Kas te olete vahel mõelnud, et vaatamata sellele, et enamik inimesi teab, et tervislik toitumine on ideaalkaalu saavutamise ning tervise säilitamise juures võtmasõna, on ülekaaluliste hulk meie ühiskonnas aina kasvamas. Lugematud dieedid, paastud ja kaalulangetamise imerohud on popimad kui eales varem, aga tulemused ei taha tulla, veel vähem jääda. Me justkui teame, et näiteks kiirtoit on kahjulik ning ei aita kaasa kaalulangusele, aga see ei takista meid astumast üle kiirtoidurestorani ukse. Isegi hädad ning haigused nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrga kolesterool jne, ei hirmuta meid nii palju, et suudaksime loobuda juustuburgerist või friikartulistest. Miks? Doreen Virtue, kes on töötanud aastaid alkohoolikute ning narkosõltlastega on jälginud ka inimeste söömisharjumusi ning on valmis saanud raamatu "Painav söögiisu", mis räägib sellest, et tegelikult on erinevatel isudel väga konkreetsed põhjused - enamasti siis emotsionaalsed. Kõlab päris loogiliselt, sest tõepoolest mingid isud käivad kummaliste hoogudena või kestavad veidra perioodi ja kaovad siis sootuks või muutuvad täiesti tüütuks.
Mõned aastad tagasi arvasid poled minu sõbrad, et olen ilmselt rase, sest mitu nädalat järjest ei suutnud ma poes mööda jalutada heeringariiulist. Kui järjekordne rollmops või heeringafilee potike ostetud sai, siis kerisin selle üksinda sisse. Ma võisin süüa päevas kuni pool kilo heeringat ja seda ka siis, kui oli näiteks peole minek ja teised sõid krõpse ja porgandeid. Mina tellisin ka väljas heeringat hapukoore ja sibulaga. Tol ajal ma ei osanud läheneda asjale sellest küljest, et tegemist on mingi kindla emotsionalse seisungiga, mis vajab lahendamist. Pigem minu teadmised ulatusid sinna maani, et ilmselt on mul mingi aine puudus, mida heeringas sisaldada võiks. Virtue kirjutab soolaste söökide kohta, et see viitab enamasti stressile, vihale ning ärevusele ning tuleb tegeleda endale ja teistele andkes andmisega ning enese süütundest vabastamisega. Minu elust ei puudu ka ka periood, kus mul oli lakkamatu isu juustu järele. Kuna ma elasin aasta Inglismaal, siis pererahvas kahtlustas, et olen hiir, sest mingil veidral põhjusel käisin ma isegi öösiti salaja külmkapi juures juustu söömas. Juust sisaldab ergutit nimega türamiin. Ma töötasin Inglismaal elades kahe väga aktiivse poisslapsega ja tõele au andes õhtuks olin ma tõesti nagu laip. Nädalavahetustel ma keeldusin üldse voodist välja tulemast. Täiesti loogiline, et nädala sees enda jõuvarude hoidmiseks öösiti juustuvarusid hävitasin. Lugedes raamatut edasi, selgus, et seda ergutit sisaldab ka heeringas. Järelikult minu painavate söögiisude taga on tõik, et toit on minu jaoks miskit, kust ma otsin sõna otseses mõttes elujõudu. Ma ei söö juustu ega heeringat sellepärast, et mul on kõht tühi, vaid need asjas sisaldavad ainet, millest on kujunenud minu narkootikum. Virtue on väga hästi ära tabanud, et inimeste sõltuvused ongi väga erinevad ja heroiinisõltlane polegi kunagi sama tüüpi inimene, kui on kanepisõltlane. Inimene otsib erinevale seisundile vastavalt erinevat "abi", millest võib kujuneda sõltuvussuhe. Ehk mind tõmbab toiduainete poole, mis mind hoiavad elava ning säravana. Virtue räägib oma raamatus hästi lahti ka miks inimene vajab näiteks šokolaadi ja miks mõned šokolaadi nimel lausa kõigeks valmis on, samuti on juttu nisujahu ja rämpstoidu vajadusest jne. Kui me õpime tõlgenamada oma isusid, siis me oskame enda probleemidega ka adekvaatselt tegeleda ning see aitab meil neid isutamisi vältida. Eriti olulised on need teadmised just ülekaalulistele, et oma kaal kontrolli alla saada. Virtue on rääkinud oma raamatus ka teistest teaduslikest uuringutest, mis igal juhul avardavad silmaringi ning aitavad teatud toitumisharjumusi lahti mõtestada. Kas Teie teadsite, et alkoholi liigtarvitamine põhjustab aju keemilise aine serotoniini taseme langust, mis põhjustab isu süsivesikute järele? Mõelge, kas see pole alati nii, et peale pidu minnakse ikka burgerit või hot dogi sööma? Minul küll on nii! Seega soovitan soojalt lugeda raamatut "Painav söögiisu" ning jõuda oma isude põhjuste ning tagamaadeni, et nendega siis vapralt silmitsi seista. Sina vastutad oma elu eest, Sina lood oma reaalsuse!
4 kommentaari:
Need füsioloogilised seosed, mida välja tood on suhteliselt kehvasti tõestatud minu meelest (akadeemilise kirjandusega).
Kui see nii lihtne oleks, siis peaks antidepressandid ühtlasi olema mega-kaalualandustabletid aga ei ole.
Türosiini tee ajju serotoniiniks ei ole nii, et otse juustust otse ajju.
Kahtlemata pole kõik nii must-valge, aga minu postitus on ka vaid pilguheit sellele raamatule. Üle 300 lk materjali, mis on seotud ka teaduslike uuringutega, on väga keeruline mõne lausega kokku võtta. Kellel on huvi võib raamatut ise lugeda Minu jaoks oli avardav lugemine:)
Tere, Kahjuks mul momendil ei ole seda raamatut, aga ma hangin, seniks aga üks küsimus, miks ma siis nii meeletult tahan sokolaadi?
Šokolaad sisaldab samasugust keemilist ainet, mida aju toodab siis, kui inimene on armunud. Aine käivitab nö eufooria. Ehk šokolaadiisu seostatakse armastusenäljaga. Šokolaad on antidepressant. Siin on hästi pikalt ja laialt ning iga nurga alt sellest räägitud, sest šokolaad onju põhiline isutekitaja maailmas ning šokolaadis leidub mitmeid aineid, mis meid stimuleerivad. Samamoodi töötab nt ergutina.
Postita kommentaar