Ma vaatan praegu Michael Jacksoni matuse videoid ja olen tunni ajaga endal silmad peast nutnud. MJ on surm on mulle taaskord tõestanud kolme tõde 1) Säravad tähed kustuvad kiiresti 2) Inimesi, kes tahavad maailmas midagi muuta koheldakse tihti nagu kõntsa ja 3) Inimesed mõistavad teise inimese väärtust alles peale ta surma ja tihti toob just surm kokku ka need, kes elu ajal üksteise varjugi ei talunud.
Ja mul on sellest alati nii paganama kahju, sest me peaksime elama harmoonias ja üksteise armastuses elu ajal, mitte siis kui on juba liiga hilja.
Palju räägitakse silmakirjalikkusest, sellest kuidas need kes MJ poriga loopisid, teevad nüüd näo, et nad tunnevad kaasa. Ma võin käsi südamel öelda, et ma ei uskunud iialgi seda paska mis tema kohta kirjutati, sest ma ei unusta kunagi seda 1997 aasta augustiõhtut, kui ma oma onu käe kõrval väikese tüdrukuna Jacksoni kontserdile läksin ja kuidas ma seal seisin , prügikasti peal, keset küünalde merd ja valsin krokodilli pisaraid kui ta lastega käest kinni lavale ilmus ja ühe oma repertuaari kaunima loo laulis. Ma olen alati teadnud, et selle näomaski taga ei seisa kurjusest nõretav pedofiil, vaid mees, kes tahtis midagi muuta. Kahjuks aga on meie ühiskond nii üles ehitatud, et me ei suuda ega oska mõista headust, me otsime alati tagamõtet.
Kui ma vaatasin täna videot sellest kuidas Jacko mängis oma lastega ja õpetas neid laulma ja tantsima, siis ma mõistsin, et enamikel meil pole selliseid isasid. Oma kiiksude kiuste sooviksid paljud meist isa, kel oleks meie jaoks aega, kel oleks meile midagi õpetada ja edasi anda. Neilt lastelt võeti isa, aga neile jäi mälestuste pagas, mida keegi neilt röövida ei saa, nende unenägudesse jääb isa, kes neid ikka magama laulab. Jackson on kunagi öelnud ühes oma laulus: „ Ärge mõistke mind hukka, pigem püüdke mind armastada.” Ja selle tõe peaks meist igaüks omandama. Sest nii lihtne on näha teises inimeses vigu, nii lihtne on külvata vaenu, aga tugevus on armastada ka seda, kes Sind poriga loobib, tugevus on armastada inimesi, kes ehk pole nagu meie, kes on meist erinevad.
Jackson polnud kindlasti tavaline mees. Kui te vähegi vaevute tutvuma tema loominguga, siis te mõistate, et seal oli alati sees mõte. Ja alati kandis see mõte kaasas endaga soovi midagi muuta, panna inimesi nägema, aidata … Oma geniaalsuse juures, oma rikkuse juures oleks ta võinud ju kõik kuradile saata, istuda oma rantšos ja kalamarja süüa, aga ta jagas alati seda, mida Jumal oli talle jaganud, ta kasutas oma annet ühiskonna hüvanguks. Ta polnud isa vaid 3le lihasele lapsele, vaid ta oli isaks miljonitele lastele üle maa, neile, kes olid võitlemas raske haigusega, neile, kes olid näljahädas. Ta nägi südamega, nagu ütles ka tema lähedane sõber. Kui paljud teist seda suudavad? Kui paljud teist suudavad kirjutada lugusid, mis müüks miljoneid eksemplare, kui paljud teist suudavad tantsida nii nagu Jackson seda tegi? Kui paljud teist mõtlevad neile, kel pole igapäev söök laual, kui paljud teist muretsevad enne magamaminekut laste pärast, kes haiglavoodis oma viimaseid elupäevi loevad? Ja kui te ütlete, et Teil pole raha et selliste asjadega oma pead vaevata, siis minge heaga perse! Sest tänapäeva maailmas polegi tähtis see kas Sul on miljon krooni v 2 krooni rahakotis, vaid tähtis on see, kas Teil on süda ja silmad või ei ole, kas teid huvitab ainult see mis teie nina all toimub või oskate te näha ka kaugemale.
Mul on popkuningast kahju, sest tema lõpp oli ilmselt piinarikas, mida iganes ta püüdis teha üritati mingi skandaaliga ta pervertseks ja vastikuks muuta. Ma nimetaks seda piltlikult kividega surnuks loopimiseks. Vahel mulle tundub, et Jumal võtab meilt häid inimesi, sest see ilmaruum on siin liiga julm ja halastamatu. Võtkem või printsess Diana, milline traagiline lõpp naisele, kes samuti nägi rohkem kui oma nina alla. Ja kui te taaskord otsite vabandusi ja räägite, et ega teie saa miine minna kuskilt korjama, siis mõelgem Ema Teresale, polnud temagi multimiljonär, ometigi tegi ta head ja jäi igavesti maailma ajalukku.
Sellist meest nagu MJ enam ei tule, sest kuigi pole olemas asendamatut inimest, siis nii omanäolist persooni ei saa matkida. Vähesed on meist asendamatud. Millist tava ehitustöölist me asendada ei saa? Sureb, siis palkame uue, küll erineva iseloomuga, kuid sarnaste oskustega töömehe, aga kui sureb popkuningas, siis tema asemele sa lavale uut sarnast meest ei palka.
Hinnakem seda pärandit mis Jackson jättis… Lood nagu Heal the world v We are the world ja miljon teist lugu… Need on kirjutatud jumalikku valgustust saades. See mees oli meie maailma jaoks liiga hea, aga olgu Jumal tänatud, et meil oli võimalus teda näha ja kuulda, tema geniaalsusest osa saada ja ehk aitas mõnel inimesel Jacko ka näha kaugemale kui oma nina ette.
Armastage oma lähiinimest!
"But you are not alone, for I am here with you, though we're far apart, You're always in my heart" - MJ.
kolmapäev, juuli 08, 2009
Ma pean taaskord tõdema, et meessõprade omamine on üks väärt asi. Eile öösel ma kohtusin sõbraga, keda ma pole pikka aega näinud ja hea oli läbi pimeduse sõita ja rääkida asjadest, mis mind mõtlema panid.
Nt rääkisime me vägivallast, kas peale esimest lööki peaks naine pakkima asjad ja minema või peaksime me inimestena siiski oskama andestada ja andma veel ühe võimaluse. Kas kehv iseloom on miski, millest peaks armastus üle olema või on kõige olulisem ikka eelkõige iseend armastada ja kohe end sellisest elust eemaldama? Mis hoiab naisi vägivaldsete meeste juures? Hirm? Armastus? Kas on üldse võimalik armastada kedagi, kes meile haiget teeb?
Ja siis rääkisime petmisest. Mul on petmisega seoses olnud alati oma arvamus. Minu meelest ei näita petmine alati armastuse puudumist, vaid eelkõige austuse puudumist. Ja see on palju hullem. Olgem ausad, kui palju on tegelikult neid inimesi, keda seob tõeline, sügav, siiras ja omakasupüüdmatu armastus – ma usun, et ainult 25% paaridest on sidunud end jäävalt ja neid ei hoia koos harjumus, raha või turvatunne, vaid igikestev armastus, usaldus, austus ja mõistmine. Ja kui meil pole armastust, siis jumala eest, aus oleks kui me saaksime elus vähemalt austuse osaliseks. Kui ma olen kasvatanud kellegi lapsed üles, ma olen pesnud Sinu sokke ja olnud Sinu koduhoidjaks, miks Sa ei võiks mind selle eest austada, olla minu vastu aus… Kui Sa tahad midagi muud, siis mine…mine rahus, aga miks mehed arvavad, et palju ägedam on lihtsalt näkku valetada, nautida seda, et keegi kodu korras hoiab ja samal ajal kuskilt linnukesi kõrvalt võtta? Mehed ei saa vahel aru või nad ei tahagi aru saada või on neil aju teisiti ehitatud, et nii nagu nemad saavad haiget, kui nad leiavad oma naise teise mehe käte vahelt, sama ränk on ka naisele teadmine, et mehel on teine. Kui ma olen Sulle olnud truu ja hea naine ja Sa tood koju mulle mõne haiguse, siis küsimus pole selles, et ma nüüd pean antikaid sisse sööma, küsimus on selles, et Sa ei austa. Ja minu jaoks isiklikult pole midagi rängemat, kui teadmine, et inimene, kellega ma oma elu jagan ei austa mind… Kui see puudub, ei aita isegi nõretav kõne pisarate saatel, kuidas Sa mind armastad. Noh, mis siin salata, eks selliseid on meeste ja naiste hulgas, aga ma ikkagi tahan öelge, et austage neid inimesi, kes on teie küljeluuks tulnud, iga inimene on väärt tõde ja austust, iga naine tahab tunda end väärtuslikuna ja iga partner peaks tahtma tunda end väärika kaaslasena.
Täna üht teist sõpra kohates pidin taaskord tõdema, et mehed ei ole õppinud ära üht olulist asja – kui Sa härjal sarvist kohe ei haara, siis hiljem on hilja. Ma olin u 10ndas v 11ndas klassis, kui mul oli koolis üks silmarõõm. Ja no nagu noored skorpionipreilid ikka ma näitasin seda tol korral päris korralikult välja. No kes siis mind ei tunneks, nõretavad kirjad ja imalad luuletused… Ja tol korral sinna paika see asi jäigi, alati oli keegi parem. Aastad möödusid ja jõudis kätte see hetk, kus see sama mees hakkas minu järel käima, nüüdseks on ta juba vahelduva eduga mitu aastat üritanud, aga parim mis ma pakkuda suudan on sõprus. Vana suppi ikka üles ei soojenda. Ja kui ma täna temalt küsisin, et miks sa siis tookord vedu ei võtnud ütles ta, et „Miks sa küll nii vara kõike tahtsid, siis ma olin veel loll.” Nojah, nüüd on jällegi liiga hilja. Mees kartis , mees tahtis sarvi maha joosta… Ja kõik see on tegelikult arusaadav, aga meie naised ei oota, me lähme eluga edasi, kui Sa armastust ei toida, siis ta hääbub. Jah, kindlasti on ka meie kõigi eludes mehi, kelle poole me pea laili jookseks ka 10a hiljem, kui see on ikka pigem erand kui reegel. Ikka on nii, et tihti on VALE aeg… Tegelikult on see ikka kummaline kuidas aastad võivad meid asju teisiti nägema panna. Kuidas me oleme võimelised armuma järsult inimestesse, keda ma aastaid teame ja kuidas me võime vaadata mehi/naisi, keda me kunagi nii hirmsasti ihaldasime ja kes nüüd tunduvad täiesti tavapärased jorsid.
Nt rääkisime me vägivallast, kas peale esimest lööki peaks naine pakkima asjad ja minema või peaksime me inimestena siiski oskama andestada ja andma veel ühe võimaluse. Kas kehv iseloom on miski, millest peaks armastus üle olema või on kõige olulisem ikka eelkõige iseend armastada ja kohe end sellisest elust eemaldama? Mis hoiab naisi vägivaldsete meeste juures? Hirm? Armastus? Kas on üldse võimalik armastada kedagi, kes meile haiget teeb?
Ja siis rääkisime petmisest. Mul on petmisega seoses olnud alati oma arvamus. Minu meelest ei näita petmine alati armastuse puudumist, vaid eelkõige austuse puudumist. Ja see on palju hullem. Olgem ausad, kui palju on tegelikult neid inimesi, keda seob tõeline, sügav, siiras ja omakasupüüdmatu armastus – ma usun, et ainult 25% paaridest on sidunud end jäävalt ja neid ei hoia koos harjumus, raha või turvatunne, vaid igikestev armastus, usaldus, austus ja mõistmine. Ja kui meil pole armastust, siis jumala eest, aus oleks kui me saaksime elus vähemalt austuse osaliseks. Kui ma olen kasvatanud kellegi lapsed üles, ma olen pesnud Sinu sokke ja olnud Sinu koduhoidjaks, miks Sa ei võiks mind selle eest austada, olla minu vastu aus… Kui Sa tahad midagi muud, siis mine…mine rahus, aga miks mehed arvavad, et palju ägedam on lihtsalt näkku valetada, nautida seda, et keegi kodu korras hoiab ja samal ajal kuskilt linnukesi kõrvalt võtta? Mehed ei saa vahel aru või nad ei tahagi aru saada või on neil aju teisiti ehitatud, et nii nagu nemad saavad haiget, kui nad leiavad oma naise teise mehe käte vahelt, sama ränk on ka naisele teadmine, et mehel on teine. Kui ma olen Sulle olnud truu ja hea naine ja Sa tood koju mulle mõne haiguse, siis küsimus pole selles, et ma nüüd pean antikaid sisse sööma, küsimus on selles, et Sa ei austa. Ja minu jaoks isiklikult pole midagi rängemat, kui teadmine, et inimene, kellega ma oma elu jagan ei austa mind… Kui see puudub, ei aita isegi nõretav kõne pisarate saatel, kuidas Sa mind armastad. Noh, mis siin salata, eks selliseid on meeste ja naiste hulgas, aga ma ikkagi tahan öelge, et austage neid inimesi, kes on teie küljeluuks tulnud, iga inimene on väärt tõde ja austust, iga naine tahab tunda end väärtuslikuna ja iga partner peaks tahtma tunda end väärika kaaslasena.
Täna üht teist sõpra kohates pidin taaskord tõdema, et mehed ei ole õppinud ära üht olulist asja – kui Sa härjal sarvist kohe ei haara, siis hiljem on hilja. Ma olin u 10ndas v 11ndas klassis, kui mul oli koolis üks silmarõõm. Ja no nagu noored skorpionipreilid ikka ma näitasin seda tol korral päris korralikult välja. No kes siis mind ei tunneks, nõretavad kirjad ja imalad luuletused… Ja tol korral sinna paika see asi jäigi, alati oli keegi parem. Aastad möödusid ja jõudis kätte see hetk, kus see sama mees hakkas minu järel käima, nüüdseks on ta juba vahelduva eduga mitu aastat üritanud, aga parim mis ma pakkuda suudan on sõprus. Vana suppi ikka üles ei soojenda. Ja kui ma täna temalt küsisin, et miks sa siis tookord vedu ei võtnud ütles ta, et „Miks sa küll nii vara kõike tahtsid, siis ma olin veel loll.” Nojah, nüüd on jällegi liiga hilja. Mees kartis , mees tahtis sarvi maha joosta… Ja kõik see on tegelikult arusaadav, aga meie naised ei oota, me lähme eluga edasi, kui Sa armastust ei toida, siis ta hääbub. Jah, kindlasti on ka meie kõigi eludes mehi, kelle poole me pea laili jookseks ka 10a hiljem, kui see on ikka pigem erand kui reegel. Ikka on nii, et tihti on VALE aeg… Tegelikult on see ikka kummaline kuidas aastad võivad meid asju teisiti nägema panna. Kuidas me oleme võimelised armuma järsult inimestesse, keda ma aastaid teame ja kuidas me võime vaadata mehi/naisi, keda me kunagi nii hirmsasti ihaldasime ja kes nüüd tunduvad täiesti tavapärased jorsid.
teisipäev, juuli 07, 2009
Armastusest
Öeldakse, et on ajad kus antakse ja on aeg kus kogutakse... Mina praegu ei anna, mul puudub motivatsioon, aga ma kogun ja jagan kogutut Teiegagi ... Gibrani tekstidest ka midagi seekord.
Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.
Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.
Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.
Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.
Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.
Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest armastusest piisab armastuseks.
Kui te armastate, ei pea te ütlema: "Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.
Armastusel pole muud iha kui täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.
Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.
Ja ta tõstis pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:
Kui armastus viipab, järgnete talle,
Olgugi tema rajad rängad ja järsud.
Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,
Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.
Ja kui ta kõneleb teile, siis usute teie temasse,
Kuigi tema hääl võib vapustada te unesid, nagu põhjatuul laastab aia.
Sest nii nagu armastus kroonib, lööb ta ka risti. Nagu ta istutab, nii ta ka kärbib.
Nii nagu ta tõuseb teie kõrgusse ja hellitleb õrnimaid oksi värelemas päikeses,
Nii laskub ta ka alla teie juurteni ja vapustab neid nende klammerdumises maa külge.
Otsekui viljapäid kogub ta teid endasse.
Ta peksab teid, et te paljastuksite.
Ta sõelub teid vabaks teie kestadest.
Ta jahvatab teid valgeks.
Ta sõtkub teid vooljaks;
Ja siis alles loovutab ta teid oma pühale leegile, et teist saaks püha leib Jumala pühaks söömaajaks.
Kõike seda teeb armastus teiega, et te võiksite tunda oma südame saladusi ja selles teadmises saada osaks Elu südamest.
Aga kui te oma pelglikkuses peaksite otsima ainult armastuse rahu ja armastuse naudingut,
Siis oleks teile parem, kui kataksite oma alastuse ja väljuksite armastuse rehetoast,
Aastaaegadeta maailma, kus te küll naerate, aga mitte kogu oma naeru, ja kus te küll nutate, aga mitte kõiki oma pisaraid.
Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest.
Armastus ei omanda ega ole omandatav;
Sest armastusest piisab armastuseks.
Kui te armastate, ei pea te ütlema: "Jumal on mu südames", vaid pigem: "Olen Jumala südames."
Ja ärge arvake, et võite juhtida armastuse kulgu, sest armastus, kui ta leiab teid eest väärsena, juhib teie teed.
Armastusel pole muud iha kui täitumine.
Aga kui te armastate ometi ihaledes, olgu need teie ihad:
Sulada ja olla kui vulisev oja, kes laulab öös oma viisi.
Tunda liigõrnuse valu.
Saada haavatud omaenese armastuse mõistmisest;
Ja veritseda meelsalt ja rõõmuga.
Ärgata aoaegu tiivulise südamega ja tänada veel ühe armastusepäeva eest;
Puhata keskpäeval ja mediteerida armastuse ekstaasi üle;
Pöörduda õhtu hakul koju tänutundes;
Ja uinuda, palve armsama eest südames ja kiituselaul huulil.
Lemmiksarjast mõned read...
"Sometimes pain becomes such a hugh part of your life that you expect it to always be there. Because you can't remember a time in your life when it wasn't. But then one day you feel something else something that feels wrong only because its so unfamiliar and in that moment you realise you're happy".
Happiness comes in many forms in the company of good friends in the feeling you get when you make someone elses dream come true or in the promise of hope renewed. It's okey to let yourself be happy because you never know how fleeting that hapinnes might be".
Happiness comes in many forms in the company of good friends in the feeling you get when you make someone elses dream come true or in the promise of hope renewed. It's okey to let yourself be happy because you never know how fleeting that hapinnes might be".
Kahlil Gibrani sulest
Kui ma vajan vaimutoitu, siis üks minu lemmikuid on Gibran... Siin on mõned tema read, mis kõnelevad kaunilt Arust ja kirest.
Ja preestritar kõneles uuesti, öeldes: Kõnele meile Arust ja Kirest.
Ning ta vastas nõnda:
Tihtigi on teie hing lahinguväli, kus teie aru ja otsustusvõime on sõjajalal teie kire ja himudega.
Kui võiksin vaid olla lepitaja teie hinges, nii et lahkhelidest ja kademeelsusest tema osade vahel võiks sündida ühtsus ja harmoonia.
Aga kuidas võiksin ma seda, kui teis endis pole lepitust, õieti armastust oma kõikide loomuosade vastu?
Aru ja kirg on teie meresõitja hinge rooliratas ja puru.
Kui üks või teine viga saab, siis jääte kas pillutada lainete meelevalda või triivima ulgumerele.Sest aru, kui ta üksipäini valitseb, on ahistav jõud; ja valveta jäänud kirg on leek, mis põleb omaenda hävinguni.
Sellepärast laske oma hingel ülendada oma aru kire kõrgustesse, et ta võiks hõisata;
Ja las ta juhtida teie kirge targu nii, et teie kirg võiks iga päev elada läbi uuestisünni ning nagu fööniks tõusta omaenese tuhast.
Ja preestritar kõneles uuesti, öeldes: Kõnele meile Arust ja Kirest.
Ning ta vastas nõnda:
Tihtigi on teie hing lahinguväli, kus teie aru ja otsustusvõime on sõjajalal teie kire ja himudega.
Kui võiksin vaid olla lepitaja teie hinges, nii et lahkhelidest ja kademeelsusest tema osade vahel võiks sündida ühtsus ja harmoonia.
Aga kuidas võiksin ma seda, kui teis endis pole lepitust, õieti armastust oma kõikide loomuosade vastu?
Aru ja kirg on teie meresõitja hinge rooliratas ja puru.
Kui üks või teine viga saab, siis jääte kas pillutada lainete meelevalda või triivima ulgumerele.Sest aru, kui ta üksipäini valitseb, on ahistav jõud; ja valveta jäänud kirg on leek, mis põleb omaenda hävinguni.
Sellepärast laske oma hingel ülendada oma aru kire kõrgustesse, et ta võiks hõisata;
Ja las ta juhtida teie kirge targu nii, et teie kirg võiks iga päev elada läbi uuestisünni ning nagu fööniks tõusta omaenese tuhast.
Tellimine:
Postitused (Atom)