27. märtsi Postimehest võis lugeda Priit Pulleritsu üllitist, kus teemaks, et elu moslemimehega on kauni õnne asemel osutunud tragöödiaks.
Artiklit kommenteeriti üle 400 korra, mis näitab, et teema ei jätnud külmaks. Nii mõneski kodus käis agar sõnasõda. Ühed leidsid, et Pullerits on tabanud naelapea pihta ja moslemid ongi ühed petised ja kaabakad, kes Maarjamaa naisi ära kasutavad. Arvati ka, et küsimus pole ei usus ega rahvuses, vaid ikka inimeses. Kogu krempel ei piirdunud lõpuks enam küsimusega kas moslemid on head või halvad, vaid lahati ka seda, et kas Eesti naine on loll ja litsakas, kas moslemid üritavad tulla oma usku siia levitama, kas Eestis vohab rassism jne.
Tõsi, olen Egiptuses käinud ja libekeelsetest seal puudust ei ole. Erinevalt paljudest teistest, ei hakanud ma abieluettepanekuid kokku lugema, sest neid sadas uksest ja aknast ning minu meelest oli pigem tegemist odava meelelahutusega, a´la mitu kaamelit siis välja ka käiakse. Sellist turismipiirkonna lõõpimist nüüd tõsiselt võtta on minu meelest naiivne.
Mis puutub kuulsasse „I love you” ette vuristamisse esimesel kohtumisõhtul, siis jällegi peab tõdema, et viga on ikka naises kui aru ei saada, et mees, kes soovib, et teda tõsiselt võetakse ei hakka esimesel õhtul suurest armastusest rääkima ei Eestis ega mujalgi.
Mind kurvastas artikli puhul kõige enam see, et lugejani oli toodud vaid negatiivsed lood, mistõttu läks kommentaaride osas lahti sõda ja jäi kõlama mõte, nagu moslemid ja araabia mehed ongi kõik vägivallatsejad, kes naise keldrisse kinni panevad ja passid ära peidavad. Tegemist oli täiesti alusetu üldistusega, millele vihjas ka juhtlõik: „Üha rohkem Eesti naisi arvab, et on leidnud mandlisilmse elu armastuse. Nad eksivad. Rängalt.” Oleks ikka olnud kena ära mainida, et mitte kõigil pole nii kehvasti läinud.
Tõeline teemaarendus läks lahti hoopis kommentaaride jaos, kus osad hakkasid rääkima juba Islami terroristidest, kes tahavad Eesti kaunitaride kaudu riiki pääseda. Rääkida terroristidest, seda veel ajal, kui Eestis paneb mõni mees tervele korterile pommi alla, siis ma küsin küll, et kas ikka saab mõelda, et niikaua kui keegi võõras meie kodumaale ei tule on siin turvaline ja hea?
Lisaks selle loo ühekülgsusele häiris mind päris paljude kommenteerijate suhtumine, et need kel abielu on võõrsil nurjunud ärgu enam tagasi tulgu, seda enam kui peaks ka lapsed olema. Ja üldse polevat igasugu mustadel meie maale asja. Ma nimetan seda silmakirjalikkuseks. Neid, kes käivad Soome, Rootsi, Inglismaale ja mujale tööle pole Eestis teps mitte vähe ja keegi ei tunne end ka süüdi, et võõral maal paremat palka otsima läinud on. Ometigi, kui keegi väliskodanik plaanib siia tulla paremat elu otsima, siis hüpatakse kohe kõrri, seda enam kui tegemist on erineva rassiga.
Silma riivas ka mõttetera, et tõmmudel lastel oleks meie ühiskonnas raske, sest siin hakatakse näpuga näitama ja kiusama. Soovitan inimestel silmad avada ja aru anda, et meie laste käitumine pärineb eelkõige ikka koduseinte vahelt ja kui me ei õpeta maast madalast, et olemas on ka teisi rasse, religioone ning kultuure, siis ei ole lootustki, et miski siin päikse all muutuks.
Õnneks on aeg edasi läinud, me ei ela enam raudse eesriie taga, piirid on avatud ja noored reisivad ringi – mustanahaline pole enam vaatamisväärsus ja ka rätti kandev naisolevus pole teab mis haruldus. Globaliseerumine on paratamatus, armastust otsitakse ja leitakse ka mujalt kui oma konnatiigist. Peame arvestama, et Eesti inimesed lähevad võõrsile ja alustavad uut elu. Sama teevad ka mujalt pärit inimesed. Nii nagu meie ei lähe moslemeid ümber kasvatama, ei tule ju ka nemad Eesti rahval identiteeti ja kombeid põrmustama, seda enam, et eestisse viisat saada on raske, kui mitte võimatu. Pealegi, mitte kõik kuuma päikse all eluga harjunud rosinasilmad ei igatse lumisesse Eestisse.
Kurb on, et üks osa meie oma rahvusest on valmis pöörama lähedasele selja kui ta on valinud elu teistmoodi inimesega kui meie tänavatel liiguvad. Kurb on, et mõned arvavad endast nii palju, et julgevad tulla ütlema, kellega me tohime või ei tohi lapsi teha või kus me oma lastega elame. Kui üks vanem on eestlane, siis on ka lapse juured Eestis ja tal on siin sama palju õigust olla nagu teistel, olenemata mis värvi ta on. Tuletagem meelde, et eestlastest on ülekäinud nii sakslased kui venelased jt rahvused, kas siis kõik segaverelised on halvad ja pahad? Ilmselt soomlase – eestlase järeltulijasse ei suhtuta sugugi nii negatiivselt, kui egiptlase-eestlase omasse. Kas ma haistan siin rassismi?
Eestlane, kes tahab nii väga olla eurooplane, kes alati ütleb, et oleme Soome naabrid, mitte ei rõhuta Venemaa naabriks olemist, peaks minema ja vaatama euroopas ringi. Erinevast rassist lapsed õpivad samades koolipinkides, kõigil on alles oma identiteet, aga mõnuga tutvustatakse enda keelt ja kultuuri ka teistele. Ei ole seda võõristust ja näpuga näitamist. Püüdkem siis olla eurooplased ka mõttelaadilt. Rohkem tolerantsust!
Tulles tagasi Pulleritsu artikli juurde, siis mina võin öelda, et olen lisaks negatiivsetele juhtumitele kursis ka positiivsete armulugudega - keldrist ja passi peitmisest on asi kaugel. Naised on läinud sinna, leidnud hea töö ja õppimisvõimalused ja lisaks sellele on neil õnn elada koos mehega, kellega on leitud ühine keel – tragöödiast on asi kaugel.
Ma tahan jõuda selleni, et pole võimalik kedagi liigitada heaks või halvaks tema usu, nahavärvi või rahvuse järgi. On kõigest inimesed kes jagunevad põhimõtteid omavateks ja mitteomavateks. Abiellume me kas asiaadi, negriidse rassi või eurooplasega, moslemi või kristlasega, küsimus on ikkagi austuses. Kui see puudub võid sa iga mehe käest peksa saada. Kui aga tegemist on armastusega, siis raskustest aitavad üle mõistmine, austus ja kompromissid. Loomulikult mida erinevam on kultuuritaust, seda keerukam ja raskem on seda suhet üles ehitada. Inimesi tuleb tundma õppida, võtta aega ja mitte esimese ettejuhtuva „i love you” vennaga voodisse hüpata ja sealt edasi valguskiirusel abieluranda sõuda, sest siis tõesti võib juhtuda, et olete oma naiivsuses kõrvetada saanud. Aga olgem ausad selles pole süüdi keegi teine kui inimene ise ja vale on hakata selle põhjal tegema üldistusi ja üht usulahku hukka mõista.
See kas Teie elu on tragöödia või kauakestev õnn saavad kõik ise otsustada, võttes südamele lisaks ka mõistust kuulda. Eestlastele aga soovitus: kõik mis on erinev, pole alati halb. Ole avatud südamega, siis võtab ka ülejäänud maailm sind avasüli vastu.
