Ta võttis eneselt elu, aga miks?

Aeg ajalt jõuavad meieni ikka kuuldused kellegi järsult lõppenud eluteest. Miks võtab üks inimene vastu otsuse eneselt elu võtta ja kui kergelt see otsus tulla võib?

Ma mõtlesin sellele ükspäev päris pikalt. Ma kujutan ette, et enamike jaoks on see ikkagi äärmiselt raske otsus. Aga mis peaks üht inimest tagasi hoidma? Lähedaste kurvastus ja must masendus? Hirm ebaõnnestumise ees? Aukartus Jumala ees, sest piibel ütleb, et Jumal annab ja Jumal peab ka võtma elu? Aga kui Sa oled nii nurka surutud, et Sul on ükskõik, kui Sinu südames pole enam ruumi kaastundeks või kui Sa oled oma projekti "Täna lõppeb elu" korralikult läbi mõelnud või kui Sa tajud, et Jumal küll andis elu, aga ei toeta Sind sel teel, siis mis peaks olema see, mis Sind tagasi hoiab?

Enamike inimeste jaoks tundub surm midagi hirmsat, aga tegelikult on see vaid elu kuskil mujal. Jah, keegi ei anna garantiid, et seal on parem. Aga kui elu maal on Sinult võtnud kõik? Jah, elavad ka need, kel pole leiba laual v kes liiguvad ratastoolis v jalutuskepi abil. Elavad ka need, kelllelt elu on võtnud kõik lähedased jne. Alati on kedagi, kel on veel raskem, aga kas see on lohutus inimesele, kes on väsinud?

Ma püüdsin end panna nende olukorda, kes on elust väsinud. Põhjuseid võib olla mitmeid. Ma ei arvagi, et nöör ja oks on lahendus kui kaelas on võlakoorem või kui mõni naine jätab maha, aga kui muud põhjust polegi, kui elust väsimus, kas siis on patt omal vabal tahtel lahkuda? Milline vabaduse piiramine! Inimesed ütlevad, et me peame elama 20 eurosenti taskus, inimesed ütlevad, et me peame võitlema, kui meie keha on valudes, aga mis õigusega nad seda tegelikult teevad? Miks peaks üks inimene elama selleks, et teised seda tahavad?

Meie riigis on lubatud abort ja keegi ei vaata viltu, kui võetakse elu sellelt, kes ise sõnaõigust ei oma, aga kui keegi ise otsustab oma elutee lõpetada, siis tänitatakse ette ja taha, et milline paha inimene ta oli, nõrk ja selgrootu. Aga äkki ta oli väsinud??? Meie ei näe teise inimese sisse ja meie ei saa öelda, mis on talle parem, öelda ela nii v naa.

Mis võib olla motivaatoriks või julgustuseks ühele inimesele, kes on selle otsuse vastu võtnud? Ehk ta mõtleb neile, kes teda "seal pool" oodata võivad, ehk näeb ta endal missiooni, mida saaks ehk pilvepiirilt täide viia, ehk otsib ta igavest rahu... Ehk ta tahab vabaneda koormast, mis siin ilmas rõhub, ehk on valud ta kurnanud...

Kes oleme meie, et hukka mõista? Jah, loomulikult on meie asi siin maal seista selle eest, et meie lähedane ei tunneks end iial üksi ja talle jaguks armastust ja hoolt. Aga meie ei saa muuta inimese sisemist igatsust, igatsust parema koha järele... Ehk tunnevad need inimesed, et on oma missiooni täitnud. Ja kas enesetapu teinud inimesed on alati depressioonis vaevlevad haiged ja eluga ummikus inimesed? Kahtlustan, et vahel on nad lihtsalt rahu leidnud ja otsivad paremat paika ...

Selleks aga, et maailm oleks parem paik, tuleb meil kõigil tööd teha ja vaeva näha ... Siis püsivad ka meie pereliikmed, sõbrad jt meie kõrval kauem ... Ära jäta inimest üksi. Ja kui aeg on minna, ehk siis Jumal teeb ise selle käigu, sest inimese igatsust me muuta ei saa...

Surm pole lõpp, see on uus algus, aga igal asjal on oma aeg!

Meil on vaid üks elu ja paganama vähe aega!

Mõni aeg tagasi viis elu mind kokku ühe 70ndates prouaga. Väga kaunis ning värvika minevikuga naine, kes on elus näinud nii ilu kui valu,raha kui higi ja pisaraid, et kopikas rahakotti saada. Peale mõnda pokaali veini muutus ta päris avameelseks ja kõneles sellest, kuidas ta tahaks tunda, mis tunne on olla mehega ja tunda tõelist naudingut. Selle naise endine mees, kellega ta oleks lähiminevikus kuldpulmi pidanud tähistama oli enne end täis joonud, siis naist peksnud ja seejärel vägistanud. Ja nõnda päevast päeva. Kui lapsed suured ja naine oli juba pensionil, otsustas ta kodust lahkuda. Keegi ei mõistnud teda, lapsed tegid etteheiteid, sõbrannad vaatasid viltu. Oli ju naine elanud kuningakassi elu - suur uhke maja, disainmööbel, lõputu garderoob - teha polnud muud, kui olla koduperenaine.

Sellises eas lahkuda ja alustada uut elu pole kellegile lihtne. Eriti kui Sa oled harjunud hästi elama, eriti kui Sind on alavääristatud, Sinu mees on Sind kümnete naistega petnud ja Sinu lapsed on Sulle pööranud selja, mõistmata mis elu Sa oled elanud.

Nüüd käib proua tööl, et oma väikses korteris ära elada ja piskust palgast, mida ta pensionile lisaks teenib lapsigi toetada. Iga päev tõuseb ta koiduga, teeb endale näo pähe. Ta on endiselt kaunis ja särav, kuid tema hinges on haavad. "Kui palju aastaid ma ära raiskasin", lausus ta kurvameelse helgiga oma silmis. Kord oli ta tahtnud mehele tagasi teha, läinud kaasa ühe vana sõbraga... Pesu väel mehe ees seistes oli ta lausunud:"Ma ei suuda!" Suur süda ja väärikustunne ning armastus lurjuse vastu ei lubanud tal piire ületada. Ja nii ta kannatas - kannatas aastaid.

Igapäev üha uusi takistusi ja väljakutseid saanuna ma mõistan, kui lühike on elu ... Ühel hetkel oleme me kõik 70sed ja kurb, kui Sa oled terve elu elanud mehele, kes pole kordki Sind pannud tundma naisena. Proua tunnistas, et temas on siiani seksuaalsus alles, kuid see on sügaval peidus. Ka praeguses eas tahaks ta veel tunda, et keegi temas selle jääkuninganna veel äratab. Tahab tunda, et mida tähendab armatseda mehega, kes teda väärtustab ja armastab, keda saab usaldada ja kes ei tekita alaväärsust.

Meil on üks elu ja paganama vähe aega. Meil on üks elu ja palju valikuid, mis võivad terve meie elutee määrata. Ärgem seda kunagi unusta!