis ma hakkan end ära kaotama. Kui Sa ikka 10 korda järjest ühte ja samasse ämbrisse astud, siis lõpuks ikka jõuab kohale. Minu suurim möödalask suhetes on olnud asjaolu, et ma püüangi olla liiga meelepärane. Ehk siis kui vanasti oleks mulle meeldinud mees öelnud, et talle meeldib metsajooks, siis mina oleks läinud ostnud jooksutossu ja hambad ristis metsa vuranud. Tänasel päeval ma julgen öelda, et sorry, minul tekitab jooksmine stressi, mulle ei sobi see. Olles meelepärane kellelegi teisele, oled Sa iseennast juba kaotanud. Mul oli kunagi juhus, kus üks tüüp õiendas keset ööd, et millega ma tegelen. Vastasin, et kirjutan. Tema vastu:”Ma ei saa magada!” Mille peale mina teatasin, et siis vist kirjaniku kaasaks väga ei sobi. See oli lihtsalt piltlik näide sellest, et tulebki kohe alguses jääda iseendaks ja näidata seda inimest, kes te tegelikult olete. Kui see ei sobi, siis see suhe on nagunii hukule määratud. Suhe pole nagu autoost, et 14 päeva on aega pretentsioone esitada ja siis vigade ilmnemise korral tagasi anda. Inimsuhetes kedagi ei koti Sinu hilisemad pretentsioonid – ise oled Sa kõigega nõus olnud, tihtilugu püüdes olla lihtsalt teisele meelepärane. Üks minu surfarist sõber rääkis hea loo sellest, kuidas tema sõbra naine  oli suhte alguses  rääkinud, et teda mehe hobi ei häiri ja käigu mees merel nii palju kui hing ihkab. Paraku kui kolm päeva tuul uhkelt puhus ja mehest kodus lõhnagi polnud, läks selle ülimõistva naise nägu ikka krimpsu. Tasub ikka hoolikalt läbi mõelda, millega või kellega te end tegelikult seote ja kas suur armastus ja meelepära ka argirutiinis toimivad. Olen mõistnud, et toimiv suhe nõuab jäägitut ausust iseenda ja oma partneri suhtes. Kas te päriselt suudate aktsepteerida teise inimese elustiili, harjumusi, kombeid, traditsioone, põhimõtteid jne või elate kuskil roosas illusioonis ja püüate olla meelepärane? 

Teine asi, mida olen õppinud on see, et kärsitus ei vii kunagi sihtpunkti. Targad ütleks vist selle kohta, et kes aeglaselt sõuab, see kohale jõuab. Nüüd ma saan sellest mõttest ka aru. Kiiruga tehtud otsused viitavad ebakindlusele, seda just suhete osas. Kui asjad toimivad, siis pole ju vaja kedagi kiiresti raami suruda. Just ebakindlus on see, mis sunnib meid kiirustama, et saak nö koju kahmata. Tegelikkuses on see jälle järjekordne reha, mille otsa saate end vigaseks kukkuda, et pärast oma haavu lakkuda. Vaadake ükskõik millist kriisiolukorda. Lahendus saabub alati siis, kui inimesed säilitavad kaine mõistuse ning jäävad rahulikuks. Kui tulekahju korral kõik määramata suunas tormama kukuvad, siis tallatakse üksteist vaid surnuks ja kahju on rohkem, kui kasu. Suhetes sama lugu. Kui Sa oled kärsitu, kergelt ärrituv, pinges, siis see ei kutsu kedagi Sinu lähedusse. See on järjekordne märk enesekaotusest. Tavapäraselt oled sa ju märksa helgem inimene, aga see tohutu ebakindlus sunnibki Sind asjatult rapsima. 

Aga olgem mureta, sest kõik me õpime ja nagu näitavad minu käsilolevad ujumistreeningud, siis meistriteks ei sünnitagi üleöö, aga tahtejõu abil on võimalik elus ära õppida palju selliseid asju, millest te unistadagi ei osanud. Alustuseks tuleb lihtsalt teadvustada, et ma veel ei oska ja ma väga tahan ning seejärel julgelt härjal sarvist haarata. Ja kui lähebki vahel veidi vett kurku? Never give up! Kui kord hõljud nagu kala vees, vaatad tagasi ja saad aru, et see hetk oli kõike seda väärt.