Olen alati uskunud, et suhetes tuleb riskida. Isegi kui kõik totaalselt aia taha läheb, jääb kogemus ja teadmised, mis aitavad meil ühel päeval ära tunda seda õiget.
Ma olen ikka öelnud, et esimene armastus on kõige ilusam – siiras, aus, selles pole grammigi hirmu ega manipulatsiooni.
Kui esimene armastus on aia taha läinud ja olgem ausad esimene vasikas ju ikka läheb aia taha, hakkab tegelikult üks kannatusterada pihta. Piisab sellest, et puudutame tulist pliiti korra ja teinekord me oleme juba ettevaatlikud, juba tuleb mängu hirm.
Mäletan selgelt emotsiooni, et kardan armuda, sest vaatamata kõigele ilusale assotseerus sellega ka valu – esimese armastuse valu on veel eriti laastav. Tundsin, et ei taha kunagi seda uuesti läbi elada.
Aastad möödusid, haavad paranesid, inimene ununes, kuid alateadlikult jääd ikka otsima sama tunnet. Kahjuks aga seda tunnet lihtsalt ei saa enam tekkida, sest nii nagu opereeritud süda pole iialgi võrdväärne opereerimata organiga, pole ka murtud süda enam iial täisväärtuslik.
Nii hakkad sa katsetama. Riskid ja lood uue suhte ja kui selles juhtub midagi valesti minema, siis sinu hirm aina süveneb. Minu esimene pikem suhe oli teadupärast tõeline õudusunenägu – olin koos inimesega, kel oli nii palju probleeme, et lõpuks ma polnud enam kindel, kas jaksan selle koormaga elada. Kui ma lõpuks neist ahelatest vabanesin, oleksin nagu keldrist päikse valguse kätte pääsenud. Võttis aastaid, et sellest üle saada.
Uue suhte loomine sellise koormaga on juba märksa keerulisem – hirmud, kahtlused, partneri ülekuulamine. Kõik selleks, et olla kindel, ega ei komista sama reha otsa. Oma minevikutraumadega on tegelikult võimalik oma suhe yäiesti ribadeks peksta. Ja isegi kui probleemi ei tundu, siis ikka jäävad hirmud, ikka jääb tahe leida midagi sarnast selle esimese kogemusega + igas suhtes siiski lerkivad üles uued asjad, mis vajavad lahendamist, sest ka teine inimene saabub oma eelnevate kogemustega. Kaks erineva taustaga inimest kohtuvad ja üritavad suhet toimima saada.
Kui Sul on üht tüüpi inimesega suhe ebaõnnestunud, saab sinust lõpuks katsetaja – äkki sobib mulle siis hoopis teine natuur. Kardad jälle mööda panna, otsid ikka seda müstilist tunnet. Mida kogenum oled, seda kiiremini suudad selekteerida valed valikud. Suhted muutuvad aina lühemaks, sest Sa suudad juba päevade või kuudega ära öelda, et vot see on see, mida ma ei suuda aktsepteerida või see pole tunne, mida olen otsinud.
Kohtad väga erinevaid inimesi, väga erinevaid probleeme, väga erinevaid õnnestumisi. Haiget saamise eest pole keegi kaitstud. Järjest rohkem lähed Sa katki, järjest väheneb Sinu usk armastusse kui sellisesse, järjest rohkem kaotad iseend, järjest enam süveneb lootusetus.
Haiget saanud inimesed võivad käituda erinevalt, kes kaotab eneseväärikuse, kes muutub kibestunud ja kurjaks, kes müüb end lihtsalt maha. Kõik need suhted, mis arenevad on ehitatud järjest enam logisevamale vundamendile. Kes läheb armukeseks, kes hakkab mängima, kes võtab esimese ette juhtuva mehe või kes läheb partneriga kokku valedel põhjustel.
Armastus aina kaugeneb.
Ma vahel tunnen, et olen end kaotanud. Nüüd, kus olen tulnud eluga välja teatud raskustest, olen leidnud aega, et vaadata enda ümber... Kuidas ma ka ei püüa, aga minu usk armastusse on hakanud hääbuma ja see on kurb, kuradima kurb, sest just mina olen olnud see, kes on innustanud inimesi seda otsima, sellesse uskuma.
Isegi kui ma midagi tunnen, siis ma pole enam kindel, mis see on. Ma pole kunagi rahul sellega, mida partner pakub.
Kuna ma olen komistanud ka väga palju lausa ebastabiilsete inimeste otsa, siis kardan ka sattuda kellegi objektiks või vangiks. Ma kardan muutuda nende sarnasteks. Ma mõistanm neid inimesi, kes on minust kinni haaranud ja püüdnud mind vägisi enda omandiks muuta. Neil on hirm... neil on vajadus ... Nad on piltlikult öeldes valmis tapma, et tunda seda, mida nad tundsid ehk kunagi aastaid tagasi. Aga see on hirmus!
Kõik see mis toimub ümberringi, inimsed oma pagasiga, mina ise oma pagasiga. See tekitab vaid küsimuse, kas on üldse võimalik enam luua tugevat liitu mis töötaks? Kas peale mitmeid ebaõnnestumisi on võimalik heita minevik kõrvale ja armastada nii, nagu me armastasime siis, kui veel noored ja ilusad olime? Kas me oskame enam armastada? Kas me teame, mis see on? Kas me oskame olla armastatud?
