Ma pean taaskord tõdema, et meessõprade omamine on üks väärt asi. Eile öösel ma kohtusin sõbraga, keda ma pole pikka aega näinud ja hea oli läbi pimeduse sõita ja rääkida asjadest, mis mind mõtlema panid.
Nt rääkisime me vägivallast, kas peale esimest lööki peaks naine pakkima asjad ja minema või peaksime me inimestena siiski oskama andestada ja andma veel ühe võimaluse. Kas kehv iseloom on miski, millest peaks armastus üle olema või on kõige olulisem ikka eelkõige iseend armastada ja kohe end sellisest elust eemaldama? Mis hoiab naisi vägivaldsete meeste juures? Hirm? Armastus? Kas on üldse võimalik armastada kedagi, kes meile haiget teeb?
Ja siis rääkisime petmisest. Mul on petmisega seoses olnud alati oma arvamus. Minu meelest ei näita petmine alati armastuse puudumist, vaid eelkõige austuse puudumist. Ja see on palju hullem. Olgem ausad, kui palju on tegelikult neid inimesi, keda seob tõeline, sügav, siiras ja omakasupüüdmatu armastus – ma usun, et ainult 25% paaridest on sidunud end jäävalt ja neid ei hoia koos harjumus, raha või turvatunne, vaid igikestev armastus, usaldus, austus ja mõistmine. Ja kui meil pole armastust, siis jumala eest, aus oleks kui me saaksime elus vähemalt austuse osaliseks. Kui ma olen kasvatanud kellegi lapsed üles, ma olen pesnud Sinu sokke ja olnud Sinu koduhoidjaks, miks Sa ei võiks mind selle eest austada, olla minu vastu aus… Kui Sa tahad midagi muud, siis mine…mine rahus, aga miks mehed arvavad, et palju ägedam on lihtsalt näkku valetada, nautida seda, et keegi kodu korras hoiab ja samal ajal kuskilt linnukesi kõrvalt võtta? Mehed ei saa vahel aru või nad ei tahagi aru saada või on neil aju teisiti ehitatud, et nii nagu nemad saavad haiget, kui nad leiavad oma naise teise mehe käte vahelt, sama ränk on ka naisele teadmine, et mehel on teine. Kui ma olen Sulle olnud truu ja hea naine ja Sa tood koju mulle mõne haiguse, siis küsimus pole selles, et ma nüüd pean antikaid sisse sööma, küsimus on selles, et Sa ei austa. Ja minu jaoks isiklikult pole midagi rängemat, kui teadmine, et inimene, kellega ma oma elu jagan ei austa mind… Kui see puudub, ei aita isegi nõretav kõne pisarate saatel, kuidas Sa mind armastad. Noh, mis siin salata, eks selliseid on meeste ja naiste hulgas, aga ma ikkagi tahan öelge, et austage neid inimesi, kes on teie küljeluuks tulnud, iga inimene on väärt tõde ja austust, iga naine tahab tunda end väärtuslikuna ja iga partner peaks tahtma tunda end väärika kaaslasena.
Täna üht teist sõpra kohates pidin taaskord tõdema, et mehed ei ole õppinud ära üht olulist asja – kui Sa härjal sarvist kohe ei haara, siis hiljem on hilja. Ma olin u 10ndas v 11ndas klassis, kui mul oli koolis üks silmarõõm. Ja no nagu noored skorpionipreilid ikka ma näitasin seda tol korral päris korralikult välja. No kes siis mind ei tunneks, nõretavad kirjad ja imalad luuletused… Ja tol korral sinna paika see asi jäigi, alati oli keegi parem. Aastad möödusid ja jõudis kätte see hetk, kus see sama mees hakkas minu järel käima, nüüdseks on ta juba vahelduva eduga mitu aastat üritanud, aga parim mis ma pakkuda suudan on sõprus. Vana suppi ikka üles ei soojenda. Ja kui ma täna temalt küsisin, et miks sa siis tookord vedu ei võtnud ütles ta, et „Miks sa küll nii vara kõike tahtsid, siis ma olin veel loll.” Nojah, nüüd on jällegi liiga hilja. Mees kartis , mees tahtis sarvi maha joosta… Ja kõik see on tegelikult arusaadav, aga meie naised ei oota, me lähme eluga edasi, kui Sa armastust ei toida, siis ta hääbub. Jah, kindlasti on ka meie kõigi eludes mehi, kelle poole me pea laili jookseks ka 10a hiljem, kui see on ikka pigem erand kui reegel. Ikka on nii, et tihti on VALE aeg… Tegelikult on see ikka kummaline kuidas aastad võivad meid asju teisiti nägema panna. Kuidas me oleme võimelised armuma järsult inimestesse, keda ma aastaid teame ja kuidas me võime vaadata mehi/naisi, keda me kunagi nii hirmsasti ihaldasime ja kes nüüd tunduvad täiesti tavapärased jorsid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar