Eile oligi see päev, kui ca 3 kuud kestnud ettevalmistused jõudsid lõpp-punkti. Koop Arponen ja tema akustiline bänd Flute of Shame vallutas Eesti lavalauad.
Ma arvan, et imelisemat sünnipäeva poleks osanud soovida. Need mehed teevad laval imet. Inimesed tantsisid, kioljusid, naeratlesid, nutsid, kallistasid - see oli üks üüratu emotsioon. Ja mina nutsin - mitte sellepärast, et rahvast oli vähe ja ma peale makasan, mitte sellepärast, et see oleks valus löök mu egole, et suur kmpaania ei toonudki nii palju rahvast kui oleks oodanud ja mitte ka sellepärast, et ma arvaks, et bändile ei meeldinud, vaid sellepärast, et see mis seal sel õhtul toimus oli nii võrratu ja ilus, et ma oleksin tahtnud seda iga eestlasega jagada.
Ma ei tea mis see on, aga kui need mehed oma suu lahti teevad, siis see on nii südamest ja nii kaunis, et see tekitab tibutagi kehale ja sunnib südame avama. See on see tunne, et Sa tahaksid kallistada igat oma kõrvalolijat, sa tahaksid ühendada käed ja minna selle tunde sisse. Või siis unustada ära kes Sa oled ja kus Sa oled ja lihtsalt sokid jalast rockida.
Kui ma neid augustis esimest korda Karvias nägin, siis ma teadsin kohe, et nad peavad Eestisse tulema. Ma tahan ja pean seda leidu jagama.
Ma tänan kõiki, tänu kellele see õhtu teoks sai. See oli fantastiline!
laupäev, november 19, 2011
pühapäev, november 13, 2011
Sädeinimesed minu elus :)
Eile õhtul oli mul suurepärane võimalus kuulata oma vana sõpra Mihkel Madalveed, kes rääkis oma elust ja tema jaoks olulistest märksõnadest, mis elus edasi viivad.
Mihklil on olnud väga oluline roll minu eneseleidmisel ja kujunemisel ja seetõttu oli tegemist väga emotsionaalse õhtuga, mis aitas meelde tuletada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun.
Eile oli juttu enesekindlusest ja julgusest olla mina ise. Sarnaselt Jarletile ka mina olen oma elus kompinud neid piire, et kusmaani ma julgem olla täielikult see, kes ma olen, öelda täpselt nii, nagu ma mõtlen ja loomulikult tuleb tihti ette hetki, kus tekib hirm, et ühiskond ei aktsepteeri meid nendena, kes me olla sooviksime. On inimesi, kes nimetavad mind liigotsekoheseks, on inimesi, kes kritiseerivad minu liigset avatust, on neid, kes arvavadki, et olen täiesti ebanormaalne inimene. Aga neid inimesi on vaid käputäis nende kõrval, kes tegelikult Sind hindavadki julguse eest olla Sina ise. Ma tunnen kaasa neile inimestele, kes püüavad alati teistele meeldida. Kuna meie ümber on tohutul hulgal erinevaid inimesi, siis kõigile meeldimine lõppeb sellega, et Sa kaotad iseennast. Sa muutud ebausaldusväärseks, sest inimesed ei tea, mida Sinult oodata, millised on Sinu isiklikud seisukohad - Sa oled tuulelipp, kes lehvib vastavalt tuule suunale ja uskuge, inimesed ei armasta seda.
Kui ma Mihkliga 10a tagasi tuttavaks sain, siis minu vaimne maailm oli veel täielikult merest tõusmata. Paljud asjad olid minu jaoks selgusetud ja kogu see usuvärk tundus paras woo-doo. Meil olid pikad ja sisutihedad vestlused, mis tihti päädisid tuliste vaidlustega. Ma olen oma olemuselt seda tüüpi, et ma vajan oma kogemust ja oma teekonda tõeni, mulle ei piisa sellest, et keegi ütleb ja nii on. Aga kogu nende vestluste juures oli meeletult motiveerivaks aspektiks Mihkli järjekindlus, see, et ta ise uskus sellesse, millest ta rääkis. Minu jaoks oli see tugevuse märk. Ma tundsin, et sellele inimesele saab loota, ta ei murdu ka siis, kui terve maailm on tema vastu. Tal oli sisemist jõudu ja usku ja see inspireeris mind. Ka mina olin tol hetkel juba teistmoodi kui teised ja mul oli valida, kas ma matan end maha ja püüan sulanduda halli massi või olla see, kelleks ma sündisin - mina ise, oma kiiksude, uskumuste ja väljaütlemistega.
Paljud ei tea tõsiasja, et just tänu Jarletile viis elu mind ajakirjanduseni.Tema julgus, sihikindlus ja kindlameelsus inspireerisid mind sedavõrd, et kirjutasin oma elu esimese artikli just Jarletist ja neljast noorpastorist. Minu teadmised kristlaste kohta olid olnud minimaalsed. Enamik seostavad usklikke ukse taga kolistavate jehhovistidega. Artikkel sai kribatud koolilehe tarvis, aga see ostus nii populaarseks, et minu juhendaja soovitas see saata ka kohalikku lehte. Mõeldud, tehtud. Sealt edasi hakkasid juhtuma täiesti enneolematud sündmused. Minuga võttis ühendust üks kristlik ajakiri, kes soovis ka seda tööd avaldada. Ja samal ajal, täiesti juhuslikult jälle, tutvusin ma Eesti Ekspressi inimestega. Tollane noortelehe peatoimetaja palus, et kohtuskin kõigi pastoritega ühe laua ümber ja teeksin Ekspressile loo. Kamp noori mehi, kui ma ei eksi, siis üle poolte olid ekstreemspordiga seotud ja see oli üks äge pärastöõuna, kus sai tohutult nalja. Kui see lugu oli 2004a ilmunud, siis Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep esitas mind aasta noorajakirjaniku nominendiks. Rõhutan, et tegemist oli minu ESIMESE artikliga. Õnneks see tiitel minu õuele ei tulnud, sest see oleks olnud natuke kummaline. Mingi aeg hiljem juhtusin ka ETV pealt nägema, et minu artiklit tsiteeriti ühes telesaates. Ja saate aru, ma kirjutasin usklikutest! Ma ei oleks osanud unes ka näha, et sellest kirjatööst saab selline hitt. Kirjutada alaealisena nii hellal teemal, kui seda on religioon, oli tõeline julgustükk. Ma poleks seda iial teinud, kui ma poleks kohanud nii karismaatilist meest nagu Mihkel seda oli ja ma poleks hetkel ajakirjanik, kui mul poleks leidunud julgust tulla välja millegi totaalselt uuega - tabuteemaga, mida väldivad ka kogenud ajakirjanikud.
Peale seda kui mitukümmend tuhat lugejat olid tutvunud minu esimese artikliga, sain ma tohutut innustust - ma tahtsin avastada veel inimesi, kirjutada veel, näha veel oma nime artikli all ja saada selle eest raha. See oli minu jaoks täielik eneseavastus, ma leidsin midagi, mida ma nautisin, mis pakkus mulle rahuldust. Artiklid muudkui ilmusid ja ma olin omadega maru rahul.
Kui Mihkel rääkis eile sellest, et ta ei uskunud, et ta on piisavalt helge pea kõrgkooli tarvis, siis ka mind vaevas sama küsimus - kas ma saan hakkama? Ja kui uskumatult see ka ei kõla, siis me kasutasime oma elus sama meetodit enda motiveerimiseks. Mihkel rääkis kõigile sõpradele, et läheb sügisest kooli ja mina pasundasin Koidu arvamusküljel, et kuigi ma olen matemaatikas puupea, siis ma oskan kirjutada ja watch me, kuidas ma ülikooli lähen. Ma teadsin, et enamik sellesse ei uskunud, aga ma olin veendunud, et mul pole vaja teiste usku, mul on vaja ise kindel olla, et suuidan ja saan, et see on see, mida ma tahan. Ja Mihklil on õigus, kui Sa oled kuskil juba midagi välja öelnud, siis see sunnib Sind takka. See oli tohutu motivaator.
Sellised kiiksuga inimesed on lahedad, kes ei püüagi kellegile meeldida ja kes on läbi ja lõhki nemad ise, nad tekitavad turvatunde.
Mis puutub entusiasmi, siis just see sama ajakirjandus on selle elavaks näiteks, et kui Sa ise usud ja ise tahad, siis Sa suudad kõike. Nagu see sama tuleval reedel toimuv kontsert. Ma mäletan selgelt, kuidas nii mõnigi ütles, et unusta ära see hull idee. Vot ei unusta. Inimene peab tahtma, inimene peab unistama, inimene peab pingutama, inimesel ei tohi olla ükskõik, nagu Urmas Klaasi vanaema olevat rõhutanud.
Urmas oli meie eilse õhtu teine kõneleja ja ka sealt kõnest leidsin ma iseennast. See püüd olla aktiivne, tutvuda uute inimestega, õppida alati midagi uut. See on väga oluline elus. Teine oluline asi, mida ma Urmase juures hindan ja mis ka minu väärtushinnangutega kattub on see, et ambitsioon on hea omadus seni, kuni Sa ei hakka üle laipade käima. Ma püüan seda alati meeles pidada. Et kõik mis ma teen, tooks kasu nii mulle, kui minu lähikondlastele. Et minu edu, ei oleks kellegi jaoks ebaedu, vaid minu edu tooks lõppkokkuvõttes kasu kõigile. Poliitikas on see eriti oluline. Riigikokku kandideerides ei tohi mõelda, et mina,mina,mina, ma pean, ma pean, ma pean, vaid tuleb mõelda, et jah, ma soovin seda, aga ainult siis, kui ma saan midagi ära tega, ainult siis, kui inimesed minusse usuvad ja mul on ideid, tahtmist ja sihikinflust midagi enamat ära teha, kui Kanal 2 vahendusel rahvale riigikogu wc-sid tutvustada. Kui Urmas rääkis sellest, et tal oli kombeks alati ise kõik ära teha, siis see omadus ühendab mind mõlema eilse esinejaga. Ka Jarlet oli vanasti see, kes võttis kõik kohustused enda kanda ja tahtis need maksimalistina perfektselt sooritada. Nii ei saa. Üksi ei saa riiki juhtida, üksi ei saa kirikut juhtida, üksi ei saa tervet lehte täis kirjutada. Meeskonnatöö on edu alus, aga selleks, et meeskond toimiks on vaja karismaatilisi juhte, sädeinimesi, mentoreid...
Mul on rõõm tõdeda, et minu sõprade hulgas on selliseid kodanikke, kel pole savi, kes usuvad endasse, kes usuvad paremasse tulevikku. Mina usun ka & mina kutsun Teid uskuma koos endaga! :)
Aitäh, Mihkel & Urmas, võrratu õhtu eest!
Mihklil on olnud väga oluline roll minu eneseleidmisel ja kujunemisel ja seetõttu oli tegemist väga emotsionaalse õhtuga, mis aitas meelde tuletada, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun.
Eile oli juttu enesekindlusest ja julgusest olla mina ise. Sarnaselt Jarletile ka mina olen oma elus kompinud neid piire, et kusmaani ma julgem olla täielikult see, kes ma olen, öelda täpselt nii, nagu ma mõtlen ja loomulikult tuleb tihti ette hetki, kus tekib hirm, et ühiskond ei aktsepteeri meid nendena, kes me olla sooviksime. On inimesi, kes nimetavad mind liigotsekoheseks, on inimesi, kes kritiseerivad minu liigset avatust, on neid, kes arvavadki, et olen täiesti ebanormaalne inimene. Aga neid inimesi on vaid käputäis nende kõrval, kes tegelikult Sind hindavadki julguse eest olla Sina ise. Ma tunnen kaasa neile inimestele, kes püüavad alati teistele meeldida. Kuna meie ümber on tohutul hulgal erinevaid inimesi, siis kõigile meeldimine lõppeb sellega, et Sa kaotad iseennast. Sa muutud ebausaldusväärseks, sest inimesed ei tea, mida Sinult oodata, millised on Sinu isiklikud seisukohad - Sa oled tuulelipp, kes lehvib vastavalt tuule suunale ja uskuge, inimesed ei armasta seda.
Kui ma Mihkliga 10a tagasi tuttavaks sain, siis minu vaimne maailm oli veel täielikult merest tõusmata. Paljud asjad olid minu jaoks selgusetud ja kogu see usuvärk tundus paras woo-doo. Meil olid pikad ja sisutihedad vestlused, mis tihti päädisid tuliste vaidlustega. Ma olen oma olemuselt seda tüüpi, et ma vajan oma kogemust ja oma teekonda tõeni, mulle ei piisa sellest, et keegi ütleb ja nii on. Aga kogu nende vestluste juures oli meeletult motiveerivaks aspektiks Mihkli järjekindlus, see, et ta ise uskus sellesse, millest ta rääkis. Minu jaoks oli see tugevuse märk. Ma tundsin, et sellele inimesele saab loota, ta ei murdu ka siis, kui terve maailm on tema vastu. Tal oli sisemist jõudu ja usku ja see inspireeris mind. Ka mina olin tol hetkel juba teistmoodi kui teised ja mul oli valida, kas ma matan end maha ja püüan sulanduda halli massi või olla see, kelleks ma sündisin - mina ise, oma kiiksude, uskumuste ja väljaütlemistega.
Paljud ei tea tõsiasja, et just tänu Jarletile viis elu mind ajakirjanduseni.Tema julgus, sihikindlus ja kindlameelsus inspireerisid mind sedavõrd, et kirjutasin oma elu esimese artikli just Jarletist ja neljast noorpastorist. Minu teadmised kristlaste kohta olid olnud minimaalsed. Enamik seostavad usklikke ukse taga kolistavate jehhovistidega. Artikkel sai kribatud koolilehe tarvis, aga see ostus nii populaarseks, et minu juhendaja soovitas see saata ka kohalikku lehte. Mõeldud, tehtud. Sealt edasi hakkasid juhtuma täiesti enneolematud sündmused. Minuga võttis ühendust üks kristlik ajakiri, kes soovis ka seda tööd avaldada. Ja samal ajal, täiesti juhuslikult jälle, tutvusin ma Eesti Ekspressi inimestega. Tollane noortelehe peatoimetaja palus, et kohtuskin kõigi pastoritega ühe laua ümber ja teeksin Ekspressile loo. Kamp noori mehi, kui ma ei eksi, siis üle poolte olid ekstreemspordiga seotud ja see oli üks äge pärastöõuna, kus sai tohutult nalja. Kui see lugu oli 2004a ilmunud, siis Eesti Ekspressi peatoimetaja Tiina Kaalep esitas mind aasta noorajakirjaniku nominendiks. Rõhutan, et tegemist oli minu ESIMESE artikliga. Õnneks see tiitel minu õuele ei tulnud, sest see oleks olnud natuke kummaline. Mingi aeg hiljem juhtusin ka ETV pealt nägema, et minu artiklit tsiteeriti ühes telesaates. Ja saate aru, ma kirjutasin usklikutest! Ma ei oleks osanud unes ka näha, et sellest kirjatööst saab selline hitt. Kirjutada alaealisena nii hellal teemal, kui seda on religioon, oli tõeline julgustükk. Ma poleks seda iial teinud, kui ma poleks kohanud nii karismaatilist meest nagu Mihkel seda oli ja ma poleks hetkel ajakirjanik, kui mul poleks leidunud julgust tulla välja millegi totaalselt uuega - tabuteemaga, mida väldivad ka kogenud ajakirjanikud.
Peale seda kui mitukümmend tuhat lugejat olid tutvunud minu esimese artikliga, sain ma tohutut innustust - ma tahtsin avastada veel inimesi, kirjutada veel, näha veel oma nime artikli all ja saada selle eest raha. See oli minu jaoks täielik eneseavastus, ma leidsin midagi, mida ma nautisin, mis pakkus mulle rahuldust. Artiklid muudkui ilmusid ja ma olin omadega maru rahul.
Kui Mihkel rääkis eile sellest, et ta ei uskunud, et ta on piisavalt helge pea kõrgkooli tarvis, siis ka mind vaevas sama küsimus - kas ma saan hakkama? Ja kui uskumatult see ka ei kõla, siis me kasutasime oma elus sama meetodit enda motiveerimiseks. Mihkel rääkis kõigile sõpradele, et läheb sügisest kooli ja mina pasundasin Koidu arvamusküljel, et kuigi ma olen matemaatikas puupea, siis ma oskan kirjutada ja watch me, kuidas ma ülikooli lähen. Ma teadsin, et enamik sellesse ei uskunud, aga ma olin veendunud, et mul pole vaja teiste usku, mul on vaja ise kindel olla, et suuidan ja saan, et see on see, mida ma tahan. Ja Mihklil on õigus, kui Sa oled kuskil juba midagi välja öelnud, siis see sunnib Sind takka. See oli tohutu motivaator.
Sellised kiiksuga inimesed on lahedad, kes ei püüagi kellegile meeldida ja kes on läbi ja lõhki nemad ise, nad tekitavad turvatunde.
Mis puutub entusiasmi, siis just see sama ajakirjandus on selle elavaks näiteks, et kui Sa ise usud ja ise tahad, siis Sa suudad kõike. Nagu see sama tuleval reedel toimuv kontsert. Ma mäletan selgelt, kuidas nii mõnigi ütles, et unusta ära see hull idee. Vot ei unusta. Inimene peab tahtma, inimene peab unistama, inimene peab pingutama, inimesel ei tohi olla ükskõik, nagu Urmas Klaasi vanaema olevat rõhutanud.
Urmas oli meie eilse õhtu teine kõneleja ja ka sealt kõnest leidsin ma iseennast. See püüd olla aktiivne, tutvuda uute inimestega, õppida alati midagi uut. See on väga oluline elus. Teine oluline asi, mida ma Urmase juures hindan ja mis ka minu väärtushinnangutega kattub on see, et ambitsioon on hea omadus seni, kuni Sa ei hakka üle laipade käima. Ma püüan seda alati meeles pidada. Et kõik mis ma teen, tooks kasu nii mulle, kui minu lähikondlastele. Et minu edu, ei oleks kellegi jaoks ebaedu, vaid minu edu tooks lõppkokkuvõttes kasu kõigile. Poliitikas on see eriti oluline. Riigikokku kandideerides ei tohi mõelda, et mina,mina,mina, ma pean, ma pean, ma pean, vaid tuleb mõelda, et jah, ma soovin seda, aga ainult siis, kui ma saan midagi ära tega, ainult siis, kui inimesed minusse usuvad ja mul on ideid, tahtmist ja sihikinflust midagi enamat ära teha, kui Kanal 2 vahendusel rahvale riigikogu wc-sid tutvustada. Kui Urmas rääkis sellest, et tal oli kombeks alati ise kõik ära teha, siis see omadus ühendab mind mõlema eilse esinejaga. Ka Jarlet oli vanasti see, kes võttis kõik kohustused enda kanda ja tahtis need maksimalistina perfektselt sooritada. Nii ei saa. Üksi ei saa riiki juhtida, üksi ei saa kirikut juhtida, üksi ei saa tervet lehte täis kirjutada. Meeskonnatöö on edu alus, aga selleks, et meeskond toimiks on vaja karismaatilisi juhte, sädeinimesi, mentoreid...
Mul on rõõm tõdeda, et minu sõprade hulgas on selliseid kodanikke, kel pole savi, kes usuvad endasse, kes usuvad paremasse tulevikku. Mina usun ka & mina kutsun Teid uskuma koos endaga! :)
Aitäh, Mihkel & Urmas, võrratu õhtu eest!
Tellimine:
Postitused (Atom)