Eckhart Tolle on kord öelnud: “ If You get the inside right, outside will fall into place.”
Head sõbrad, ma tunnen, kuidas minu elus on palju muutunud. Õigem oleks vist öelda minu sees on palju muutunud. Ja kui need sisemised muutused toimuvad, siis paratamatult muutub palju ka meie ümber. Need muutused võivad olla kohati jahmatavad, kohati ootamatud, kohati tõeliselt üllatavad. Isegi kerge segadus võib tekkida, et mis toimub? Kõik on korras! On teatud loomulikud protsessid, mis käivad käsikäes meie arengu ning kasvuga.
Ühel hetkel ehmatasin ära, et miks on küll nii, et mida rohkem leian iseennast, mida enam ennast armastan ja mida enam seda armastust ka kiirgan, kaovad inimesed minu elust ära. Korra tekkis tunne, et äkki teen midagi valesti. Kõik on korras! Asi on selles, et väga paljud inimesed meie umber kardavad kolme asja – otsekohesust, EI’d ja siirast armastust. Viimast kardavad just need, kes iseennast ei armasta, sestap ei oska nad tänulikkusega vastuvõtta ka teistepoolset armastust, isegi kui seda on pakutud tingimusteta. Ma taipasin, et mida enam ma olen mina ise, st julgen öelda oma arvamusi välja, julgen näidata oma tundeid, julgen keelduda, seda enam nägin ma ka põgenemist või pesuehtsaid rünnakuid. See oli alguses hirmutav, kuid siis taipasin ma midagi, mis loksutas kõik paika. Minu ellu on tulnud ka topelt koguses neid inimesi, kes väga siiralt pakuvad mulle seda, milleks ise olen saanud. Inimesi, kes kannavad mind kätel, inimesi, kes seisavad minu kõrval nii raskustes kui rõõmus, inimesi, kes ei karda oma tundeid väljendada. Ehk ma taipasin, et kõik on muutunud nii selgeks. Ma ei pea enam mõistatama, kes kuulub minu ellu ja kes mitte. Kõik need, kes on otsustanud lahkuda, on teinud oma valiku ja mina soovin vaid head teed ja jätkan oma teekonda nendega, kes aktsepteerivad mind täpselt sellena, kes olen. Nii nagu nemad on olnud minu elukool, olen mina olnud nende elukool.
Konkreetse näitena saan tuua inimese, kes oli harjunud elama moel, et tema juhib ja teised on marionetid, kes peavad tema tujude järgi etlema. Olin ka mina sinna lõksu kukkumas, kui taipasin, et ma ei taha olla kellegi marionett. Ma ei soovi oma ellu inimesi, kes minust lugu ei pea, kelle jaoks olen vaid siis oluline, kui neil midagi tarvis on. Ühel päeval ütlesin seda asjaosalisele ka otse näkku. Sellest kasvas muidugi suur pahameel ja loomulikult olin ma selle inimese elust päeva pealt välja lõigatud. Kui nii, siis nii. Mõni nädal hiljem juhtusin lugema sama inimese postitust, kus ta rääkis, et oli saanud nö ilmutuse, et peab kõike oma elus muutma, kuidas ta peab hakkama väärtustama inimesi, kuidas ta sai justkui löögi näkku, mis oli teda äratanud. Ma tean, et see inimene pole enam üks osa minu elust, aga mind valdas tohutu ning siiras rõõm, sest ma tean, et see viha, mist al tekkis minu vastu, mürgitas teda ennast ja ma nägin, et elu ise oli ta juhtinud õigele rajale. Vaadake, minu otsekohesus või siiras armastus kellegi vastu ei too esile minu ja kellegi teise suhteid, see toob esile inimese suhte iseendaga. Kui keegi vihastab, siis see viha on vaid ohutuli inimesele endale, et midag on valesti, midagi tuleb muuta. Kui inimene põgeneb, siis tegelikult ta ei põgene minu, vaid iseenda eest, kuid kurb tõsiasi on see, et enda eest põgeneda ei saa ja ühel hetkel tuleb tal see ülesanne siiski lahendada.
Seega ma ei tegele enam niivõrd sellega, et korrastada suhteid enda ja teiste inimeste vahel, vaid ma loon suhet iseendaga. Kui see on paigas, siis kõik ülejäänu loksubki ise paika. Jäävad need, kes peavad jääma, mängust lahkuvad need, kes on oma rolli täitnud.
Ma olen aru saanud, et mina ei loo oma kuvandit, seda loovad inimesed oma peas ja minul pole selle üle kontrolli. Kui me paneksime minu ette sada inimest ritta, siis kõik nad näeksid mind ja mõistaksid minu mõttemaailma eri moel. Mina olen mina, see kuidas keegi mind näeb või kuidas mõistab, ei sõltu enam minust.
Näiteks täna mõistsin, et ma olen ju lihtne inimene, kel on eri päevadel eri mõtted ning emotsioonid, aga need pole jäävad, jääv on vaid minu sügavaim olemus ja seda ongi kõrvalvaatajal raske mõista, endalgi keeruline. Ma ei ole minu mõtted ega emotsioonid ning kui keegi püüab mind nende baasil mõista või tundma õppida, ei saa ta mind iialgi päriselt tundma.
On oluline mõista, et miski siin maailmas pole jääv. See mõistmine tulebki aja ning elukogemusega. Ka sitt päev pole jääv. Seepärast naeratan ka kõige hallimal päeval, sest ma tean, et see päev on mööduv. See ongi usaldus elu vastu, millest Teile nõnda palju rääkinud olen.
Ilusad inimesed, pöörake sel kaunil jõuluajal pilk iseendasse, õppige armastama iseennast, loooge suhet iseendaga, seadkme enese sees asjad paika – kõige muu eest kannab juba elu ise hoolt.
Olge hoitud!
Head sõbrad, ma tunnen, kuidas minu elus on palju muutunud. Õigem oleks vist öelda minu sees on palju muutunud. Ja kui need sisemised muutused toimuvad, siis paratamatult muutub palju ka meie ümber. Need muutused võivad olla kohati jahmatavad, kohati ootamatud, kohati tõeliselt üllatavad. Isegi kerge segadus võib tekkida, et mis toimub? Kõik on korras! On teatud loomulikud protsessid, mis käivad käsikäes meie arengu ning kasvuga.
Ühel hetkel ehmatasin ära, et miks on küll nii, et mida rohkem leian iseennast, mida enam ennast armastan ja mida enam seda armastust ka kiirgan, kaovad inimesed minu elust ära. Korra tekkis tunne, et äkki teen midagi valesti. Kõik on korras! Asi on selles, et väga paljud inimesed meie umber kardavad kolme asja – otsekohesust, EI’d ja siirast armastust. Viimast kardavad just need, kes iseennast ei armasta, sestap ei oska nad tänulikkusega vastuvõtta ka teistepoolset armastust, isegi kui seda on pakutud tingimusteta. Ma taipasin, et mida enam ma olen mina ise, st julgen öelda oma arvamusi välja, julgen näidata oma tundeid, julgen keelduda, seda enam nägin ma ka põgenemist või pesuehtsaid rünnakuid. See oli alguses hirmutav, kuid siis taipasin ma midagi, mis loksutas kõik paika. Minu ellu on tulnud ka topelt koguses neid inimesi, kes väga siiralt pakuvad mulle seda, milleks ise olen saanud. Inimesi, kes kannavad mind kätel, inimesi, kes seisavad minu kõrval nii raskustes kui rõõmus, inimesi, kes ei karda oma tundeid väljendada. Ehk ma taipasin, et kõik on muutunud nii selgeks. Ma ei pea enam mõistatama, kes kuulub minu ellu ja kes mitte. Kõik need, kes on otsustanud lahkuda, on teinud oma valiku ja mina soovin vaid head teed ja jätkan oma teekonda nendega, kes aktsepteerivad mind täpselt sellena, kes olen. Nii nagu nemad on olnud minu elukool, olen mina olnud nende elukool.
Konkreetse näitena saan tuua inimese, kes oli harjunud elama moel, et tema juhib ja teised on marionetid, kes peavad tema tujude järgi etlema. Olin ka mina sinna lõksu kukkumas, kui taipasin, et ma ei taha olla kellegi marionett. Ma ei soovi oma ellu inimesi, kes minust lugu ei pea, kelle jaoks olen vaid siis oluline, kui neil midagi tarvis on. Ühel päeval ütlesin seda asjaosalisele ka otse näkku. Sellest kasvas muidugi suur pahameel ja loomulikult olin ma selle inimese elust päeva pealt välja lõigatud. Kui nii, siis nii. Mõni nädal hiljem juhtusin lugema sama inimese postitust, kus ta rääkis, et oli saanud nö ilmutuse, et peab kõike oma elus muutma, kuidas ta peab hakkama väärtustama inimesi, kuidas ta sai justkui löögi näkku, mis oli teda äratanud. Ma tean, et see inimene pole enam üks osa minu elust, aga mind valdas tohutu ning siiras rõõm, sest ma tean, et see viha, mist al tekkis minu vastu, mürgitas teda ennast ja ma nägin, et elu ise oli ta juhtinud õigele rajale. Vaadake, minu otsekohesus või siiras armastus kellegi vastu ei too esile minu ja kellegi teise suhteid, see toob esile inimese suhte iseendaga. Kui keegi vihastab, siis see viha on vaid ohutuli inimesele endale, et midag on valesti, midagi tuleb muuta. Kui inimene põgeneb, siis tegelikult ta ei põgene minu, vaid iseenda eest, kuid kurb tõsiasi on see, et enda eest põgeneda ei saa ja ühel hetkel tuleb tal see ülesanne siiski lahendada.
Seega ma ei tegele enam niivõrd sellega, et korrastada suhteid enda ja teiste inimeste vahel, vaid ma loon suhet iseendaga. Kui see on paigas, siis kõik ülejäänu loksubki ise paika. Jäävad need, kes peavad jääma, mängust lahkuvad need, kes on oma rolli täitnud.
Ma olen aru saanud, et mina ei loo oma kuvandit, seda loovad inimesed oma peas ja minul pole selle üle kontrolli. Kui me paneksime minu ette sada inimest ritta, siis kõik nad näeksid mind ja mõistaksid minu mõttemaailma eri moel. Mina olen mina, see kuidas keegi mind näeb või kuidas mõistab, ei sõltu enam minust.
Näiteks täna mõistsin, et ma olen ju lihtne inimene, kel on eri päevadel eri mõtted ning emotsioonid, aga need pole jäävad, jääv on vaid minu sügavaim olemus ja seda ongi kõrvalvaatajal raske mõista, endalgi keeruline. Ma ei ole minu mõtted ega emotsioonid ning kui keegi püüab mind nende baasil mõista või tundma õppida, ei saa ta mind iialgi päriselt tundma.
On oluline mõista, et miski siin maailmas pole jääv. See mõistmine tulebki aja ning elukogemusega. Ka sitt päev pole jääv. Seepärast naeratan ka kõige hallimal päeval, sest ma tean, et see päev on mööduv. See ongi usaldus elu vastu, millest Teile nõnda palju rääkinud olen.
Ilusad inimesed, pöörake sel kaunil jõuluajal pilk iseendasse, õppige armastama iseennast, loooge suhet iseendaga, seadkme enese sees asjad paika – kõige muu eest kannab juba elu ise hoolt.
Olge hoitud!
1 kommentaar:
Jällegi pean mainima, et oskad hästi sõnu ritta seada nii, et need kõigi sisemust puudutavad. Aitäh Sulle selle eest ja kaunist jõuluaega Sinulegi! :)
Postita kommentaar