Veet Manoga kohtumine ja tema seminaril osalemine pani mind mõistma, et meie elukvaliteet sõltub suuresti sellest, mis meie toidulaual on. Ma olen palju mõelnud taimetoitlaste peale ja pidanud sellist radikaalset muutust enda puhul ilmvõimatuks. Mulle meeldib kokata ja liha onju eestlaste toidulaual olulise tähtsusega. Samal ajal olen ma aastaid tundnud, et loomaliha tekitab minus pigem vaevusi, kui erilist heaolutunnet, seega olen enamasti eelistanud kana ja kala.
Mano on ise olnud üle 30 aasta taimetoitlane ja propageerib sedasorti elustiili agaralt. Veider on see, et viimastel kuudel on elu mind kokku väga paljude taimetoitlastega ja mul on pidevalt olnud tunne, et see on märgilise tähendusega. Olgem nüüd ausad - rämpstoidust, alkoholist, rasvast, magusast, lihast jms loobumine tähendaks ikka suurt sammu parema tervise, enesetunde ning kaalunumbri poole.
Igapäevaselt me ei mõtle ju, et punase liha söömine kitsendab veresooni, sool tõstab vererõhku, juust kolesterooli jne, aga nii tegelikult on. Eestlaste hädad on saanud alguse valest toitumisest! Fakt! Mulle meeldis üks Mano väljaütlemine seminaril:"Eestlane sööb kõike ja kui miski väga ei maitse, paneb kastet peale ja läheb ikka."Ja nii ongi ju. Friikartul ja ketšup, sibularõngad ja hapukoor, juustusai ja majonees, pasta ja koorekaste, kartul ja jahukaste. Kaste, kaste, kaste! Sellest ei hakka rääkimagi, mis kaste all on. Sinna kõrvale leib ja sai - viimane on eriline kaalutõstja veel. Kõrvale joob suur hulk kõrge suhkrusisaldusega mahlasid, mis on naturaalsusest miljoni km kaugusel ja tagatipuks veel magustoit, mis enamasti on mingi keemia, suhkur või nisujahu toode. Ja siis me küsime, et miks me haiged ja ülekaalulised oleme. Aga mõelgem, mida me tegelikult lapsest saadik sisse oleme söönud.
Mis oli Sinu lapsepõlve lemmiktoit? Kapsasalat? Enamikel vist mitte. Mida tudengid peaasjalikult söövad? Ilmselt mitte just kõige tervislikumat toitu. Mida te oma lõuna pausil kohvikust tellite? Ja miks Eesti toidukohad üldse nii nigela menüüga on? Välja sööma minnes on pea võimatu leida mennüst midagi, mis oleks värske, tervislik ning kalorivaene ja samal ajal maitsev. Kivi meie toitlustajate kapsaaeda. Jõudsin hiljuti ühelt öiselt ürituselt ja ainuke lahti olev koht oli Mc Donalds või mõni rämpsuputka. Unista edasi, et Sul isegi võimalust on öösel kuskilt midagi tervislikku saada. Sisuliselt oled sundseisus ja võtadki burksi või kanasalati, kus kana on ilmselt fritüüris valmis tehtud, nii, et mitte just kõige tervislikum valik siiski.
Tegin otsuse, et vähemalt teen algust muutustega oma elus. Seda kui edukas ma olen, näitab aeg, aga esimesed tähelepanekud on järgmised.
Esiteks toit on minu jaoks olnud nauding ja esimene reaktsioon oli protest. Samal ajal ma saan ise väga hästi aru, et see, et pasta või juustuvaagen on nauding, on kinni ainult minu peas. Toit on lohutaja, on igavuse peletaja, aga sellel pole mingit pistmist nälja või minu keha tegelike vajadustega.
Teiseks. Poest värskelt pressitud apelsinimahla ostesostes tabasin end kurtmast, kui kallis see on. Samal ajal, kui filmiõhtu tarbeks vanasti sai veini ostetud, mis on kaks korda kallim, ei virisenud ma kunagi. Kas pole mitte veider? Ebatervislikud asjad pole mitte alati oluliselt odavamd, aga meil onju justkui kahju. Ma oma autole ei osta iial mingit odavat õli või kütet sisse, teades, et sellega midagi kokku võib joosta.
Kolmandaks avastasin endal võõrutusnähud. Tõepoolest esimene päev olin ma pahur ja närviline, ksks ööd olid mul unehäired ja ma higistasin nagu siga ja juustuletist mööda käies meenus mulle, kuidas minu kasiinosõltlasest sõber rääkis, mis tunne on mööduda kasiinost, kui Sa tead, et sisse minna ei tohi. Toit on sõltuvus! Aga iga sõltuvus hoiab meid tegelikult omal moel vangis.
Raske tunnistada, aga olen selles vallas alati nõrga iseloomuga olnud. Ja juurikaid pole ma armastanud kunagi, seega uus maailm, uus väljakutse. Muretsesin ka taimetoitlaste kokaraamatu. Pooltest asjadest pole ma kuulnudki, rääkimata sellest, et ma ei tea millisest riiulist supermarketis seda manti otsidagi. Samal ajal, aastaid tagasi ei osanud ma süüaga teha, samamoodi õppisin maitseaineid tundma. Nüüd on sarnane olukord - tuleb lihtsalt asi käsile võtta ja praktiseerima hakata. Wokime juurikaid, meisterdame salateid, smuutisid ja tunneme elsut rõõmu.
Põhjuseid, miks arstid sellest väga ikka ei räägi on ilmselt kaks - üks asi on see, et keegi peab ravimitööstusi ka toitma, teine asi on aga see, et kui paljusid arste te ise tunnete, kes oma toitumisega eriliselt silmad ette teeks? Inimene on nõrk ja sestap ka meie ühiskonnas propageeritaksegi seda,. et ole selgrootu edasi ja söö tabletti. Arstid ju ise samamoodi suitsetavad, tarbivad alkoholi, söövad ebatervislikult ja ju nad siis usuvda, et ka patsiendid on samasugused ja sellepärast öeldaksegi alati, et tervisehädade vastu ei aita muu, kui keemia. Tegelikult aitab radikaalne muutus toitumises ning näpuga järje ajamine, et õiged vitamiinid ning mineraalid oleksid kättesaadavad.
Meie tänane tervis, on eilsete valikute tagajärg, vali targalt!
Mano on ise olnud üle 30 aasta taimetoitlane ja propageerib sedasorti elustiili agaralt. Veider on see, et viimastel kuudel on elu mind kokku väga paljude taimetoitlastega ja mul on pidevalt olnud tunne, et see on märgilise tähendusega. Olgem nüüd ausad - rämpstoidust, alkoholist, rasvast, magusast, lihast jms loobumine tähendaks ikka suurt sammu parema tervise, enesetunde ning kaalunumbri poole.
Igapäevaselt me ei mõtle ju, et punase liha söömine kitsendab veresooni, sool tõstab vererõhku, juust kolesterooli jne, aga nii tegelikult on. Eestlaste hädad on saanud alguse valest toitumisest! Fakt! Mulle meeldis üks Mano väljaütlemine seminaril:"Eestlane sööb kõike ja kui miski väga ei maitse, paneb kastet peale ja läheb ikka."Ja nii ongi ju. Friikartul ja ketšup, sibularõngad ja hapukoor, juustusai ja majonees, pasta ja koorekaste, kartul ja jahukaste. Kaste, kaste, kaste! Sellest ei hakka rääkimagi, mis kaste all on. Sinna kõrvale leib ja sai - viimane on eriline kaalutõstja veel. Kõrvale joob suur hulk kõrge suhkrusisaldusega mahlasid, mis on naturaalsusest miljoni km kaugusel ja tagatipuks veel magustoit, mis enamasti on mingi keemia, suhkur või nisujahu toode. Ja siis me küsime, et miks me haiged ja ülekaalulised oleme. Aga mõelgem, mida me tegelikult lapsest saadik sisse oleme söönud.
Mis oli Sinu lapsepõlve lemmiktoit? Kapsasalat? Enamikel vist mitte. Mida tudengid peaasjalikult söövad? Ilmselt mitte just kõige tervislikumat toitu. Mida te oma lõuna pausil kohvikust tellite? Ja miks Eesti toidukohad üldse nii nigela menüüga on? Välja sööma minnes on pea võimatu leida mennüst midagi, mis oleks värske, tervislik ning kalorivaene ja samal ajal maitsev. Kivi meie toitlustajate kapsaaeda. Jõudsin hiljuti ühelt öiselt ürituselt ja ainuke lahti olev koht oli Mc Donalds või mõni rämpsuputka. Unista edasi, et Sul isegi võimalust on öösel kuskilt midagi tervislikku saada. Sisuliselt oled sundseisus ja võtadki burksi või kanasalati, kus kana on ilmselt fritüüris valmis tehtud, nii, et mitte just kõige tervislikum valik siiski.
Tegin otsuse, et vähemalt teen algust muutustega oma elus. Seda kui edukas ma olen, näitab aeg, aga esimesed tähelepanekud on järgmised.
Esiteks toit on minu jaoks olnud nauding ja esimene reaktsioon oli protest. Samal ajal ma saan ise väga hästi aru, et see, et pasta või juustuvaagen on nauding, on kinni ainult minu peas. Toit on lohutaja, on igavuse peletaja, aga sellel pole mingit pistmist nälja või minu keha tegelike vajadustega.
Teiseks. Poest värskelt pressitud apelsinimahla ostesostes tabasin end kurtmast, kui kallis see on. Samal ajal, kui filmiõhtu tarbeks vanasti sai veini ostetud, mis on kaks korda kallim, ei virisenud ma kunagi. Kas pole mitte veider? Ebatervislikud asjad pole mitte alati oluliselt odavamd, aga meil onju justkui kahju. Ma oma autole ei osta iial mingit odavat õli või kütet sisse, teades, et sellega midagi kokku võib joosta.
Kolmandaks avastasin endal võõrutusnähud. Tõepoolest esimene päev olin ma pahur ja närviline, ksks ööd olid mul unehäired ja ma higistasin nagu siga ja juustuletist mööda käies meenus mulle, kuidas minu kasiinosõltlasest sõber rääkis, mis tunne on mööduda kasiinost, kui Sa tead, et sisse minna ei tohi. Toit on sõltuvus! Aga iga sõltuvus hoiab meid tegelikult omal moel vangis.
Raske tunnistada, aga olen selles vallas alati nõrga iseloomuga olnud. Ja juurikaid pole ma armastanud kunagi, seega uus maailm, uus väljakutse. Muretsesin ka taimetoitlaste kokaraamatu. Pooltest asjadest pole ma kuulnudki, rääkimata sellest, et ma ei tea millisest riiulist supermarketis seda manti otsidagi. Samal ajal, aastaid tagasi ei osanud ma süüaga teha, samamoodi õppisin maitseaineid tundma. Nüüd on sarnane olukord - tuleb lihtsalt asi käsile võtta ja praktiseerima hakata. Wokime juurikaid, meisterdame salateid, smuutisid ja tunneme elsut rõõmu.
Põhjuseid, miks arstid sellest väga ikka ei räägi on ilmselt kaks - üks asi on see, et keegi peab ravimitööstusi ka toitma, teine asi on aga see, et kui paljusid arste te ise tunnete, kes oma toitumisega eriliselt silmad ette teeks? Inimene on nõrk ja sestap ka meie ühiskonnas propageeritaksegi seda,. et ole selgrootu edasi ja söö tabletti. Arstid ju ise samamoodi suitsetavad, tarbivad alkoholi, söövad ebatervislikult ja ju nad siis usuvda, et ka patsiendid on samasugused ja sellepärast öeldaksegi alati, et tervisehädade vastu ei aita muu, kui keemia. Tegelikult aitab radikaalne muutus toitumises ning näpuga järje ajamine, et õiged vitamiinid ning mineraalid oleksid kättesaadavad.
Meie tänane tervis, on eilsete valikute tagajärg, vali targalt!
