Kas te olete vahel vaadanud paare, kes omavahel enam põhimõtteliselt isegi ei räägi või paare, kelle kommunikatsioon väljendub karjumises ja tundub justkui mitte ükski asi siin maailma neid (enam) ei liidaks. Miks need inimesed on siiski koos?
Ma olen enda jaoks täheldanud üles 3 põhipõhjust, mis tunduvad ajast aega korduvat.
a) Hirm – hirm üksinduse ees, hirm hakkama saamise ees, hirm ühiskonna suhtumise ees. On tekkinud sõltuvussuhe ning see röövib inimese vabaduse. Tegelikult oled Sa justkui invaliid, kes ilma karguta enam liikuda ei saa.
b) Mugavus – seni, kuni miski pole halvasti, ei ole mõtet ju midagi muuta. Enamikel on särk triigitud ja soe söök laual või mees on arved maksnud, kõik on stabiilne ning turvaline. Kellele ei meeldiks stabiilsus ning turvatunne, aga sellel on ka oma pahupool – areng on seiskunud. Sisuliselt seisad rosiskunud veetünni ääres ning jõllitad kolletunud kihti veepinnal, selle asemel, et nautida neid kohti, kus vesi voolab ja Sinagi selle vooluga mõbusalt kaasa liugled.
c) Idealism – see tundub olevat trend. „Ega mina ei ole ju see, kes ei oska oma suhet koos hoida, mina ei tee valesid valikuid, mina ei eksi“. Idealistidel on mingi kindel visioon silme ees, nad on oma suhte detailideni paika pannud ning iga muutus, ajab nad segadusse ning stressi. Idealist istub suhtes kasvõi hambad ristis, aga oma peas olevat pilti ta muuta ei lase. Inimesel on tekkinud kinnisidee, kuidas asjad peavad olema ning toimima ja kõik, kes üritavad seda pilti muuta, on vaenlased. Mina, minu naine, minu 3 last. PUNKT. Kas armastus on või ei ole, see pole oluline, sest oluline on kuvand, mitte sisu.
Mul oli kunagi üks sõber, kes oma naisega oli koos olnud terve igaviku. Kooliaegne armastus ja puha. Aastad möödusid, nooruspõlve sädemest suurt midagi järele polnud jäänud. Aga kuna nii pikalt oli juba koos oldud, siis lahkuminek oli umbes sama, kui kuldpulmas öelda, et tegelikult me juba ammu ei armasta teineteist. Oli loodud kuvand ideaalsest paarikesest ja endale oli sisendatud, et nii peabki olema, et kohtutakse koolipingis ning surrakse koos käsikäes vanadekodus. See aeg,, mis sinna vahele jääb pole väga oluline. Küll igaüks omaette nolitseb. Need paarid isegi ei peta, mis sest, et tunnet ammu pole, aga nad ei tee seda põhimõtte pärast, sest meil on „ideaalne“ suhe ja me oleme „ideaalsed“ inimesed. Idealismist saab mugavus ja mugavustsoonist välja astumine oleks liialt hirmus.
Kõige hullem on see, kui vajalikke samme ei astuta õigel ajal. Ühel hetkel jookseb kõik kokku ja siis järgneb sellele süüdistustemeri, et:“Sinu pärast ma olen siin kodus 20a passinud, Sinu pärast läksid kõik mu noorusaastad luhta“ jne. Iseenda tegmata jätmisi on ikka hea ajada kellegi teise kaela.
Me näeme päevast päeva, kuidas kohtu kaudu jagatakse hooldusõigusi, kuidas juristid varasid jagavad jne. Mille tulemus see tegelikult on? Kas on ikka päris nii, et on imeline suhe ja siis järsku on põrgu? Väga lihtne on astuda suhtesse. Raske on suhtes püsida, seda enam, et raske on toimivat suhet hoida, kõige raskem on aga loobuda. Ometigi on see vahel vajalik.
Tänapäeval öeldakse, et inimesed liialt kergekäeliselt lahutavad, vastupidi, liialt kergekäeliselt abiellutakse hoopis.
Väga paljud suhted seisavadki koos ainult sellepärast, et on mingi pilt silme ette loodud. Ja siis minnakse seda rada mööda. Märgid ammu näitavad, et asjast ei saa asja, aga ma pean saama sellise elu, nagu minu peas oleval pildil kõik on. Ma saan emaks, vahet pole, et lapse isaga me ööd ja päevad tapleme, ma pean abielluma, mis sest, et ma natuke ikka kahtlen ise ka.
See on kurb tegelikult kui rappa inimesed võivad joosta, kui nad ei õpi korra lahti laskma kõigist oma visioonidest oma peas. Kui nad ei õpi leppima sellega, et kui miskit laguneb, siis juhtub see vaid selleks, et midagi uut ja veel võimsamat saaks asemele sündida. Kui asjad ei suju, siis on see märk vastuvoolu ujumisest.
Loomulikult peavad olema suhid ning eesmärgid, peavad olema unistused, aga ärge unustage, et elul on Teile pakkuda alati vaid parimat, aga kui te kramplikult minevikust kinni hoiate, siis ei saa ka tulevik sündida.
9 kommentaari:
Kui asjad kipuvad lagunema, siis tuleb proovida neid paranda, enne kui kergekäeliselt uue vastu välja vahetada. Kui me iga probleemi eest põgeneksime aina uute ja uute kaaslaste juurde, siis 20 aasta pärast me oleksime lihtsalt üksik ja kibestunud inimene, kes ei suudagi kellegiga koos elada, sest me ei oska oma elu kellegiga jagada
Kui asjad kipuvad lagunema, siis tuleb proovida neid paranda, enne kui kergekäeliselt uue vastu välja vahetada. Kui me iga probleemi eest põgeneksime aina uute ja uute kaaslaste juurde, siis 20 aasta pärast me oleksime lihtsalt üksik ja kibestunud inimene, kes ei suudagi kellegiga koos elada, sest me ei oska oma elu kellegiga jagada
Nõus,aga seda ainult juhul kui vundament on paigas.Kui armastust ple,siis õhulossi ei paranda:-)
Kellele ei meeldiks turvatunne ja stabiilsus, aga sellel on ka oma pahupool- areng on seiskunud.
Mida sa selle arengu all õigupoolest silmas pead?
Mina korra lahutuse ise algatanuna, kannataks ja mõtleks nüüd ikka kordi ja kordi enam, kui sama sammu ette võtaksin.
Ma pean silmas seda, et suhtes ollakse lihtsalt sellepärast, et nii on mugav ja turvaline, mitte sellepärast, et ma saan midagi pakkuda, ma saan jagada kellegagi oma elu, ma saan areneda koos teise inimesega, proovida uusi asju. On teatud suhted, kus seistakse nö roiskunud vee äärel ja ei tehta ei suhte bimel tööd, ega liiguta ka edasi. Umbes sama, et ostan maja, maja hakkab lagunema, remonti teha ei viitsi, aga maja maha ka ei müü. Samas võib.olla teine omanik hoiaks maja kauni ja puhtana, hooliteks lilleia eest jne. Veider on olla suhtes, kui see suhe Sulle mitte midagi ei tähenda, korda ei lähe ja sa ei viitsi karvavõrdki pingutada või sellele pühenduda.
Mis lahutusse puutub, siis ilmselgelt on see nagu abielu - 9 korda mõõda, 1 korda lõika :)
Nõustun kõigega. Hirm ja mugavus hoidsid suhtes, mis ammu ei toiminud ja mis algusest peale oli nõrkadel alustel. Kuid ka seda kogemust oli ellu vaja. Ja kui sai julgetud see valu (elu sunnil) läbi teha, siis olen oma ellu saanud ka tõeliselt armastava suhte, mida ei uskunud olevat mujal kui filmides. See nõudis julgust teha läbi valu ja vaadata silma hirmudele, kuid oli kõike väärt. Lahkuminek oli ikka väga vaevaline ja ei sooviks kellegile, kuid praegu olen oma elu raskemaile kogemusele tänulik.
Nõustun kõigega. Hirm ja mugavus hoidsid suhtes, mis ammu ei toiminud ja mis algusest peale oli nõrkadel alustel. Kuid ka seda kogemust oli ellu vaja. Ja kui sai julgetud see valu (elu sunnil) läbi teha, siis olen oma ellu saanud ka tõeliselt armastava suhte, mida ei uskunud olevat mujal kui filmides. See nõudis julgust teha läbi valu ja vaadata silma hirmudele, kuid oli kõike väärt. Lahkuminek oli ikka väga vaevaline ja ei sooviks kellegile, kuid praegu olen oma elu raskemaile kogemusele tänulik.
Mulle meeldib see sümboolne mõte, et hoolitseks suhte eest nagu lilleaia eest. Et mõlemad siis naudivad seda ilu ja on nõus selle nimel ka tööd tegema.....oleks see siis nii !!!! :)
Postita kommentaar