Minu teekond hakkab lõpusirgele jõudma. Täpselt kuu aega ja minu lennuk maandub Tallinnas – on see millegi olulise lõpp või millegi olulise algus või on pikale veninud puhkus lihtsalt otsas ja aeg on jätkata rutiinset elurütmi?
Ma pean tunnistama, et vahel on raske läpakat kotist välja ajada, et kirjutada. Juhtunud on palju asju, aga tihti pole jaksu kõike sõnadesse panna, tihti ei tahagi kõike lahata. Ja tuleb sedagi ette, et asjadel tuleb lasta settida enne kui neist saab objektiivselt kirjutada, enne kui point on välja koorunud.
Naljakas mõelda, et mul tuleb silmitsi seista hüvastijätuga, eriti kui ma enda andmetel lausa taevaväravatele ei koputa, kuid olgem ausad 95% siinsetest inimestest ma enam iial ei kohta. Mida neile öelda, kuidas veeta ühised viimased hetked?
Viimased mängud lastega, viimased proovid Darreniga, viimased õdusad filmiõhtud siinsete sõpradega. Inimene harjub kiiresti, võtab kiiresti omaks, koduneb ...
Ma olen õppinud siin palju, nägema inimestel vahet, õppinud sedagi, et me ei saa hinnata inimest selle järgi, kuidas ta kellegi teisega on käitunud, sest erinevad inimesed käituvad erinevalt erinevates kooslustes. Ma olen võitnud palju sõpru, ma olen hakanud hindama paljusid vanu sõpru ja ma olen ka näinud, et siiski eksisteerib neid, kes on olemas siis kui Sa oled neil silme all, mõned ei oskagi südames kanda. Mõned omakorda on omakasupüüdlikud sõbrad, kelle ainus eesmärk on Sind mingil eesmärgil ära kasutada, kõige hullemad lihtsalt võtavad selle, mida neil vaja on ja kõnnivad oma saagiga minema, jättes Sind kasvõi janusena keset kõrbe. Need pole sõbrad, need on luuserid!
Öeldakse küll, et mis tähtsust jõuludel või sünnipäeval on jne, kuid tõele au andes just sellised väheolulised tähtpäevad näitavad, kes Sinust tegelikult hoolivad, kes on ikka see sõber, kes võtab pastaka kätte ja saadab sulle kaardi või kes trükib Sulle sõnumi. Ja ma pean tõdema, et need 2 inimest, keda ma olen pidanud oma parimateks sõbrannadeks läbi aegade on osutunud minu bingovõiduks. Just nemad kandsid mind südames, just nemad pidasid mind meeles, just nemad olid olemas, kui ka 3000 miili kaugusel pisarates olin, just nemad jagasid rõõmu, kui mul siin hästi läks. Tõelist sõprust ei murra aeg ega vahemaa. Ja ma olen saanud tõestuse, et ma olen investeerinud õigetesse inimestesse. Ma usun, et need 2 inimest tundsid ise end ära:)
Vahel me mõtleme, et miks meiega teatud asjad juhtuvad ja me ei oska nende vahejuhtumite vajalikkust meile leida. Ma käisin mõni aeg väljas ühe äärmiselt toreda kutiga. Mitte just armastus esimesest silmapilgust ja no seal jäi puudu nii mõndagi, ilmselt ka seetõttu, et asi arenes suht kiiresti. Näiteks ma ei tundnud, et me räägiks väga palju, tavaliselt ma olen ikka hea suhtleja, aga tema seltskonnas olin ma nagu maailma kõige vagasem ja vaiksem inimene. Vihje sellele, et tegelikult reaalne klapp puudub, ometigi ma tundsin end tema seltskonnas hästi, seal oli mingi salapärane energia. Kõik oli siiski väga tore ja ilmselt sai ta ise ka aru, et midagi väga sügavat sellest areneda ei saa kuna ma ju lendan kohe-kohe minema. Mina omalt poolt võtsingi seda kui lihtsalt toredat „käime kinos“ suhet. Kuid ühel hommikul oli kõik muutunud. Tüüp käitus täiesti arusaamatult. Vaikuse asemel võttis maad haudvaikus. Võis arvata, et ta kardab mind vms. Hiljem aru pärides väitis ta, et ei taha mingit suhet ja vajab üksindust jne. Segast!!!??? Ma lähen ju minema, mis kuradi suhtest me siin räägime? Ma ei facki sinuga, mul ei ole sügavaid tundeid, mis suhtest me siin räägime!!!!??? Ma aru ei saa. Peale seda loengut muutus vaid fakt, et suhtleme samamoodi, ainult et üks vaatab filmi nüüd diivani teises otsas. Päris äge küll, mis siis nüüd targem on, külmem on ainult. Ausalt mina meestest aru ei saa, neil ikka mingid kruvid on teisiti monteeritud. Teisest küljest peab tunnistama, et me räägime nüüd rohkem peale tema veidrat „ sain ilmutuse“ ööd. Paar nädalat hiljem kuulsin tema haigusest, mis reaalselt võib ühel päeval lõppeda surmaga. Nimelt on tema kehas mingite bakterite osa ülekaalus ja tema sisikonnas toimub pidev võitlus. Kus n-ö. halvad bakterid võivad su lihtsalt seest õõnsaks süüa. Tema elu pöörleb sisuliselt käte pesu ümber, sest igasugune mustus vb ta rivist maha võtta. Nüüd ma mõtlen, et see kummaline korv oli vb isegi hea, mõelda nüüd, et armun siin kõrvuni ära , tulen siia UK-sse mingi mehe pärast tagasi ja siis sureb veel maha. Ilmselt see oleks valusam kui lause, et „Ma olen segaduses“ peale lühikest tutvust. Targem vist on olla lihtsalt tänulik, et mul on keegi kellega ma saan taxos laulda ja peol öö läbi tantsida, kes on sama häbelik kui mina ning samas m6nusalt temperamentne . 2 skorpionit!(sealt see keemia tuleb) :) Teisalt see olukord pani mind mõtlema sellele, kui kitsarinnaline v mitte kitsarinnaline ma inimesena olen ...õigemini ma mõistsin, et kui see suhe oleks tõesti tööle hakanud jne, siis mind ei häiriks mõte, et pean elama elu, mis ilmselt on suhteliselt keeruline, kui Sa näed , et sulle kallis inimene kannatab valude käes ja elab rohtude mõju all. Isegi praegu ma tunnen, et ma tahaks talle pakkuda kvaliteetaega ja kifti elu, et ta ei peaks mõtlema, mis üks närune bakter talle teeb, vaid et kui ühel päeval need raiped tast jagu saavad, ta saaks tagasi mõelda ja öelda, et ta on elanud täiel rinnal.
Hea on inimestest hoolida, hea on seista silmitsi raskustega, hea on õppida sellest, mis meie teel ees on. Hea on teada, et ma polegi vastik snoob, kes meest ameti järgi valib ja tervise kaardi järgi armastust otsib. Ma olen enda üle uhke, sest nüüd ma tean, et olen õigel teel...
Ja ma usun, et tänu enda muutustele on ka minu ellu saadetud inimesi, kes minu eest hoolt kannavad. Mul on isegi keegi, kes teisest riigi otsast mulle pizzat tellib, kui ma juhuslikult näljane olen. Sest ta hoolib, sest tal pole kahju... Ja just nii võikski maailm üles ehitatud olla.
Ma olen õppinud elama säästlikult. Paljud virisesid, et miks ma nii väikse palga eest siia tulin. Lisaks keelepraktikale olen ma õppinud 200 krooniga 2 nädalat toime tulema, ma suudan olla mõistlik ja mitte elada üle oma võimete, see on äärmiselt oluline oskus, eriti praeguse majandusseisu juures.
Ma endiselt ei kahetse oma tulekut, see on olnud õppetund!
