Armastus on vabadus!

Maailm on muutumises. Kõik toimub praegu nii kiiresti, et peapööritus on kerge tekkima. Tõttöeldes iiveldub mul päris tihti. Ei, ma pole rase, vaid põhjuseks on see, et teatud emotsioonid, kui need kokku klopsida tekitavad väga imeliku tunde. Nimetan seda vaimseks puhastumiseks, kus kõik vana justkui tahakski Sinu seest välja voolata. 

Nt väljend “armastus”. Nii püha, kas pole? Aga armastatakse ju lilli ja liblikaid isamaad ja ema tehtud makarone. Mis see armastus siis on ja kuidas see saab defineerida paarisuhet? Avastasin, et ehk peaks kasutama väljendit PÜHENDUMINE? Sest vaimselt arenedes õpid armastama kõiki inimesi, aga kõigiga sa ju ei ela korraga kokku ja kõigiga sa ei võta majalaenu. 

Kui on pühendumine, siis kas see peaks olema ilmtingimata igavene? Minu meelest mitte. Pühenduda tuleks seni, kuni teenitakse üksteise kõrgemaid eesmärke, kuni toimub areng. Nii ehk naa, kui areng lõppeb ja üksteisele enam midagi pakkuda ei suudeta, toimub suhete lagunemine, milleks seda siis hambad ristis koos hoida? 

Minu kinnisideeks oli aastaid see, et leida see üks ja õige. Kõik seebiseriaalid ja ümbritsev maskitrall oli mind pannud uskuma, et see ongi õnn. Mõni aeg tagasi tutvusin ühe tuntud inimesega, kes aastaid kaunistanud seltskonnaajakirjade krõbisevaid kollaseid lehekülgi. Alati räägiti nende igikestvast armastusest ja imelisest suhtest. Just selliseid paare ma klantsajakirjadest vaatasin ja imetlesin, teadmata, et selle taga oli suhe, kus austusest polnud juttugi, oli palju ahastust, petmist, alkoholi, 

Üks mees küsis minult hiljuti, et miks ma tahan teenida ning armastada üht, kui olen võimeline armastama tervet meessugu, kui minu südameruum on lõputu. Ma polnud sellele kunagi varem mõelnud, sest minu jaoks oli see ju kinnisidee, et ainuke õnn seisneb igikestvas paarisuhtes. Ma otsisin täiuslikku inimest, andmata aru, et tõeline armastus armastab tingimusteta, objekti omamata, armastus lihtsalt on. 

Ma tean, et paljude jaoks tundub see kõik utoopia ja hullumeelsus, aastaid tagasi vaatasin sama juttu ajavaid inimesi ilmselt kõõrdi ja pidasin end endiselt kõige suuremaks asjatundjaks suhete alal. Täna ma saan aru, et inimesed on erinevad, suhted on erinevad, arengutempo on erinev. Ja tegelikult olen mõistnud sedagi, et elus on justkui tsüklid – on aeg pühenduda, on aeg degusteerida, on aeg olla üksi, on aeg olla kaksi. Me areneme läbi kogemise ning kogemuste. 

Ma olen hakanud elama täielikult hetkes. Ja sellega kaasnes üks veider nähtus, mida on raske selgitada. Kui midagi sellist räägib mulle meeldiv mees, siis isegi mina, kes ma endaga tohutult tööd teen, ikka  veel veidi ärritun. Sest mu ego saab riivatud. Nimelt ma elan nii hetkes, et ma suudangi nautida erinevaid inimesi. Kui ma räägin nt Peetriga Paunverest ja tema hääl on justkui muusika, siis ma naudin seda, ma olen armunud, ma olen lõputus armastuse ruumis. Ja samal ajal ma ei mõtle kellestki teisest, vaid olengi hetkes ja temaga. Kaks päeva hiljem võin ma juua kohvi Rauliga Rakverest ja ma tunnen jälle seda sama – teistmoodi, kuid emotsioon on sama. Mul on hea ja mõnus, ma naudin. Ja sel hetkel ma mõistsin, et mida rohkem Sa valgustud, seda enam tõmbad ligi endataolisi inimesi ja Sul ongi nende kõigiga hea. Sa oledki ise armastus, sa oled koguaeg tänulik ja õnnelik. See, kas Sa otsustad pühenduda on juba kahe inimese vaba valik. Armastus on vaba! Sa tunned seda kõikjal, igal hetkel ja kõigi  inimesega. See on väga võimas, mida praegu kogen ja taipan. 

Ma näen kuidas minu omandihimu veel tõstab kohati pead, kuidas armukadedus veel aeg-ajalt mind halvab,aga see möödub nii kiiresti. Nagu tark Ingel koputab mu õlale ja ütleb: ”Rahu, armasta, lihtsalt armasta, aktsepteeri teist nii nagu ta on, armastus on vaba. Armastus on läbipaistev ning aus. Lase tal olla ja luba enesel olla, lihtsalt ole ise armastus.” 

Kes või mis pani mind enese peegelpilti vihkama?

Avaldasin täna FB’s ühe postituse, millele tahaksin nüüd lisada väikese mõtiskluse. Lisan siia meeldetuletuseks veel oma päevase mõtte: 

“Ühel hiljutisel kohtumisõhtul lugejatega küsis üks noor naine, et miks ma musta kannan. Vastasin, et põhipõhjus on see, et olen 3 kg juurde võtnud. Paar päeva hiljem tegid paar meeskodanikku mulle komplimendi ja kiitsid, kui hea ma välja näen. Iga kord kui seda keegi teeb, mõtlen ma kohe mõne piltilusa sõbranna või kaanestaari peale ja tõden kahetsusega, et vastaksid need komplimendid vaid tõele, aga ei ole ju mul ikka ilusale inimesele vastav lõuajoon või talje. 

Ja siis mulle jõudis kohale, et ma põen iga jumala kord oma 3 kg pärast, mis tuleb ja läheb ja see on aastaid nii olnud ja ma ikka veel mõtlen sellele - ehk oleks aeg üle saada? Ükskord libistad teksad jalga, teinekord vägistad, aga seda teame vaid meie ise, sest enamik meie sõbrannasid ei suuda aru saada, kui oleme alla või juurde võtnud ja seda isegi siis, kui kõikumine on olnud rohkem kui 3 kg siia või sinna suunas. Vähmalt minul on nii.. Samuti pole ma täheldanud, et mehed teeks vähem komplimente, kui ma nüüd numbrivõrra suuremad teksad jalga olen ajanud. 

Ja siis ma hakkasin ümberringi vaatama, et maailmas on igas suuruses naisi ja nii mõnigi näeb võrratu välja ka siis, kui ta on XL või XXL suurus. Ja ma püüdsin aru saada, et mis see saladus on. Aga naine on täpselt nii ilus, kui enesekindlalt ta oma head ja vead välja suudab kanda. Ja nii ongi. Sa void olla piitspeenike ja täiesti märkamatu, samal ajal void olla tavamõistes lausa paks ja austajte rodu Sinu uksetaga on lõputu. Neid naisi eristabki enesekindlus. Ilus saad sa olla vaid siis, kui Sa ise ka usud, et seda oled.”

Selle mõttekäigu ning hilisemate kommentaaride valguses hakkasin mõtlema, et kust see ikkagi tuleb, et teatud asju me endas näeme ning usume neid olemas olevat, aga teisi asju mitte. Kui keegi ütleb mulle, et olen intelligentne, pole ma selles kunagi kahelnud. Ma tean seda ise ka – tean ja olen uhke. Aga kui keegi viitab minu välimusele ja teeb selle osas komplimendi jään altkulmu vaatama ja näen enda ees valevorsti, kes üritab kindlasti mingi kurja tagamõttga pugeda või lihtsalt mu tuju tõsta. Milleks selline kiidulaul, tean ju isegi, et ma pole mingi kaunitar ja olen enda meelest jube objektiivne seda väites. 

Miks ma ikkagi usun, et ma olen tark, aga ilusaks end ei pea? Võib-olla pole ma tegelikult üldse intelligentne ka, aga ometigi pole ma oma intelligentsis iialgi kahelnud - isegi mitte  siis, kui keegi on mind tõesti lolliks nimetanud.  

Ajas tagasi mines siis mitte ükski minu mees pole mulle iialgi öelnud, et oleksin liiga paks või inetu. Mitte keegi! Pigem vastupidi – kõik minu partnered on mind taevani kiitnud ja ma olen ikka mõelnud, et kurat maailmas on miljon ilusat naist, eriti Eestis, huvitav mis nad minus ikkagi näevad. Ja sellele on järgnenud mõttekäik, et ju ikka on asi minus teistes omadustes – suur süda või avatud mõttemaailm, sest neid omadusi uskusin enesel olevat. Olen ju ise ka armunud olnud ja mitte alati pole tegu olnud piltilusate meestega, ometigi on nad olnud sel ajahetkel kõige ilusamad ja paremad minu jaoks. Loogiline, et ka mehed võisid näha mind ilusana… Aga näe, jällegi ma kahtlen, arvates, et asi on armumisest tekkinud roosades prillides, mitte, et ma päriselt võiksin ka ilus olla. Mida ilusam oli minu austaja, seda enam leidsin end ikka mõttelt, et ma ei vääri sellist meest, kindlasti ta tegelikult pole ikka huvitatud. Mul ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et mõni atraktiivne  mees on mulle selja pööranud, aga ma ise uskusin, et ma olen kehv partii mehele, kes on igas mõttes tasemel.

Ja kui ma juhtumisi mõnele mehele ei meeldinud (mis on ju täiesti normaalne), siis panin selle taaskord oma välimuse arvele. Kui totter! Miks? Sest minu meelest ilusad naised said tihti andeks ka sita iseloomu või ajude puudumise. Vähemalt mina paistsin seda uskuvat. Kui ma vaatasin oma sõprade naisi, siis ükskõik kui õnnetuks nad mehi ei teinud, nad olid alati ilusad ... vähemalt minu silmis. 

Ja nüüd ma küsin endalt, et kuhu on koer on maetud? Miks mul on nii raske uskuda, et olen ilus inimene, seda ka väliselt. Miks on nii, et kui näen endast fotosid siis anun fotofraafi, et ta oma töö ja vaeva sahtlinurka peidaks. Mulle väga meeldib fotosessioonidel osaleda ja fotograafidele paistan ma meeldivat, aga hiljem pilte sorteerides meeldib mulle tuhandest ehk üks jäädvustus ja selle ma ka töötlen tundmatuseni ära. Küll on jalad liiga lühikesed, käsivars liiga paks vms. 

Kes siis on minu iluideaal? Või miks minus on tekkinud uskumused, millest ma ei suuda vabaneda? Kas asi võis olla selles sõbrannas, kes oli mul algkoolis ja kes nimetas mind paksuks ka siis, kui olin alakaaluline või on asi minu sugulases, kes kunagi mainimata ei jätnud kui kilokese juurde võtsin või minu pereliikmes, kes vihjas alati, et :”Kui Sa selle või tolle korda saaksid, siis oleksid päris ilus.”

Igatahes mis iganes on selle taga, hetkel kui suudan sellega silmitsi seista ja selle koodi lahti murda, olen ilmselt teinud enesele suure teene ja kukun oma ideaalkaalu, sest enam ei pea enesega võitlema, enam ei kummita hirm ning uskumus, et praeguses kehas või hetkes ma pole ilus. Keegi meist pole ideaalne ja ei peagi olema, sest täiuslikkus peitub ebatäiuses, pealegi olla ilu vaataja silmades ja kõigile ei saa ju meeldida nagunii, aga  iseendale siiski  võiks ju. 

Meeste kaubamajas

Kõik muutused, sh vaimsed toovad enesega kaasa pisukese ebamugavustunde. Imelik on lihtsalt vahel tõusta hommikul ja taibata, et olen nagu teine inimene või see, mida eile uskusin on tänaseks möödanik. Ka peeglisse vaadates vaatab vastu vahel täiesti uus Kadri. Kas nüüd halvem või parem, aga täiesti teistmoodi.

Ühel ajahetkel avastasin, et see mina, kes otsis meeleheitlikult armastust ja klammerdus iga rohukõrre külge on kuskile ära kadunud. See metsik nälg armastuse järele oli ühtäkki haihtunud. Ilmselt olin jõudnud faasi, kus suutsin iseennast nii palju armastada, et ei vajanud enam, et keegi teine mu veeklaasi täidaks. Olin õnnelik ka ihuüksi. 

Aga oh üllatust. Kuigi vana mina oli kuskile kadunud, vaatas peeglist vastu mingi täiesti uus ja harjumatu nägu – nimetagem teda degusteerijaks.  See vana mina oli olnud seda tüüpi, kes läks poodi nägi seal ilusat kleiti ja tormas sellega siis kohe kassasse, et see endale päriseks saada. Ei mingit pikemat analüüsimist ega isegi selgaproovimist. Hirm oli nii suur, et keegi teine saab selle endale ja pealtnäha paistis ju kleit istuvat. Tühja siis  sest, et kodus selgus, et siit ja sealt pigistab ja tuleb ikka kalli raha eest ümber teha ja tulemus ikka perfektne ei saanud. Kõik need ostud olid tehtud emotsioonide ajel.

Uus mina aga oli seda tüüpi, kes tahtis sada kleiti proovikabiini tarida ja neid siis rahulikult klaasikese veini kõrvale selga sobitada ja sättida. Keerutada ikka nii ja naa peegli ees. Tuleme nüüd kleidimaailmast suhete juurde. Loomulikult käib jutt meestest. Ehk siis kui muidu olin ma tormanud pea ees suhetesse ja iga vähegi kena kleidi enesele selga vägistanud, siis nüüd olin mõistnud, et mehed on nagu vein – isegi kallis vein, ei pruugi siiski olla Sinu maitsele ja enne, kui terve pudeli lauda lased tuua, tuleks ikka maitsta, nuusutada, loksutada, uurida ja tunnetada. Ma tahtsin võrrelda ja tajuda seda mõnusat meesenergiat, tajuda mis minuga tegelikult haakub, mis mulle päriselt sobib. Enne olin seda vaid teoreetiliselt kalkuleerinud (ja alati ämbrisee astunud). 

Kui vana mina leidis meestes vaid vigu, siis uus mina oli hakanud mehi armastama – kõiki korraga! Alguses tundus see ka mulle endale võõras ja imelik, kuid tänu ühele sõbrale mõistsin, et olen hakanud tervenema. Ma ei ole enam kibestunud, ma ei mõtle enam sellele, mida keegi arvab või mõtleb, vaid ma tunnen end vabalt ja suudan lõpuks ometi mehi usaldada, armastada, imetleda ning nautida ilma, et sinna juurde kuuluks vajadus klammerduda, omada, analüüsida või häbeneda.

Kui varem oli nii, et mõne vahva isendiga tutvudes oli esimene mõte, et huvitav kuidas meie nimed klapiksid passis, siis nüüd ühtäkki ma ei mõelnud midagi, vaid püsisin antud ajahetkes. Ja kohe, kui kontrollist loobusin, hakkasin nägema põhjuseid, miks erinevad inimesed üldse minu ellu saabunud on. Kõigiga ei peagi sobiba ja mehed ei arenda ning muuda meid vaid läbi suhete, vaid palju on õppida ka lihtsalt suhtlusest.

Teine asi, mida ma täheldasin oli see, et kui ma ei eeldanud, lootnud ja oodanud midagi, siis oli iga päev üks magus üllatus. Ma ei tundnud kunagi end enam üksikuna, ma ei tundnud enam, et mind ei imetleta või ma pole armastatud. Õppides armastama tervet meessugu, olin saanud ka topelt lugupidamise, hoolitsuse ja mõistmise osaliseks. Mul puudus vajadus klammerduda, sest ma tundsin end niigi turvaliselt ja niigi armastatuna. 

Kui ma seda mõttekäiku oma sõbraga jagasin, arvas tema, et olen jõudnud faasi, kus armastus väljub raamidest, see ongi uus dimensioon. Ma olevat liikumas absoluutse armastuse ruumi. 

Meie, naised, tihti ei taha lubada mehi oma ellu, me liialt valime ja lähtume valikut tehes sellest, et mida me arvame, kellega meil just suhtetasandil klapiks. Tegelikult on inimsuhteid miljonis eri versioonis ja mehi saab õppida austama ning armastama ka väljaspool klassikalist paarisuhet. Armastus ei vaja vormi valamist ja armastus ei tähenda automaatselt seda, et meil on üks kindel ning konkreetne objekt. 

Lisaks olen saanud täiesti “maavälise” kogemuse selle näol, et on ka veel kõrgemaid tundmusi, kui on armastus. See on midagi, millele on veel raske nimetust anda. On maailm milles elame näiliselt ja kuskil on veel üks maailm, mida me silmaga ei näe. Selles teises maailmas on sõlmitud ka nii mõnedki hinged, kuid sealne armastus on teistmoodi. See ei vaja isegi füüsilist kontakti, et tunda, see ei vaja omandit, et armastada, see ei vaja sõnu, et mõista. 

Aga kui tulla nüüd tagasi maapeale, siis viibin rõõmuga edasi meeste kaubamajas, kus käin suu ammuli ringi ja imetlen imelisi isendeid, igaüks omamoodi ja imeline.  Aga enam emotsiooni pinnalt ostu ei tee ja proovimata kleidiga kassasse ei jookse … See mis on riidepuul jube kaunis võib Sinu seljas lausa eemalepeletavalt mõjuda.