Ka siin lahe taga olen ma ikka seksuoloogi ja psühholoogi rollis. Hiljuti juhtus minu jutule üks ligi 40nene naine, kes on 2a olnud armukese rollis. Armukeseks rosinasilmne tume härra. Loomulikult on härral olemas naine ja lapsed. Eks algus oli ikka päris kena ja ilus, suutis naine leppida ka sellega, et kuskil on abikaasa ( PS! Tutvumise algul mees oma staatust muidugi ei maininud ja hiljem oli tal võtta varnast ka vabandus, et kartis, et siis naine tema vastu enam huvi ei tunne). Suhted olid kirglikud ja põnevad, eks alguses ikka kohtuti tihedasti ja armukese roll ei tundunudki nii halb. Hetkeni kui naine armus. No jutu järgi armastab ka mees, aga karm tõsiasi oli see, et tegelikult oli lisaks sellele armastatud armukesele ka veel teisi naisi. Valed muudkui kasvasid, naisest sai selle läbi omakorda nuhk, kes luuras pidevalt mehe kannul ja ei puudunud armukadedus hoodki.
Selle jutuajamise murdepunktiks oli hetk, kui naine ütles: "Ma ju tean, et oma peret ta ei jäta ja et tal on peale minu veel naisi. Ma tean, et ta valetab mulle silma sisse ja ma tean, et ta tahab minult vaid ühte asja, aga ma armastan teda!" Mainin siinkohal ära, et kui naine rasedaks jäi, siis mees käskis aborti teha, kuigi naine last väga soovis. "Tapan Su ära, kui Sa aborti ei tee", oli mees ähvardanud. See on tõeliselt raske case, sest mida Sa ütled inimesele, kes on kõrvuni armunud ja ei suuda selle tundega võidelda, isegi kui faktid on must-valgel kirjas, rääkimata sellest, et oled võtnud inimeselt vastu enda tahtmist elu. Minu ainus soovitus oli, et naisena peame eelkõige iseennast armastama ja kui me seda teeme, siis ei lase me ju igasugu tõprakarja enesele ligi.
Vahel ma unustan selle tõe ka ise ära. Ei, minu ümber õnneks pole juba ammu olnud pahatahtlike või silmakirjalikke inimesi, ma oskan neid vältida, aga ma kipun ära unustama, et keelatud vili on ikka keelatud vili ja vahel oleks ehk targem mõistusega asju võtta.
Ma ei ole ka mingi moraalijünger olnud. Kui mul on suhe või keegi on väga hinge peal, siis see on olnud minu jaoks ülimalt püha. Ma olen alati öelnud, et pigem jätan inimese julmalt maha, kui et hakkan kõrvalliini ajama, aga see ei tähenda, et ma pole ise olnud petmise kaasosaline. Oli aeg, kus ma ei vaadanud mitte kunagi vallalisi mehi, sest nendega kaasnes alati oht, et nad asuvad kiivalt su vabadust piirama ja tüüpilise skorpionina see mulle meelt mööda polnud. Ma tahtsin, et keegi oleks, aga ma ei tahtnud, et see keegi hakkaks dikteerima kuna, kus ja kellega ma käia tohin või veel hullem, et ma peaks kuskil aru andma. Paar korda on juhtunud, et mees on kaotanud oma tunnete üle kontrolli ja mind tabas totaalne paanika, et mis siis, kui ta oma naise maha jätab. Sel hetkel olid need suhted minu poolt alati lõpetatud. Rääkides armukestest, siis ma mainin siinkohal ära, et alati ei pea see tähendama salajast sekssuhet, petmine on ka see, kui sa naisele oma käikude kohta valeinfot annad ja romantilisi pärastlõunaid kuskil veedad ning tunned end lihtsalt teise naisega paremini kui enda omaga.
Nooruse uljaspäisus on möödunud ja ma olen aru saanud, et sellised suhted ei andnud mulle mitte midagi. See oli hea moodus õppida teist sugupoolt tundma, loobumata oma noorusest, sest kivina kaelas olevad suhted, mis on alanud verinoorelt, pole minu rida. Teinegi hirm on mind tabanud, et laskudes sellist tüüpi suhtesse võib mind tabada bumerangina mu enda tehtu. Ehk mis siis kui mina olen see, kes ära armub? Kui Sul on inimesest ükskõik, või kui see on pelgalt füüsiline (minu puhul üliharva esinev, sest nagu naistel ikka käivad ka minul seks ja tunded käsikäes), siis on savi, et ta poole öö ajal minema läheb, aga kujutage end situatsioonis, kus teie armukeseks on mees, kelle vastu teil on ajaga tekkinud sügavad tunded ja öösel või parimal juhul hommikul lahkub ta teie juurest rahuloleval ilmel – kuhu ta läheb? Eks ikka sinna, kus on tema pere, kus on see naine, kelle ta on valinud enda kõrvale. Tegelikult olete teie tühipaljas aseaine või lisaroog. Kui valus võib see olla, lasta minna kellelgi, kellega te tahaksite veeta veel mõned tunnid, kui valus võib teil olla kui ta tänaval teile käsikäes tuleb vastu sellega, kelle kohta te iialgi enesele ei saa. Kui valus võib olla, kui hotellist väljudes peate laskma oma „armsama” käest lahti, kui avalikkuse pilgud on Teie kohal ja kui suur poleks ka tahe meest hüvastijätuks suudelda, te seda teha ei tohi.
Vahel me tahame midagi nii meeletult, see sööb meil katuse ära, te unustate, mis ohud võivad kaasneda. Minu elumoto on ikka olnud, et parem anda kiusatusele järele ja kahetseda, kui terve elu selle küüsis piinelda. See piin on tõesti julm, aga mulle meeldis ühe oma tuttava pastori kommentaar kiusatustele järele andmiste kohta: „See viib sind alati kaugemale, kui sa kunagi mõelnud oleks minna. See hoiab sind kauem kinni, kui sa iial oleks mõelnud jääda. See läheb sulle alati rohkem maksma, kui sa iial oleks mõelnud maksta.”
Kulla sõbrad, võitlus iseendaga on vahel nii raske, nii paganama raske, eriti minul kes ma olen kireinimene ja samas pean ma võitlema päevast päeva oma n-ö. teise minaga, kes tahab elada õieti, elada nii, et südametunnistus ei vaeva, elada nii, et eneselgi on uhke olla.
Kui ma mõtlen, kui hea üks või teine asi olla võib, kui suur võib olla nt minu iha ja kirg ja kui ma siis küsin endalt, et mida ma tegelikult väärin või tahan, siis ma jõuan ikka selleni, et ma tahan olla austatud ja armastatud, ma ei taha saata hommikuti kedagi teise naise käte vahele. Ma ei taha nutta jõulude ajal patja, sest ma olen lasknud end tühipaljal ihal lolliks ajada ja jäänud mingi kiusatuse või sõltuvuse lõksu. Miks ma peaksin oma elus midagi või kedagi jagama, miks ma pean leppima pooliku praega, kui ma olen täisväärtuslik inimene ja mul on õigus süüa oma kõht täis. Miks ma peaksin oma hoolt, keha või tundeid jagama kellelegi, kes võtab seda iseenesest mõistetavalt.
Ma olen jõudnud arusaamani, et ma annan oma elus pahatihti nii palju, et mul on õigus seda kõike ka vastu saada. Ma tahan pakkuda parimat inimesele, kes seda hinnata oskab, kes sellest tõelist rõõmu leiab, keda see õnnelikuks teeb kogu eluks, mitte paariks tunniks. Miks ma peaks end ära raiskama?
Ma ei kahetse oma elus mitte midagi, ma ei leia, et oleksin korda saatnud midagi üli amoraalselt, pole ühtki abielumeest orki tõmmanud ja igas asjas on lõpuks siiski jäänud kaine mõistus pinnale, aga ma olen õppinud nii üht kui teist, nii enda, kui teiste vigadest.
Me saame seda, mida me ise usume end väärivat. Jah, ma väärin kõike seda mis pakub mulle rahuldust nii vaimsel kui füüsilisel pinnal.
Enda jutul käinud naisele ütleksin ma vaid seda, et selgrootud mehed pendeldavad mitme naise vahet, tõeline mees teeb alati otsuse. Tark mees teab, et andes end 100% naisele, saad sa vastu kogu maailma.
Ja mina pole nii rikas, et pakkuda kõike kõige paremat mitmele mehele, või sellisele, kes poole sellest raisku laseb…
Armastades iseennast, armastavad meid ka teised! Aamen!
kolmapäev, juuli 21, 2010
teisipäev, juuli 20, 2010
Kuidas leitakse armukesi?
Minu tutvusringkonnas on käinud tuline vaidlus teemal, et mis värk nende tänapäeva suhetega on ja kas tõesti on truudus vaid äbarike juhuse puudus. No ma räägin Teile loo elust enesest. Läks üks minu tuttav kord oma paari lähedasega ühest Eesti väikelinnast läbi sõites kohalikku söögikohta. Minu tuttav istus lauda, millest üks mees muudkui mööda koperdama hakkas. Mees tegi kõik, et end märgatavaks muuta. Järsku hakkas ta söögikohast väljuma(no jättes mulje, et ta ei viitsi ruumis sees oma praadi oodata). Ka neiu suundus samal hetkel välja telefoniga rääkima. Kui ta tagasi tuli, pures mees juba vapralt oma lihatükki. Jäid siis kaks hinge üksteist pidevalt pikalt piidlema. Kuniks mees lahkus ja uksel silma tegi. Neiu järgnes, tegi, et räägib telefoniga(JÄLLE!), ise ümber maja suuri ringe tehes. Järsku sõitis mees talle autoga järgi ja küsis, et ega neiu küüti ei vaja. Kahjuks ei vajanud. Vahetati hoopis telefoninumbrid. Juba paar päeva hiljem kohtusid need inimesed uuesti ja nende vahel süttis tõeline leek. Mees väitis, et oli neiule lähenenud, sest just sellist tüüpi naine on tema maitse. Selgus, et mees on abielus, aga seda tõmmet ei suutnud kumbki maha suruda. Kui neiu uuris, et miks mehel vajadus üldse kedagi veel lisaks oma naisele omada, ütles viimane, et ega muidu poleks see pähe tulnudki, kuid see neiu on täpselt 100% tema maitse. Nüüd kohtuvad nad siiani ja veedavad teineteisega kirglike öid. Kas sellest midagi enamat kasvab, teab vaid Jumal ise, aga kogu minu jutu iva on suht ühtne – milleski ei saa kunagi kindel olla. Kui Teie suhtes on ikka midagi puudu ja te pole ise valinud endale partnerit, keda on raske üle trumbata, siis ei tasu ka väga loota, et ühel hetkel ei hakka kõrvalliinid jooksma. Vaimne side ja truudus, austus ning armastus on tugevad ja siduvad nähtused, kuid ei tasu alahinnata füüsilist tõmmet – võin oma kogemusest öelda, et see võib olla suhteliselt endaga kaasakiskuv. Aga mina saan seda endale lubada, sest ma pole end kellegagi sidunud ja just sel põhjusel ma ei tormagi mingi suvalisega abieluranda, niikaua kui ma olen võimeline kedagi oma abikaasast rohkem ihaldama, ärge lootkegi mind loori all näha.
Mind on alati paelunud küsimus – miks naised ihaldavad Edgar Savisaart . Ma sain oma küsimusele vastuse tutvudes hiljaaegu ühe Savisaare armukesega. Nimelt pidavat Ets olema voodis väga hell ja hea (ausalt öeldes mul läheb kohe süda pahaks). Samuti pidi Edgar särama oma teadmistega, nt suudab Hr. Linnapea välja arvutada naiste ohtliku perioodi ja siis vastavalt sellele ikka jälgida, et äpardusi ei juhtuks.(ta oskab lugeda 6ni ja tunneb nädalapäevi- see on tõesti hämmastav ) Samuti pidi Ets olema väga järjekindel ( no see mulle meeste puhul meeldib, aga no ma siiski enne elaks surmani kassiga ja veedaks öid kummimehega kui temaga). Et kui tema ikka naist tahab, siis jookseb nagu väike hulluke roosidega sabas. Selline naistemees on onu Ets!
Täna öösel sain ma huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt sain ma unepealt orgasmi. (Küll on Eestist eemal olles hea kirjutada seksiteemadel – I feel free). No see on selline eriskummaline värk, et ärkad keset ööd üles, mõnulained käivad üle keha, aga voodi on tühi ja tekib tõesti küsimus, et kas päkapikud või ufod on teid vägistanud. Või on see ikkagi mingi alateadvuse kokkumäng, et näed mingit megaerootilist unenägu ja siis keha kohe allub sellele. Üks elukogenum naine teadis öelda, et pikale veninud tsölibaat võibki niimoodi lõppeda – no ei teagi kohe, kas joosta seksmaratonile või nautida iseeneslikke naudinguid.
Mind on alati paelunud küsimus – miks naised ihaldavad Edgar Savisaart . Ma sain oma küsimusele vastuse tutvudes hiljaaegu ühe Savisaare armukesega. Nimelt pidavat Ets olema voodis väga hell ja hea (ausalt öeldes mul läheb kohe süda pahaks). Samuti pidi Edgar särama oma teadmistega, nt suudab Hr. Linnapea välja arvutada naiste ohtliku perioodi ja siis vastavalt sellele ikka jälgida, et äpardusi ei juhtuks.(ta oskab lugeda 6ni ja tunneb nädalapäevi- see on tõesti hämmastav ) Samuti pidi Ets olema väga järjekindel ( no see mulle meeste puhul meeldib, aga no ma siiski enne elaks surmani kassiga ja veedaks öid kummimehega kui temaga). Et kui tema ikka naist tahab, siis jookseb nagu väike hulluke roosidega sabas. Selline naistemees on onu Ets!
Täna öösel sain ma huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt sain ma unepealt orgasmi. (Küll on Eestist eemal olles hea kirjutada seksiteemadel – I feel free). No see on selline eriskummaline värk, et ärkad keset ööd üles, mõnulained käivad üle keha, aga voodi on tühi ja tekib tõesti küsimus, et kas päkapikud või ufod on teid vägistanud. Või on see ikkagi mingi alateadvuse kokkumäng, et näed mingit megaerootilist unenägu ja siis keha kohe allub sellele. Üks elukogenum naine teadis öelda, et pikale veninud tsölibaat võibki niimoodi lõppeda – no ei teagi kohe, kas joosta seksmaratonile või nautida iseeneslikke naudinguid.
pühapäev, juuli 11, 2010
Karm elu
Ma istun praegu ühes kaunis talveaias, mis kuulub ühe imeilusa maja juurde. Väga peenelt sisustatud, rohkelt kunsti seintel, kvaliteetne mööbel, iga detail on hoolikalt valitud ja ilmselt on selle alla paigutatud ka ohtralt raha. Seintel on miljonid pildiraamid, millel särab abielupaar – naisel on seljas silmnähtavalt kallid kostüümid, mees on tõsise olekuga. Rikkad inimesed, ilmselt edukad ja elus kaugele jõudnud.
Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10a elanud koos ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi – sooltevähk. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.
See mida ma siin majas näen, meenuta mulle jälle vaid üht – Sa võid olla rikas ja edukas, aga on asju, mida Sa osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.
Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud – julm on see elu. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta, kasvõi kallistada, aga ilmselt ehmataks see teda – miks tuleb mingi võõras eestlanna tema majja teda kallistama. Tahaks kinkida talle elu, täisväärtusliku elu, kus oleks tervis ja lapselapsed ja palju rõõmu, aga kõik see pole minu võimuses.
Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult Jumal ise teab, kas sinu mähe ikka vahetatakse ära või lastakse ööpäev seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole see asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.
Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna…Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?
Te arvate, et ega sellised asjad ju teid ei puuduta, aga las ma räägin Teile elust – reaalsest elust. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega lapsi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.
Või minu tädi, kes traagilisel kombel hooletu meditsiinitöötaja käte vahelt otse oma kurvale eluteele sattus. Minu vanaemast sai eluaegne hooldaja. Voodihaige hooldaja. Sõbrannad olid ikka öelnud, et mis sa jamad, anna ta ära, aga vanema oli kindel, et oma lapsest ta ei loobu. Nüüd on ta ohverdanud juba üle 40 aasta., sealjuures kordagi halisemata, et elu on raske või, et keegi teeb talle ülekohut. Tema jaoks on kõik lapsed võrdsed – kõik toovad talle rõõmu.
Volikogus oli kord juttu hooldajatasudest ja ma mõtlesin, et kas seda tööd saab üldse hinnata, seda, et Sa tõused igal hommikul ja Sa tead, et üks sinu lastest ei kasva kunagi suureks ja ei lenda kunagi pesast välja. Ja mitte keegi ei ütle Sulle isegi aitäh selle eest. Linn maksab Sulle 500 krooni – võid endale torti, et Sa tubli inimene oled. 500 krooni kuus töö eest, mida Sa teed 24/7 , 365 päeva aastas, omamata ühtegi puhkepäeva või nädalakest palmi all.
Ma elan hetkel ajutiselt Soomes. Naudin keskkonna vahetust, loen häid raamatuid, kogun inspiratsiooni, suhtlen uute inimestega ja olen distantsilt märksa lähedasem oma inimestele. Ma järjest enam mõistan, et ma tahan inimesi aidata ja pühendada end sellele. Järjest enam jõuab mulle pärale elu tõeline mõte ja edasiviiv jõud. See oli on ja jääb armastuseks.
Ma rääkisin, et enne Soome tulekut tegin konto Soome tutvumissaidil, et siin oma aega sisustada. Võin oma sotsiaalse katse vist põrunuks nimetada. Mitte et mehi poleks, Jumal, neid sajab uksest ja aknast, kümneid kirju üksikutelt ja ilmselt mitte nii üksikutelt. Aga ma ei suuda. Kõigist neist ligi sajast mehest, kes nädala jooksul on minuga soovinud tutvuda on heal juhul vaid üks pälvinud rohkem tähelepanu – rockmuusik, kes igapäevaselt on tegev Tampere Ülikoolis ja on IT firma osanik. Tema kiri oli huvitav, sisukas ja pikk. Eks aeg näitab kas mul on viitsimist ka deidil ära käia. Aga see interneti värk pole ikka minu jaoks – ma olin ja jään liialt nõudlikuks ja ma aina enam ja enam saan aru, et kui üldse kunagi kellegi kõrval end sisse seada, siis peab see olema ikka inimene, kelle kõrval on mu süda rahulik ka siis, kui elu raskused teele veeretab. Nagu Matti naine, kes jäi tema kõrvale ka siis kui keemiaravi oli juuksed viinud ja mees jäi ratastooli, nagu üks teine minu tuttav, kes jäi mehe kõrvale ka siis, kui see teatas, et on viljatu, ka siis kui mu mees on diplomaat ja peab pidevalt elukohti vahetama, kui on minu valitud mees, siis selle mehega rändan ma või kohvris kaasas. Ja kui ma oma elus sellist inimest ei kohta, siis ju pole määratud. Üksi pole ka hullu, siis loon endale ise kodu ja kasutan ära oma sõbra lahke pakkumise tulla spermadoonoriks – ma ju ütlesin, et meheta või mehega, aga laps tuleb ja mitte 10 aasta pärast.
Soome õpetab mulle alati väga palju, siin on inimesed hoopis teistsugused, ei sõideta ringi hirmkalliste autodega, et endast muljet jätta, ei ole suhtumist, et keegi on kellestki parem – siin istuvad koristajad ja ülemused ühes lauas. Siin töötavad ka need noored, kelle vanemad on miljonärid. Perefirmades pole perepoeg mitte asedirektor, vaid tavaline jooksupoiss, seda ikka selleks, et õpetada last raha hindama ja näidata, et selleks, et kuskile jõuda, tuleb alustada kõige alumiselt pulgalt. Minu arvates on see parim kasvatus, mida lastele anda saab. Töö ei riku meest ja raha ei kasva puu otsas. Üks hea võte mida siin kasutatakse on see, et pannakse lapsed mingit nõmedat tööd tegema, et nad saaks aru, kui vajalik on enda harimine, et kui nad ei viitsi õppida, siis sellist nõmedat tööd Sa jäädki tegema. Mul on ka Eestis ettevõtjatest tuttavaid, kes ei viska oma lastele raha kätte, vaid need lapsed on saanud alati võimaluse tööd teha – see võimaluse andmine ongi kõige õigem asi.
Sellest, et tänapäeva lapsed on rikutud andis mulle aimu ka diskussioon teemal, et sõjavägi teeb mehest mehe, kus noormehed ja nende naised hakkasid kohe halisema, kuidas sõjaväes on nii raske ja seda pole üldse tarvis jne. Mina olen teist meelt, mina leian, et kui poisid ise end ema seelikusaba küljest lahti ei suuda imeda, siis peab seda kuidagi teisiti tegema, rääkimata sellest, et iga mees peaks omama algteadmisi sellest, kuidas vajadusel oma riiki ja peret kaitsta. Tänapäeva lapsed on kasvanud arvuti ja teleka taga, krõpsupakk näpus, ema on söögi ette viinud, nõud ära pesnud ja sokid üles korjanud ja ainus mis tänutäheks saab on kena „Käi perse, teen mis tahan” suhtumine. Vot sellist asja ma ei kannata. Leian, et distsipliin peab olema ja sõjavägi seda just õpetabki. Ma tihti meenutan oma vanaisa lugusid Siberist ja eriti siis torkab mul nagu miski südant, et inimesed tulge maa peale, meil on ikka kõik olemas, miks te ei oska seda hinnata?
Loen hetkel raamatut enesehüpnoosi jõust ja ma usun, et see on üks tuleviku võtmesõnasid. Maailmas, kus meil on miljoneid sõltuvusi, järjest enam levivaid haiguseid, rohkem stressi jne, peab inimene õppima ise endaga tegelema. Me ei jõua ju iga asja peale joosta psühholoogi või arsti juurde. See enese harimine on minu jaoks saanud ülioluliseks – see on üks rahulolu võtmesõnu. Sa ei pea olema suitsetaja, sa ei pea olema töönarkomaan, sa ei pea olema õnnetus suhtes, sa ei pea mitte midagi, kui Sa ei taha, tuleb otsida sisemist jõudu. Tuleb uskuda paremasse homsesse, iseendasse ja imedesse.
Ma ei tea mis see on, aga ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma tulin kõigest eemale, kõigest mis mind rõhus ja segadusse ajas – vanast keskkonnast, inimestest ja ma sain vaadata enda sisse ja ma olen mõistnud, et see õnn on koguaeg minu sees olemas, aga ma lasen tähtsusetutel asjadel ennast sellest eemaldada. Ei tohi lasta kellegi halvasti öeldud asju hinge, ei tohi murduda, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Kui üks uks sulgub, siis teine ikka avaneb.
Vahel ma kipun inimesi enda tahte järgi voolima, aga reaalsus on see, et inimesi tuleb võtta nii nagu nad on. Loomulikult me tahaksime kõiki näha kole ideaalsetena, mõelda, et nende väärtushinnangud on samasugused. Aga inimeste taustad on erinevad ja ainus viis hoida häid suhteid on õppida inimesi armastama sellistena, nagu nad on, isegi kui mõni asi häirib, siis tasub see hingelt ära öelda ja minna lasta. Õnne saladus vist ikkagi ongi armastus – mida kauemaks ja kaugemale ma tulen, seda rohkem ma armastan inimesi. Vahel tuleb inimestest puhata, patareisid laadida, et siis tagasi kallite inimeste juurde tulla.
Mulle täitsa meeldib siin, nii nagu mulle meeldis Inglismaal või Egiptuses, nii nagu mulle Meeldib vahel jälle Eestis, ma olen saanud aru, et mina olen naine, kes on õnnelik seal, kus on tema süda.
Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10a elanud koos ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi – sooltevähk. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.
See mida ma siin majas näen, meenuta mulle jälle vaid üht – Sa võid olla rikas ja edukas, aga on asju, mida Sa osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.
Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud – julm on see elu. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta, kasvõi kallistada, aga ilmselt ehmataks see teda – miks tuleb mingi võõras eestlanna tema majja teda kallistama. Tahaks kinkida talle elu, täisväärtusliku elu, kus oleks tervis ja lapselapsed ja palju rõõmu, aga kõik see pole minu võimuses.
Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult Jumal ise teab, kas sinu mähe ikka vahetatakse ära või lastakse ööpäev seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole see asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.
Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna…Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?
Te arvate, et ega sellised asjad ju teid ei puuduta, aga las ma räägin Teile elust – reaalsest elust. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega lapsi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.
Või minu tädi, kes traagilisel kombel hooletu meditsiinitöötaja käte vahelt otse oma kurvale eluteele sattus. Minu vanaemast sai eluaegne hooldaja. Voodihaige hooldaja. Sõbrannad olid ikka öelnud, et mis sa jamad, anna ta ära, aga vanema oli kindel, et oma lapsest ta ei loobu. Nüüd on ta ohverdanud juba üle 40 aasta., sealjuures kordagi halisemata, et elu on raske või, et keegi teeb talle ülekohut. Tema jaoks on kõik lapsed võrdsed – kõik toovad talle rõõmu.
Volikogus oli kord juttu hooldajatasudest ja ma mõtlesin, et kas seda tööd saab üldse hinnata, seda, et Sa tõused igal hommikul ja Sa tead, et üks sinu lastest ei kasva kunagi suureks ja ei lenda kunagi pesast välja. Ja mitte keegi ei ütle Sulle isegi aitäh selle eest. Linn maksab Sulle 500 krooni – võid endale torti, et Sa tubli inimene oled. 500 krooni kuus töö eest, mida Sa teed 24/7 , 365 päeva aastas, omamata ühtegi puhkepäeva või nädalakest palmi all.
Ma elan hetkel ajutiselt Soomes. Naudin keskkonna vahetust, loen häid raamatuid, kogun inspiratsiooni, suhtlen uute inimestega ja olen distantsilt märksa lähedasem oma inimestele. Ma järjest enam mõistan, et ma tahan inimesi aidata ja pühendada end sellele. Järjest enam jõuab mulle pärale elu tõeline mõte ja edasiviiv jõud. See oli on ja jääb armastuseks.
Ma rääkisin, et enne Soome tulekut tegin konto Soome tutvumissaidil, et siin oma aega sisustada. Võin oma sotsiaalse katse vist põrunuks nimetada. Mitte et mehi poleks, Jumal, neid sajab uksest ja aknast, kümneid kirju üksikutelt ja ilmselt mitte nii üksikutelt. Aga ma ei suuda. Kõigist neist ligi sajast mehest, kes nädala jooksul on minuga soovinud tutvuda on heal juhul vaid üks pälvinud rohkem tähelepanu – rockmuusik, kes igapäevaselt on tegev Tampere Ülikoolis ja on IT firma osanik. Tema kiri oli huvitav, sisukas ja pikk. Eks aeg näitab kas mul on viitsimist ka deidil ära käia. Aga see interneti värk pole ikka minu jaoks – ma olin ja jään liialt nõudlikuks ja ma aina enam ja enam saan aru, et kui üldse kunagi kellegi kõrval end sisse seada, siis peab see olema ikka inimene, kelle kõrval on mu süda rahulik ka siis, kui elu raskused teele veeretab. Nagu Matti naine, kes jäi tema kõrvale ka siis kui keemiaravi oli juuksed viinud ja mees jäi ratastooli, nagu üks teine minu tuttav, kes jäi mehe kõrvale ka siis, kui see teatas, et on viljatu, ka siis kui mu mees on diplomaat ja peab pidevalt elukohti vahetama, kui on minu valitud mees, siis selle mehega rändan ma või kohvris kaasas. Ja kui ma oma elus sellist inimest ei kohta, siis ju pole määratud. Üksi pole ka hullu, siis loon endale ise kodu ja kasutan ära oma sõbra lahke pakkumise tulla spermadoonoriks – ma ju ütlesin, et meheta või mehega, aga laps tuleb ja mitte 10 aasta pärast.
Soome õpetab mulle alati väga palju, siin on inimesed hoopis teistsugused, ei sõideta ringi hirmkalliste autodega, et endast muljet jätta, ei ole suhtumist, et keegi on kellestki parem – siin istuvad koristajad ja ülemused ühes lauas. Siin töötavad ka need noored, kelle vanemad on miljonärid. Perefirmades pole perepoeg mitte asedirektor, vaid tavaline jooksupoiss, seda ikka selleks, et õpetada last raha hindama ja näidata, et selleks, et kuskile jõuda, tuleb alustada kõige alumiselt pulgalt. Minu arvates on see parim kasvatus, mida lastele anda saab. Töö ei riku meest ja raha ei kasva puu otsas. Üks hea võte mida siin kasutatakse on see, et pannakse lapsed mingit nõmedat tööd tegema, et nad saaks aru, kui vajalik on enda harimine, et kui nad ei viitsi õppida, siis sellist nõmedat tööd Sa jäädki tegema. Mul on ka Eestis ettevõtjatest tuttavaid, kes ei viska oma lastele raha kätte, vaid need lapsed on saanud alati võimaluse tööd teha – see võimaluse andmine ongi kõige õigem asi.
Sellest, et tänapäeva lapsed on rikutud andis mulle aimu ka diskussioon teemal, et sõjavägi teeb mehest mehe, kus noormehed ja nende naised hakkasid kohe halisema, kuidas sõjaväes on nii raske ja seda pole üldse tarvis jne. Mina olen teist meelt, mina leian, et kui poisid ise end ema seelikusaba küljest lahti ei suuda imeda, siis peab seda kuidagi teisiti tegema, rääkimata sellest, et iga mees peaks omama algteadmisi sellest, kuidas vajadusel oma riiki ja peret kaitsta. Tänapäeva lapsed on kasvanud arvuti ja teleka taga, krõpsupakk näpus, ema on söögi ette viinud, nõud ära pesnud ja sokid üles korjanud ja ainus mis tänutäheks saab on kena „Käi perse, teen mis tahan” suhtumine. Vot sellist asja ma ei kannata. Leian, et distsipliin peab olema ja sõjavägi seda just õpetabki. Ma tihti meenutan oma vanaisa lugusid Siberist ja eriti siis torkab mul nagu miski südant, et inimesed tulge maa peale, meil on ikka kõik olemas, miks te ei oska seda hinnata?
Loen hetkel raamatut enesehüpnoosi jõust ja ma usun, et see on üks tuleviku võtmesõnasid. Maailmas, kus meil on miljoneid sõltuvusi, järjest enam levivaid haiguseid, rohkem stressi jne, peab inimene õppima ise endaga tegelema. Me ei jõua ju iga asja peale joosta psühholoogi või arsti juurde. See enese harimine on minu jaoks saanud ülioluliseks – see on üks rahulolu võtmesõnu. Sa ei pea olema suitsetaja, sa ei pea olema töönarkomaan, sa ei pea olema õnnetus suhtes, sa ei pea mitte midagi, kui Sa ei taha, tuleb otsida sisemist jõudu. Tuleb uskuda paremasse homsesse, iseendasse ja imedesse.
Ma ei tea mis see on, aga ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma tulin kõigest eemale, kõigest mis mind rõhus ja segadusse ajas – vanast keskkonnast, inimestest ja ma sain vaadata enda sisse ja ma olen mõistnud, et see õnn on koguaeg minu sees olemas, aga ma lasen tähtsusetutel asjadel ennast sellest eemaldada. Ei tohi lasta kellegi halvasti öeldud asju hinge, ei tohi murduda, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Kui üks uks sulgub, siis teine ikka avaneb.
Vahel ma kipun inimesi enda tahte järgi voolima, aga reaalsus on see, et inimesi tuleb võtta nii nagu nad on. Loomulikult me tahaksime kõiki näha kole ideaalsetena, mõelda, et nende väärtushinnangud on samasugused. Aga inimeste taustad on erinevad ja ainus viis hoida häid suhteid on õppida inimesi armastama sellistena, nagu nad on, isegi kui mõni asi häirib, siis tasub see hingelt ära öelda ja minna lasta. Õnne saladus vist ikkagi ongi armastus – mida kauemaks ja kaugemale ma tulen, seda rohkem ma armastan inimesi. Vahel tuleb inimestest puhata, patareisid laadida, et siis tagasi kallite inimeste juurde tulla.
Mulle täitsa meeldib siin, nii nagu mulle meeldis Inglismaal või Egiptuses, nii nagu mulle Meeldib vahel jälle Eestis, ma olen saanud aru, et mina olen naine, kes on õnnelik seal, kus on tema süda.
Tellimine:
Postitused (Atom)