Kui sõnadest jääb vajaka...

Kallid sõbrad

Ma pole ammu enam midagi kirjutanud, ju on puudunud motivatsioon. Tegelikult on mul ka raske seda täna teha, sest minu parema käe seljal on pikk nõel, mida mööda mulle elu on sisse tilgutatud viimase päevad…jah, ma olen haiglas. Miks Sa sellest ei teadnud? Sest mulle pole vaja punast telefoni ja saba ukse taga, ma vajan puhkust. Muretsemiseks pole põhjust, kõik saab korda, kui selline elumoto puuduks, siis ilmselt kaugele elus ei jõuaks,

Peale UKst saabumist on tegelikult nii mõndagi juhtunud ja selline mõnus ja mõtlemapanev elukool on olnud. Mitte kõik ei ole alati lilleline ja ilus, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka.

Nt sai minust nädal tagasi ristiema. See on üks äärmiselt auväärne amet ja ma ei mäleta mil ma viimati nii uhke olin. Pisike Helis suutis mu ellu tuua palju energiat, usku, lootust ja armastust. Kui Sa seisad seal altari ees väike ja habras elu kätel ja Sulle öeldakse, et Sinust saab selle lapse vaimne ema, siis Sa tunned, kuidas Sinus tekib omamoodi vastutustunne, Sa tahad olla parem inimene, Sa tahad olla eeskuju ja Sa tahad olla selle nimetuse vääriline. Kui Liis mulle päeva lõpus smsi saatis, et Helis ei jää Sinu ainsaks ristilapseks, siis see pani mind mõistma, et kuigi vahel on olnud raske olla erinev, olla põhimõtetega, siis see kättevõidetud sõprade usaldus on seda kõike väärt, ma olen õigel teel.

Liis on üldse üks eriline inimene, ma ei nimeta teda korterikaaslaseks vaid elukaaslaseks põhjusega. Meie lühike kooselu on kulgenud äärmiselt harmooniliselt ja seda ilmselt põhjusel, et oleme jõudnud vaimselt sarnasele tasandile. Kui ma haigeks jäin, siis ta istus terve öö minu kõrval ja hoidis kätt, kui me õhtuti koos ühte voodisse heidame räägime me palju oma unistustest ja vaimsetest asjadest. Kui me pikalt ei näe päeva jooksul, siis me saadame teineteisele sõnumi, kui väga me ikka armastame. Me räägime kõigest ja jagame kõike, me ei loe üksteise banaane ega kiskle tühistel teemadel. Meil on mõlemal oma elurütm ja tegemised, aga me alati heidame lõpuks kõrvuti voodisse ja oleme tänulikud selle eest, mis meil on.


Tõele au andes polnud mul ka probleeme eelmise „naisega”, mul on vedanud elus, minu parimad sõbrannad on olnud alati olemas ja alati samad inimesed. Ja ma usun, et ka mehe naise suhetes on oluline roll sellel, et inimesed enne kokkukolimist teineteist tunneksid. Pluss võtke intelligentne naine!!! Teate kui oluline see on, et millestki rääkida oleks, et inimene mõistab sind ka siis kui te pole sama eriala inimesed. Intelligentne elukaaslane oskab end väljendada ja teha lihtsusega selgeks kõik reeglid, mida kooselus on paratamatult vaja. Kui on kaks isiksust, siis on ju kaks arusaama ja nende kokkusulatamine on loominguline protsess, ometigi on sealjuures vaja ka kainet mõistust ja arukust.


Me oleme viimasel ajal rääkinud palju peresuhetest ja seda põhinedes Nekrassovi raamatutele. Ma olen mures oma suhete pärast ühe lähedase inimesega. Ma tunnen et temast on kadunud inimlik soojus, ma tunnen sellest puudust. Olete vahel tundnud nagu teile kallis inimene lihtsalt ei armastaks teid enam? Ja kuigi te teate, et see pole võimalik, siis kui inimene ei õpi oma tundeid väljendama, siis see tunne süveneb ja süveneb kuni viib suhete täieliku lõhenemiseni. Ma näen enda ümber palju purunenud suhteid ja ma ei mõista miks inimesed ometi ei ava silmi – meile on antud aeg ja see pole igavene ja selleasemel, et lasta mõradel süveneda tuleks üritada neid just parandada. Eile oli telekast üks saade, kus räägiti vähihaige viimasest aastast ja peale tema surma kommenteeris kõike seda kõrvalt jälginud inimene, et kõige tähtsam siis elus on aeg ja seda tuleb targalt kasutada. Kui mind Põlvast kiirabiga Tartusse toodi, siis roolis oli mu hea sõber ja tal oli peas selline nägu, nagu ta oleks surnukuuri autojuht ja kui ma hiljem küsisin, et miks sa nii vihane ja külm olid, siis ta ütles, et: „Ma mõtlesin, et Sa sured ära”. See oli hirm mis ta silmis oli ja suurest hirmust me tihtilugu hakkame käituma hoopis vastupidiselt, inimesi endast eemale lükkama. Ma lugesin hiljuti raamatut „Jutuajamised jumalaga” ja ka seal on väljatoodud kui suur faktor meie elus on hirmul. Me kardame armastada, sest meil on hirm olla tõrjutud, meil on hirm haiget saada ja just tänu hirmule, me lükkame eemale selle, mida me südames nii ihkame – olla armastatud, olla vajatud.

Samuti oli selles raamatus juttu teemal, et kui vale on teha elus asju vastu tahtmist. Toon näite: On 2 maaklerit, mõlemal on sama haridus, mõlemal sama algkapital jne. Ometigi üks teenib miljoneid ja teine sandikopikaid – milles on konks? Üks teeb tööd kirega, teise eesmärk ongi ainult kasum, aga kui sa midagi väga kangekaelselt taga ajad, nautimata protsessi, siis peletadki sa selle enesest eemale. Tihtilugu ülikoolis olles ma mõtlen, et miks ma siin veel olen, ma ei naudi seda ja tegelikult ma teengi seda nüüdseks juba kohusetundest. TÜ ei vastanud minu ootustele, see pole olnud koht, mis annab motivatsiooni ja toidab mind ka vaimselt. Ometigi ma üritan olla sihikindel ja alustatu lõpule viia. Aga mu mõtted on juba ammu mujal, juba ammu ihkan ma teha midagi kirega…minna ja veel avastada maailma, USA on olnud mu ammune unistus ja selle teen ma ka ära. Intensiivis lamades ja enda kõrval koomas olevat naist nähes ma tajusin, kuidas ja mis tegelikult annab mulle elujõudu, ma ei tahtnud sealt kiirelt pääseda, et Pulleritsule uudiseid vorpida, ma tahtsin tõusta, et teha jälle muusikat, ma olen näljas selle järgi, ma igatsen Inglismaad, see on töö mida ma teeksin ka tasuta ja siin ongi iva, kui sa teed midagi rõõmuga isegi ilma tasuta, siis see on Sinu kutsumus ja see toob ühel päeval leiva Sinu lauale.