Viimased päevad on mind vaevanud nähtamatu stressitekitaja. A´la juuksed kukuvad peast välja, und jätkub 24h ööpäevas, sööd kolme inimese portsjonit jne. Algul ma arvasin, et see vb olla sessistress, aga ka peale viimase eksami sooritamist tundsin ma lihaspinget.
Ilmselt on mul järjekordne arengukriis, see on see periood, kus kõik on end jälle ammendanud, vaja oleks mingit vaimset muutust, mingit väljakutset, keskkonnavahetust või kohtumist mõne uue ja sügava inimesega.
Ma vaatasin täna lõpuks filmi The Secret ja ma pean tunnistama, et see oli minu jaoks lausa šokeeriv, sest inimesed, kes seal sõna võtsid olid täpsed need kirjanikud, kelle teoseid ma olen viimastel aastatel lugenud. Kogu see teema oli täpselt see, mida ma läbi erinevate kirjanduslike valdkondade olen uurinud. Nad rääkisid asjadest, mida ma olen kogenud, kuid siis jälle lasknud lahti. Mõttel on jõud!!!
Ma kirjutasin ühe aine raames oma elust ja läbielamistest ja kui ma selle töö lõpetasin, oli mul tunne, nagu ma oleks mingi eriti õnnetu saatusega inimene, kelle teel ainult takistused ongi. Ja ometigi ma ise tunnen end(ja olen seda ilmselt ka teiste arvates) suht positiivse inimesena. Ja kui ma vaatasin neid lugusid, siis kõik, kes olid elus kuhugi jõudnud, olid eelkõige inimesed, kes olid raskustega silmitsi seisnud, mulle tundub, et karmid ajad motiveerivad. Ma ei oleks see, kes ma olen, kui minu elus poleks olnud just selliseid aegu, nagu on olnud.
Seda filmi vaadates ilmus silme ette pilt ühest tuttavast, kel pole ei tööd, ei sissetulekut, ei korralikku naist, ei haridust ja tihti tundub, et tal pole ka lootust. Ja ma kujutasin ette, kuidas ma looksin talle visioonitahvli, mille ta saaks koju seinale panna. Sellel oleks kujutletud sõltumatus, diplom, nahktool, suurepärane auto, armastav naine, tšekiraamat, palju hobisid, tõelised sõbrad, pere toetus ja tänulikkus jne. Kõik see, millest peaks unistama inimene, kel pole justkui miskit, kes peab alustama nullist. Ja samas sinna kõrvale ma koostaksin pika nimekirja asjadest, mille eest ta peaks tänulik olema… tema pere, kodu, sõbrad, tarkus ja anded. Kõik see mida ta ise vb tihti ei näegi. Aga samas selleks, et elus läbi lüüa, peaks ta ju ise sellesse uskuma…Kuidas anda inimesele lootus? Kuidas anda teisele motivatsioon? Kuidas inspireerida inimest tegema sammu, mis võiks muuta ta elu? Kas see on üldse meie kätes?
Ma tean enese kogemusest, et kõige hullem on see, kui Sa ise ka ei tea mis sa tahad. Kui justkui maailmal pole pakkuda seda, mida sa täpselt sooviksid. Siis tuleb ilmselt unistama hakata ja loota, et unistused realiseeruvad, et soovid materialiseeruvad – see on ju võimalik.
Saladus on, et mõttel on jõud!
2 kommentaari:
See ei olnud saladus ;)
Olen ka ise vaadanud paar korda filmi the Secret läbi, se oli puht loogika kuid miski jäi seal filmis mind häirima, ma ei mõtle selle all et nad rääkisid palju rahast vaid midagi veel, midagi jäi nagu ütlematta, nimõnedki mu sõbrad on ka seda filmi näinud ja reeglina paljudel puudub usk, milleta ei taha se töötada, kuid filmis räägitu täitsa töötab olen ka üks elus näide... stress on jube asi se hävitab inimesi väga jõhkral moel, ikka mõtisklen vahest et miks inimesed soovivad endale stressi ?
Postita kommentaar