Kas allutada või armastada, selles on küsimus ...

Ma taipasin ühel hommikul, et olla naine, see pole üldse mingi naljaasi. See, mida üks naine suudab on müstiline. Olla naine, on tõeline privileeg. Paraku on enamik naisi unustanud, milline vägi neis tegelikult peitub. Kui naine avab oma piiritu südame, siis see võib muuta tervet maailma, rääkimata ühe mehe elust. Armsad naised, vähem vingu ning hukkamõistu, vähem vigade otsimist, Teie käes on need võluvitsakesed, millega hinged helisema panna ja maailm paremaks kohaks muuta. 

Rääkides suhetest, siis ühel naisel on võim ja vägi mees põrmuks teha ja sel samal naisel on vägi ka mees tuhast tõusma panna. Küsimus on ainult selles, et mis on naise eesmärk. Kas eesmärk on allutada, alistada, luua endale alandatud ja kompleksides käsualune või eesmärk on oma naiseliku väega anda mehele tiivad. 

Mees kaotab väe, kui naine on teda alandanud, olgu või mõttetasandil. Kui naine ei armasta südamega, kui naine otsib vigu, mõistab alatasa hukka, esitab nõudmisi ning tingimusi, siis mees kaotab lõpuks oma meheliku väe – temast saab alandatud käsualune, kes otsib lohutust pudelipõhjast või üritab end kehtestada läbi vägisõnade või füüsilise üleoleku. 

Kui harva me tegelikult kohtame naisi, keda me imetlusega saame vaadata ja öelda, et see naine ongi armastus.

Ma lihtsalt saingi ühel ilusal hommikul aru, et kõik mida ma siin elus otsin, on tegelikult minu enese kätes.  Naine ongi saadetud selleks siia ilma, et ta looks harmooniat ning armastuseruumi. Meie ego on see, mis ei luba meil olla päris naised. See on ego, mis ütleb, et aga see mees pole piisavalt ilus või piisavalt tark või rikas ja üldse ta on liigne viinanina või käib liiga tihti macis burgerit söömas. Enamik naisi kujutab ette, et nad on täiuslikkuse etalonid – kõige ilusamad, targemad jne. Selles kaunis illusioonis luuakse utoopilisi tingimusi ka vastassugupoolele. 

Minu sõbranna ütles kuldsed sõnad, et tema ei mõista nt alkohoolikuid hukka, sest alkohoolik joob ju ka siis, kui tal on emotsionaalselt miskit paigast ära. Enamik naisi kurvastades või vihastades haaravad šokolaadi järgi. See on samasugune sõltuvus.  Kujutlege nüüd ette, et mees tuleb tänitama, et mida sa sööd siin, vaata, kuidas pekk nüüd vohab ja kui sa veel tükikese võtad, siis jätan su maha. Mis tunne teil oleks? Reaalsuses te ju tahate, et see mees tuleks ja kallistaks Teid ja ütleks, et ta teid armastab. Just armastus on see, mis aitab leevendada kurbust, just armastus on see, mis viha lahustab. Paraku aga jääb just armastust tänapäeva ühiskonnas vajaka. Ikka nõudmised ja hukkamõist. 


Kõik naised on ilusad ja erilised, aga minu silmis teeb naisest naise ikkagi oskus oma süda avada.  Meie ellu saadetakse väga ohtralt erinevaid “pähkleid”, mida pureda ja enamik naisi takerdub iseenese suutmatusse päriselt armastama õppida. Niikaua kui Sinu armastus on omakasupüüdlik või tingimuslik, ei saagi asjad toimida. 

Ma tabasin end hiljuti mõttelt, et ma ei saa luua suhet inimesega, kelle  peale ma ei saa loota. Ja siis ma jäin mõtlema, et aga miks ma pean lootma siin elus kellegi teise peale? Kas ma iseennast saan alati 100% usaldada? Kas ma ise alati olen kindel, et ma homme viitsin või homme tõusen hea tujuga või homme tunnen end hästi? Ei saa ju, aga miks ma siis eeldan, et teine inimene peab minu jaoks 24/7 valmis olema, et minu soove täita? 


Mul meenus seda kirjatükki kirjutades, et  olen absoluutselt kõigilt meestelt, kellega ma olen suhtes olnud, nõudnud suitsetamisest loobumist ja  kõik on ka päeva pealt suitsetamise maha jätnud. Naljakas on aga see, et pärast lahkuminekut on kõigist saanud taas suitsetajad. Sellele mõeldes sain ma aru, et ma pole suutnud kedagi neist ju tegelikult aidata või muuta, ma olen lihtsalt oma käsukepiga neid ohjeldanud. Kes ma siis olen? Mitte naine, vaid lapsehoidja ja valvekoer. Kas ma tahan olla terve elu valvekoer? Kas mu mees tahab, et tal on kodus karjus või soovib ta enese kõrvale naist? 

Ma olen naisena teinud elus väga palju rumalaid vigu ja peamine neist on see, et ma tegelikult pole mitte kunagi olnud suuteline inimest aktsepteerima nii, nagu ta on. Kõik millega Sa võitled, võimendub. 

Ma ei muudaks midagi ja ma ei kahetse miskit, sest see on olnud minu teekond ja elukool, kuid mul on siiralt hea meel, et ma olen lõpuks jõudnud naiseks olemise tuumani. Ehk esmakordselt ma tunnen, et ma ei pea kontrollima, muutma, rabelema, tingimusi looma ja muretsema, vaid minu asi on armastada. Nii lihtne see ongi. Ava oma süda,! Armastus on alati egost kõrgemal. 

Kust pahad poisid tulevad & miks nad naistele meeldivad

Üks minu hea sõber kargas mulle hiljuti kõrri umbes sellise väitega:”Mis Sul viga on, kõik korralikud ja head mehed heidad Sa üle parda ja sahmerdad mingite  hipsteritega.” Istusin seal siis peedirisoto kurgus kinni nagu tõrelda saanud paha laps. Kugistasin kahvlitäie kiirelt alla ja püüdsin end kuidagi õigustada, aga ühtegi vabandust ka ei tulnud pähe.

 Hiljem kodus jäin  mõtlema, et mis on nn heade ja korralike meeste miinus? Ja kes  need “hipsterid” õigupoolest on? Pahadeks poisteks saavadki need, kes on naiste käest haledalt “peksa” saanud ja üritavad end nüüd kehtestada.  Ehk siis iga hipster on kord olnud nn hea mees. Nad on kunagi olnud alndlikud teenrid oma fuuriatele, kes on neile halastamatult peale astunud ja siis järsku üritatakse mängida seda bad boy’d. Veider, et etteheite tegi mulle sober, kes ise on põrandamati rollis olnud ja kelle esimene abielu läkski selle nahka, et ta  oli mehena  liiga hea. Ja siis ta küsib minu käest, et miks ma nn häid mehi ei vaata. Sellepärast ei vaatagi, et ma juba tean ette, mis sellises koosluses juhtuma hakkab. Mehest saab ümardaja ja mina harjun sellega ära. Aga lõpuks hakkab see ajudele, sest minu jaoks on see ju puhas mugavustsoon. Ma ei arene sellises suhtes mitte üheski suunas, sest ma ei pea pingutama, rääkimata sellest, et väga kergelt tekib rutiin, kuna kõik on etteaimatav ja motivatsioon pingutamiseks puudub. Asja teeb muidugi koomilisek see, et mehed (vähemalt need, kellega mina olen kokkupuutunud) üritavad siis järgmises suhtes olla nö targemad ja olla  jõulised machomehed, kellel on naise käekäigust sügavalt pohhui. Selline teeseldud kalkus on alati läbinähtav. Kui Sa ikka südames sitapea pole, siis on selle rolli väljamängimiseks ilmselt vaja enne lavaka katsed läbida. Ja siit tuleb küsimus- mida siis naised tahavad? Ilmselt küsiksid seda kõik mehed, kes kord on liigse headusega vastu pükse saanud ja hiljem oma teeseldud macholikkusega ka lõppkokkuvõttes ikkagi normaalsed naised minema peletanud.

Naistele meeldib küll põnevus, aga üle vindi keeratud jobu mängimine ka nüüd pole päris see, mis hullutab ja hurmab. Mina näen ainsa lahendusena kahte asja -  a) meestel tuleb leida iseendas üles see eneseväärikus ning selgroog, mis ei laseks muutuda tallaluseks b) Valige väga hoolikalt, kellele te oma headust serveerite. Kui Sa ikka pärlid põrsa nina alla viskad, siis ta paar korda songib kärsaga ja siis viskub neile peale. Siga pärlikeed kaela ei pane! Põhiviga, mida mehed teevad ja millega nad oma abielud ise lõhki ajavad ongi see, et alandlikult küll teenitakse ja teenindatakse, aga kui Sa näed, et partner ei oska seda hinnata või lihtsalt veel vastu võtta, siis on see Sinu enda viga, et Sa valesse kohta investeerid. Naisel on mugav ja kellele ei meeldiks mugavustsoon, aga paraku on mugavustsoon ka igav. Seega ei saa mõista ka naisi hukka. Suhted on nagu lastekasvatamine – kui sa päevast päeva ainult präänikut annad, siis hellitab see lapse ära ja ta ei õpi kunagi seda präänikut väärtustama, vaid nõuab ainult lisa. Kui inimesel puudub tänutunne ja ümardajal eneseväärikus, siis selle kombo peale sajab iga abielu kokku.

Minu viimaste aegade suhted kätkevad endas üht väga kindlat põhimõtet: Ma ei investeeri kunagi sinna, kus minu pakutavat väärtustada ei osata või suhtesse, mis mulle mitte midagi vastu ei paku. Kõlab ehk mõnele osale egoistlikult, kuid olgem ausad, kui mina iseennast naisena ei väärtusta, siis miks peaks seda mõni mees tegema? Kehtib samamooodi vastupidistes rollides. Ehk siis ma ei lasku mingisse halastaja õe või Ema Theresa rolli ja vehi tolmulapiga mööda tuba ja pese mehe jalgu, aga samal ajal ma pole ka mingi printsess hernetera, kes sülitab mehe pingutuste peale ja teeb kõik enesest oleneva, et oma võimu näidata ning teist alandada. Me kõik oleme ilmselt olnud nii teenija rollis, kui selle bitchi või hipster rollis, me kõik oleme sinna sattunud pärast seda, kui liigse headusega kõvasti kõrvetada saime. Aga siit tulebki põhimoraal: Armasta iseenast, väärtusta iseennast, loo suhe iseeendaga ja siis suudad Sa olla kütkestav, iseteadlik partner, kes armastab ja hoolib, kellega on alati huvitav ja põnev, ning kes annab võimaluse suhtele, kus mõlemad osapooled pingutavad, väärtustavad ja pakuvad teineteisele arenguvõimalusi. Miks mehed petavad, kui kodus on liiga hea naine? Sest see on igav, sest  see suhe on mugavustsoon, kus iialgi ei pea pingutama selle nimel, et see väärt naine kodus püsiks. Inimesed, hakake end väärtustama ja näidake oma partnerile, et te pole mingi hullude päevade sooduspakkumine, vaid kvaliteetne naine/mees, kes oskab Teid kätel kanda küll, aga kelle nimel tuleb ka oma jalad pepu alt välja kraapida.