Naistele meeldivad pahad poisid?

Üks mu tuttav väidab järjepidevalt, et naistele meeldivad pahad poisid. Ma olen sellele mitmeid kordi mõelnud ja jõudnud ikka järelduseni, et minu puhul see küll absoluutselt paika ei pea. Mõned inimesed väidavad, et meie arusaamad ideaali lähedasest partnerist või suhtest ajaga muutuvad. Minul puhul pole viimase 7 aasta jooksul küll midagi väga muutunud. Ma endiselt hindan mehes ausust ja julgust teistest erineda.

Kes ei mäletaks seda pisarateni liigutavat lugu ajast kui olin 16 ja armusin kõrvuni ära pastorisse. Ei ma polnud kristlikust perekonnast ja mind polnud sunnitud minema kuskile piiblikooli kus ma oleks kitarri tinistavasse noorpastorisse jäägitult ära armunud ja koos teiste tirtsudega õhtuti arutanud, et Pastor Vallo on ikka niiiii kobe ja ma tahaks just teda ära sebida. Mulle tänapäeva 16 aastased kohati jätavad sellise kummalise mulje. Minu läbielatu oli kuidagi sügavam. Eks 15 aastasel vanusevahel oli oma roll, eriti kui Sa oled nii noor, aga ometigi oli meie vahel tugev side. Mulle meeldis see, et ta erines nagu 100% kõigist teistest. Mulle meeldis, et vaatamata sellele, et tema ümber võisid kõik maani täis olla v mõnest taimest pilvedes hõljuda, siis tema julges alati öelda EI asjadele, mis tundusid talle mitte midagi andvat. Mulle meeldis see, et kui ta midagi ei osanud, siis ta õppis ja ei löönud kunagi käega. Kui teised mööda pidusid traavisid, siis meie kondasime mööda pimedat metsa. Ma pole absoluutselt mingi looduslapse tüüpi muidu. Mulle meeldis see, kuidas ta oma tolleaegsest tüdruksõbrast rääkis(kes ta muideks halastamtult maha jättis), kuidas ta tundus alati nii siiras. Ta võis täiesti kaine peaga Sul poes margi maani teha või laval hommikutundideni rockida. Kõik see kokku tekitas minus tohutut austust. Me võisime vabalt istuda 7h järjest telefoni otsas ja terve öö rääkida, rääkida, rääkida... ma olin verinoor ja esimene armastus ilmselt on illusioon, aga ometigi võib see tunne midagi nii pikaks ajaks muuta. Aastad möödusid ja kuigi meie läbisaamine jahenes, siis reaalselt ma ei olnud veel loobunud. Ja kui mulle ühel hetkel see lõpuks nagu teadvusse jõudis, et see on etapp mis on mu elus olnud ja sellsest ei tulegi happy end muinasjuttu, siis muidugi varises mu maailm selleks hetkeks kokku. Ma ei tõusnud enam voodist ka, kui ma ka oma nägu kuskil näitasin, siis olin ma tundmatuseni muutunud. Kui Sa inimeselt lootuse ära võtad, siis jääbki ainult vari järele. Aga kui ma poleks sellist asja läbi elanud, kogu ilu ja valu, siis ma poleks hetkel see, kes ma olen. Ma hakkasin analüüsima, miks mingid asjad elus juhtuvad, mida need meile õpetavad. Ja kui ma siis pidin minema oma suure noorpõlve armastuse pulmapeole, siis teate ma polnudki enam kurb, sest see õppetund mille ma sain oli väga lihtne: See kes armastab, mitte ei tohiks üritada siduda vastaspoolt enda külge, vaid see kes siiralt armastab, see laseb minna, sest armastusel on üks kriteerium - teise õnn on Sulle alati olulisem, kui su enda oma. 16 aastaselt sul pole seda jõudu, et olla üle oma emotsioonidest, et saada võitu inimlikust kadedusest, see kõik tuleb aastatega.

Aastaid lappisin ma oma killustunud südant kokku, iga päev endale lubades, et see kogemus on tulnud selleks, et järgmisel korral ma oleksin targem. Paar aastat hiljem ma tutvusin noormehega, kes teatas mulle esimese kolme päeva jooksul, et mina olengi naine, kellega ta abielluda tahaks. Kummalisel kombel rääkis ta sama juttu ka aasta hiljem, seega selgus, et ta ei olnud päris koomas seda juttu ajades. Niimoodi elult suhete osas peksa saanuna, tundus uus olukord täitsa meeldiv. Alguses oli ju jube kift saada 50 smsi päevas ja karbike šokolaadi ja roosikimpe. Ja ma mäletan selgelt sisetunnet, mis ütles, et Sa astud vale teed mööda. See teekond lõppes haiglas, külm vedelik voolas mu veeni ja ma sain aru, et ma olen ennast haigeks muretsenud, ma olen oma sõpradest ilma jäänud, ma olen oma elu lihtsalt ohverdanud kellegile, kes sellega ümber käia ei osanud. Jah, ma elasin pm 2aastat koos alkohoolikust kasiinosõltlasega. Ja uskuge mind - ma ei valeta - elu paha poisiga ei ole see, millest ma oleks unistanud.

Iga suhe ja iga inimene õpetab Sulle midagi, vähesed kes suudavad su mingi eluetapi täiesti tuksi keerata või sinu südamest killukese röövida.

Mul oli juhus, kus ma sain lähedaseks kutiga, kel pole polnud mitte midagi - mitte midagi sellist mida tavaliselt naised vaatavad. Ei olnud tööd, rääkimata autost või oma majast. Ainult probleemid, probleemid, probleemid. Ja ometigi oli temas midagi, mis mind köitis. Asjast ei tulnud midagi välja, aga ma olin õnnelik, et ma võisin käsi südamel öelda, et ma ei ole naine, kes hindab meest rahakoti järgi, ma pole naine, kes jookseb kohe minema, kui mehe elus polegi kõik nii perfektne kui meie neiupõlve unenägudes.

Siis juhtusin ma hiljuti mehe otsa, kes väitis, et ta armastab oma naist ja midagi sarnast tunneb ta ka minu vastu. Ma ei saanud nagu päris hästi aru, mida ta siis nüüd taoltleb sellega. Ka tema oli üks nendest, kes kunagi varem teatas esimese nädala jooksul, et tahaks abielluda - ma olevatki see ideaalne naine. Aga ma tean ju omast käest, et sulle võib keegi olla ideaalne, aga see ei tähenda teps mitte seda, et tema sama tunneks. Inimesed, armastus ei ole armastus kui see pole kahepoolne ja kui seda jätkub tervele ilmale.Ma tõesti ei usu seda 2 naise armastamise teooriat ja õnneks ei ole meil ka haarem Eesti lubatud, nii, et Härra vb oma armastatud naisega rõõmsalt edasi koos elada, ma ei soovi isegi veerandit sellisest hüpiknukust.

Aga miski on siiski jäänud läbi aastate ja erinevate kogemuste - mulle endiselt meeldivad head poisid. Ja võib olla mõni neist seda esmapilgul ei tundugi, aga meest tuleb hinnata sisu, mitte kesta järgi. Ma olen näinud maskiga mehi, kes jätavad endast mulje nagu nad oleksidki printsid valgetel hobustel, ometigi vb sealt välja ronida uss.

Ja ma ütlen Teile üht, kui te ei tunne seda esimesest silmapilgust, siis seda ei tule ka aasta kahe, ega viiega. Aga kui Sa lähed ja sa tunned seda klõpsu, siis Jumala eest - võitle, võitle, võitle ! ja pln nüüd mitte minna tüütama kõiki oma silmarõõme ja neid surnuks ehmatada jutuga: "Sina oledki see ÕIGE!" Kutsikavaimustus ja enda tahte pealesurumine on väga erinevad armastusest. See on õige siis, kui Sa tunned rahu - sul on see teadmine, et kõik läheb nii nagu minema peab, see on siis õige, kui sul kelluke heliseb koguaeg ja sa näed läbi kolbi ja põsesarna, et teisel inimesel ka kõliseb midagi.

Kui Sa tunned, et see on õige, siis mine, mine läbi tule ja vee, sest kui see on siiras, siis on Sinu teekond õnnistatud ...Mine, mine relvaga, milleks on armastus!

Ilusat üksteise leidmist !

Read südamest

Kui Sa tunned, et see on õige,
siis mine, mine läbi tule ja vee,
mine teadmisega, et kui see on siiras,
siis on see ka õige ja Sinu teekond on õnnistatud.

Mine, mine relvaga, milleks on armastus...

Kui palju kordi Sa oled eneses kahelnud,
kui palju kordi Sa oled alla andnud ja
hiljem eneselt küsinud:"Miks?"
Ja ühel hetkel seisab Sinu ees vastus -
sest polnud õige aeg.

Kui Sa näed seda helki silmis, mis on justkui
märguanne, justkui märk,
kui see sama helk süütab leegi Sinu südames,
siis see ongi valgus, mida Sa oodanud oled.
Mine, mine ta järele, kuuletu südame karjele,
mine, mine läbi tule ja vee...

/Kadri Luik 2009/

Vandus

>"Ja oledki vanatüdruk - hirmus küll. Sa pead ikka mehele minema" - kõlas minu vanaema sünnipäeva tervitus. Aega on, aega on, ma ei arva, et 18 aastaselt lapse saamine ja abieluranda tormamine keskkooli aegse silmarõõmuga oleks olnud miskit, mis mind jube õnnelikuks oleks teinud.

Tänaseid sünnipäeva õnnitlusi analüüsides jäi silma, et kõigi lõpus oli: Mari & Mairo v Tiina ja Silver jne. Ma olen 20 + klubis, siin on vist juba imelik olla vallaline. Aga mind rõõmustas tõsiasi, et need kel seda lõpus polnud, olid just skorpionnaised - need on need naised, kes ikka ei lepi esimese jorsiga, kes 9nda klassi lõpuläbul aurudega Sinu kõrvale magama juhtub, tuues vabanduseks, et ta ei saanud üldse aru, kes siin magab. Minu meelest oleks ka natuke nadi tutvusportaalides nüüd meeleheitlikult meest otsida, u sellepärast, et 20 on täis kukkunud.

Igatahes alagas 23s eluaasta mulle päris kummaliselt. Eile kukkusin ma enda põlve sodiks, täna hüppasin ma täiesti valesse bussi, mis viis mind natuke teises suunas kui kodu on ja no päeva tipp oli see, et telefoniga lobisedes ja apteegist midagi otsides ostsin endale hoopis naiste sünnistujärgseid haavu parandava geeli :S Kodus hakkasin oma ostukotti vaatama ja mõtlesin, et jumala eest,imelik oleks ka apteeki minna ja öelda, et."Vabandust, ma siiski pole sünnitanud ja ei vaevle ka günekoloogilise lõikusele järgnevate valude käes, kas ma tohin selle tagasi tuua?"


Igatahes ma küsin teilt: Kui see pole vanadus, mis see siis on?

Meeste pornolembusest

Mulle jäi silma üks artikkel teemal „Mu mees armastab pornot” vms.

Ma tahaks ühte teemat natuke enda vaatenurgast käsitleda. Ma olen täheldanud, et naistel on suur probleem meeste pornolembusega – kes arvab, et mees on haiglane, kes on armukade, kes arvab, et neil on voodis probleeme jne.

Kulla naised, mida rohkem te sel teemal kaagutate, seda keelatum on vili ja seda rohkem filme teie mees alla laadib. Jätke see teema rahule ja ilmselt vaibub see iseenesest.

Teiseks – armukadedus. Kas te ei leia, et on natuke tobe olla armukade naise peale, keda on ilmselt tuhanded mehed pannud ja kes elab kuskil Venezuelas ja ilmselgelt ei kohta ta teie Jürit või Jaani kunagi ja kui kohtukski, siis vaevalt see Teie Jüri väga tahaks sellist läbiparseldatud naist altari ette viia ja temaga veel lapsigi saada. Olla armukade ekraanil välkuva tuti peale - hmm – ei kõla loogiliselt. Pealegi, meeste aju töötab natuke teistmoodi, mehed ei võta tühipaljast suguakti(seda veel ekraanil) mitte mingi emotsionaalsusega. Ja üldse parem vahtigu pornot ja tegelegu käsitööga, kui, et teeb seda pornot bordellis ja veab HIVi koju.

Ja üldse kas te pole kuulnud naistest, kes kurdavad, et mees oskab ainult maha ja taha süsteemi. Las ta vaatab seda pornot, vb õpib mõne toreda triki, mis Teilegi meeldima hakata võib. Või kord võtke kätte ja ühinege – te ei saa ju laita asja, mida te kunagi proovinud pole.

Mul on suht villand sellest Eesti naiste halast, mehed halavad samamoodi, ehk oleks aega jõuda selleni, et me hakkame ka voodis teineteist kuulama. Fantaasiad võivad päris erutavad olla ja kui nende täideviimine teeb teie partneri õnnelikuks, kas seegi ei peaks Teid erutama?

Vähem viu-viud ja rohkem vabameelset seksi – see on siiski suhte juures oluline osa:)

Aga ma kordan siiski oma moraalireeglit, eriti sellise teksti lõppu: Tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet ja ma siiralt usun, et ühe partneri juurest teise juurde lipates ei jõua iialgi ideaali lähedase seksini. Usaldus ning julgus nõuda, soovida, pakkuda ja fantaseerida tuleb ajaga.


Liiga hulluks lähevad tekstid? Pole hullu, mul on hea vabandus, olin täna esimene libedaohver ja kukkusin väga õnnetult hommikul kell 7 Raekoja platsis vastu asfalti.