Pühendumisfoobia

Inglise keeles on kasutusel väljend “commitment phobia” ehk pühendumis foobia/hirm.  Olen selle kohta viimasel ajal palju lugenud ning seda nähtust analüüsinud. Iga huvi saab alguse ikkagi ju enese probleemidest. Ühel hetkel täheldasin, et komistan tihti inimeste otsa, kes alateadlikult siiski kardavad pühendumist. Psühholoogid on väitnud, et pühendumisfoobia all võivad vaevelda isegi need, kes tegelikult parasjagu abielus või püsisuhtes on (või on olnud). Paber ei võrdu veel pühendumisega. Sestap on meil ka nii palju logisevaid kooslusi – inimesed annavad vande, kolivad ühise katuse alla, aga hirm kaotada iseennast või oma vabadust tuksub koguaeg kuskil alateadvuses ja nõnda me tegelikult ei lubagi suhetel saavutada neid dimensioone, millest me ehk unistanud oleme. 

Aga kust saavad need hirmud alguse? Lihtne on teadvustada, et jah ma kardan teatud sorti lähedust, et ma kardan lõplikult lahti lasta ja ma kardan valida üht ning ainsat inimest, kellega läbi elu seigelda, aga kust see hirm alguse saab? Ühel päeval taipasin, et minu naistemehest isa, polnud mitte lihtsalt kõva naistemees ja kõva mees, sest tal õnnestus saada kõik naised, keda ta ilmselt tahtis, vaid ta oli pesuehtne pühendumisfoobik. Minu ema oli vaid tema järjekordne peegeldus. Vahe seisnes vaid selles, et üks tormas suhtest suhtesse ja ei viinud kunagi alustatud suhet järgmisele tasandile ja teine jättis üldse kõik suhted alustamata, sest ta oli võtnud omaks uskumuse, et meestest nagunii asja pole ja lihtsam on vaid iseendale siin elus loota. No milline kombinatsioon! Ja need mustrid sain pärandina kaasa ja nüüd ela siis sellega. 

Väga keeruline on midagi toimivat luua, kui Su ema pole ilmselt elus mitte ühtegi meest usaldanud ja Sinu isa pole suutnud ühtegi suhet läbi tormide ja tuulte toimivana hoida, vaid on alati kohvri pakkinud ja järgmise naise võtnud. 

Ometigi olen ma just need inimesed oma vanemateks valinud, järelikult on minu roll olnud õpetada neid ja läbi nende õppida ise ning lahendada need mustrid. See pole lihtne, see ei ole üldse lihtne. 

Pärast seda, kui olin enesele teadvustanud, et olen pühendumisfoobik ja aru saanud ka sellest, kust need mustrid pärinevad, jõudsin järgmise küsimuseni – kuidas seda mustrit muuta? Kuidas hakata usaldama, kuidas vältida hirmuhigi ja südamekloppimist, kui sa mõistad, et Sinu kätes on suhe, mis võib viia Sind just selleni, millest unistanud oled, aga peopesad higistavad ja peas käib koguaeg mõte, et mis siis, kui ma kohtan veel paremat, mis siis, kui ma panen pange, mis siis, kui ta teeb mulle haiget, mis siis, kui ta minema kõnnib, mis siis kui ta polegi nii ideaalne, kui mu roosa unelm? Minu pühendumise foobia taga on hirmud, mis on tegelikult alguse saanud minu lapsepõlvest. 

Aga kuidas end siis ikkagi sellest mülkast välja tuua? Ilmselt vajab see aega, teiseks väga mõistvat ning toetavat partnerit ja eeskätt arusaama, et ega keegi teine saagi olla meie õnne sepp. Mulle näib, et hirm saabki tekkida siis, kui me asume olevikust tulevikku elama. Aga mis siis, kui…? Kui Sa seda iga asja puhul mõtlema hakkad, suudad kõige hullemad stsenaariumid läbi mängida ja lõpuks jooksedki minema, sest kõik see tundub ju nii hirmus. Taevake, hakkame käima, kolime kokku  ja siis kindlasti tuleb rutiin ja me sureme selle tagajärjel. Kindlasti juhtub see, et meil pole lõpuks millestki rääkida, kindlasti saab särts otsa ja mees hakkab nooremaid naisi vaatama, kindlasti kui ta peab silmitsi seisma minu puudustega, pakib ta kola kokku ja astub minema. Me kunagi ei mõtle ju, et probleemid on elu loomulik osa, me leiame lahendused, särts ja sära saabki otsa, rutiin on paratamatu, aga ma saan ise ju palju ära teha, et seda rutiini ei tekiks jne. Võimaluste asemel näeb foobik alati ainult takistusi ning ohukohti. 

Ja lõppude lõpuks pole ju suhe vangla. Kui asjad tõepoolest ei toimi või armastus on kannatuste rada, siis ei pea surmani hambad ristis kannatama, seda lihtsalt sellepärast, et keegi ei saaks öelda, et näe, sa oled nagu Su enda isa. Selles hirmus ei saakski ühtegi suhet luua. Meie vanemate lood on nende lood, meie saame luua oma loo ja kindlasti teeme vigu ja paneme ämbrisse, aga seetõttu ei saa jätta kogu elu elamata. Ma pean taas tõdema, et ujumiskursused on mõjunud mulle teraapiliselt. Ma näen pidevalt väga sarnaseid jooni suhtefoobia ja veehirmu vahel. Kui ma läksin esimest korda trenni ja treener käskis mul vee alla minna, mõtlesin, et viskan sinna samma sussid. Kui mul kästi selili veepeal hulpida, siis esimese rapsimisega hakkasin kohe põhja vajuma ja arvasin, et seda ma küll enam ei tee. Kui treener ütles mulle, et ära kiirusta ja hinga rahulikult vette, siis suudad ka hiljem kopsu õhku täis tõmmata, tundus mulle see täiesti võimatu. Ma rapsisin käte ja jalgadega, hingeldasin sisse välja ja mõtlesin, et minust ei saagi kunagi ujujat. Täna võin ma vabalt vee peal lösutada ja just hiljuti suutsin ma esimest korda niimoodi ujuda, et ma tõesti ei kiirustanud ning mõistsin, et kui ma olen rahulik, siis jään kenasti veele püsima, ega lähe põhja. Kõik on kinni harjutamises ja inimestes Sinu ümber. Ma vajasin julgustust - oma treeneri ja "kaaskannatajate" näol olen seda ka saanud. Mul on hea meel, et võtsin selle asja käsile, sest tegelikult mulle vees väga meeldib, peale trenni olen alati väga õnnelik ja ootan juba uut korda, kuigi tõsi, kerge see pole olnud. Ilmselt suhetega sama teema, et vajame seda õiget ja head julgustajat, kes näitab meile kätte meie nõrgad kohad ning vead, kuid samal ajal ka on nõu ja jõuga abiks. Nii nagu ma pean lõputult usaldama oma treenerit, pean ma ka usaldama oma partnerit, et minna uuele tasandile. Ja  mis peamine -  ega teine inimene siiski Sinu eest tööd ära teha saa, ise pead väga tahtma ja olema valmis pingutama. Ma tunnen, et olen valmis ja seda just tänu sellele, et mul on olnud võimalus näha, kui vägevad on tulemused, kui seisad silmitsi oma suurimate hirmudega ning neist lõplikult võitu saad. 

Sõbratsooni varjatud tõde otsimas

Aastaid tagasi  tahtis minuga  tuttavaks saada üks meeskodanik. Ma tavaliselt võõraid ligi ei lase, aga ta tundus põnev ja hakkasime suhtlema. Käisime väljas, meil oli hullult tore. Tagasi koduteel veel helistas ja koju jõudes helistas ja no üldse pärast seda suhtlesime veel eriti tihedalt. Ütleks lausa 24/7, kuigi elasime  erilinnades. Kui mul oli midagi tarvis, siis oli  ta nõu ja jõuga kohe olemas. Igast tema lausest õhkus pesuehtsat hoolimist ja lugupidamist. Ta isegi kirjutas minuga nii, et kõik pöördumised olid  suure tähega. Meil on väga hea klapp, lugupidamine ning usaldus, me saime absoluutselt kõigest valehäbita rääkida.  Kuigi ma andsin aru, et meie elustiilid olid väga erinevad, pealegi lahutas meid vahemaa, mõlemal oli üsna tihe ajagraafik ning mõlemal oli uskumus, et pikas perspektiivis ilmselt see asi läheks luhta, siis teisalt oli see siiski ju vaid  spekulatsioon.  Ühel päeval, keset üht üsna avameelset jutuajamist, hakkas ta mulle rääkima, et talle on minuga hea läbisaamine väga oluline ja ta ei tahaks seda emotsiooni ajel või hetkelise avantüüriga  pekki keerata. Kogu see jutt triivis minu meelest ühte suunda - SÕBRATSOON.  Ta suhtles minuga hommikust õhtuni, ta oli kontaktis, aga kokkusaamisi justkui vältis, sõitis nt minu kodulinnast  läbi, aga nii kiire oli alati, et trehvata ei saanud.  Virtuaalmaailmas ei paistnud tal kunagi nii hirmsat ajapuudust olevat. Ja siis mul viskas kopa ette. Mis kuradi värk selle minu ja sõbratsooniga on? Kogu maailma mehed tahavad mu bestikad olla, aga ma ei otsi sõpra ju.  Mul on omad kamraadid juba titest saadik olnud, mida ma selle hirmsuure sõpruskonnaga peale hakkan, ise samal ajal endiselt vallaline olles. Ühel hetkel ma soovisin, et üks neist meestest oleks nii aus, et tuleks ja üteks otse näkku, miks ta eelistab olla sõber. Ükskõik, mis see põhjus on, olgu või asjaolu, et olen kole või ebaseksikas või pole piisavalt töökas, aga ma tahaks seda teada, sest teadmatus on palju hirmsam. 

Meestepoolne austus on muidugi väga suur asi ja ega kurtmiseks pole kunagi põhjust olnud, kuid see austus hakkab siis närvidele käima, kui ise tahaks rihma natuke lõdvaks lasta ja elu nautida. Sõpradega ei seksita, minul on see põhimõte vähemalt, aga kui kõik kõige apetiitsemad ka järsku sõbralisti end sätivad, siis varsti polegi enam ühtegi meest isegi voodisoojendajaks võtta. 

Üks minu sõbranna kurtis hiljuti, et tema ei oska munagi praadida, rääkimata mõnest keerulisemast roast. Isegi tema smuutit polnud keegi joonud. “Mis Sa sinna siis sisse panid”, küsisin mina. “No keefir, arbuus…” “Stop, jätkata pole tarvis, selge!” Kuna ta näeb väga atraktiivne välja, siis tema probleem on pigem see, et mehed tahavad teda voodisse, aga ei viitsi ka tõsiseltvõetavaid suhteid luua. Samas vaevalt teda päästaks see, kui ta nüüd kokkama õpiks, sest omast käest tean, et mulle pole minu oskused köögis küll ühtegi lisameest toonud. Ometigi mu sõbrad käivad pidevalt minu juurde sööma. 

Hiljuti üks minu sõber just rääkis, et minuga on ikka nii põnev alati ja igav ei hakka küll kunagi, et kolime kokku. Üüri odavam maksta jne. Magame ühes voodis ka ja oleme SÕBRAD. Mida kuradit? Hallo Aafrika! 

Või siis sõber, kes viib mind iga nädal restorani sööma. Kinod särgid värgid, tundide viisi loba ja naeru, aga ometigi olen ma sellelt mehelt kord korvi saanud. Miks Sa neid naisi või naist välja ei vinna, kellele Sa oma jah'e jagad? 

Üks mees ütles mulle selle kõige peale, et ju aeg pole küps. Vaatan ümberringi, mõnel on arunatukest veerandi võrra vähem kui mul, mõni hööritab veel pereset pidi ööklubides ja pole ammugi suhteks valmis, mõnele pole Jumal tissegi andnud, aga ma ei näe, et mehed tahaksid neid turvalisse sõbratsooni paigutada. Kuhu ikkagi on koer maetud? Ja miks keegi seda ausalt välja ei julge öelda, selles on küsimus. Sõbratsoon on see kõige nõmedam tsoon üldse - sealt ei tule ei suhet, ega seksi. Istudki oma saja sõbraga ja see peletab veel omakorda mehi eemale, et Sul mingi gäng koguaeg seelikusabas ripub. 

Kui meestelt otse aru pärida. siis nad ütlevaki miskit stiilis:"Tahan lihtsalt Sinu sõber olla." Sõbrad, kes tahavad hommikust õhtuni rääkida, sõber kellega kinosid ja restorane mööda kolistada, sõber, kellega seksida,  sõber, kellega tahaks koos elada, sõber kellega reisimas käia jne. Mis sõprus see on???