Kas te olete kunagi mõelnud, et esimene armastus on alati emotsionaalsemalt kõige võimsam tunne ja jätab tavaliselt jälje kogu järgnevatele suhetele...Esimest korda armudes pole meil hirme, sest me ei tea mida see kõik kaasa toob... Olgem ausad esimene vasikas läheb ikka aia taha ja teist korda ei saa me seda tunnet kunagi tunda, sest siis me kipume ikka kas võrdlema v hakkame kartma haiget saamist. Millegi pärast on mul tunne, et kõik minu tutvusringkonna naised on kannatanud just oma esimese armastuse pärast... Minu kogemusest on möödas juba 4 aastat, ammu on üle saadud inimesest, aga siiani kardan ma armastust, sest ma tean, et selle ilu vb pöörduda kohutavaks piinaks. Ma tean mis tunne on kui sa kuuled viimaste seas sellest, et Sinu nö elu armastus abiellub teisega, ma tean inimest kelle esimene armastus on saanud teisega lapse jne jne. See tunne vb südame ikka seest rebida küll.
Ja nüüd kui aastad on möödas, mõtled sa igakord kui sinu süda hakkab kahtlselt jukerdama, et kas nii ikka tohib, äkki on see järjekordne vale valik. Äkki looduse poolt ongi paika pandud nii, et kui me armume , siis me oleme nõnda idiootsed, et peletame vastaspoole minema?
No okey, tglt poleks elu lill, kui me poleks korra tundnud süütut armastust... Aga kuidas käituda tulevikus, kas armastust on nagu vihm, mis tuleb iseenesest, või on tegemist objektiga mille nimel tuleb võidelda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar