4 kuud tagasi läksin ma oma Tallinna sõbrannaga Margus Vaheri kontserdile. Ajasime juttu ja kuulasime head muusikat ning tunnistasin, et olen võtnud vastu otsuse jääda üksikuks. Ehk siis tunnen, kuidas suhted mind alati ummikusse ajavad ja parem on kui ma ise ka ei torgi. Vabadus tundus kuidagi parim staatus - vabadus kõigest ja kõigist.
Nädalake hiljem aga ootas mind shok, kui minu aastate pikkune sõber tunnistas, et tal on juba pikemat aega olnud sügavamad tunded. See tunnistus võttis mu täiesti sõnatuks ja lubasin asjade üle järele mõelda. Kuna tutvus polnud värske, siis aastatega oli meie vahel tekkinud austus ja usaldus ning tegelikult olime ja oleme siiani väärtushinnangutelt sarnased, rääkimata ühisest kirest - muusikast.
Edasi sujus kõik väga ladusalt. Suhe kogus tuure ja kõik oli väga harmooniline ja tore, aga ometigi oli minus mingi rahutus. Mul on mees,kes mind jumaladab, mees, keda saan usaldada ja tõepoolest meie vestlused olid avameelsed ja sisukad. Aga ikkagi kriipis hinge see rahutuse laadne asi. Vaatamata kõigile fantastilisele oli miski puudu - liblikad! Arutasin seda teemat oma paari lähedasema sõbrannaga, kes kõik lohutasid, et küll see tuleb, et see tekibki ajaga. Kahjuks mu sisetunne ütles juba siis, et kui seda tunnet pole alguses, siis seda ei tulegi. Minu päevad muutusid pilviseks ja sisaldasid rohkeid enesesüüdistusi teemal miks ma ei suuda armastada, miks ma olen raisanud end tühistele inimestele ja nüüd omades nii võrratut inimest olen ikkagi tuim.
Ma muutusin kahestunud isikuks - üks osa üritas anda endast maksimumi, et seda asja tööle saada. Ma tõesti püüdsin. Teine pool minust muutus kiuslikuks ja vastikuks, püüdis otsida vigu ja neid nina alla hõõruda. Ma nägin ju kui palju vastaspool pingutas, iga teine naine oleks hüpanud õnnest lakke.
Piltlikult öeldes läksin ma lõpuks peegli ette ja ütlesin enesele,et ole endaga aus. Tõde ei meeldinud mulle. Oma eelmist tõsist suhet lõpetades päädis see ju draama ja pisaratega, mille tagajärjeks olin inimesega haletsusest, süütundest ja kaastundest mitu aastat. Kas ma tahtsin sama reha otsa astuda? Ei tahtnud!
Jah, pole kerge jõuda järelduseni, et Sa pole valmis veel altari ette kõndima, kokku kolima, peret looma ja Sa ju tead, et kõik seda Sinult ootavad. Perekonna heakskiit oli olemas, ühiskond viitab su kasvavale vanusele jne.
Ühel hommikul võtsin siiski südame rindu ja rääkisin avameelselt soovist suhe lõpetada. Pisaraid polnud, süüdistusi samuti mitte. Esimene mees, kes mõistis minu olemust - naine, kes ongi vabadus!
Seda hetke edasi lükates oleks ma vaid tampinud meie suhte veel sügavamasse porri. Mulle ei meeldi inetud lõpud. See suhe sai alguse aastatepikkusest sõprusest, usaldusest, austusest ja aususest. See vääris väärikat lõppu.
Ma tänan Sind võrratu aja eest - mees, kes Sind nii jäägitult armastab on privileeg. Ma tänan Sind, et Sa oled olnud nii mõistev, avameelne, aus ja heasüdamlik. Usu, elul on Sinu jaoks veel palju ilusat varuks. Sul on olnud võimalus tunda seda ilusat tunnet ja kuigi lõpp polnud ootuspärane, oled Sa nüüd märksa targem ja tugevam.
Kahjuks on nii, et südant ei saa sundida. Kajuks ei ole mul garantiid, et leian kunagi veel kellegi, kes mind nii hoiab ja armastab. Aga ma pean sel korral mõtlema iseendale...ma olen isekas, ma tean...
Ma vaatan paare, kel on sarnaseid probleeme ja mul on kurb näha, kuidas üks osalistest selle asemel, et oma tunnetest rääkida, lihtsalt otsustab otsida kõrvalt. Mina olen selle vastu. Sõbrad, ärge alandage oma partnerit, ärge müüge oma väärtushinnanguid. Olge enesega ausad ja kasvatage selgroogu, et ausalt ja julgelt silma vaadata ja tõtt rääkida ka neile, kellele haiget teha ei tahaks,aga ometigi nad meiega seotud on. Elu on keeruline, suhted on keerulised, aga alati saab paremini, kui iseendaga veidi tööd teha.
