Miks Eesti naine eelistab Arno asemel Jose Enriquet?

Ja siit tuleb postitus, pärast mille ilmumist pean ilmselt hakkama kandma kuulivesti või Eestist sootuks põgenema. Kujutan ette, et Selveri juurvilja letis tahab nii mõnigi Eesti mees mind nüüd tomatiga surnuks loopida. Rahu! 

Minu tekstid ei kehti kunagi iga inimese kohta, samuti pole eesmärk hukkamõista, vaid panna asjade üle mõtlemna ja kasvõi väikeste sammudena tuua mingeid muutusi. Kui Sa tunned end puudutuna, siis Sa ei pea mind ründama, vaid kui Sulle sobib nii, nagu on, siis pane see kirjutis ristist kinni, kui tahaksid ka ise midagi muuta, siis loe uuesti läbi ja võta seda kui konstruktiivset kriitikat. 

Kordan veel, inimesi on erinevaid ja rahvus pole alati määrav, aga siiski mingid eripärad ju ometigi on. Ühesõnaga … 

Mind  need hallid varjundid  nüüd kummitavad, seda ilmselt minu elukutse tõttu. Esiteks ma analüüsisin  sisu risti-rästi läbi, teiseks ma püüan mõista, mida see kirjanik sellist tegi, et ta suutis kirjutada teose, mis on vallutanud kogu maailma. Ma suutsin välja mõelda kaks põhielementi just filmist, mis viib naised teise dimensiooni või kuskile roosasse maailma, mida nad tavaelus ei koge. 

Esiteks see lennustseen. Naised ikka arutavad ju, et nooh, lähed deidile, jälle see kohvik ja "loomaaed". Ma olen purilennukiga lendamas käinud, see ei ole mingi ulmehinnaga ettevõtmine. Ma ju ei eelda, et mees peab seda lennukit ise omama. See on täpselt selline väljaminek, et kui mõned nädalavahetuse klubitiirud vahele jätta ja suitsetamisest ka loobuda, siis korra elus jõuad ikka naise lendama viia.  Iga naine tahab kordki elus olla midagi enamat, kui mingi järjekordne kohvikaaslane. Sa viid iga teise naise oma Lavazzat jooma, keegi ei taha olla nagu iga teine naine. Naistele meeldib see: "Sa oled esimene, kelle ma..." See pushib meie ego, rääkimata sellest, et ääretult muljetavaldav on, kui mees on tsipa rohkem pingutanud deidi nimel, kui, et töölt kingiks saadud tasuta teatripiletitega Sind üllatab. Mitte, et teatris midagi halba oleks või, et tasuta piletid ei kõlbaks, aga see onju nii lihtne. Boss annab piletid ja Sina teed näo, nagu Sa oleks tohutu organiseermistöö ära teinud. Jah,  arusaadav, et Sa iga naise tarvis ei pingutagi üleliia, aga sellepärast meile meeldibki, kui Sa tead, mis Sa tahad, tunned ära selle, keda Sa ihaldad ja PÜHENDUD, You know!? Mitte ei hoora ringi ja osta igale ühele kohvi (thats not cool), vaid valid välja  ühe ja teed temast printsessi! No arusaadav, et Sa vahel ei tea ju ja pole endas kindel jne, aga siis pole mõtet ka ringi joosta nagu peata kana … Võta hoog maha ja tee endale selgeks, mida Sa üldse tahad, enne seda pole sa mehena lihtsalt tõsiseltvõetav. 

Teine asi. See, kuidas Mr. Grey seda naist võtab (vabandust väljenduse pärast). Ma ei ole kõigi Eesti paaride magamistoas toimuvaga kursis, aga mulle siiski tundub, et kohalikud on üsna  kiretud isendid. Eestlase jaoks on seks nagu töö või kohustus,  nagu plaanimajandus - viis päeva peab soovist ette teatama ja siis käib ka kõik reeglite järgi ja steriilses keskkonnas. Need, kes on vähe julgemad, lähenevad mingil neandertaallase moel, olles sealjuures mats:"Keppi saab v?" Dream on! Kas selliseid hästi kasvatatud, sisuga mehi, kes igal tasandil teavad, mida nad tahavad ja julgevad seda ka võtta, üldse on tänapäeval või ongi järgi jäänud sellised "Appi, naine, jookseme" isendid? Jõulisus, kirglikkus ning enesekindlus on ilmselt need märksõnad, mis töötavad iga teise naise puhul. Nagu ma mõned päevad tagasi kirjutasin: OTSUSEKINDLUS. Isegi, kui Sa nõuad naiselt voodis, et ta ennast piitsutada laseks, aga oled seda nõudes iseteadlik, järjekindel ning austav, siis see naine teeb kõik Sinu heaks. Ma saan aru, miks Eesti mees tihtilugu  selliseid naiivseid verinoori  kiisusid vaatab -  sest tal puudub selgroog ja teadmised, kuidas pesuehtsa naisega toime tulla. Kurb muidugi... Nii need Jose Enriqued  tulevadki ja viivad kõik vinged eesti naised Maarjamaalt minema. Ei nad ei meelitanud teda rahaga, nagu arvab kibestunud Eesti mees,  ilmselt oli ta lihtsalt voodis pisut enamat, kui tuim ja kiretu pohhuist, kes pärast seksi selja pöörab. 

Eesti mehel oleks viimane aeg hakata oma mehelikkusega tööd tegema (reaalsuses ei puuduta see vaid Eesti meest). Just selle enesekindlusega. Eesti mees on tark, töökas, hea väljanägemisega, aga tohutult ebakindel. Ja see muudab ta ka seksuaalselt ebaatraktiivseks. Eks siin on parasjagu süüd ka naistel ja eks see mehelikkuse/naisellikuse kreeni vajumine ongi toimunud mõlema soo süül. Kurb on vaadata, kuidas Eesti mees julgeb ligineda ainult siis, kui pits juba hinge all on ja siis muutub kogu see protsess naeruväärseks. Ka seks täis peaga pole mingi Jumalik nauding. Mõni räägib, et lõdvestub sel moel. Lõtv võib Sul lõpuks sõber püksis olla ja see pole äge! Meeled muutuvad nüriks, Sa ei suudagi tajuda nüansse, mis seksi eriti erutavaks teeb. 

Ma saan aru, et seda enesekindlust jääb suuremal osal puudu. Tõtt-öelda, ega mees olla pole vist sugugi lihtne. Naistel on üsna kõrgendatud ootused, pluss kaasavara ei saanud Sa ka teps mitte ise valida. Kui naisel on väike partii, siis aitab ikka silikon hädast välja, aga mehena pole Sul suurt midagi ette võtta, kui Jumal Sind õnnistanud pole, vaid peadki oma oskuseid lihvima, aga kelle peal Sa harjutad? Ma inimlikul tasandil saan tegelikult meestest, nende komlpleksidest ja hirmudest aru. See on koht, kus ka naised võiksid oma inimlikumat poolt üles näidata  ja mitte naeruvääristada kedagi. 

Iga mees võiks ka aru saada, et naised ei hinda enamjaolt meest mitte tema biitsepsi järgi, vaid just attituud on see, mis loeb ja sealjuures mitte see macholik mask, mida paljud mehed üritavad kanda, vaid just see siiras enesekindlus, mis kiirgab mehest, kes on leidnud iseenda, õppinud end armastama, teinud selgeks, mida ta elult soovib, millist partnerit enese kõrval näha tahab jne. 

Küsimus pole rahas või selles, kui suur või väike on Sinu “Väike Ott” , küsimus on selles, kui palju Sa ise end väärtustad. Aja selg sirgu. Eesti mees on hea mees, aga eneseusku napib! 

PS! Kui Sa tahad head naist, siis see hea naine ootab Sind ammu, aga vahel tuleb püksid püülist puhtaks pühkida, rehetare taha pikniku tekk maha panna ja rukililled ka korjata, et see Tiiutalu Tütrekene ikka päriselt endale võita. Ta tahab tunda, et on ERILINE ja, et Sina ütleksid, et ta on ESIMENE, kelle pärast Sa ise lilli korjamas käisid. 

Kui kaob lootus ...

Kui inimesed mulle vanasti rääkisid, et nad kardavad üksindust, siis ma ei saanud sellest väga aru. Minu meelest tundus üksi elamine vägagi chill, ikkagi vabadus. Aga ühel hetkel muutub see vabadus üsna rusuvaks. Ja kui ma räägin erinevate inimestega enda ümber, siis see üksinduse tunne on väga paljudel. Maailm on inimesi täis, aga Sa tunned end üksikuna. See oli hetk, kus ma tajusin ära, et armastuse defitsiit on tõepoolest tohutu ning kõik need “armasta iseennast” stiilis eneseabiraamatud ju ei tööta. Keegi ei taha üksi olla, see, et seda olude sunnil ollakse ja sinna juurde head nägu tehakse on lihtsalt seetõttu, et kui halama hakkaks, oleks veel hullem. 

Üksikuna võib end muidugi tunda ka vale inimesega koos elades. Päris mitmetel naistel minu tutvusringkonnas on olnud dilemma, et kas jääda kellegi kõrvale, kellega koos oled hingelt ikka üksi ja tihilugu on soe kehagi juba teises voodis ja seina taga või vaadata oma hirmudele otsa ja olla ja eladagi päris ihuüksi. Kumbki variant ei tundu just ülearu ahvatlev. 

Üks minu tuttav ütles, et ta ei oskagi üksi elada, ta läheb lihtsalt hulluks ja sestap ongi tema kõrval mees, kes parasjagu saadaval oli – tubli ja töökas, mitte just unistuste prints, aga parem kui õhtul iseendaga teed juua. Kõlab kuidagi nii halvasti, kes see tahaks meest mehe pärast? Mina ei tahaks. 

Samal ajal näen ma ka enda pealt, et kui see üksi elamise periood liiga pikaks venib, siis see hakkab ka kuidagi depressiivselt mõjuma ja ma olen  näinud  seda ka päris mitmete sõprade pealt . Just üksi elevate inimeste jutust kumab kõige enam läbi mustavõitu noote. See üksi eksisteerimine pole loomupärane. Võib-olla kui Sa oled mingi valgustunud vaimne guru, siis Sa suudad oma koopas omaette viis aastat järjest palvetada, aga tavaline inimene nagu mina või Sina, meie vajame inimlikku lähedust. 

Üleüldse on mingi väga kummaline ajastu  praegu, ma näen palju inimesi, kes on segaduses, mitte mingit selgust pole, inimesed on tohutult rahulolematud. Üksikud ihaldavad meeleheitlikult lähedust ning paaris olevad inimesed tunnevad aheldatust, tajutakse selgelt, kui ümbritsev elu on võlts, aga samal ajal igapäeva reaalsus hoiab kinni ja tagasi, et oma unistuses liialt lendu ei läheks. Unistatakse printsist, aga elatakse ikka selle Vello või Toomasega, kes iga nädalavahetus vastu lõugu virutab, sest kui ta parasjagu viina ei võta, on ta ju päris normaalne mees. Unistatakse oma ettevõttest ja väiksest pagariärist, aga hirm selle ees, et äkki homme polegi võimalik millegagi üüri maksta sunnib ikka sinna Rimi kassasse  või Soome koristajaks minema, mis pole ju üldse halvad töökohad, aga mopiga vehkimisel ja kringli küpsetamisel on siiski märkimisväärne vahe – üks on Sinu kirg, teine vahend elama jääda ja väärikalt elust läbi minna. 

Minu sõber ütles kuldsed sõnad:”Inimesed kulutavad raha kõigele, mis annab neile usku ja lootust.” Miks muidu ostetakse kokku mitmesaja euroseid “siirupeid”, mis lubavad teid kiiresti terveks teha, raamatuid, kus räägitakse kuidas leida oma unistuste prints ja see edukalt ära kodustada, toitumiskavasid, mille järgimisel peaks teist järgmine miss Universum saama. Inimesed maksavad selle eest, et keegi neile näpuga ette näitaks ja puust ja punaseks teeks, et kui Sa tahad olla sale, söö salatit ja väherasvast liha. Pole just tuumateadus. Ka ei tunne ma isiklikult ühtegi inimest, kes on mõne suhtenõustaja näpunäidete abil järsku Selveri poejärjekorras oma unistuste meest kohanud ja siis õnnelikult elu lõpuni ilma ühegi probleemita koos püsinud. 

Me oleme rahvana kaotamas kolme üliolulist komponenti siin elus – usk, lootus ja armastus. Mina näen, et see just ongi meie ohtrate suitsiidide, perevägivalla, sõltuvushäirete, terviseprobleemide  jms algpõhjus. Inimesed on nii katki, et nad isegi ei julge enam unistada, proovitakse kuidagigi toime tulla, inimesed on nii tühjad, et isegi paariline ei suuda seda tühjust ka kõige suurema tahtmise korral täita. Ja ega sest nõustajast või metsanõiastki  suurt tolku pole. 

Mõned ööd tagasi mind valdas tohutu äng ning kurvameelsus ja see polnud seotud minu enese elu või probleemidega, ma tajusin kogu ühiskonnas levivat hirmutunnet, valu, paanikat. Ma mõtlesin neile süütutele ohvritele Ukrainas, hirmus elavatele egiptlastele, väsinud eestlastele ja sellele, kui abitud me tegelikult kõiges selles oleme. 

Mina usun, et palvel on jõud, sestap olen igal õhtul palunud, et me saaksime elada hirmuvabalt, et me ei peaks muretsema, kas homme on meil kodumaa ja rahu, et me ei peaks muretsema, et kas meil jätkub toidu ja üüri jaoks  vahendeid, et me meie sees poleks nõnda suurt segadust, vaid oleks selgus ning teadmine, et me taipaksime tõde. Ma palun selle eest, et igal inimesel oleks keegi, kellele raskel hetkel toetuda ning kellega jagada oma rõõme ja selle eest, et iga laps tunneks end turvaliselt ning armastatuna, et ta ka täiskasvanu eas suudaks ja oskaks seda vastu võtta ning pakkuda. Ma palun selle eest, et valel baseeruv laguneks, et saaks sündida aus ning siiras. Ma palun  hingerahu ning rõõmu iga inimese südamesse. Ma palun selle eest, et meil kõigil oleks taas usk, lootus ning armastus. 

Tinderi ajastu

Tinderist rääkis mulle umbes pool aastat tagasi üks tuttav, kes kiitis, et nii palju naisi polevat tal veel elus olnud. Tõepoolest, atraktiivse isasena tõmbas ta naisi magnetina ligi ja nautis sestap lausa igapäevaselt erinevate näitsikute seltskonda. “Mõni päev on mul neid isegi kaks, aga siis tuleb targalt aega planeerida”, kiitis Nipernaadi. Minu eesmärk polnud just mitut meest päevas voodisse saada, aga siiski tundus ahvatlevana võimalus tutvuda uute, huvitavate  ning eripalgeliste  inimestega ja muuhulgas ka mõnusalt aega veeta. Kui Sa oled agar tinderdaja, siis on lootust kõik uued filmid ja teatritükid ära näha, samuti ekstreemsust nautida ning erinevate  restoranide menüüdki läbi katsetada. Mis omakorda tekitab muidugi küsimuse, et kas säärane Rootsi laua laadne meeste tarbimine on ikka eesmärgiga leida armastust või mitte. 

Armastustst pole sinna muidugi paljud otsima tulnud, mida näitab ka asjaolu, et tinderis leidub väga palju suhtes olevaid inimesi. Samuti pole mingi saladus, et suur osa sealseid tegelasi tahavad lihtsalt skoorida ja natuke kätt harjutada erinevat tüüpi kehade peal. Mind see ei häirinud, kuna otsekohese naisolevusena tegin esimese kolme minuti jooksul kindlaks, mida vastassoo esindaja otsima on tulnud. Sellega kaasneb ainult üks probleem – kui aus on Sinu vastne match?

Ka oma sõpradega rääkides olen avastanud, et just ausus on see, millest tänapäeval ikka pisut vajaka jääb. Minu meelest skoorivad ka need mehed päris hästi, kes ausalt tunnistavad, et nad just laste ema ja tulevast kaasat ei otsi, aga enamik mehi näib siiski veel endiselt uskuvat, et  naise voodisse saamiseks on tarvis kiirelt  õhulosse  ehitama asuda. Eks teatud printsi otsijate puhul see ka töötab, aga ainuke häda on see, et pärast tuleb elada teadmisega, et kellegi süda on miljoniks killuks murtud. Vahel ma mõtlen, et kas meestel üldse süda seetõttu valutab? Enamikel vist siiski mitte. Usutakse, et kui naine kätte annab, siis küllap tahtiski vaid seksi või siis arvatakse, et mis sellest südamest, ma olen ju naisele andnud ohtralt naudingut, olgu nüüd tänulik. Ega jah, tänapäeval on seks tõesti säärane defitsiit, et laskuks või tänutundest põlvili ja suudleks Don Juani varbaid, et nõnda abivalmilt ja omakasupüüdmatult oma väikest  sõpra laenas. 


Mina olen ikkagi aru saanud, et naised ja mehed on erinevad ja kui tahta ausat äri ajada, siis tuleb ka läbinisti aus olla. Pole ju saladus, et tänapäeva näitsikud suhtuvad üheöösuhetesse märksa vabameelsemalt, kui sada aastat tagasi, aga probleem tekib siiski siis, kui kohtumisele minnakse totaalselt eri ootustega. Üks otsib eluarmastust, teine kiiret keppi. Loomulikult see naine tunneb end hiljem ärakasutatuna. Tema ootused olid ju teised, seda enam, kui mees annab mõista, et temagi otsib oma preili Õiget. Teine asi, millele olen mõelnud on see, et ühseöösuhtel ja üheöösuhtel  on suur vahe. Enamik naisi väärtustab seksi juures  ka hellust, emotsionaalset  lähedust ja turvatunnet, samal ajal, kui paljude meeste jaoks on seks pelgalt füüsiline akt. Kui mees suudab naisele ka pisukest hellust pakkuda ja naine annab vastu oma keha, siis on see nagu vorst vorsti vastu tehing ning jätab positiivse emotsiooni ka naisele. Kui aga mees pärast seksi tuimalt selja pöörab, siis loomulikult tunneb naine, et teda on petetud või lihtsalt ärakasutatud. Ja just seetõttu ongi palju ka neid naisi, kes üheöösuhteid alandavaks ning odavaks peavad. Loomulikult ei taha sa kogeda ju seda ärakasutatu tunnet ja seda tekitavad just nn ilusad valed või siis mehe poolne ükskõiksus ning pealiskaudsus. 

Minu jaoks on tinderist aga saanud ajaviite vorm. Tavaliselt pillun ma riste ja südameid kas kuskil kedagi oodates või mõne tüütu sugulasega  telefonis rääkides. Seega, Sa otsid justkui midagi või kedagi ka siis, kui Sa midagi ega kedagi tegelikult ei vaja. Ja no neid karvaseid ja sulelisi ikka tuleb uksest ja aknast. Veider, et tegelikult me ju säärastes kohtades lähtumegi vaid inimese välimusest. Nagu Kinder Surprise – kõik munad seal resti peal on ühtemoodi ilusad ja värvilised, aga mänguasi seal sees võib-vahel ikka puhta pahn olla. Teisalt ei tea Sa iial, millega elu Sind üllatada võib -  võib-olla kohtad oma eluarmastust just uue ajastu lihaturul.